Käes on volbriöö, taevas lendavad nõiad ja üles läks ka Reaktor. Nõidade põletamise asemel käis meie delegatsioon (Laura ja Jaan) hoopis HÕFFil. Jääme nende artikleid ja muljetusi ootama. Stalker ei vali end ise! Hääletus on käinud juba mõnda aega ning kui tahad kindel olla, et sinu lemmikul oleks võiduvõimalust, siis anna oma hääl siin.
Tahaksin kiita ka Kati Metsaotsa, kes tõlkis käesolevasse numbrisse ka mahuka Paolo Bagicalupi loo "Kalorimees". Laura õrritab meid jutuvõistluse telgitaguse infoga - mis jutud on juba paljulubavad, millised vähem. Autorite nimesid muidugi ei avalda, pinge peab üles jääma!
Seega, nagu avalauses viidatud: jahtige nõidasid ja lugege Reaktorit.
Eesti ulmest 150 aasta jooksul
Ukrainakeelse eesti ulme antoloogia saatesõna
Raul Sulbi
Neil päevil ilmub Ukrainas eesti nüüdisfantastikat tutvustav antoloogia «Merevaiguvalgus», mille kokkupanek usaldati minu õlule. Raamatu juhatab sisse mu kirjutatud ülevaateartikkel eesti ulme ajaloost ja tänapäevast. Eesti keeles on seda võimalik mugavalt raamatulehekülgedelt lugeda mu äsja lettidele jõudnud artiklikogust «Terra Fantastica kartograafid 2. Kirjandusloolisi artikleid ja kriitikat 2000–2023» (Fantaasia). Reklaamimaks selle kogumiku sisu, aga ka lihtsalt suurest lugejahuvist ajendatuna ilmub see artikkel-saatesõna ka järgnevalt Reaktori veergudel.
Talve hakul andsin nõusoleku osaleda peatse jutuvõistluse žürii töös. Ja enne kui lumi läks, jõudsin lisaks veel kergekäeliselt lubada, et teen võistluse kohta kirjatüki Reaktorisse ja siis veel tulevasse „Täheaja“ kogumikku ka. Nõnda ma siis kirjutasin lugemise kõrvale ühe käega vahetut familiaarsemat muljetust Reaktorile, teise käega tegin märkmeid „Täheaja“ kokkuvõtete jaoks.
Nüüd on need vahetult kirjapandud muljetused teie ees – tõsi, veidi kureeritud kujul ja narratiiviks palmitsetult.
Eric Brown – kirjandusliku hingesugulase lahkumine
Järelehüüe
Raul Sulbi
Kogenud ulmefännil on tõelisi lemmikkirjanikke muidugi palju, minimaalselt ühe-kahe käe sõrmede jagu, aga võibolla rohkemgi. Seega ei maksa pealkirjas sedastatusse suhtuda ülearu kategooriliselt, aga mäletan, et kunagi ammu UlmeBAASis püüdsin eristada üldiselt väga meeldivate kirjanike seast neid, kelle looming kuidagi eriliselt sobib, kelle kirjanduslik veregrupp on nagu väga sarnane, kes võivad kirjutada sulle temaatiliselt üsna igavatel teemadel, aga kelle kirjutuslaad, kelle hääl sulle kuidagi eriliselt sobib. Toona, 2002. aastal leidsin selliste lemmikutena enda jaoks Lucius Shepardi ja Richard Bowesi. Viimase kümnekonna aasta jooksul on sellesse mitte ülearu suurde gruppi kindlalt lisandunud põhjainglismaalase Eric Browni nimi. Ja nüüd on ta surnud. 62-aastaselt, vähki.
Ma pean alustama ülestunnistusega. Mulle meeldib fantaasiakirjandus, ma loen seda palju ja samas ma jälestan pea kõike, mida hindab tüüpfänn. Mulle ei meeldi see eepilisevõitu heietamine ja kõik need külapoisid, kes maailma päästavad. Ka ei meeldi mulle ajaloolised romaanid, kus autor kröömikese fantastikaga püüab oma surmigavale romaanile pisut suuremat publikut võita. Mulle ei meeldi veel palju asju, aga iseäranis ei salli ma igasugu kroonikaid ja saagasid, nende jäljendamist, püüdlikult arhailisi kirjeldusi jne.
Ja viikingid, need on üldse mingid tüütud tegelased. Tunnistan ausalt, et varateismelisena viitsisin ma neist veel lugeda, eks lugemisvara oli kah vähem käes, aga praegu, kui näen, et raamat/film on viikingitest, siis ma vaatan kohe mujale. (Et oleks selge, kuulsat viikingite teleseepi pole ma isegi ühtainust osa vaadanud – lihtsalt ei huvita.
Reisikirjad: ulmerikka noortekirjanduse päev
Raporteerib Reaktori
Tallinna korrespondent Birgit.
Kas seda saab nimetada reisikirjaks, kui ma ise elan Tallinnas ja ise aitan korraldada? Vaimureisiks?
Rõõm on igatahes teatada, et noortekirjanduse popimad hitid on ULME!
Ukrainas ilmub mai alguses tänapäeva eesti ulmet tutvustav jutukogumik, mille on kokku pannud Raul Sulbi. Antoloogia ilmub Eesti Kultuurkapitali tõlkeprogrammi Traducta ja Eesti Suursaatkonna Kiievis toel on ja kannab pealkirja «Merevaiguvalgus» (Бурштинове сяйво).
300-leheküljeline kõvakaaneline valimik ilmub kirjastuses Видавництво ja sealt leiab Veiko Belialsi, Meelis Friedenthali, Indrek Hargla, Joel Jansi, Manfred Kalmsteni, Mann Loperi, Jaagup Mahkra, Maniakkide Tänava, Siim Veskimehe ja Heinrich Weinbergi lühiproosapalu. Eesti ulmelood tõlkisid ukraina keelde Sofia Bregman, Katerina Novak, Irena Peterson ja Jevgenia Starodub.
«Idee tänast eesti fantastikat ukraina lugejatele tutvustada käis mõne aasta eest välja Eesti Kiievi suursaadik Kaimo Kuusk, kes on ka ise ulmekirjanduse austaja.
Mõned raamatud on head, mõned aga suisa nii head, et saavad auhindu ning tahaks ise ka kiita. „Skandar ja ükssarvikuvaras” kuulub minu meelest viimaste hulka. Olgu siia algusesse kohe mainitud, et raamat ei ole mõeldud keskmisele reaktorilugejale. Raamatu peategelane, Skandar, on 13-aastane poiss ning raamatu keerukusaste kenasti vastavuses peategelase ja eeldatava lugeja vanusega. Alles mullu ingliskeelse originaalina (ja kohese ka eestikeelse tõlkena) ilmunud lasteraamat seisab täna maineka briti lastekirjandusauhinna nominentide lühikeses nimekirjas ning sai ka Eestis lastekirjanduse keskuse poolt jagatava „hea lasteraamat” kleebise. Ühtlasi oli raamat eelmisel aastal enimmüüdud lasteraamat suures Waterstones’i poeketis.
Mingis mõttes on Skandari loo müügiedu taga ilmselt paista ühe teise maagilise kooli õpilase edulugu. Siingi on tegemist põhimõtteliselt internaatkooliga, kus noored ja võimekat kõiksugu maagilisi asju õpivad.
PÄEVA MATERJAL WIKIPEDIAS MÄRTSIS 2023
KUU ROMAAN: "Tähesõdalased" (11. märts)
"Tähesõdalased" on Robert Heinleini kõige polariseerunumaid arvamusi tekitav romaan. BAAsis on 35 arvustust keskhindega 4,3. Arvamuste vastakuti minekut saab näha BAASistki, välismaal on asi veel teravam. Seda nimetatakse militarismi propagandaks, sõja ja sõjaväe õilistamiseks, kasutatakse venekeelset sõna "agitprop" – inglise keeles vastavat omasõna pole. Samas arvatakse, et kohati Heinlein ironiseerib. Artiklis on peatükid "Süüdistused fašismis", "Utopism" ning "Rassism ja seksism" – rassistlikud ollakse tulnukate suhtes. Romaan pälvis 1960 parima romaani "Hugo". Minagi olen lugenud ja polnud paha, aga vastu hakkas see, et kõik reamehest kõrgemad olid idealiseeritud, ainsagi puuduseta olevused.
Internetis kirjutamise kohta tarkusi lugedes jäi näppu järgmine ingliskeelne sõnaseletuste loetelu, allikaviide on kahjuks kaotsi läinud, kuid siin need on:
The Six Word Story: 6 words
Twitterature: <280 characters
Minisaga (also known as dribble): <50 words
Microfiction (also known as drabble): <100 words
Sudden fiction: <750 words
Flash fiction: <1,500 words
Ja seda loetelu lugedes ärkas minus vana küsimus: kuidas neid peaks eesti keeles nimetama? Tõttasin Messengeri Tallinna kirjutamistoa gruppi abi järgi. Mitme pea nõul ja jõul saime kokku järgmise vastete loetelu.
Äsja ilmavalgust näinud jutukogumik „Ajumudija” on Reaktori veergudelt tuttava Maarja Kruusmetsa esimene raamat. Ulmesugemetega lugusid on seal omajagu ning teemasid peaaegu et seinast seina. Autori enda sõnul on läbivaks jooneks inimeseks olemine muutuva ja areneva tehnoloogia taustal, kuid lugeja mõttesse võivad mõlkuma jääda hoopis teised aspektid, kuna kirjanik on ette kujutanud mitmesuguseid nutikaid masinaid, mille tegelikkuseks saamine ei pruugigi enam väga kauges tulevikus olla.
Alustades vaimukast ajamasinast – see pole üldse selline, nagu üht ajas rändamise riistapuud tavaliselt ette kujutatakse –, lõpetades õppimismasinaga, mille kirjeldust lugedes tuleb meelde õpetus „Pane ööseks raamat padja alla”, tekitab pea iga leiutis tunde: „Just sellist asja mul vaja olekski.” Samas kerkib tihtilugu ka küsimus, kuidas jutus kasutatud asi minu enda elu muudaks.
Seeria: New Era Online: Life Reset (1-6)
Autor: Shemer Kuznits
Tarbitud Formaat: Audible, The Soundbooth Theater
[terve seeria spoileri vaba arvustus]
Oren on VR-maailmas haljal oksal, kui äkki saetakse see alt ära ning ta leiab end väikese, kurja ja rohelise goblinina. Kättemaksu lubades külvab ta seemne mulda, et uut oksa kasvatada, kuid mida suudab üks närune goblin üksi ette võtta? Meie rohelisel Väikesel Myl on vaja oma Muumiorgu! Noh, ja tegelikult saabki siin kogu sarnasus „Muumitrollidega“ otsa, mis on igati hea, sest veresaun Muumiorgu ei sobi ning viimast on seerias omajagu.
Oren peab esiteks arendama enda karakterit ning selleks, et elus püsida, ka oma Muumiorgu. Selleks on vaja aga resursse ja mis peamine: abiväge.
Ulmestaar Berit Sootak
Kes oled ning millega tegeled?
Kirjanikunimeks Berit Sootak, aga kuidagi juhtus niimoodi, et minusugune arvutimängurist nohik võeti naiseks, ja nüüd olen ma siis ametlikult hoopis Juhkam. Sündinud aastal 1996 ja tänapäevaste terminite kohaselt täitsa tõupuhas millennial/Y-põlvkond.
Viimsi Keskkooli lõpetasin aastal 2015 ja siis kolisin Tartusse. Võiks öelda, et Tartusse kolimine oligi esimene samm astumaks kirjanikuteele, kuid lühijutte-laule-luuletusi-stsenaariume kirjutasin juba päris väiksena. Ma olen alati öelnud, et kirjutamine on minu jaoks justkui mäng – see on lõbus ajaviide. Eks ma tahtsin juba siis saada singer-songwriter’iks ja näitlejaks – nagu vist kõik noored – aga laulda ma eriti ei oska ja minu näitlemiskarjääri tipp oli „Alpimajas“ ja „Süvahavvas“ kõrvaltegelase rollis.
Professor Kozarini kroon
Kir Bulõtšov
Kir Bulõtšovi nimi ei tohiks Eestis tundmatu olla. Piisab, kui meenutada tema lasteromaani põhjal valminud kultuslikku animatsiooni «Kolmanda planeedi saladus».
Kogumik «Professor Kozarini kroon» koondab kolmteist juttu aastaist 1970–1991 ehk valiku Kir Bulõtšovi loomingulisest tipp-perioodist. Koostamisel oli peamiseks eesmärgiks anda mitmekülgne, aga samas võimalikult ülevaatlik pilt autori loomingust.
Kir Bulõtšovi loomingut võib sageli defineerida kui olmeulmet, samuti võib täheldada tugevaid mõjutusi muinasjuttudest ja on ka satiiri. Enamjaolt on jutud optimistlikud, suisa heasüdamlikud, kuigi pinna all annab autor toimuvale ajuti päris sarkastilisi, suisa küünilisi kommentaare.
Vene-Ukraina sõja valguses on ikka ja jälle arutletud, kas vene kultuuril üldse on eluõigust, mida on väärt see või teine autor. Ka on otsitud nn head venelast.
Uus tüdruk
Hannes Ilmjärv
Kooli tuleb uus tüdruk Tamara, kes aitab Katrinit kiusajate vastu. Talle meeldib nukkudega mängida.
Küllap on autor kirjutanud seda jutuvõistluse tarvis ja loobunud millegipärast. Pole siiski midagi piinlikku, saanuks võistlusele saata kah, ehk saanuks isegi teise vooru.
Üks asi, millega tekst positiivselt silma paistab, on õigekiri, ei ole läbini amatöörlik tekst (loodan, et see pole siin Reaktori toimetajate suure töö vili). Lausetasandil on tekst samuti igati korralik, annab lugeda küll.
Hannes Ilmjärv „Uus
tüdruk”
Ühe tavalise Eesti gümnaasiumi kümnendasse klassi tuleb uus tüdruk, kellele meeldib nukkudega mängida. Loomulikult saab temast seetõttu klassivendade pilkeobjekt, kuid lõpuks tuleb välja, et nõmedate poiste taltsutamiseks on nukkudega mängimine päris kasulik tegevus.
Esiteks oli tore ja huvitav lugeda minu jaoks uue autori lugu. Jutt jookseb päris noortepäraselt, isegi nii, et ma mõnes kohas pidin mõtisklema jääma, mida autor läbi noore tegelase suu öelda tahtis, kuid see on pigem kompliment, kuna teeb loo elulisemaks ja ehedamaks. Mulle meeldis, et autor andis tüdrukutele väga efektiivse vahendi, millega kiusajatest jagu saada – päriselus sellist vahendit tavaliselt kusagilt välja võluda ei õnnestu, olgu siis jutuski.
Kolmapäev
Asgard Jumala Aastal 965
Käsi põsakil istus ühesilmne sõdalane oma troonil. Üksi, kesk surma, hukku,
laibalehka - uppununa süngemast
süngeimasse muremõtteisse. Rappija lebas tema põlvil, tasaselt silitas ta selle
metalset verekattes vart.
“Teie kõigi eest saab tasutud, saab, ja ka sinule leiame veel kasutust, kõik ei
ole veel läbi,” lausus sõdalane lõpuks nii langenuile, kui ka oma ustavale
odale ning tõusis troonilt.
Ainusilmne pilk mahamurtud kojauksel, kõndis ta üle langenud jumalate ja teiste
ruunilaste surmakangestuses laipade kuni peatus. Aegamisi ukseavas lebava
hiiglasliku kogu kohale kummardudes, lausus sõdalane langenu vereklompis
juukseid silitades:
“Asjatu polnud su surm, mu poeg, see polnud asjatu. Ma vannun seda. Nüüd ta
peab mind ära kuulama, nüüd peab temagi koos minuga tulema.
Varakevadine päike oli juba loojumas, viies soojuse endaga kaasa ja sundides inimesi mantlihõlmu koomale tõmbama. Tundus, et kõigil on kuhugi kiire, kel koju, kel lapsele lasteaeda järele, kel toidupoodi. Vaid mõni üksik püüdis rahvamassist eemale saada ning teekonda lühendada, keerates sisse kitsasse müüriäärsesse põiktänavasse, mis saabujad üllatavasse rahulikku vaikusesse mässis. Nurgapealse maja seinal seisis silt tänavanimega - Lootuse.
“Oota korraks, siin on õudne lärm, ma ei kuule mitte midagi,” lausus pikka pruuni villast mantlit kandev mees valjult telefonitorusse, kui ootamatu pöörde tegi ning hõlmade lehvides Lootuse tänavale pööras. “Okei, nüüd kuulen, räägi!”
Kulm kortsus, sammus ta mööda tänavat, kõnele keskendunud, märkamata, kuidas iga tema samm maapinnast väikese punase tolmupahvaka üles lõi.
Toimetus arvas, et see aprill Erektorit välja ei anna, kuid, noh, võta näpust. Nagu kevad inimestelt ei küsi, loodus lihtsalt tärkab ja lokkab, ei küsi ka Erektor toimetuse arvamust – jutud tulevad. (Toimetus)
Magnus oli elukutseline sangar nagu ka tema naaber ja hea sõber Vitseri Keeralt. Aeg-ajalt sai ikka Keeraldil külas käidud, kus too pidas oma elukaaslase Jassiga tihti meeleolukaid saunaõhtuid. Kui Keeralt armastas taparelvadena vitsu, siis Magnuse lemmikrelv oli munaling, sest seda heites sai mõnusalt muskleid pingutada ja neitsitele silma teha. Magnuse sõber oli hobune, aga see elas rohkem Keeralti tallis, sest tollel oli seda rohkem tarvis kui tal. Kui Magnusel kuhugi tarvis minna oli, pani ta oma Anttilast tellitud seitsmepenikoormasaapad jalga ja läks, tühja sest hobusest – hakka teist veel söötma! Magnus oli selline pikka kasvu, jässakas mees, pringid rinnalihased särgikaelusest punnitamas.
“Oh sa närune inimhing!” sajatas kuradike kõndides kärsitult edasi-tagasi. “Inimene sind võtku!”
Kui Kurat oli su isand ning Jumal tema vaenlane, ei tasunud neid nimesid niisama tuulde loopida, nad võisid ka kohale ilmuda, kuid inimhinges oli koos nii kogu patt kui ka lunastus. Selles oli midagi räpast kui ka puhast. See oli kõige vängem sõna.
“Inimene!” urises ta läbi kihvade ja sülitas tülgastusega maha. Lärakas maandus soojal kivil ja hakkas vinguval häälel sisisema.
Kuradike uratas ja vaatas pirakat piinamiskambrit enda ees.
Seda oli raske tunnistada, kuid tegelikult oli Vanapaganal õigus. Ta teadis ju seda. Ehk isegi paremini kui kõik teised. Nende teenus oli ebakvaliteetne.
Justkui mõnitusena tõusis eemal aurupilv, mille kõrval nüpeldasid mitmed inimhinged end naudinguga ise, hüüdes valjult “Noniin!”, “Joo!” ja “Kyllä!”.
Vihmasabin tõi torni galerii klaasidele peent pärlimustrit, mis sealt mõtlikult alla, sügiseselt pruun-kuldsete põõsaste poole valgus. Lahtikangutatud aknaavast kandus ruumi saju nukker-helget kahinat ning koltuvate lehtede lõhnast hetkeks puhtaks pestud õhku. Tuult ei olnud, põõsad kaugel all ja mets eemal seisid liikumatult. Veel üks sügis oli käes.
Vana naine aknal ohkas kergelt ja nõjatus tugevamalt kepile. „Mitmes sügis see nüüd mul ongi? Kolmesaja kuuekümne viies, või oli kuues? Ah, ei. Kolmesaja kuuekümne üheksas hoopis.“ Ta mõtteid segas okste liikumine all põõsastes ja ta kummardus ettepoole. Põõsastiku serva oli ilmunud suur pruun kogu. Vana naine tõstis käe silmile, et paremini näha. Pleekinud kollaste ja sügispruunide lehtede varjus oli tõesti midagi. Üsna suurt. Lagedamale kohale jõudnud, polnud loomas kahtlust. Veel üks karu, neljas sel sügisel.
Tõlkinud Kati Metsaots.
„Ei emmet, ei issit, vaene väike orb. Raha? Annab raha?“ Jõnglane viskas tänaval hundiratta ja tegi siis kukerpalli, keerutades oma palja keha ümber üles kollast tolmu.
Lalji jäi seisma ja vaatas räpast heledapäist last, kes oli ta jalge ees peatunud. Tähelepanu näis jõnglast julgustavat ja ta tegi veel ühe kukerpalli. Ta naeratas, kükitades üles Lalji poole, kalkuleeriv ja innukas, higi- ja mudanired mööda nägu alla jooksmas. „Raha? Annab raha?“
Linn nende ümber oli pärastlõunases palavuses peaaegu hääletu. Mõned tunkedes talunikud tirisid mustsabahirvi põldude poole. WeatherAll-laastudest pressitud hooned naaldusid üksteise vastu nagu joodikud, vihmaplekilised ja päiksepragulised, kuid oma nime kohaselt endiselt vastupidavad. Taamal kitsa tänava lõpust algas SoyPRO ja HiGro lopsakas ala, mis rullus lainetava ja kahisevana taevasinisesse kaugusse.
See on Osvald Soobli romaani „Üle ilmapiiri“ neljas osa. Päris uutel lugejatel soovitab toimetus alustada lugemist esimesest osast https://www.ulmeajakiri.ee/?jarjejutt-ule-ilmapiiri---osa-1
8. Mari läks koju
Lennukauto „Pingviin“ lendas põhja poole, Mari vaatas veel korraks üle õla aknanurgast välja, kõrbesse jäänud emalaeva poole. Päike oli madalal idas, Sahara kõrbes oli algamas uus päev. Ka Eestis pidi sel juhul hommikupoolik olema. Kuhu kõigepealt lennata? Loomulikult tahtis Mari väga Tõnut näha.
