- Sõja pale ei muutu iial, see on alati samasugune....

“…Põhimõtteliselt on siinsete kõrbeasukate näol tegemist mingite räigete munkidega, nii et enne tulistage ja siis esitage küsimusi. Veel parem, enne tulistage ja siis võite tervitada ka, kui mahti antakse,” lausus Saidh ning välgutas oma kuldhambaid.

Marekk vaid mühatas vastuseks ja ronis päevi ning roostet näinud Räkkeri kabiini. Tema kompanjon, Hasan, oli sõnaohtram ja vahetas Saidhiga veel mõned repliigid ning jutustas isegi ühe anekdoodi, mis Marekki õnneks oli lühike. Saidhi kuldhambad välkusid taas, kui ta kulunud anekdoodi peale naerulagina kuuldavale tõi.

”Ja panigi oma ema, ja panigi ... oimaivõi,” korrutas ta veel valju naerulagina vahele ka siis, kui Hasan juba Marekki kõrvale kabiini ronis.

”See tüüp, see Saidh, on ise üks hullemaid munkisid, keda ma kurat teab kui pika aja jooksul näinud olen,” lausus Marekk, keeras siis süütevõtit ja kõrbekollase Räkkeri soomusplaatidega kaetud kapotialune hakkas protestimeelselt turtsudes elama.

Mürina saatel ja järsu jõnksatusega võttis Räkker kohalt, nii et Hasani teibitud raamidega prillid ninalt lendasid ja kuskil mehe jalge ees maandusid.

”Kuradit! Võta tasasemalt, sa ju tead kui raske on tänapäeval mõnda prillipaari leida,” röögatas Hasan nördimusega ja sirutas prillide järgi.

”Vabanda, tahan siit lihtsalt ära. Oaas oaasiks, aga see Saidh ... Ma ei usalda seda munkit grammijagugi ja mida suurem on vahemaa minu ja tema vahel, seda paremini ma end tunnen.”

”Ah, polnud tal häda midagi. Pealegi, mehega, kel on veel senini kuldhambad alles, tasub läbi saada. Ausalt.”

”Ole rahulik, sa murdsid oma emakepianekdoodiga jää ning panid liivad liikuma. Nii et sinu nahk jääb igal juhul terveks.”

”Loodame, aga miks nii morn? Kardad midagi?”

”Aiman, mitte ei karda,” vastas Marekk, vahetas käiku ja lisas gaasi. Peagi jäi oaasilinnakese viimane telkmajade vöönd kaugele seljataha ja Marekk vajutas järsult pidurile. Räkker nõksatas end paigale ja Hasan suutis vaid hädavaevu prillid järjekordselt ninaltlennult päästa.

”Kuradit! Mida sa teed, kartsid liivale otsa sõita ve?”

Marekk ei vastanud midagi. Võtnud ukse külge teibitud vutlarist suurekaliibrilise Wulfmar püstoli, avas ta ukse ja hüppas välja. Hasan järgis tema eeskuju, ise samal ajal midagi ebapädevusest ja närvidest jaurates.

Marekk ei teinud sellest jauramisest suurt numbrit. Nii oli see olnud terve selle aja, mis nad kompanjonid olid olnud. Hasan jauras ja teravmeelitses ja Marekk ignoreeris seda pühas usus, et alati võib hullemini minna ja tegelikult pole Hasanil viga midagi. Ega olnudki. Erinevalt sõjaväelise taustaga Marekkist oli Hasan enne konflikti hoopis poiste kehalise kasvatuse õpetaja olnud. Seda seni, kuni ballistilised raketid startisid ja lennukipommid langema hakkasid ning koolimajadest rusud ja õpilastest vaid söestunud laibad alles jäid.

Nüüd oli ta lihtsalt Marekki kompanjon, kelle peamine eesmärk oli päevavalgust kartva sisuga kaubakoormaid päev-päevalt aina hõredamaks jäävate kriisikontrolli vägede ja rahuvalvajate ridadest mööda vedada ning samal ajal ka masenduse piirimail hulkuvat Marekki kainena hoida. Senini oli see õnnestunud. Marekk püsis selge. Tema ise ka ja valuutat oli tema kaukasse kogunenud nii palju, et tagasihoidlikumate arvestuste kohaselt võis ta aasta-paari pärast pensioni välja kuulutada.

Praegu aga jälgis ta Excalibur automaatpüstolit laskevalmis hoides rahutult ümbrust. Marekki sisetunded teda tavaliselt alt ei vedanud ja elu oli näidanud, et kui Marekk ütleb, et midagi on valesti, siis nii ka on.

Marekk ise aga askeldas furgooniluuki kinni hoidvate tabade kallal ja kui ta nendega lõpuks ühele poole oli saanud, avas ta roostehõngulise krigina saatel luugi.

Excaliburi ja Wulfmari torud suunati varmalt furgoonisisemusse, kuid midagi ootamatut sealt välja ei karanud.

”Olgu, rikume nüüd kõiki kirjutatud ja kirjutamata reegleid ja kangutame need kastid lahti,” lausus Marekk ja hüppas Hasani kadeda pilgu saatel furgooni. Ka Hasan oleks kunagi suutnud nii hüpata, ent praegu ta isegi enam ei üritanud, vaid ronis neljakümne nelja aastase inimese väärikusega Marekkile järele.

”Mida sa leida loodad?” päris Hasan, kui oli end furgooni venitanud.

”Midagi, mis mulle ei meeldi.”

”Olgu, aga sa ju tead, et meid lüüakse teiba, kui me pitserid kastidel lahti murrame?”

”Tean, aga ... midagi on valesti. Mitte ainult selle kuradi kuldhambalise munkiga, vaid üldse kõik – tasustatus, sihtkoht ja ... kõik!”

”Ma mäletaks nagu tüüpi, kes ütles, et see on hea ots.”

“Ma alul arvasingi nii, aga … vaatame järele. Ma võtan kogu vastutuse enda peale,” sõnas Marekk ja rebis lähimalt kastilt pitseri.

“Olgu, kuidas härrad soovivad,” vastas Hasan.

Mis kasu mul sellest, et sa täisvastutuse võtad, meie nimed on ju läbinisti kokku kleepunud. Kukud sina - kukun ka mina, mõtles Hasan vaadates, kuidas Marekk juba plastikuragina saatel lähimat kasti sõrgkangiga lahti kangutab ja ühtäkki see tabas teda. Halb eelaimdus. Tunne, et midagi on väga valesti. Või kui veel ei ole, siis kohe on.

Kas nii see Marekk siis tunnebki, pole ime, et ta ... tabas ta end mõttelt ja võdistas end tahtmatult. Samal hetkel aga avanes valju raksatuse saatel kastikaas ja katkestas ta mõttelõnga.

Kulm kortsus kummardus Marekk kasti kohale.

”Nagu saaki haistev hagijas oled,” märkis Hasan ja astus ka ise lähemale.

Ent kast ei sisaldanud ka peale läbituulamist endas midagi märkimisväärset. Lihtsalt kriisikontrollijõudude kasutuses olevad, ent märgistusteta hallid univormid. Kogu lugu. Järgmised kaks kasti valmistasid Marekkile samuti pettumuse, ent juba neljanda sisu oli huvitavam. Kangutanud kaane pealt taipasid mehed, et vahivad tõttu süsimusta silmapaariga, mis kuulus pealtnäha seitsme-kaheksa aastasele tüdrukukesele.

”Mida kuradit?” pomises Hasan. Esimene mõte, mis talle pähe kargas, oli elusolendi smugeldamine kriisikoldes ühest tsoonist teise ja ... poomine või eluaegne vanglakaristus, mis selle eest ootaks.

Marekk mõtles samu mõtteid. Varastatud kriisikontrolli varustuse smugeldamine tähendas halvimal juhul mõnda aastat trellide taga, aga ajal, mil kõiksugu inimkaubandus ja sõjakurjategijate jaht täies hoos oli ...

”Kes sa oled ja mida põrgut sa siin teed?” käratas ta, taibates alles hetk hiljem, et see on ju alles laps, kelle peale ta karjub.

Tüdruku suured silmad muutusid veel suuremaks ja ta tõmbus silmnähtavalt kössi.
”Hoia end vaos!” sisistas Hasan, kummardus kasti kohale ja lausus sõbralikul toonil:
”Kes sa oled ja mida sa küll siin teed?”

”Palun vabandust,” kõlas mõne viivu pärast arglik vastus ja kuidagi elust tühjade silmade tuim pilk pöördus Hasani poole.

”Oh põrgut. Sa juua oled saanud?” päris Marekk samuti häält pehmendades ja ta rehkendas peas, kui kaua aega võis tüdrukuke juba kasti suletuna olla.

”Jah, olen,” lausus tüdruk, sobras käega enda põlvede juures ja tõi nähtavale joogiplasku ning raputas seda, justkui üritades mehi iga hinna eest veenda, et temaga on kõik korras. Pealtnäha oligi ja kui nende süsimustade silmade tühi pilk välja arvata, tundus ta terve, korralikes riietes ja üldse mitte nälginud ning räpane, nagu ühe inimkaubitsusohvri puhul eeldada võiks.

”Mis su nimi on?” taipas Hasan lõpuks küsida.

”Bella.”

”Olgu, Bella, nüüd roni palun kastist välja ja räägi meile, et kes sind siia kasti sisse toppis,” jätkas Hasan ning üritas teda aina enam ja enam endasse mässivat ebamugavustunnet maha suruda.

 ”Onu Saidh.”

”Kes oleks osanud arvata, ” lausus Marekk ja tema haare Wolfmari käepideme ümber tugevnes hetkeks.

Kuradi sitapea, lükkab meid nii tanki kui vähegi võimalik, ja siis lagistab naeru. Teda ei paista nagu üldse huvitavat, et vahelejäämise korral ootaks mind võllas ja tüdrukut lastekodu mõnes kriisikoldest väljapool asuvas riigis ... kui see just tema plaan polegi, mõtles Marekk ja tundis endas üha kasvavat raevu.

Praegusel hetkel oli tal tõsine kava Räkkar ümber pöörata ja lisaks tüdruku üleandmisele ka sellele kuradi kuldhammastega munkile üks pidemetäis kuule otse makku kõmmutada.

Ent mis saaks sel juhul tüdrukust, kui Saidh maha lasta, tabas Marekki mõte ja ta mõikas, et mingil hetkel viimaste minutite jooksul oli teda tüdruku saatus huvitama hakanud. Tal endal oli olnud poeg. Nelja-aastane, ent kui järjekordne raketilöök tema kodumaja varemeteks muutis, oli kõik muutunud. Nüüd polnud tal enam ei naist ega poega. Oli vaid Hasan. Tüüp, kes oli ta kuskilt rentslijoomarlusest välja tirinud ning nii oli see Marekki õnneks jäänudki. Aga ta ei mäletanud Fatma ja Terikki kaotusele järgnenud aastaid.

Joove ja šokk olid liiga suured olnud.

Hasani küsimus - ”Kuule, Bella, kas sa kabiinis ei tahaks edasi reisida?” - äratas Marekki minevikumeenutustest ja ta vaatas üllatunult kaaslase poole.

Hasanile ei jäänud Marekki ilme mõistetamatuks ja ta lausus: ”Rahu, kaim, rahu. Paneme Bella kabiini ja siis ajame törtsu juttu.”

Seda öelnud võttis ta arglikult jaatanud Bella sülle ja hüppas oma vanusele sülitades furgoonist otse kõrbeliivale. Maha surutud oiatus, mis ta suust kuuldavale tuli, andis vaid märku, kui hea mõte see hüpe oli olnud. Aga juba hetk hiljem varjas Räkkar Hasani ja Bella Marekki pilgu eest ning peagi kostus mehe kõrvu metallikrigin ja paugatus, mis andsid märku kabiiniukse avamisest ja sulgemisest.

Marekk vandus ja süütas vahepeal sigareti.

Põrgusse, see veel puuduks, tsoonivahetuspaberiteta tüdruk kabiinis, vandus ta mõttes ja kimus pikkade mahvidega suitsu, nii et Hasani naasmiseks oli see juba tehtud ning konigi kõrbeliivale nipsutatud.

”Mida persepõrgut me nüüd teeme?” küsis ta naasnud Hasanilt.

”Võtame ta esiotsa kaasa loomulikult. Aga mida me temaga siis teeme, kui kohale jõuame, pole mul aimugi”

“Kaasa?”

“Kaasa, jah, kurat! Tahad ta siia samasse maha jätta või?”

”Ei, seda loomulikult mitte. Ma lihtsalt ... Ma, persse, teadsin, et midagi on nihu ja nüüd siis säärane jama. Parem, kui poleks teadnud.”

 Tead, seekord tundsin ka mina, et midagi on nihu ja tunnen siiani, oleks Hasan tahtnud lausuda, aga talitses end ning ütles hoopis: ”Vahet pole, tagasi viia me teda ei saa. Meie kuldhammastega sõber hoolitseks selle eest, et me enam kunagi hommikupäikest ei näeks, ja maha me teda ei jäta. Seega, ainus variant on kaasa võtta ja loota, et ehk kargab meile teepeal midagi pähe. Nõus?”

”Nõus-nõus,” vastas Marekk moepärast käega lüües, sest Hasanil oli õigus. Nad ei saa minna tagasi ja lepingust lahti öelda. Ei. Seega pidid nad liikuma ikka Salakda suunasja tee peal mingi päästva lahenduse peale tulema, sest tõenäosus, et neil tüdrukut sel viisil üle andes mingeid ebameeldivusi ei teki, oli null. Suur ja ümmargune null.

”Liigume siis,” lausus Hasan ja peagi sisenesid nad kabiini. Hasan süütas sigareti ja peagi täitis kogu kabiini sinine sigaretisuits. Hingevaakuva mootori jõul rappus Räkkar edasi.

Marekk ja Hasan teadsid väga hästi, et see on Räkkari jaoks üks viimastest retkedest. Probleem oli lihtsalt selles, kust saada uus. Kriisikrediit või valuuta polnud probleemiks, ent keegi lihtsalt ei müünud. Konfliktijärgses elukorralduses elas mingigi auto omanik nagu haaremikass, sest auto tagas rohkem võimalusi kui sada kõrgharidust ning ega veoauto pole koormatäis mundreid ja muud träni, mida saaks mõnest baasist vasakule lükata.

Seega oli vähemalt Marekki tulevik tume. Ta oli Räkkarist sõltuv, sest alatine selle kallal nokitsemine andis talle veel ühe võimaluse minevikukaotusega mitte väga tihti silmitsi seista ja ta teadis, et kui kaob masin, ründab minevik ja kaotajaks jääb mõlemal rindel tema ise.

Hasan oli oma pensioniplaani tõttu kõvasti muretum. Oli olnud täiesti muretu, kuni hetkeni, mil nad lastist nende vahel istuva Bella välja õngitsesid. Lapsed talle meeldisid. Homoseksuaalina tal endal neid polnud ja õpetajana ei olnud ta julenud nendega pealiskaudsetki emotsionaalset lähedust luua, kuna kartis, et teda võidakse valesti mõista. Pedofiiliks tembeldada. Nagu sadu ja tuhandeid temasuguseid. Ta häbenes end ja ehkki ta teadis, et häbi tuleneb vaid ühiskondlikust hukkamõistust, ei saanud ta sellest üle ega ümber. Seega hoidis ta õpilastega distantsi ja oli rohkem karm kui õiglane.

Ehkki ka tal oli esinenud hetki, mil ta oli mõnele teiste füüsilisest vormist mahajäänule puuduliku asemel kõrgema hinde pannud. Need hetked panid teda end parema inimesena tundma. Ent enamus ajast ta põlgas, häbenes ja kartis end. Seda mis tema peas oli. Homoseksuaalsust. Ja ta üritas seda hirmu matta kõvatamise, roppude naljade ja lõõpimise alla.

Ebaõnnestunult, sest hirm, enesepõlgus ja häbi olid ja jäid.

Kuid nüüd oli tema ellu ilmunud tüdrukuke nimega Bella, kes vajas silmnähtavalt abi ja Hasan tundis koheselt isalikku kiindumust.

Nüüd rappus ta hingevaakuva Räkkari kabiinis koos pisikese tüdrukunääpsu ja Marekkiga ning üritas olukorrale mingit lahendust leida. Ükski lahendus paraku näole anda ei tahtnud.

”Tead mis,” lausus ta lõpuks kui oli koni läbi puuduva klaasiga küljeakna välja visanud ja Marekki poole pöördus.

”Ei, ei tea, aga usun, et kohe saan teada.”

Hasan hingas sügavalt sisse ja süütas uue sigareti. See, mida ta öelda tahtis, oli vastuolus igasuguste smugeldajate põhimõtetega, aga ütlema ja tegema seda pidi.
”Me saadame selle otsa kuradile. Meil on mõlemal küllaltki palju hinge taga, et elu lõpuni enam-vähem muretult elada. Seega, sõidame Adbasse, maksame kinni läbipääsu laia maailma ja seame end kolmekesi sisse. Meist ma ei räägi, aga tüdruk on paremat tulevikku väärt, kui see, mis teda siin kõrbest ümbritsetud varemete vahel oodata võiks ja me mõlemad teame, et Räkkar venib oma viimaseid meetreid. Kui masin otsad annab pole meil siin düünide vahel enam midagi peale hakata. On ju nii?”

Marekk jäi mõttesse. Midagi sellest tüdrukust oli talle hinge pugenud. Mingi hoolitsus- ja vastutusvajaduse tema südames äratanud. Ta oli kakskümmend kuus aastat vana ja tegelikult oli Hasanil õigus, aga ... Hasani hingel polnud tema teada selliseid kaotusi. Ent mida hakkaks peale tema, Marekk? Ilmselt jooks end taas põhja. Samas, seda teeks ta Räkkari ülesütlemise järel ka siia jäädes. Mujal maailmas olid vähemalt võimalused, mille konflikt oli minema pühkinud, tuhastanud.

”Olgu,” lausus ta lõpuks ja heitnud pilgu kompassile ja armatuurlaua külge kleebitud kaardile, käänas ta rooli otsustavalt vasakule. Räkkar rebis end seniselt kursilt, mootor kiunatas haledalt ja automaadivalang mis oleks pidanud tabama kabiini, tärises suuremat kahju tegemata vastu furgoonikülge.

”Kuradi munkid!” röögatas Hasan ja viipas kõrbeseljandiku tagant väljasööstva bagi poole.

Jälle litsus Marekk pidurit, Räkkar peatus, ja röögatanud Bellale – pea alla! – kargas Marekk juba väljakaranud Hasani järel kõrbeliivale.

Bagi lähenes ja järjekordsed automaadivalangud läbistasid õhku. Marekk haaras juhiistme alt püssi ja tulistas suuremalt sihtimata kaks lasku bagi suunas.
Bagi pöördus, tegi laia kaare ja saadetuna ka Hasani Excaliburi valangutest, võttis suuna tuldud teed tagasi.

”Kurat, see läks napilt!” röögatas Hasan Marekkile, kes juba liivaseljandikust üles sõitvat bagi sihtis, tulistas, ja siis rahuldustundega vaatas, kuidas bagi järsku kursist kõrvale kaldus ning ümber läks.

”Litsun, kata mind!” hüüdis Marekk Hasanile ning tormas jänesehaake tehes bagi suunas.

Kohale jõudnud nägi ta, et tema kuul oli purustanud juhi pea ja kukkumine murdnud kõrvalistuja kaela. Kolmas roomas pealtnäha murtud jalaluudega liivaseljandiku poole. Marekk lonkis talle järele. Mees taipas seda, peatus, keeras end selili ja ajas käed taeva poole püsti.

“Munki-raisk, kas te ootasite meid?”

”Ma räägin kõik, kui te mind Salakdasse kaasa võtate.” röögatas mees ja suunas oma habemesse kasvanud näo anuvalt Marekki poole. Ta oli üks viimastest. Võib-olla isegi viimane. Nende aeg oli läbi, sest mida rohkem kadus kontroll rahuvalve- ja kriisikontrollijõudude käest kohalikele hõimupealikele ja nende juhitud organiseeritud seadusetusele, seda väiksemaks muutus munkide tegevusvabadus. Pealegi, munkidena kõrbes tegutsemine nõudis masinat ja masinatega oli nagu nendega oli.

”Olgu, võtame su Salakdasse kaasa, räägi, kes ja miks ning mida.”

”Kes, ma jumala nimel ei tea, vannun. Samuti ei tea miks, aga me pidime teie veoki lihtsalt õhku laskma. Me üritasime, aga raketilaskja otsustas tõrkuda ning see ja jumala tahe teid päästsidki.”

”Põrgusse lähed oma jumalaga,” sisistas Marekk. Ta oli tulitige, sest kuuldes raketilaskjast käis temast külm jutt läbi. Et siis nii lähedal olid nad olnud. Nii lähedal. See oli midagi erakordset. Smugeldajaid ei lastud seljandiku tagant õhku, nad tapeti ja võeti kaup ära. Nii see oli. Nii oli sel mõtet. Ent lihtsalt koormatäis varustust õhku lasta? Praegustes eluolutingimustes? See oli sama mis võlulambi minema viskamine. Marekk ei suutnud seda mõista ja küsis: ”Õhku lasta? Kogu last, ilma selgituseta?”

”Jah, jumala nimel, nii oli. Vannun!”

”No tervita siis saatanat,” lausus Marekk ja suunas püssitoru munki poole.

”Oota, sa lubasid, et võtad mu Salakdasse kaasa!” röögatas munki.

”Me ei sõida enam sinna,” vastas Marekk ja vajutas päästikule.

2.

 

Abda linn tervitas saabunuid harjumatu elurikkusega. Majad ja tänavad olid suhteliselt vähe kahjustatud ja ehkki siin-seal võis näha kriisikontrollijõudude relvastatud patrulle, võis end korraks lõdvaks lasta ja unistada, et konflikti pole kunagi toimunudki.

Nad istusid tänavakohvikus. Nende ümber sagisid ja käratsesid inimesed ning laudkonnad nende läheduses jutlesid valjul häälel ja naersid või vaidlesid isekeskis.

Nad jõid õlut ja lõpetasid praadi, Bella nosis vaikides jäätist ja kogu idüll tundus vähemalt Marekki jaoks täiesti maailmakoesse sobimatuna.

Ta oleks tahtnud siit ära. Tagasi kõrbe. Tagasi konfliktist äestatud linnadesse nagu Salakda. Linnadesse, kus polnud tänavakohvikuid või värvikirevatest riietes käratsevaid inimesi ja värskelt istutatud noori puid tänavapervedel. Salakda hoidis olevikus. Abda aga kogu oma elurõõmuga tõi tagasi mineviku.

Hasan seevastu nautis teda viimane nädal saatnud lõhkuvast ebamugavustundest hoolimata olukorda. Praad oli olnud imemaitsev, õlu mõjus värskendavana ja ta ise lobises tühjast-tähjast, pööramata üldse tähelepanu sellele, et Marekki ükskõiksed mühatused seekord veel ükskõiksemalt kõlavad.

”Kas ma saan veel ühe?” küsis järsku Bella, ise samal ajal hoolikalt lusikat puhtaks limpsides.

”No kui sa väga tahad, siis miks ka mitte, ” vastas Hasan ja Bellale naeratades viipas ta ettekandjale, et too nende juurde tuleks.

Kui Bella oli järjekordse savikausis serveeritud jäätisekuhila kätte saanud ja lusikaga sellesse sukeldunud, lausus teda jälgiv Marekk Hasanile: ”Tead, ma vist ei suuda.”

”Mida ei suuda? End lõdvaks lasta?”

”Põhimõtteliselt, jah. Ma tean, et peaksin seda nautima, aga see hoopis ärritab ja muserdab mind.”

”Sa oled liiga morbiidne. Põrgusse, pane mu sõnu tähele – sul ei kulu nädalatki sellises elus, kui see sulle juba meeldima hakkab.”

”Ma ei tea ... ” lausus Marekk ja tema pilgu püüdis paarike, kes käest kinni mööda tänavat kõndis. Uhkeldavalt, õnnelikult ja vabalt. Just nagu nemad Fatmaga olid armastanud teha. See oli valus vaatepilt.

”... siin on liiga palju minevikku.” lõpetas ta, kui oli pilgu paarikeselt lahti rebinud.

”Ei, vastupidi, see siin on tulevik. Vaata seda, unusta minevik ja õpi armastama seda, mis meid ees ootab. Armasta tulevikku, kurat!”

”Olgu, võib-olla ühel päeval muundub see kõik, kuid praegu. Praegu ma tahaks ära. Tahaks tagasi. Tahaks eemale.”

”No seda võimalust meil enam pole. Kõrb pole nii suur, et meid kohale viimata lastiga kaasnevate tagajärgede eest varjata. Me tegime valiku ja nüüd pole meil jäänud muud, kui sukelduda tagajärgedesse ning võtta seda meie parima võimalusena minevikust lahti saada. Pääseda.”

”Ma ei taha minevikust lahti saada ega sellest pääseda. Sealsed hetked on mulle selleks liiga kallid, aga ma ei taha, et olevik mulle minevikku näkku hõõruks.”

”Ta ei teegi seda. Sa ise raputad minevikku endale supi sisse ja määrid saiale. Ma ei väida, et peaksid naise-lapse unustama, ent mõtle – kas nemad tahaksid surnuna sul elamist segada?”

Selle peale Marekk vaikis. Mitte nõustudes, vaid talle jõudis kohale, et see ei vii kuhugi. Et mõttevahetus Hasaniga ei muuda midagi paremaks. Et isegi kui Hasanil õnnestuks teda ümber veenda, jääks ju minevik tema südamesoppi alles.

”Igal juhul, meil on kaks päeva väljalennuni. Katsume oma kodumaa tulevikualget nautida, vähemalt selline on minu ettepanek. Mina kavatsen seda teha.”

Nende vestlus jäi soiku, kuna välikohvikusse sisenes Kriisikontrollijõudude patrull ja nad pidid neile oma uued, meisterlikult võltsitud dokumendid ette näitama. Kolm passi viibisid pikalt sõdurite käes, ent ulatati tagasi.

Nende passide saamine oli võtnud kõigest nädala. Nii kiiresti oli minevik juured tulevikualgesse ajanud. Ka lastist vabanemine polnud osutunud raskeks. Piisas vaid käigust suurele turule ja seal ”vilistamisest,” kui juba õige inimese leidsid. Keegi polnud küsinud, et kust nad said koormatäie uhiuut sõjaväevarustust. Kedagi polnud huvitanud.

Nii palju siis tulevikust. Kõik oli sama, mis enne konflikti. Seadusetus ehitas end korraks relvade jõul loodud seaduslikkuse varemeile.

Ja nii kaob kõik ja pöördub tagasi omale rajale, oli Marekk mõelnud, kui nad oma uusi passe üle vaatasid. Tal oli õigus. Kriisikontrollijõud loonud riikide majandus väsis. Nende rahvas väsis. Kõik väsisid. Ja väsisid ka Rahuvalvejõud. Kaks maailmapoolt, kes olid ühele meelele jõudnud ja saatnud siia oma kontingendi, et rebida piirkond välja anarhiast, olid mõlemad väsinud, tüdinud ja loobumas.

Ja nii tühjendati kordonid, hüljati kontrollpunktid ja võim läks taas hõimupealike kätte.

Marekk rebis end mõtetest, pistis passid tasku ja tühjendas õllekannu.

”Ma lähen võõrastemajja tagasi,” lausus ta püsti tõustes ja kõndis vastust ära ootamata minema.

Tal oli seda vaja. Siit minema saada.

Kuhugi selle ebamugavustunnet tekitava maailma eest varjule.

Hasan ja Bella aga istusid veel pikalt, kuni Bella leidis, et kolmandat jäätist ta enam ei taha ja Hasan leidis, et nad võiksid nüüd parki jalutama minna. Bella noogutas ja kui nad paari tunni pärast päevast väsinuna võõrastemajja jõudsid, leidsid nad Marekki pooltühja viskipudeli seltsis.

”Loodetavasti oli teil lõbus,” lausus Marekk pehmel keelel, kui Hasan oli ukse sulgenud.

”Mine oma tuppa ja ole hea, pane uks kinni. Onud peavad omavahel rääkima,” lausus Hasan Bellale ja Bella läks Marekkile pilkugi heitmata mõne mängukaru ja muu leluga rikastatud tagatuppa. Meeste üllatuseks puudus Bellal ostetud mängukannide vastu igasugune huvi. Ta lihtsalt pani nad kuskile toolile, seina äärde või riiulile ja sinna need jäid.

Alguses arvasid mehed, et asi on kehvades valikutes ja proovisid tema võimalikke soove ära aimata, ent peagi nad loobusid sellest.

Bella lihtsalt kas seisis aknal või kuulas, kuidas nad omavahel vestlevad. Ta ei mänginud kunagi. Ja nüüdki teadsid mõlemad, et tüdruk läheb lihtsalt akna juurde ja jääb sinna seisma ning ükskõiksel pilgul välja vahtima.

”Et see ongi siis selline tulevik, mida sa ei karda?” küsis Hasan, kui Bella oli ukse kinni pannud.

Marekk ei vastanud, vaid võttis maast pudeli. Tõstnud selle korra tervitavalt laesuunas, võttis ta mehise sõõmu.

”Kurat! Sa vastad, kui sinuga räägin!” röögatas Hasan. Teda vallanud ebamugavustunne vajas väljundit ja nüüd oli tal süüdlane käes. Nüüd oli pikne leidnud piksevarda.

”Mida sul vaja on? Mind lömitamas näha? Nutmas ehk?” mõmises Marekk. Ilmselt polnud see viskipudel esimene.

Hasan ei öelnud midagi, vaid sööstis Marekki juurde ja haaranud tal rinnust, raputas teda mitu korda, nii et pudel mehel käest kukkus.

”Lase olla,” lausus Marekk vaid ja Hasan taltus.

”Mida sa must tahad? Et mulle kõik meeldiks, et ma kõiges vaimustatud oleks?” jätkas Marekk ja suunas oma joobnupilgu Hasanile otse silma.

”Ei, vabanda. Ma ei saa ise ka aru, mida ma sust tahan. Lihtsalt...” alustas Hasan ja märkas silmanurgast Bellat. Tüdruk seisis avatud toauksel ja jälgis neid. See sama tuim pilk tema silmis. Ei mingit empaatiat, ei mingit huvitatust. Hasan pöördus tema poole ja tahtis midagi öelda, aga vakatas, sest tüdruk surus oma tühja pilgu hetkeks otse tema silmadesse, justkui nende taha nähes, pöördus seejärel, ning sulges kolksatuse saatel ukse. Hasan ajas end sirgu, et Bella juurde minna, aga ühtäkki läbistas teda seletamatu hirmujudin ja justkui naelutas ta paigale.

Viskiloik põrandal aina suurenes. Päike paistis aknast ja moodustas hämara toa põrandale valgusruudu. Marekk vaatas Hasani ja muigas.

Hasan võdistas end. Mitte külmast, vaid ebamugavustundest. Midagi oli just hetk tagasi valesti olnud ja ta ei suutnud tabada, mis. Muidugi, tal oli piinlik, et Bella oli näinud, kuidas ta Marekki raputab ja teda hakkas närima vaikne süütunne, ent... midagi oli veel. Nende suurte söekarva silmade pilgus, mis neid jälginud oli. Selles oli midagi valesti. Bellas oli midagi valesti. Ta taipas, et oli seda teadnud alates hetkest, mil ta pilk selle tuhmi pilguga esimest korda kohtus.

Põgene, röögatas iga viimane kui instinkt talle, ent Hasan jäi paigale. Ta hingas sügavalt sisse ja ohutunne haihtus.

Rahu, kõik on korras, kinnitas ta endale. Ta ei uskunud küll ennast, aga see aitas siiski.

Veel korra läbistas Hasani judin, ent samal hetkel murdis reaalsus sisse ja ta taipas, et Marekk räägib midagi.

”.. seega, psühhotrauma, ma arvan, ja sa ei teinud selle seljatamist talle kergemaks.”

”Mida?”

”Bellal noh, trauma,” selgitas Marek joobnu ärritusega ja jätkas: ”Arvan, et ta oli sellele Saidhile midagi lelu sarnast ja mees müüs ta lihtsalt edasi järgmisele.”

”Võimalik,” lausus Hasan, kui oli kuuldut seedinud ja nüüd oli tal enda käitumise pärast tõsiselt häbi.

Ta pöördus, et Bellale järgi minna. Et teda lohutada, selgitada, vabandada, ent Marekk lausus: ”Ära mine, ta kardab sind praegu. Lase tal natuke olla, kuni ta ise välja tuleb.”

Hasan peatus. Bella, kes kardab teda. Tundus loogiline, ent... mitte õige. Seal oli midagi valesti. Pigem. Jah, pigem.

Pigem kardan mina teda, tabas teda mõte ja nüüd sai ta aru, mis teda viimastel päevadel ja veel mõned hetked tagasi häirinud oli. Ta pabistas. Senini oli ta selle kandnud pingerohke situatsiooni arvele, ent praegu, praegu tajus ta selgelt, kogu teadvusega, et tal on selle pisikese plikanääpsu ees hirm.

Mitte paaniline, vaid kerge, ent siiski ... hirm. Bella polnud tavaline laps. Ei, ta oli ju lastega pool elu kokku puutunud. Neid õpetanud. Ja ta teadis ju milline üks laps on, ent Bella oli täpselt samasugune, aga samas ka täiesti ... vale. Teistsugune.

Ta pöördus Marekki poole, ent see juba magas, pea rinnale vajunud. Hasan mõtles korraks tema äratamise peale, et talle rääkida, aga siis taipas oma mõtte rumalust. Mida ta talle räägiks? Seda, et kardab pisikest traumeeritud tüdrukut, kellega on tegelikult kõik korras? Et ta lihtsalt kujutas hetkeks ette, nagu oleks Bella mingi müütiline koll mõnest kõrbelegendist või kultusõudusfilmist. Ei, Bellaga oli kõik rohkem korras kui tema endaga.

Mu enda närvid lihtsalt hakkavad üles ütlema, leidis ta lõpuks, sammus voodini ja heitis sellele pikali, kindlas tahtmises kõik lollid mõtted seljatada ja peast välja visata. Pikapeale see õnnestus.

Enam-vähem.

 

3.

 

Fort Bravo kujutas endast lihtsat Abda lennujaama püstitatud plekist kompleksangaari. Nende passe kontrollis hallis mundris mustanahaline ametnik ja tundus nagu üritaks ta vaheldumisi passe ja kolmikut põrnitsedes neist vett välja pigistada.

Hasan hoidis mõttes hinge kinni. Ei saanud ju olla, et nüüd. Just nüüd, viimasel hetkel enne pääsu siit põrgust, juhtub midagi. Et passides on midagi korrast ära. Et nad ei pääse kuhugi.

Marekk ei mõelnud suurt midagi. Tal oli ränk pohmell. See oli tema puhul viimastel hommikutel tavaline ja Bella, Bella lihtsalt jälgis, kuidas ametniku pigimustad näpud passe nätserdavad.

Lõpuks jõudis ametnik järeldusele, et ilmselt on kõik ikkagi korras ja jõllitanud neid veel korra pilguga, millest võis välja lugeda suhtumist – kõrberämps – lubas nad edasi.

Hasan rahunes. Nüüd oli kõik. Nüüd olid nad teel uude ellu, uude tulevikku.
Päike põletas armutult, kui nad angaarist välja astusid ja lennuki poole lookleva järjekorra lõpus kohad sisse võtsid. Lennuki juurde viiv trapp oli paigas, aga uks suletud. Tuli oodata. Ergavas päikses, sest loomulikult polnud kellelegi pähe tulnud kasvõi mõnda lihtlabast varjualust paigaldada, aga sellega oldi juba harjutud. Hoolitsusest pakatavad riigid polnud konflikti sekkumisest saadik paistnud silma hoolivusega tavainimeste vastu.

Pigem ükskõiksusega.

Nii seisid Hasan, Marekk ja Bella järgmise veerandtunni juba kõrvetavas hommikupäiksekuumuses. Seejärel avati sissepääs lennukisse ja saba hakkas liikuma.

Möödunud päevad olid Hasanil kulunud peamiselt sellele, et kogu nende varandus välismaailma pangaühendustesse kuuluvatesse pankadesse kantida. Valuuta puhul polnud suuremat probleemi, tuli vaid pistist anda, aga kriisikrediidist pidi ta loobuma suhtega üks kolmele ja hoolimata sellest, et see moodustas kogu nende varast vähemuse, oli kaotatud summa rohkem kui märkimisväärne.

Marekk oli need päevad lihtsalt joonud ja Bella, Bella oli nagu ikka. Rääkis meeleldi, aga vaid siis kui talt midagi küsiti, ning ülejäänud aja ta seisis meeste läheduses ja vaikis või seisis tuimalt aknal.

 Mõtle, mida ta on pidanud üle elama, tuletas Hasan endale meelde, ent tund-tunnilt tundis ta, et Marekki selgitus ei päde. Et Bellaga on midagi muud valesti.

Justkui tema mõtteid aimates vaatas Bella talle otsa ja esimest korda märkas Hasan tema pilgus elumärki. Selles pilgus oli selge pilge ja Hasan tundis kuidas justkui jäine kämmal enda sõrmed tema südame ümber surub.

Nüüd Bella juba naeratas, esimest korda.

Hasan tundis kuidas hirm ta endasse mässib. Ta kartis. Tal oli tõesti hirm. Ei, see oli sulaselge õud, mis tema teadvust endasse mässis.

Tee seda, käratas miski tema peas ja ta sööstis Bella suunas.

Enne kui keegi jõudis reageerida, oli ta juba oma näpud Bella kõri ümber klammerdanud ja kägistas. Kägistas nii kuidas jõud võttis. Kuidas vähegi sai.

Paraku teda takistati. Tugevad kätepaarid haarasid temast, tirisid ta eemale, vajutasid maadligi. Hoidsid teda kinni.

”Püstihull ...”

”ilmselt päikesest ...”

”Et nad ka ... ”

Jõudsid lausekatked Hasani teadvusse ja nüüd teadis ta, et kõik on kadunud. Et enam ei päästa miski. Et nii nagu raketilaskjaga munkid kõrbest, nii on ka tema Bellale alla jäänud.

Peagi märkas ta kolme paari tanksaapaid endale lähenemas ning mõne aja pärast lohistati ta minema.

Rohkem nad Marekkiga ei kohtunud.

Marekk aga ei taibanud midagi. Läbi sudu ja pohmelliudu jõudis talle kohale, et tema kaaslane oli just üritanud teha midagi hirmsat. Ta tundis kuidas Bella justkui kaitset otsides oma käed ümber tema jalgade surus ja silitas instinktiivselt tüdrukul pead. Teda ei vaevanud küsimus, mis oli Hasaniga juhtunud.

Bella aga vabastas lõpuks mehe oma haardest ja võttis tal käest. Marekk pööras eemale lohistatavale Hasanile selja ja astus trapile, mis teda välismaailma viis. Ta tundis, et siinsega on kõik. Igaveseks.

Bellaga koos kõndisid nad mööda välismaailma viivat trappi üles ja Marekk tundis kuidas minevik seljataha jääb. Ta lootis vaid, et see tunne jääb kestma.

Ja Hasan?

Marekk ei mõelnud tema peale. Ta pead täitis mõnus sudu. Ta lootis, et ka see jääb kestma.

Lennukisse istunud, avas ta põuepudeli viskiga, võttis sõõmu ja unustas Hasani.
Mõneks ajaks.

 

4.

 

Marekk vedeles tugitoolis ja vaatas telekast uudiseid. Tal oli käes viskiklaas ja oma pikad jalad oli ta sirutanud pähkelpruunile vaibale.

Tema kodumaal oli taas sõda. Reporter rääkis midagi haavatutest, rääkis tsiviilobjekte tabanud rakettidest, sellest, et paljudes suurlinnades pole enam vett ja paljust muust, ent Marekki see ei huvitanud. Ta vaatas uudiseid lihtsalt selle tõttu, et pult vedeles diivanil ja ta ei leidnud endas pealehakkamist, et see ära tuua. Selle asemel võttis ta sõõmu klaasist ja sirutas jalad veel rohkem välja.

Nad olid siin olnud juba kaks kuud ja oleks Marekk natukegi analüütilist mõtlemist kasutanud, oleks ta taibanud, et ka siin asjad käärivad. Et poliitikute sõnavõtud muutusid aina resoluutsemaks ja ähvardused aina sagedasemaks.

Ent Marekkil oli ükskõik.

Tema päev algas käiguga poodi ja naastes üritas ta esimese klaasikese najal Bellale midagi söödavat kokku vaaritada. Kui see tehtud, maandus ta tugitoolis ja tõusis sealt, kui oli vaja lõunasöök teha. Seejärel naps kuni õhtusöögini ja aina enam maadvõttev tunne, et Bella sööb ainult viisakusest.

Mida aegu edasi, seda puutumatumaks jäi toit Bella taldrikul ja lõpuks pendeldas Marekk ainult poe ja tugitooli vahet ning kööki ilmestas vaid pesemata nõude kuhi kraanikausis.

Bella seisis terve selle aja tema kõrval või vaatas aknast välja. Või magas oma toas. Korra tegi ta Marekkile pai, kui mehele läbi alkoudu Hasan meenus ja ta lörinal nutma puhkes.

See oli ka ainuke emotsionaalsusepuhang, mis Marekki tabas, ja kuna mees Bellaga ei rääkinud, siis rikkus hostelitubades valitsevat vaikust vaid telekas tulevate helide tulv.

Kuid hoolimata alko- ja masendusudust tungisid ebamugavad mõtted aina enam ja enam Marekki teadvusse. Aina enam mõtles ta Hasani peale. Aina tihedamini ja tihedamini.

Ja aina tihedamalt tabas ta end Bellat silmitsemas. Neil hetkedel vaatas Bella teda oma tühja elutu pilguga vastu ja peagi hakkas Marekk seda teadlikult vältima. Ta lihtsalt kamandas Bella igal võimalikul juhul tagatuppa või kui tüdruk teda enam ei kuulanud, siis üritas tema pilku iga hinna eest vältida.

Nii see kestis, kuni ühel päeval tabas Marekk Bella pilgus elusädeme. Need muidu nii tühjad silmad kiirgasid järsku lustist ja rõõmust ja ei läinud kaua, kui maandusid esimesed liugpommid ja kõik pöördus kaose teele.

Nad põgenesid taas.

Ja siis peagi veel korra.

Nüüdseks Marekk enam Bellat ei vältinud. Ei, ta otsis taas Bella pilgust seda kummalist sädelust. Seda kummalist sädet.

Hoiatust sellele, mis peagi maad tabab.

”See peab lõppema,” pomises Marekk ühel päeval, neelas suure sõõmu otse viskipudelist, sest klaase ei kasutanud ta enam ammu ja võttis püstoli. Aeglaselt suunas ta selle toru Bellale, kes akna ees seisis.

”Sa ju tead, et sina võid lõppeda, aga mina ei lõppe iial, ” vastas Bella. Aeglaselt pöördus ta ümber ja astus Marekki juurde.

Ta naeratas.

Kelmikalt, lõbustatult.

Marekk taipas, et Bella oli saamas oma tahtmist, sest tema silmades helkles see põrgulik tuluke ja ta teadis, mis nüüd peagi järgneb. Raudse rahuga pööras ta püstoli, pani selle toru endale suhu ja vajutas päästikule.

 

.... Ta lihtsalt ei näita meile seda enne, kui on hilja.

 

(2023)