Joosep piilus kardina vahelt välja. Seejärel libistas end aeglaselt seljaga vastu seina. Ta ei julenud isegi mitte ohata.

Kõik oli vaikne. Üks äädikakärbes lendas tuigerdavalt ta silme eest läbi, suund kergelt roiskuvate ploomide suunas, kuid Joosep ei reageerinud.

 

Suve lõpus tõid vanemad talle värsket kraami: marju, õunu, pirne ja ploome. Rohkem, kui ta oleks kunagi suutnud ära süüa. Juba järgmisel päeval olid nad kohal: äädikakärbsed. Väikesed tüütud putukad, kes pugesid sisse igast pisemast praost ja sõid kõike, mis ette jäi.

Ta tegi mitu kärbselõksu, kuid kas polnud ta nende tegemises osav, või olid selle linna kärbsed liiga targad, need igatahes ei töötand.

Lõpuks ei jäänud tal muud üle, kui võtta appi tolmuimeja. Kui terminaator elimineeris ta kõik, kes sattusid toru ette. Selles tegevuses oli oma kummaline võlu, kuid ta pidi seda tegema püsivalt. Kärbsed paljunesid kiiresti ning alati suutsid mõned peidus püsida ja tolmuimejatoru eest pääseda. Ta tegi seda enne ja pärast koolitunde ja enne magama minekut. Vahel ka rohkem, kui selleks võimalus tekkis.

Kuid kärbsed ei kadunud. Tegelikult läks olukord isegi hullemaks. Juba mõne päeva pärast märkas ta, et kärbsed olid muutunud kiiremaks.

Iseenesest oli see loogiline. Need, kes olid kiiremad, jäid ellu ja said seega anda selle edasi ka oma järglastele.

Joosep pidi olema salakavalam. Mitte panustama kiirusele, vaid undava tolmuimejaga vaikselt juurde hiilimisele.

Möödus taaskord paar päeva ning ta märkas järgmist arengut. Niipea kui ta pani tolmuimeja käima, lendasid kärbsed tema suunas. Ju said nad kuidagi aru, et tolmuimejaga oma näo eest kärbseid imeda on keeruline.

Ning ka need kärbsed jäid ellu ja said järglaseid.

Ja nii, pisitasa, samm sammult nad õppisid.

Joosep oli ligi kaks nädalat tolmuimeja toruga kärbseid püüdnud ja need olid leiutanud oma ellujäämis-strateegia.

Täna hommikul, kui ta tolmuimeja sisse lülitas, olid nad hetkega terve parvega ta näos, kui Kamikaze sõdurid, kel polnud mingitki lootust ebaausas võitluses ellu jääda. Kärbsed lendasid talle suhu, ninna ja silmaaukudesse. Ta ei näinud isegi tolmuimejat kinni panna vaid tõmbas selle lihtsalt seinast. Alles siis läksid kärbsed tema juurest ära.

Joosep vajas õhku! Ta tõmbas akna lahti ja hingas, taastudes õõvastavast kogemusest. Köhides välja putukaid oma ninast ja kurgust.

Ja siis…

Ta ei osanud oodata, et naabri autokäivitamine kärbsed enda juurde kutsub. Ta tõesti ei teadnud…

Ta kuulis läheneva kiirabiauto sireeni.

Ka kärbsed kuulsid seda.

 

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0633)