Ta oli küpsenud Hougomont’i tules Waterloo lahingus. Salamise juures oli ta Themistoklese parema käe Eurybiadese lipulaeva tüürimees. Stalingradis juhatas Saksa snaipereid, kes vene ohvitsere ja sideväelasi jahtisid. Thames’i lahingus kaitses pealik Tecumseh’ rinda (paraku tulistas šonii reetur pealikut selga). Kuulus 316 spartalase hulka Termopüülides. Juhatas Spartacuse vägede vasakut tiiba Casilinumi all. Hue linna vallutamisel ameeriklaste poolt ei suutnud ta veresauna takistada. Küll hoidis ta Attilat Catalaunumi lahingu järel Aetiuse haavatuid tapmast. Batu-khaanile pani ta vastu Siti jõel, Lonkur Timurile Ankara lahingus. Sipoide ülestõusu ajal aitas Nicholsoni meestel Delhi kõrgendikult taganeda ja kogus Harold II hõrenenud väed kokku pärast Hastingsi lahingut. Ta oli olnud kõikjal, osalenud igas lahingus. Ja hetkel oli ta Indias, Hydaspese jões...


Vihma kallas hommikust saadik. Kui täpne olla, valas vihma juba kolm päeva, mil Aleksander Suure sõjavägi Hydaspese ääres laagris oli olnud. Saju tagajärjel oli jõgi üle kallaste tõusnud ja kaldad tümaks muutnud. Südaööl olid üle jõe läinud Aleksandri ihukaitseeskadron, daakia vibukütid, sküüdi ratsanikud, agrikaani odamehed ja kuninglikud kilbikandjad. Varahommikul järgnesid ratsaväe valiksalgad Hephaistioni, Ptolemaiose, Lysimachose ja Seleukose juhtimisel. Kuningas Porose sõjaelevandid, ammukütid, kes lasid rasketest tugedele kinnitatud vibudest, ja ratsavägi ei lasknud Baktria ning Sogdiana ratsurvibukütte kuivemale pinnale, sundides neid mudas sumpama. Ratsaväe kannul jõe ületanud jalavägi tammus põlvini vees, võimetu rivistuma ja lahingusse astuma. 2000 Porose ratsanikku, 20 elevanti ja 120 sõjavankrit valmistusid vaenlase vägesid jõkke tagasi paiskama. Seda Porose sammu pidid Aleksandri plaani järgi takistama Kraterose reservid – 7000 Tessaalia ratsurit ja 12 000 Makedoonia jalaväelast-kilbikandjat.

 

Külm... Ja märg... Ma olen vees... No muidugi... Hobused korskavad... Tasem seal...! Vaikust...! Meie trump peaks olema ootamatus... Aga... Ma ei tea... Ja need parmud... Või ei ole need parmud..? Kas nad ei peaks praegu magama..? Või end vihma eest peitma...? Tundub, et mitte... Hobused on peaaegu hullumas... Kus on piilurid...? Kas jõuame varsti üle...? Mitte midagi ei näe... Vihm koob raske kanga... Kuidas peaksin kallast nägema...? Seal tuleb Kraterosele märku anda, et tee on vaba... Ristluudes torgib... Ma arvan, et oleme teinud vea... Meie luurajad tõid eile teate, et keset jõge on maa... Saar...? Aga Krateros... Kerberose nimel, ta naeris... Irvitas... Ja lõi uuel veinikannul kaela maha... Palju seda veini veel üldse järel on... mis me Hellasest kaasa tõime...? Külm... Nii külm... See vesi ei ole soe... Kes seda väitis...? Perdikkas...? Segi või? Niiskus poeb naha alla... Millal me kaldale jõuame...? Jah, millal...? Oh, Zeus, millal...? Mina, Koinos, vastutan eelväe eest... Aga Krateros... Mingu ta Hadesesse...! Me ei jõua Aleksandrile appi... Ja siis... Mis siis...? See on lõpp... Kas lõpp on siis selline...? Ma...


Ta ärkas. Hele valgus paistis otse silma. Seinad...? Lagedad seinad. Kaljud või...? Kus ta ometi on? Aleksandri laagris? Hydaspese teisel kaldal, rünnakul? Oh ei, nüüd tuleb meelde...! See ei ole ju üldse... Ta on ju hoopis... Aga miks on ta üksi? Kus on kõik teised? Ah jaa, nüüd ta teab... See on ju selle neetud ajaloolase pärast – oli ta magister või mis? –, kes samuti siin oli. See idioot oli ühispalatis väitnud, et Napoleon kaotas Waterloo lahingu seepärast, et eelmisel ööl sadas vihma ja keiser ei saanud hommikul oma suurtükiväge kasutada, mistõttu Blücher õigel ajal kohale jõudis. See teadlasehakatis ei saanudki aru tema argumendist, et kui vihma poleks sadanud, oleksid ka Bülow ja Blücher varem liikuma hakanud ning ikkagi õigeaegselt Wellingtonile appi jõudnud! Mida oli ta selle lollpeaga teinud? Tal näo täis sõimanud? Aga, ei... Ta oli vennikese pikali löönud ja kõrist haaranud... Kägistanud, kuni... kuni sanitarid ta... Ja nüüd istub ta üksikus...

... Jah, nii see oli. Või... pigem... tõenäoliselt nii... Siin, hullumajas... ma tean, et tuleb öelda hoopis... mis...? Vaimuhaigla...? Närvikliinik...? Psühho-neuroloogiahaigla...? Veel miskit muud...? Nagu see asja muudaks! Aga... Mastaabid muutuvad, sündmused sulavad kokku ja neis osalenud näevad vaid välgatusi... Nende valgel on ka kõverpeegli vastupeegeldus selguse etalon... Selguse jumal, valguse isand... Ära jäta mind maha... Ma vajan sind... Vähemasti... ärkvelolekus...

Nüüd oli ta siis täiesti ärkvel. Maailm, kus ta oli vaba, kadus taassündiva päeva tuhudes. Üksikpalat. Lukustatud uks vaateavaga. Paljad seinad – „Siin ei ole fotosid ette nähtud, James!” Voodi, kus ta lebas. Öökapp, millel tema raamatud... Teiste patsientide täieliku huvipuuduse tõttu oli tal lubatud Sun Tzu „Sõjakunst” ja von Clausewitzi „Sõjast” määramata ajaks enda kätte jätta, kuigi see tobe doktor Tyler... Mida oligi ta öelnud...? „Võib tekitada kontrollimatuid tunge ja suurendada agressiivse käitumise tõenäosust...” Nii või...? Hea, et direktor Stoneright – see kontorirott! – austatud doktorile nina pihta andis. Patsientide õigused, sa püha pask! Olgu jumal meie bürokraatia eest tänatud...! Aga see Tyler, see väiklane pugeja, tema on igatahes esimene, kui ma peaksin siit...!

Haa! Nüüd läheb päevake siis edasi nii, nagu kord ette näeb. Kurat! Kõigepealt sanitarid – Doug ja Al –, siis duširuum. Isoleeritud patsiente vannitatakse eraldi, et ei tekiks ohtu kaaspatsientidele... Nõnda, jah? Ja siis? Hommikusöök. Tabletikuuri kattevarjuks... Nojaa, muidugi... Protseduurid. Õde Phyllis... Ja edasi... Kas täna on...? Mis päev...? Teisipäev... Kohtumine doktor Tyleriga... Tema nimetab seda vestluseks... ha-ha-haa! Ootan seda alati, paraku on mu randmed plastikuribaga kokku tõmmatud, nii et ma ei saa kuidagi kämblaid armastatud doktori kõri ümber... Aga kuidas ütlebki pühakiri? Olge alandlikud, ja ka kõige vääritum võib kunagi valitseda kõige kõrgema üle... Mina aga ei tee seda kristlikust vennaarmust... No kurat! Muidugi ma... Aga kunagi... Alles pärast lõunasööki saan uuesti magada... Vaid oma unenägudes olen ma vaba... Ja võimas! Võimas!


Viimane pealetung Konstantinoopolile algas teisipäeval, 29. mail, veidi pärast keskööd. Esmalt ründasid janitšarid, siis Anatoolia türkmeenid, kes keskendusid kahjustatud Blachernai müüridele linna loodeosas. Türkmenistani palgasõdurid suutsid sellest kohast sisse murda ja sisenesid linna, kuid kaitsjad tõrjusid nad sama kiiresti tagasi. Lõpuks ründas müüre viimane janitšaridest koosnev laine eesotsas Ulubatlı Hasaniga. Kreeklased ei suutnud türklaste rünnakut peatada ja nood tungisid mitmest punktist Konstantinoopolisse. Põgeneda õnnestus vähestel kaitsjatel. Veneetslased taganesid oma laevadele ja mõned genovalased põgenesid Galatasse. Ülejäänud alistusid või sooritasid enesetapu, hüpates müüridelt alla. Keiser Konstantinos juhtis viimast rünnakut sissetungijate vastu, hukkudes järgnenud tänavalahingus koos oma sõduritega. Hagia Sophiasse oli kogunenud tohutu rahvahulk, lootes jumalikule kaitsele. Pärast uste mahamurdmist lahterdasid türklased tsiviilisikud vastavalt sellele, millist hinda nende eest orjaturgudel võis saada. Veri voolas linnas nagu vihmavesi vihmaveerennides pärast äkilist tormi ning türklaste ja kristlaste surnukehad hõljusid meres nagu melonid piki kanalit.
bumm-bumm-bumm taob ramm Linna väljatungiväravat õhus hõljub mere niisket hingust tolmu lämmatavat kudet 30 kätepaari liigutab rammi Traakia karjused Anatoolia põldurid rahvarämps mida mina Kasim siin teen janitšari käsi mõõga asemel piitsa hoidmas kitsas rauast sepistatud värav kivistele piitadele toetumas piirajaid on liig vähe viimaste päevade kaotused on kündnud meisse sügavaid vagusid nii me seda väravat sisse ei löö ka müüridel pole enam õieti kedagi suur pealetung Linnale toimub mujal ei paisku alla kivid keev õli nooled odad bumm-bumm-bumm meie surnud pealikud vedelevad liival rammimismeeskondi juhivad nüüd janitšarid kelle koht on hoopis mujal bumm-bumm-bumm me peame kaitsjaile näitama et Linn on meie haardes ja pääsu pole palvetame ainult hommikul päeval pole mahti õhtul vajuvad mehed jalapealt unne nagu Varna all kus kolm päeva-ööd soomusratsaväega võitlesime bumm-bumm-bumm mind palvetamine ei koti allah on suur ja ei ole teist jumalat peale allahi on piisav muu möla korda ei lähe ehk on asi selles et sündisin kristlasena enne kui minust allahi sõjamees sai keegi ei julge janitšari uskmatuks kutsuda see jääks tema viimaseks teoks bumm-bumm-bumm



Kui ta ärkas ja silmad avas, tammus tema voodi ees hulk poolpaljaid mehi, rautatud rammipuu käes. Palat oli täis vänget higilehka, kehadest õhkus Ees-Aasia hingematvat hõõgust. Sellist asja polnud varem juhtunud, kuid mis seal ikka – ükskord on alati esimene kord!

„Lõhkuge uks maha!” käsutas tema ja mehed võtsid hoogu esimeseks hoobiks. Ta ei imestanud sugugi, et tulnukad inglise keelest aru said – nad pärinesid ju tema unenäost! Kui ta ka akani või vana-aimaraa keelt oleks rääkinud, vahet poleks sel mingit olnud.

Palatiuks polnud Konstantinoopoli väljatungivärav – juba kolmas löök paiskas selle eest.

„Minge ja tapke maha kõik, keda leiate!”

Mehed viskasid rammi maha ja pudenesid teoka käraga laiali, käigult jatagane haarates. Ta teadis, et sel kellaajal viibisid kõik patsiendid lukustatud palatites, mis on rammita ligipääsmatud, majas liikusid ringi vaid arstid, õed-sanitarid ja napp tehniline personal.

„Küll te nüüd alles saate hüpata, lugupeetud doktor Tyler, sanitariraisad Doug ja Al, õde Phyllis...” mõtles ta tigedalt, kuid jättis oma mõtte pooleli – nüüd tuli kiiruga magama jääda. Tunniga on kõik lõppenud, kuid info levikut polnud võimalik takistada. Keda võidakse tema vastu saata? Kohalikud võmmid? Kahtlemata. Osariigi politsei? Politsei eriüksus? Kindlasti. Võibolla isegi rahvuskaart? Nii-nii. Järelikult pole tal vaja oma unenäost merejalaväge või Delta Force’i esile manada, aitab täiesti...

Haa! Käes! SS-Soomusdiviis
Das Reich koos kõigi abiüksustega. Kust nad võtta? Loomulikult pealetungilt Kurski all. Sellest tuleb võrratu lahing!

„Huvitav, mida neile seal idarindel tollal süüa anti,” mõlgutas ta hetkeks ja lõi siis käega: haiglatoidust ei saa see mingil juhul hullem olla

Ta heitis pikali, sulges silmad ja uinus peaaegu silmapilkselt.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0586)