kaanepilt
 

Suur suvi on kätte jõudnud, temperatuurid püsivad kõrgel ja ulmikud on kui porikärbsed palaval päeval. Seega, võtame rahulikult siin asjas, mida võidakse ka juba kliimakatastroofiks nimetada.

Jätkame jutuvõistluste koorega, mis küll esikümnesse ei mahtunud. Tuletame kõigile, nii algajatele kui veteranidele meelde, et kui sa jutuvõistluseks lugu valmis ei saanud, siis võta ta sahtlist välja, anna talle värsket õhku, kirjuta lõpuni ja saada Reaktorile. Lubame edasi- ja tagasisidet, konstruktiivset kriitikat ning igavest aupaistet.

Raul Sulbi tegi põhjaliku intervjuu iseendaga, kus ta üritab vastata ausalt neile küsimustele, milledele vastamisest Krista Kaer oma hiljutises intervjuus kõrvale hiilis.

Ja muidugi ärge unustage Stalkerit hääletada. Hääletusnimekiri on siin ja hääletamiseks tuleb reastada kategooria kolm paremat.

Loe edasi...

{SILDID}
 
raul

Lugesin 18. juunil Rahvusringhäälingu kultuuriportaalist tolle peatoimetaja Kaspar Viilupi intervjuud kirjastuse Varrak peatoimetaja ja tõlkija Krista Kaeraga, mis oli vist tehtud Tallinna kirjandusfestivali Head Read tuules, kuna sellest mokalaadast tehti keskmiselt rohkem juttu. Nagu Krista Kaera sõnavõttude puhul ikka, ajas tema arrogants ja kohatine ignorants mind nõnda närvi, et otsustasin osalt samadel teemadel, mille kohta Viilup temalt päris, iseendale intervjuu anda ja tõlkeilukirjanduse ning ulme kirjastamise teemadel veidi kontraseisukohti ja -vaateid esitada.

Loe edasi...

{SILDID}
 

KUU ARVUTIMÄNG: "Lego tähesõjad II: algupärane triloogia" (4. mai, "Tähesõdade" päev)

"Lego tähesõjad" on frantsiis, mis algas 1999 ja lepingud on tehtud 2032. aastani. "Lego tähesõjad II" on 2006. aasta seiklusmäng, mille tootis Traveller's Tales ning avaldasid LucasArts ja TT Games Publishing. Ette on võetud filmid "Uus lootus", "Impeerium annab vastulöögi" ja "Jedi tagasitulek". Igaühe kohta neist filmidest on 6 taset ja neisse pääseb Tatooine kosmodroomikõrtsist. On ka boonustasemed. Mängija saab valida 68 filmitegelase vahel, kelle roll endale võtta, ja lisaks saab luua selliseidki tegelasi, keda filmides pole. Igal tegelasel on oma oskused, nii et jällemängimisväärtus on suur. Autorid püüdsid kõik tegelased väga armsateks teha. Mäng oli nii kriitikute seas kui äriliselt edukas, kiideti koomikat ja tegelaste nauditavat kujutamist. Puudusena nimetati mängu lihtsust.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Žüriis olemine oli üsna omapärane kogemus, mis pani kriitiliselt vaatlema ka omaenda kuuvarjutusena ilmuvaid kirjutisi. Lugesin ja lugesin ja taipasin piinlikkusega, et kolmest asjast, mis viimati saatsin, oleksin kahele vist andnud 1 punkti (“pigem halb” ja mitte 2 ehk “pigem hea”). Kui palju ma olen üldse kirjutanud sellist, millele annaks tõsimeeli 3? Jutuvõistlusele saadetud lugusid lugema asudes sain omajagu teada sellest, mis üldse juttudes toimib, mis mitte.

Mööda ei saa vaadata sellest, et lugesin (vahest liigagi teadlikult) tekste, mis olid võistlusele saadetud. See hakkas ilmselgelt mõjutama lugemist ja nende tekstide tugevuste ja nõrkuste tajumist (rohkem kui niisama lugedes). Loodan siiski, et toon selle kirjutise käigus välja millegi, mis võiks olla ka muidu tähtis ulmejuttude kirjutamisel ja nende hindamisel ega loeks ainult jutuvõistlusel.

Loe edasi...

{SILDID}
 
kolmkeha

„Surm on igavene“ on Liu Cixini triloogia „Mälestusi Maa minevikust“ viimane raamat. Neile, kes pole ühestki neist raamatuist varemalt kuulnud, ütleks lühidalt: keskseks teemaks on inimkonna kohtumine vaenulike Trisolarise planeedi olenditega. Kui esimene romaan keskendub palju pigem kontaktile endale ja selle ümber tekkinud vandenõule, siis kahe järgmise keskseks teemaks on nn pimeda metsa teooria. Ehk siis kosmos on üks kole koht, kus tasub pigem vait olla ja mitte väga silma paista, sest muidu on vallutatud saamine veel kõige leebem asi, mis võib juhtuda.

Peale teist osa tundub justkui, et pealtnäha polegi enam kuhugi edasi minna. Kahe maailma vahel on mingi jõudude tasakaal ja hägune austus saavutatud. Trisolarislased otsustavad aga ühtäkki viskuda päris korralikku Putini tasemel avantüüri ehk lähevad suurele riskile ning üritavad külmunud konflikti uuesti üles kiskuda.

Loe edasi...

{SILDID}
 
king

„The Dead Zone"

Stephen King

Hodder & Stoughton, 2011

595 lk

---------------------

„The Dead Zone" ilmus esmakordselt aastal 1979 ning on Kingi varasemas loomeperioodis: „Hiilgus", „The Stand" („Vastasseis") ja „Tulesüütaja" on näiteks sealkandis lähiaastatel. Eesti keeles pole „The Dead Zone" ilmunud, pealkiri võiks olla „Surnud tsoon".  Kuigi King oli selleks ajaks (tsooniraamat on ta nime alt ilmunutest viies, koos Bachmani pseudonüümi ja sahtlis oleva kraamiga on tegu pigem kümnenda romaaniga) juba menukirjanik, siis kõnealune romaan oli lausa ilmumisaastal müügiedetabelis esikümnes. Mis on ka arusaadav, kuna King on muuhulgas seekord isegi tema kohta üsna tavatult palju Ameerika olustikku ja poliitikat kirjeldanud.

Stiililt on tegu klassikalise ulmekaga, millel on põneviku elemente.

Loe edasi...

{SILDID}
 
communityIcon 1ryz6juop3p71

The Ripple System sari (1-4)

[Shadeslinger;  Black Sand Baron; Gilded Ghost; Shattersoul]
Autor: Kyle Kirrin
Tarbitud formaat: Audible

[Terve seeria võimalikult spoilerivaba arvustus]


Ned, ülirikas kuid sotsiaalselt ebakompetentne peategelane, kel üsna sisutühi elu, otsustab hankida endale eelisõiguse täis-immersioon virtuaalmängus, ostes ära kõik selle oksjonile tulnud 20 kohta. Ta loodab, et mäng annab talle võimaluse alustada kõike puhtalt lehelt.

Eelisõiguse ta saab, kuid seda tingimustega. Talle antakse kaasa kogu mängu kõige targem ja väärtuslikum varandus: Kõiketeadev kirves Frank. Kogu maailm saab teada, et ta ostis kõik need kohad endale ning kolme päeva pärast, kui mäng on kõigi jaoks avalik, kuulutatakse välja jaht, mille eesmärgiks on tappa Ned ja saada Frank enda kätte.

Loe edasi...

{SILDID}
 
päkalarpi arvustuse autori pilt

Tartu Muinaskeskuse larp "Toomemäe troonipärija" toimus 3. juunil Tartus, Toomemäel, Eesti Rollimängufestivali raames. Mängu tutvustus oli lihtne:

Pärast pikka sõda mäekollide vastu on vana päkapiku kuningas ja tema kuus poega surnud. Viimane troonipärija, seitsmest pojast noorim, on kaugelt maalt tagasi tulnud, et riiki juhtida.

Kuid uus kuningas vajab enda kõrvale nõunikku, kes suudab teda riigi avamisega kaasnevate raskustega aidata. Välja on kuulutatud jõukatsumine, mille käigus valitakse kuningale vääriline abiline.

Kuna tegevus toimus päkapikulas, siis kostüümi loomisel oli oluline osa habeme hankimisel. See sai viimaks tellitud odava raha eest Saksamaalt, oli käes paari päevaga ja nägi päris hea välja.

Loe edasi...

{SILDID}
 

marslane

Mõtle nagu marslane
Isaac Asimov


Ameerika Ulmekirjanduse Assotsiatsiooni (SFWA) 8. suurmeistri (1986) Isaac Asimovi jutukogu “Mõtle nagu marslane” (The Martian Way and Other Stories; 1955) peetakse “Üheksa homse” (OR 4/2016) kõrval kirjaniku tugevaimaks lühiproosakogumikuks. Kogumiku neljas pikemas loos pakub Asimov meile erinevate inimtsivilisatsiooni lähisajandeil tabada võivate probleemide kirjeldusi ja lahendusi, alates energiakriisidest ja teiste elukeskkondade maasarnastamise eetilisusest kuni koloniaalühiskondade iseseisvumise ja uute energiaallikate otsinguteni. “Mõtle nagu marslane” osutus omal ajal nõnda edukaks, et kirjastus Doubleday võttis kohe avaldada Asimovi järgmise novellikogu.

“Mõtle nagu marslane” on 26. eestikeelne Isaac Asimovi raamat. Orpheuse Raamatukogus on viimati ilmunud tema legendaarne jutukogu "Mina, robot" (OR 3/2021) ja mahukas romaan “Nemesis” (5/2021).

Loe edasi...

{SILDID}
 


Ulmestaar Andrei J. Liimets

liimets

Kes oled ning millega tegeled?

Päevatööd teen Sotsiaalkindlustusametis, kus juhin psühhosotsiaalse abi talitust ehk siis sisuliselt ohvriabi igapäevast tööd. Lisaks olen pikalt toimetanud vabakonnas ja aidanud käima tõmmata näiteks vähemate võimalustega noortele mõeldud arenguprogrammi SPIN ning heategevusalgatuse Annetamistalgud. Ülejääva aja pühendan kultuurile kõigis selle eri vormides – vaatan palju filme, teatrit, kuulan muusikat, loen, ja sageli kirjutan sellest kõigest. Või lobisen Raadio 2 saates "Kinovärgiga mandariin".

Loe edasi...

{SILDID}
 
VANA tõnis

Nüüd hakkavad Reaktoris laekuma jutuvõistlusejuttude massid. Žüriiliikmena saan veidi kajastada sedagi, kas teised on mingi jutu kohta midagi öelnud, kui lugu on teise vooru saanud (võtmata endale siiski vabadust kogu täiega kopeerida teiste mulle). Kirjutan sellestki, palju jutt sai esimeses voorus minult, ja põhjendan veidi. Mainin, palju sai esimeses voorus kokku.

Skaala on 0-st 3-ni - päriselt halvast päriselt heani. Kirjutades põhjendusi sellele, miks enamik said “ainult” 2 punkti (ehk olid minu hinnangul sel võistlusel “pigem head” ja mitte “päriselt head”), kirjutasin kokku muljetuse juttude lugemisest žüriiliikmena, seda võite lugeda sellestsamast numbrist. Esimeses voorus sai iga tekst 5 inimeselt kuni 3 punkti, maksimum olnuks 15 - seda ei saanud keegi, täiesti eri maitsed, eelistused, aga ka lugemishoiakud.

Edasi juttude juurde.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Maarja

Jaak Herbst “Päikesetõusuni”

Eestit tabanud viirusepuhang muudab nakatunud tundidega mädast pakatavateks verejanulisteks hulludeks. Peategelane kiirustab läbi öö pealinna oma perekonna juurde, võideldes tee peal haigete mutantidega ja kohates hulka veel terveks jäänud saatusekaaslasi.

Minu jaoks oli see lugu pisut pettumustvalmistav. Sisuliselt on tegemist ühe järjekordse zombie-looga, mida oleme kümneid kordi lugenud ja näinud. Positiivne oli, et tegevus käis pidevalt ja põnevust jagus kogu loosse, samas oli lõpp vägagi etteaimatav. Mul oli raske samastuda ühegi tegelasega või leida loost mingit mõtet. Lugedes oleksin väga tahtnud mõnda kohta keeleliselt parandada ning sõnaühend “bakteriaalne viirus” ajas mul karva turri ja pani kahtlema meie koolisüsteemi võimekuses õpilastele eluks vajalikke teadmisi edastada.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Istusin suures kiviseintega ruumis puidust pingil. Ruum oli samasuguseid pinke täis. Nende read kadusid ruumi tagaosas pimedusse.  Mingil määral meenutas see tuba kirikut. Seda muljet süvendas ka minu ees paari sammu kaugusel oleval alusel seisev suur nahkköites raamat. See oli suletud. Küünitasin end oma pingil ette poole, et raamatu kaant näha. Nagu ma arvanud olingi, ei kaunistanud selle kaant rist ega ka mõni muu mulle tuttav olev püha sümbol. See polnud mingi inimeste püha raamat.

Suure ruumi ainsateks valgusallikateks olid kaks küünalt, mis olid pandud alustele minu ees oleval laual. Nad heitsid raamatule oma võbelevat kuma nii, et tähed ja pildid selle kaanel paistsid tantsivat. Vaatamata sellele, et tuba oli hämar ja selle tagumine sein varjudesse sulandunud, olin ma kindel, et olin ruumis üksinda. Veel. Kuid ma kuulsin ukse tagant lähenevaid samme.

Uksed lendasid lahti ja samal hetkel saabus ka valgus.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Mind hüütakse Kerruks ja täna on minu siinse elu esimene päev. Herren ütles, et pean kõik, mida olen näinud, kirja panema, ennegu unustan. Tegelt ei saa ju unustada niisukesi asju, aga Herren ütles, et siinne aeg jookseb teisal, ja sellepärast ei ole kõike seda veel juhtunudki, ja sellepärast ma unustan need asjad ära. Ta räägib väga palju, Herren, mai saa alati kõigest aru, aga ta korjas mu ära, kui mul oli valus ja mu süda läks jäässe. Ja kuigi kirjutamine on tobe, on see ikkagi väike asi, niiet ma teen seda. Vabast tahtest, aga Herreni jaoks. Herren ütles, et ta viib selle, mis ma üles kirjutan, ühte kohta, mida ta kutsub Südameks, ja et siis saab selle Rüütel, kes peab valima oma tee, ja see aitab teda ja ta sõpru. Herrenil on palju imelikke arvamusi, mai usu neid kõiki päriseks, aga see, mis tema minu kirjaga edasi teeb, polegi ju minu asi. Isa ütleb, et on vaja õppida oma tööst lahti laskma.

Loe edasi...

{SILDID}
 

PROLOOG

Damiana süda tagus rinnakorvis kui meeletu. Naine oli päev läbi sappi öökinud ja palavikuliselt toast tuppa käinud, suudelnud oma kadunud mehe portreed seinal ning kustutanud kõik küünlad, et pisutki enese vaimul rahuneda lasta. Kuulnud õuest hüüdeid, tormas ta akna juurde, poetas kardinat ja tema rinnus torkas otsekohe hirmupiste. Tõrvikute täpid kasvasid ja juba võis viigipuude vahelt näha saabumas kohtumõistjate kohutavat saatkonda.

Naine teadis surmselgelt, et tema saatus on otsustatud ja hind selle eest põrgulikult valus. Olnuks ju võimalik eneselt elu võtta, et kohutavamast pääseda. Kuid hispaanlanna plaanid olid teised.

Ta jooksis kleidi lehvides magamistuppa, võttis kaelast medaljoni, selle seest pisikese kuldvõtme ja avas seina sisse peidetud salalaeka.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Galilee!

Terve õhtu maali ümber tungelnud rahvahulk on nüüdseks piisavalt šampanjat sisse kallanud, et nad on mööda saali laiali valgunud ja keskenduvad rohkem üksteisele kui kunstile. Praegu seisan siin ainult mina, käes klaas, millest ma ei joo. Torm Galilee merel! Kadunud Rembrant! Uhkuste uhkus, kunstimaailma kalleim! Kõik maailma kunstieksperdid on selle üle käinud ja ühest suust ehtsaks kinnitanud.

Sulgen silmad ja sirutan välja kõik oma muud tajud. Rahvasumma sumin, naer, klaaside kilksatused vajuvad udusesse kaugusesse. On ainult mina ja minu hingamine; mina ja Galilee meri. Värvi lõhn, hinge värelus. Iga kunstnik paneb oma kunsti sisse tükikese ennast, igas selle maali pintslitõmbes on killuke Rembrandti.

“Imeline, kas pole?” õhkab keegi mu kõrval. Avan pahaselt silmad.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Üle Narva jõe suudme teisele kaldale jõudmine oli olnud alati keeruline. Nüüd, sõja kestes, oli see väga keeruline. Aga mitte võimatu -  ja kõik nad kolmekesi teadsid seda. Teadmine ahistas Martinit, õõnestas tahtmist oma vastuargumendid teistele veelkord üles lugeda. Kaks korda oli ta seda juba teinud.

Mis tähendas, et ta oli siin, Narva-Jõesuu varemete vahel, tõeliselt persse kukkumas, keset seda niigi persekukkunud sõda. Tõsi, otsesõnu nimetati seda sõjaks vaid kohapeal. Sõjaks pidasid toimuvat tema jao ja rühma liikmed Haljala- ja Viitna-kandi kaitseliitlaste seast ning teised kompaniipoisid. Ja kõik kamraadid ülejäänud kompaniidest, kes piki rindejoont ümber Narva oma kaevikutes kükitasid.

Loe edasi...

{SILDID}
 

“Olgu, jätkame!”

Sõnad kumisesid tagasi tühjadelt seintelt, enne kui kadusid kuhugi kõrgusesse, nähtamatu lae poole.

Toa keskel asuva laua taga hakkasid viis inimvormilist kuju ennast liigutama. Justkui virgudes pärast pikka uinakut. Esmapilgul oli peaaegu eristamatu - kes istus tegelikult ka laua taga ja keda kuvatakse. Kaasaegsed hologrammid olid juba väga detailseid, liiga detailsed, et kõiki nüansse täpsemalt jõuaks uurida. Kuid nagu elus ikka, nii ka siin: olemasolevast hoopis olulisem on see, mida ei ole. Detailid, mis millegipärast on puudu. Detailid, mis on olemas, kuid sisetunde järgi tunduvad kergelt paigast ära. Taolised nüansid võimaldasid hakata tuvastama reaalsust.

Hologrammide puhul oli asi võrdlemisi lihtne. Ükskõik kui kaugele tehnoloogia areneb, siis päeva lõpuks on tegemist ikkagi äriga.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Kõrbeplaneedid pole just sobivad kohad kolooniate loomiseks. Aga kui juba Düünis oli kõrbeplaneet, siis peab see minugi loo jaoks kõlbama.

Lihtsas hõlstis blond nooruk astus maja poole, kui eemal maandus väikene kosmoselaev. Sealt väljus kaks robotit. See, mis vähem inimest meenutas, piiksus midagi.

“Ah, jää vait,” ütles teine robot ja kiirustas nooruki juurde.

“Mul on sulle sõnum,” teatas ta ja tema välja sirutatud käe kohale tekkis hologramm. See kujutas karvast olendit. Olendi sõnum oli järgmine:

“Ma olen kaisukarude printsess. Kuna sa oled ära valitud, siis pead just sina päästma kaisukarud türanni käest…” Edasi nooruk ei kuulanud, sest ta küsis:

“Kust ta võtab, et just mina olen ära valitud?”

Pahane robot pani hologrammi pausi peale. “Sul on ju heledad juuksed ja sa elad pärapõrgus.” Noorukil ei jäänud muud üle, kui nende argumentidega nõustuda.

Loe edasi...

{SILDID}
 

“Ära nuta, laps. Ma saan sind aidata,” kostis hääl, mis sillerdas ja sädeles kui tiigivesi.

Tüdruk tõstis üllatunult pea ja tõmbas käisega silmad puhtaks, kuid ei näinud kedagi.

“Kes… kes sa oled?” uuris ta ebalevalt.

“Kuid ma ei tee seda tasuta,” jätkas hääl, ignoreerides tema küsimust.

“Mul pole sulle midagi anda,” vastas tüdruk. “Kleit mu seljas on mu ainus omand ning seegi on määrdunud ja kulunud.”

Hääl naeris. “Ma ei taha su kleiti.”

“Mida siis? Ema mul pole ning isa jättis mu siia. Mul pole enam midagi, mida saaksin kutsuda enda omaks.”

“Sa eksid, laps,” sõnas hääl. “Sul on ning ma olen nõus selle eest hakkama su ristiemaks ja täitma su südamesoovi.”

“Mu südamesoovi?” pomises tüdruk.

“Jah, sinu südamesoovi.

Loe edasi...

{SILDID}
 
ilmapiiri


See on Osvald Soobli romaani „Üle ilmapiiri“ kuues osa. Päris uutel lugejatel soovitab toimetus alustada lugemist esimesest osast https://www.ulmeajakiri.ee/?jarjejutt-ule-ilmapiiri---osa-1


13. Eriti ohtlik jaanipäev.

Nemesis lendas madalal metsade kohal Tõnu vanaisa talu poole. Mari juhtis, kõrval pilooditoolis istus Filifjonka, Tõnu seisis toolide vahel ja vaatas aknast välja.

“Väljast on see masin küll suur, aga siin sees tundub kitsavõitu,” leidis Tõnu.

“Kärbid on inimestest väiksemad kah,” vastas Mari. Filifjonka kompis huuli, mis ikka veel tunda andsid ning ütles: “Keegi pole ennast tutvustanud mulle. Sina oled siis peigmees Tõnu, nagu ma aru saan.

Loe edasi...

{SILDID}
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0730)