Talv on tulnud, seekord juba novembrikuus. Lumi katab maad ja külm torgib nägu. Päevad on lühikesed ja pimedad, ööd pikad ja vaiksed. Tahaks olla karu, peita end urgu, pista käpp põske ja oodata kevadet. Aga ei, me elame siin inimeste elu, meil on kohustused, tööd, koolid, pered, sõbrad. Peame leidma viisi, kuidas taluda seda nõmedat aastaaega, mis pole enam sügis aga pole ka veel talv. Ja siin ta on - uus Reaktor.
Ohtralt jutte, mõned arvustused, täheaeg saab Jürkalt nüplit, malerubriik ärkas ellu no muud asjad
Kaanepildi tegi masin.
Püüan ikka käivitada enda mõtetes ja tegudes Reaktoris rubriiki, milles püüan veidigi ületada lõhet ideetasandil ulmeteoreetikute ja ulmepraktikute vahel (täpsemini, kultuuriteoreetikute ja ulmekirjanike vahel). Ideaalis võiks see olla tõeliselt väärt artiklite, ehk ka suurte klassikute tutvustamise koht (Donna Haraway, Katherine Hayles, aga ehk ka kedagi nüüdisaegsemat - nood ju 80-90ndaist, nüüdseks edasi läinud teistele teemadele).
Ent
tuumakamate sõnavõttude vahele püüan siiski leida mõne ulmeteemade üle
teoretiseeriva artikli, heita prožektorikiire laiematele teemadele ja puistada
see üle omapoolsete kommentaaridega. Seda võib soovi korral võtta mu katsena
taaskord sukelduda oma magistritöö teemadesse, ainult et veidi
lugejasõbralikumas vormis.
Selleks kuuks võtsin Academia.orgist tasuta saadud artikli “Utopia in Trans- and Posthumanism”, autoriks MIchael Hauskeller.
Kui ausalt kirja emotsioon, mis mind selle köite sulgemise järel valdas, siis oleks see kergendus. Ma ei pea enam end sellega vaevama! Ja siis hakkas meenuma lugemisaegne viha, vastikus jne. Kokkuvõttes olin ma päris õnnetu, et ma seda lugesin.
Raamatus (või siis ajakirjas, nagu kirjastus väidab) on ju üsna mitu autorit, keda ma pea esimesel võimalusel loen. Ja olgem ausad: esitlusel suutsid praktiliselt kõik autorid enda tekstide vastu huvi tekitada. Aga autoritest ja juttudest allpool … praegu tahan ma kirjutada antoloogia vormistuslikust küljest, täpsemalt siis küljendusest.
Tunnistan ausalt: ma olen leplik lugeja ja iga aastaga üha leplikum – ma saan aru, miks asjad on nii ja miks naa, miks asjad pole alati kõige paremini. Ka ei saa ma üldiselt aru lugejatest, kes virisevad mõne kirjavea, või siis veidra kaanepildi asjus.
Minu armastus Zelazny vastu algas „Amberi“ sarjast ja pärast tema voolava kirjutamisstiili ning mitmekülgsete maailmade avastamist olen nautinud tema lugusid nii eesti kui ka inglise keeles. Selle antoloogia 15 pikemat ja lühemat lugu, mis pärinevad eelmise sajandi kuuekümnendatest, sisaldavad küll mõnevõrra aegunud detaile, kuid see ei takista nautimast antud raamatus kirjeldatud fantastilisi maailmu. Enamik selle antoloogia pikematest lugudest, eranditega, suudavad panna lugeja kiiresti kaasa elama, hoides huvi ja loo tempot üleval kuni juttude lõpuni. Samas lühemad palad jäävad tihti minu maitse jaoks liiga abstraktseteks.
Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud
Kuigi nimilugu, siis minu arvates kogumiku pikematest lugudest kõige nõrgem. Kõike oli justkui peaaegu olemas, aga nii tegelaste kui ka sisuga jäädi kogu aeg ca 80% peale pidama – liiga abstraktne ja liiga vähe taustadetaile.
Alustasin hiljuti uue anime vaatamisega. Selleks oli Hiina toodang „Meng Qi Shi Shen (Cinderella Chef)“ ning peale mõnda episoodi jõudis mulle kohale, kui geniaalne see on. Ei, mitte anime sisu, karakterite, huumori või stiili pärast. Kuigi visuaalselt on tegemist väga ilusa animega, on loo narratiiv üsna kehvakesevõitu. Samuti on sarnast „toidukultuse” animet, mille kahekümneminutilisest osast täidab vähemalt kolmandiku kas toidu tegemine või nautimine, tõsiselt palju. (Mõned näited, mida soovitada: „Campfire Cooking In Another World With MyAbsurd Skill, Restaurant To Another World, Kakuriyo: Bed & Breakfast For Spirits“)
Kuid milles on siis antud anime geniaalsus?
Las ma seletan.
Meie loo peategelane on Ye Jiayao. Ta on andekas kokk, kellele meeldib
eksperimenteerida Hiina klassikaliste roogadega. Ühe eksperimendi käigus läheb
aga natukene pahasti. Või noh, ikka väga pahasti.
Vampiirimale
Päris värske lisandus mängudemaailma on vampiirimale. Kuigi seda on võimalik mängida malelaual ja isegi malenuppudega, siis nii nuppude nimetused kui käigud on hoopis teistsugused ja tõelise elamuse saab mängust vaid ekraani vahendusel.
Reeglid:
Nuppude asetus: esireas kaheksa külaelanikku/guuli, tagareas vampiir-teenija-aadlik-kütt-kütt-aadlik-teenija-vampiir. Tinglikult on ühel tiival naissoost ja teisel meessoost tegelased.
Mängus on kaks erinevat režiimi: päev ja öö, mis kumbki kestavad vaheldumisi 3 käigukorda järjest.
Kummalgi mängijal on õigus 2 korda mängu jooksul teleporteerida oma nuppu (vampiir, kütt või teenija) suvalisele vabale ruudule. Mängu võitmiseks tuleb ära lüüa mõlemad vastase vampiirid.
ESIMENE ULMEFILM: "Mercy Point" (6. oktoober, 25. aastapäev)
Haiglaseriaalil ei tohiks justkui ulmeajakirjas kohta olla? Aga kui haigla asub avakosmoses aastal 2249, siis võiks nagu ikkagi olla. Kosmosehaigla on viimane peatuspaik väljaminekul ja esimene peatuspaik sissetulekul. Näidatakse arenenud meditsiinitehnikat, personali hulka kuuluvad nii inimesed kui tulnukad. Arstidel on eraelu- ja tööprobleemid, kõrgenenud suguvõimega arst püüab korraga kaht naist köita, kellelgi diagnoositakse raske tõbi koduigatsus, üks arst aitab teismelist narkosõltlast ilma tema vanema loata, üks patsient väidab, et tema ajuhaiguse põhjustas suhtlus jumalaga, nii et muus osas tüüpiline haiglaelu. Tootmiskulud olid suured, kriitikute arvamused lahknesid ja vaatajaid polnud ka palju, nii et valmis ainult 7 episoodi ja šõu tühistati. Esilinastus oli 6. oktoobrist 1998 15. juulini 1999.
Meelis Looveer „Ebaõnnestunud
ajaränd
Jõukas meesterahvas kulutab oma vaba raha nõia korraldatud ajarännuseanssidele, mille jooksul rändavad kehasid maha jättes ainult hinged. Viimane seanss läheb aga hapuks, sest majja saabunud politseinik tapab kogemata nõia ning ajarändur jääb mitmesajaks aastaks vaimuna majja kinni. Lõpuks saab peategelane oma kehasse tagasi, kuid kasutab seda võimalust kurjasti ära.
Päris kenasti loetav lugu, hoidis huvi üleval kuni lõpuni. Tegelased olid kiiresti ja ilmekalt visandatud, jäid kergesti meelde ka nendega lühidalt kohtudes. Ainuke, millest puudust tundsin, oli mingi sügavam sisu.
Ulmestaar Glen Simson
Kes oled ning millega tegeled?
Kutsutakse aeg-ajalt sõdalaspoeediks, nimetatakse psühholoogiks ja tahetakse, et ma oleks küberturbaja, aga endale meeldib olla taskufilosoof. Eks läbi ajastute ole erinevaid asju palju tehtud, aga jah, suur osa ajast sai veedetud kaitseväe leival ning viimasel ajal kirjutan andetut vogonite luulet. Õnneks enamasti ainult endale. Läbi elu proovin jõuda selleni, et oleks näinud võimalikult palju erinevaid elu tahke ja värve, ning üritan ka erinevatesse valdkondadesse mingi tasemeni sügavusteni sukelduda. Inimideaalideks olen alati pidanud polühistoreid. Aga kas tänapäeval enam ongi võimalik polühistoriks välja jõuda, on omaette küsimus.
Götterdämmerung
Manfred Kalmsten
„Götterdämmerung“ on viiekordse Stalkeri-laureaadi Manfred Kalmsteni neljas raamat tunnustust ja auhindu kogunud kogumike „Raske vihm“ ja „Kaarnalaul“ ning Stalkeri pälvinud lühiromaani „Täheraua saaga“ järel. Siia on koondatud viimaste aastate looming ja sisaldab see aurupunki, postapokalüptikat kui ka lihtsalt võõrikmaailmades toimuvaid lugusid.
Kirjastus Fantaasia.
Sari: Sündmuste horisont.
Toimetanud Kati Metsaots.
272 lk.
„Oled sa kunagi mõelnud, mis mõte nendel asjadel on?” uuris töömees, võttis burgerist suure ampsu ja asus seda matsutama. „Ma saan aru, et meie arvates on need ilusad, aga keegi kunagi pidi ju mõtlema, et Mis te arvate, teeme siia uhked kujud ja paneme nende ümber vee jooksma? Kui mõtlema hakata, siis see tundub lihtsalt nii absurdne.”
Tema kolleeg mühatas.
„Sa mõtled üle, Kaarel.” Ta pistis oma McDonaldsi burgeri lõpu suhu ja mugis selle kiiresti lõpuni. See toit oli universaalselt halb igas ilmajaos. Kuid püsivalt ja tuttavalt halb. See ei tekitanud kõhuhädasid, nagu mõned kohalikud toidud võisid teha. Lisaks oli see ka suhteliselt odav, mis sobis importtööjõule suurepäraselt.
„Tööle tagasi. Meil oli käsk, et poole tunni pärast peab vesi sees olema.
Häiresignaal hakkas undama. „Sektori õhuruumi on sisenenud tundmatu objekt! Sektori õhuruumi on sisenenud tundmatu objekt! Sektori õhuruumi …“
„No mis taevamannat siis seekord?“ küsis operaator monitori silmitsedes ja häiret kinni lükates. Kogu tema roidumus vahetusest oli kui käega pühitud. Ta vaatas abioperaatori poole.
„Tundmatu? Saad aru – tundmatu! Peab midagi päris väikest olema, kui patrull pole seda märganud. Ei ole tuvastatud ega hävitanud… tundmatu! Kats, vaata, mis see on! Sul on parem eristus kui sellel siin,“ ta viipas enda seadmele.
„Sellel on elu märgid,“ vastas noor naine aeglaselt oma sõnu kaalutledes.
„Mingi iidne hädamaandumise kapsel. Inimeste oma, külmutatud. Rohkem infot ei ole. Kakskümmend kilomeetrit umbes siit tuleb maha.
1. Victor
Viimane asi, mida Victor mäletas, oli uhke häärber, fassaadil silt „Jalaka Hotell”. Seejärel vajus ta sinnasamasse kokku, täpselt lillepeenarde vahele.
„Killl!” Ta ärkas kellahelina peale. Ta lamas kõrge laega majas põrandal, punasel ja koheval vaibal, ning tema kohale oli kummardunud suur seltskond. Oranži kübaraga daam, vuntsidega ja kavalate siilisilmadega härrasmees ning kaks sasipeaga jõnglast.
„Mis minuga juhtus? Kus ma olen?” küsis ta uimase pilguga inimestele otsa vaadates.
„Teid lohistati siia. Ju te vajasite abi,” lausus daam kaastundliku häälega, „Vaesekene!”
„Te olete selle kandi kõige põnevamas hotellis,” mainis härra. „Meie oleme siin kunded.”
Jõnglased vaid kihistasid teda uudishimulikult vahtides.
N∞baar
Oh, kallu, anna mulle andeks! Ma armastasin sind nii väga!
Erkki Kõlu
Baar
Ma olin täiesti kaine. Alati, kui alustatakse sellise
avaldusega, tähendab see tavaliselt, et ütleja oli täis kui tarakan. Aga
seekord mitte. Ma polnud tõesti tilkagi võtnud ja sinna baari sattusin ainult
tänu Varenuhhale, rott teda puregu!
Varenuhha kuulub minu sõpruskonda ning sai oma nime Bulgakovi „Meistrist ja
Margaritast”, siis, kui ma esimesel tudengiaastal sellest teosest sisse olin
võetud. Aga polnud temas vampiiri varjugi, nagu pole ka minus midagi
saatanlikku, kuigi sain nimeks Woland.
Lühidalt – sellest baarist oli mulle rääkinud toosama Varenuhha. Ja kuna ma
juhuslikult sinna kanti sattusin, siis otsustasin sisse astuda. Mitte selleks,
et ennast rihmaks tõmmata, vaid et võtta üks kiire klähv ja koju kiirustada,
sest seal ootas mind mu kallu.
Oli öeldud, et prussakad elavad isegi tuumasõja üle: millegipärast oli Andres eeldanud, et ka rohutirtsud. Kuid täielik vaikus, milles mees istus, tõendas midagi muud. Ükski putukas polnud seda üle elanud või polnud enam putukaks kvalifitseeritav. Alles oli ta näinud vasikasuurust puuki mööda vana kolhoosihoone siseseina ronimas, midagi endiselt äratuntavat selles sinises ja tukslevas kehas. Tapmine polnud enam ta käsi värisema pannud. Tollesama puugi veri või õigemini mõne selle õnnetu ohvri veri palistas ka Andrese musta vihmamantli esist, hangudes tuuletus ilmas kõvaks koorikuks. Pärast kulub veel hulk aega, et see lahti saada, mõtles mees.
Andres pigistas sõjaeelset relva süles ja kogus jõudu, et tõusta. Iga päevaga võttis tagasi punkrisse tühjenevate konservide ja lõppevate veepudelite manu minemine aina rohkem tahtejõudu.
Eksperiment AXC-5.0
Katsealune 10A-m
Lisa nr 1, dig
Olen Dr Thomas Sfjorg, astrofüüsik. Sündisin praeguseks juba kauges minevikus 1991. aastal. Jäätada lasin end 2026. aastal. Langetasin otsuse peale seda, kui olime kolleegidega avastanud nüansi universumi ülesehituses, mille uurimiseks meil tehnoloogia veel puudus. Nüüd on mind üles sulatatud ja viibin ebamääraselt kauges tulevikus.
Ärkasin siinsamas tumedas akendeta ning metalsete seintega ruumis kahe inimese valve all. Nad ei näi mõistvat mitte ühtegi sõna, mida kõnelen. Omavahel nad samuti ei vestle. Tundub, justkui edastaksid nad vajalikku informatsiooni telepaatiliselt. Üks neist kahest ulatas mulle märkmiku ja pastaka, teine tugevalt keemilise lõhnaga tableti.
