Suvi on sama otsas kui minu mõtted mida peatoimetaja veergu kirjutada. No ei ole seda rahvavalgustaja annet antud kus tahaks kantslist matsidele tarkust jagada ja öelda kuidas elama ka ulmet kirjutama-lugema peaks. Kõige olulisem teadaanne oleks vist see, et Reaktor alustab noorte autorite nurgaga. Ehk nüüd on aeg otsida üles need kirjutised, mille eest sa võib-olla kirjandustunnis pahandada said ja meile saata. Ühtlasi on toimetusel suur rõõm, et Tormi on peale pikka pausi taas ühe vanaulme teemalise artikli meile usaldanud.
Pilt Jaana Muna
Riho, abipeatoimetaja rasketel aegadel:
Mannu hakkab Hopepunkist kogumikku tegema. Neile, kellele 3 aastat koroonat, 2 aastat sõda ja nüüd MaSu liiast on olnud, teil on nüüd võimalus helgulmet kirjutada.
Ise kirjutasin fännikirja virtuaalsele iidolile.
Kaanepildi tegi Liis Roden.Ise panin kirjad juurde.
23. juulil Estconil peetud ettekande tekst väikeste paranduste-täiendustega
Sissejuhatus
Tsaariaja lõpuaastad on eestikeelse ulmekirjanduse ajaloos märgilised. Ma ei mõtle Matthias Johann Eiseni tulevikujuttu, mis esimese pääsukesena uhkes üksinduses taevas tiirutas, vaid tõlketraditsiooni vormumist. Tõsi, mõningaid žanritõlkeid, näiteks Jules Verne’i teostest, ilmus ka XIX sajandil, aga kvalitatiivset ja kvantitatiivset hüpet võib tähele panna just XX sajandi kahel esimesel kümnendil. See oli aeg, mil paljud eesti haritlased avastasid mõne võõrkeele vahendusel enda jaoks Saksamaal, Inglismaal, Prantsusmaal ja teistes Euroopa riikides laineid lööva moodsa ulmekirjanduse. Kõige kõrgem kirjandushuviliste haritlaste kontsentratsioon oli aga ajalehetoimetustes.
Tänasel päeval, 31. augustil, saab 16-aastaseks üks 16-aastane iidol. Kui seda terminit kuuldes tulevad esimesena silme ette suvalised keksivad pubekad ja mingid veidrad korea pop-bändid, kelle nägudega McDonaldsi joogitopsid olid mingi hetk ihaldusväärne saak, siis natuke on selles isegi tõde. Küll aga on tõele lähemal William Gibsoni “Idoru”. Nimelt on tegu virtuaalse iidoliga, täpsemalt siis animestiilis kaanetüdrukuga helisüntesaatortarkvarale. Küll aga julgen väita, et nii nagu olme on tihti veidram kui ulme, ei suutnud ka Gibson ette kujutada, kuidas reageerib maailm esimesele tõelisele virtuaalsele iidolile.
Ajaloost
Yamaha peaks olema kõigile tuntud nimi, sest tegemist on maailma suurima muusikainstrumentide tootmisettevõttega (mootorrattaid teeb iseseisvunud haru Yamaha Motor Co. Ltd). Kunagi varanullindatel tekkis neil mõte, et lisaks klahvsüntesaatoritele, kitarridele ja saksofonidele võiks midagi uut teha.
«Demeteri viimane merereis» (The Last Voyage of the Demeter; august 2023). DreamWorks Pictures. Režissöör André Øvredal. 119 min.
Nii kurja ja pretsedenditult ebainimlikku Draculat kui «Demeteri viimases merereisis» ma õigupoolest ei mäletagi. Dracula on kas Bela Lugosi stiilne härrasmees, Christopher Lee kindlasti mitte tänapäeva vaatajale hirmutavalt mõjuv Technicolori-värvides koomiksitegelane, Gary Oldmani pikkade laineliste juuste ja ümmarguste prillidega klassikaline 1990ndate emo-mees või Leslie Nielseni sümpaatne ja koomiline vanaisa. Või Nicolas Cage’i ülevõlli hüsteerik. Aga reeglina ei ole Dracula oma tuntuimates kujutustes lihtsalt koletislik ja täiesti empaatiavaba kurjus. André Øvredali Dracula on põhimõtteliselt loom. Koletis. Mingite hädavajalike intelligentsi algetega, kuna ta oskab ju rääkida ja käitub enda loogika järgi ratsionaalselt.
Hooandjast saabus kiri, et lugejate rõõmuks on valmis saanud Hämmastava Asfaltmehe koomiks, tähendab selle esimene osa. Kampaania juurde käis veel muud meediat ka, muusika ja esitlus ja esinemised ja värgid, aga mina, lihtne lugeja, muud ei tahtnudki kui digikoomiksit.
Tegevus toimub sügaval nõuka-ajal. Seda reedavad nii napp toasisustus (stiilipuhtalt kolepruun!) kui peategelinski Osvaldi moekas mullet ja sangvunts. Valge maika ja hambapastatuubi disain on ka autentsed.
Ehkki
tegelikult on juba pealkirjaga kõik ära öeldud, on mul kavas veel asju lisada.
Näiteks seda, et kes ei tea, mis asi on hopepunk,
siis võib ta saada sel teemal informeerituks, kui loeb käesolevas Reaktoris
ilmunud ja Kääramehe kirjutatud hopepunk’i
tutvustust. Loodame, et on abiks, aga….
Asjast.
Kuna maailm on järjekordsel persekursil ja aeg on kahjuks huvitav, siis
leidsin, et üks lootusekeskne ulmekogumik on just see, mis puudu on. Kuna ma
üksi ei viitsi asju teha, siis suutsin nõusse saada kirjastuse Fantaasia
väsimatu eestvedaja, Eva Lutsu, kes oli valmis tulevase kogumiku Fantaasia alt
välja andma ja lisaks suutsin ära rääkida ka hopepunk’i kaasfänni, Kääramehe, ning värvata ta kaasategevaks
elemendiks.
Seonduvalt ootame lugusid, mis paigutuvad ulme kolme alaliiki (teaduslik
fantastika, fantaasia, õudus) ja mida saaks liigitada hopepunk’i alla.
Kassidel olevat vähemalt üheksa elu. Meie, labased surelikud, sellega kiidelda ei saa. Samas on meil – erinevalt kassidest (vist?) – üks teine võimalus elada rohkem kui üks elu, elada lõputuid elusid lõputus hulgas maailmas – seda läbi lugude, mida me üksteisele jutustame. Olgu nende edasiandmise vorm siis milline tahes – raamat, film, teater, suuline pärimus...
Lugusid on lõputu hulk ja seda, milliseid – millise tooni, värvingu, läbiva mõttega – lugusid me loome, jagame, otsime, mõjutab ja peegeldab loomulikult loo jutustaja ja kuulajaskonna elu – keskkond, ajastu. Lugudest võib eri inimene eri aegadel otsida erinevaid emotsioone ja vaevalt on tänapäeva rohkem või vähem defineeritud kirjandusžanrid iseeneses midagi uut – küllap on ajaloo vältel erinevad moed ja laadid ikka vahelduvate lainetena inimeste meeli köitnud.
"The Talisman"
Stephen King ja Peter Straub
Penguin, 1985
768 lk
ja
"Black House"
Stephen King ja Peter Straub
Orion, 2012
819 lk
----------------
"The Talisman" ilmus esmakordselt aastal 1984 ning on esimene raamat, mille King ja Straub on kahasse kirjutanud. Teine on "Black House" (esmatrükk 2001), mis on "Talismani" järg ning kus sama peategelane Jack Sawyer on saanud täiskasvanuks, taandunud detektiivitööst ning satub ikkagi mõrvu uurima. Kui mõne sõnaga Straubist rääkida, siis ka tema on ulmekirjanik ning samuti on tema peamiseks valdkonnaks õudus. Eesti keelde teda tõlgitud ei ole.
"Ohver: ulmeantoloogia"
Skarabeus, 2023
328 lk
----------------------
Juba tükk aega on nii, et suvel tuleb välja Skarabeuselt taaskord ulmekogumik, tuli ka aastal 2023. Ma ei olegi tegelikult kunagi mõtelnud, mille järgi on üks või teine Sakarabeuse raamat nime saanud, kas on läbiv teema või muu põhjus. Eks kohati on raamatud olnud temaatilised, näiteks soome ulme omad. See raamat siin koondab autoreid ukraina, inglise, soome ja jaapani keeleruumist. Lõpus on iga autori kohta korralik ülevaade, mis annab alati mu jaoks loomingule palju juurde.
---------------
Raamatu avab William Tenn "Karistus avansiks", mis meeldis mulle kohe VÄGA. Jutu iva on selles, et tulevikus saab kõigepealt karistuse ette ära kanda ja seejärel kuriteo sooritada.
KUU FILM: "Pimeduse rüütel" (14. juuli, 15. aastapäev)
"Pimeduse rüütel" on Christopher Nolani superkangelasefilm 2008. aastast pikkusega 2½ tundi. See on Pimeduse rüütli triloogia keskmine film, järg filmile "Batman alustab" ja eellugu "Pimeduse rüütli taastulekule". Teises filmis moodustavad Batman, politseileitnant James Gordon ja ringkonnaprokurör Harvey Dent liidu võitluseks Jokkeri vastu. Film sai 107 auhinda (koos nominatsioonidega). "Oscarile" nomineeriti ta 8 kategoorias ja võitis kahes: Heath Ledger Jokkerina meeskõrvalosa kategoorias ja Richard King helirežissöörina. BAFTA auhinna kandidaadiks nimetati ta 9 kategoorias ja võitis ühe (Ledger). "Kuldgloobuse" kandidaadiks nimetati ühes kategoorias ja võitis (muidugi Ledger). Teismeliste valiku auhinna kandidaadiks nimetati viies kategoorias ja võitis kahes (mõlemas Ledger).
Järgnevalt 2023. aasta Estconil toimunud mälumängu küsimused ja vastused.
1. Küsitav nimi tähendab heebrea keeles 'väärtusetu'. Vanas testamendis esineb see 27 korda, sealhulgas kõlvatute inimeste iseloomustusena, Uues testamendis 1 korra. Surnumere käsikirjades juhib ta pimeduse poegi. Juubelite raamatus, mida kummardavad juudid, kuid mitte kristlased, nimetatakse ümberlõikamata inimesi tema lasteks. Jesaja ülestõusmises on ta seadusetuse ingel ja maailma valitseja, keda samastatakse saatanaga. John Miltoni "Kaotatud paradiis", Philip Dicki "Jumalik sekkumine", Aldous Huxley "Ahv ja olemus" ning Robert Heinleini "Hiiob: õigluse komöödia" sisaldavad teda tegelasena.
Ulmestaar Lüüli Suuk
Kes oled ning millega tegeled?
Igapäevaselt töötan tootmiseettevõttes ärisüsteemide ja IT valdkonnas. Kasvan koos oma kuueaastase lapsega, kelle meelekindlus ja väitlusoskused on juba praegu minu omadest ette jõudnud. Pikalt tegelesin analoogfotograafiaga, mis nüüd on soiku jäänud, kuid ei välista, et tulevikus leiab mind taas aeg-ajalt pimikust. Loen ja kirjutan vahelduva eduga iga päev.
Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud, kuulanud või mänginud oled?
Viimasel ajal olen ma saanud ise palju erinevaid soovitusi ja hetkel on pooleli kolm raamatut. Virnas ootab lugemist veel umbes kümme korda sama palju. Minu lugemisharjumusi saab jälgida jooksvalt ka Goodreadsis.
Täheaeg 22. Kalifaadi viirastused
„Täheaeg 22. Kalifaadi viirastused” sisaldab Eesti Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia traditsioonilise ulmejutuvõistluse paremikku – Prima Vista kirjandusfestivali egiidi all alates 2004. aastast toimuva võistluse esikümnesse jõudnud tekste. Käesolev number sisaldab jutte tehisintellektist, selle erinevatest avaldumisvormidest, kasutamisest ja sellega kaasnevatest tagajärgedest, lisaks inimeste lävimist võõraste ja võimsamate olenditega, usuheitlusi, salajasi rituaale ja alternatiivajalugu. On kummardus Jules Verne’ile, millest saab selgeks, kuidas kapten Nemo oma rännakutele sattus, kirjeldatakse gurmeekokaks saamise rasket ja ohtlikku teed, kogumikust leiab Surma enda nukrameelse armastusloo, ajarände tegeva koorilaulja lõksusattumise, ruune ning põhjamaised, nõiataolisi kangelannasid ja palju muud põnevat.
Kirjutan taaskordse eeltutvustuse sellise, et mõistaks see, kes pole üldse lugenud (teadjamad võivad vahele jätta). Kevadel oli jutuvõistlus. Tänavu ja veel mõned kuud ilmub Reaktoris jutuvõistluse saaki, eelkõige teise kümnesse kuuluvaid jutte, mis teeb numbrid keskmiselt tugevamaks kui muidu. Žüriis olles oli mul üks vihik, kuhu kirjutasin kõik esmamuljed anonüümsetest juttudest. Kirjutan selle muljetuse sõna-sõnalt ümber, lisan oma esialgsed punktid 0-st 3-ni (skaala siis “kindlasti halvast” “kindlasti heani”) ja esimese vooru punktid (alates 9 punktist 5-lt inimeselt saadi teise vooru), lisan kommentaarid. Ühtki juttu üle lugema ei hakanud (või kui, siis sirvimisi), nii et kommentaarid on veidi lahmivad, ammuse esmamulje baasil ning suuremate põhjendusteta.
Tim Hornet “Lunastus”
Omamoodi timukas toimetab üksikule planeedile kurjategija, et ta sinna eluks ajaks elama jätta. Planeedil aga kasvavad taimed, mis suudavad puhastada mürgist õhku ja muuta selle inimestele ohutuks. Taimed, mis on mujalt hävitatud. Kurjategija oskab neid taimi kasvatada ning tema planeedile toimetanud mees otsustab sinna jääda, neid teadmisi õppida ja edasi levitada.
Tegemist on tõesti ühe lunastuse looga, mille kohta ei ole mul muud eriti öelda, et see tõesti meeldis mulle. Lühikese loo jooksul suutis autor hästi luua nii karakterid kui ka maailma, milles tegelased elavad. Samuti näitab ta hästi, et maailm ja inimesed meie ümber ei ole must-valged, igas inimeses ja otsuses on tavaliselt koos nii head kui ka halba ning tuleb kasuks, kui meile seda mõnikord meelde tuletatakse.
Uuks: "Ou, mis kell sa maale jõuad?"
Raivo: "Stalõune, sina vä?"
Uuks: "Ei, Toivo tead (naerab)."
Raivo: "Ma juba eile tulin, käisin poisiga traktori peal, kevadkülv käib. Väike Tämmi tegi meile tiiru."
Uuks: "Ahsoo, millal mu sünnat pidama hakkame?"
Raivo: "Ma joon kohvi ära ja siis tulen sinu juurde. Paneme vormeli alla laadima ja käime poes kraami järel."
Uuks: "Väga hea, võtame Taavi ka peale siis. Sellele peame paki tobi ka ostma."
Raivo: "No davai, tule siis sporta juurde."
Raivo joob ja sööb ning sõidab Avispealt maakodust Triigi küla spordihoone juurde. Natuke üle kahe kilomeetri sõitu.
Raivo: "Palju õnne veelkord, tõin sulle lühikesed püksid ka kingiks."
Uuks: "Tere-tere, aitäh.
Erika ja Taavi kajut ei olnud suur. Kuna aga Erika oli laeva toidukasvati vanem biohooldaja, sai ta endale lubada väikesi ekstravagantsusi. Üks selline oli 30 liitrine akvaarium. Selles käis vilgas elu, väiksemad taimetoidulised kalad ja krabid Nebadonilt lopsakas taimestikus.
„Tule tervita uut allüürilist,“ hõikas Erika, kui Taavi peale vahetust vormi lahti nööpis.
„Vaata kui lahe elukas,“ ja ta viipas punakale loppis näoga uuele kalale.
„See mind nähes küll ei rõõmusta. Kas ta sai transpordil deformeerida, et sa ta endale said?“
„Ei, ausalt öelda ma ei tea, kuidas ta konteinerisse sai. Me ei tellinud teda, aga peale avatud laadimist oli ta konteinerite vahel. Saime ta ära päästa ja tankerisse vette panna. Carmen leidis ta ja tahtis kohe lihtsalt lõhustisse visata.“
„Kindel, et see ikka kala on? Näeb imelik välja, nagu oleks paistes.“
„Oi, ta näeb juba palju parem välja kui alguses.
Birgit peseb hambaid. Igemed veritsevad jälle. Raisk, pentus pelleriino, peaks hambaarstile aja panema.
Heidab pilgu peeglisse, silmitseb kerkima hakkavat punni ja tunneb, et maailmalõpp on kätte jõudmas. Siidisesse rätti nägu kuivatades kuuleb ta ukse tagant Triinu heledat häält. “Miki, Miki.”
“Triinu, mis sa teed seal?”
“Emme, kiisu tuli meile,” ütleb laps, silmad peas säramas.
“Mis kiisu, kuidas ta siia sai?”
“Ma ei tea, tuli lihtsalt. Ta on nii armas, kas võime ta endale jätta?”
Birgit vaatab ringi: “Kus see kass on siis?”
“Kas sa ei näe, ta on siinsamas, nii pehme ja karvane, palun jätame ta endale.”
“Siin ei ole ju mingit kassi.”
“On küll.
Olen kontideni vapustatud tänastest sündmustest. Mind ängistab see raske tekk, aknast paistev sinakas tänavalaterna helk. Ma ei või vaadata neid kupli ümber tiirlevaid sihikindlaid ööliblikaid. Jõudsin juba sügavalt sisse ja välja hingates rahuneda, kui tunnen taas adrenaliinisööstusid pulssi kiiremini tagant ajamas, sest mõtted naasevad tänasesse õhtusse. Kell näitab 03:19. Panen unetuses osaliselt süüks ka haigla steriilset keskkonda, kirmeid vinesid, mis segunevad kardinasse sumbunud ühepajatoidu lõhnadega. Raske on olla hädasolija ja ravitav, kui olen aastaid olnud ise see abistav pool. Tahaks püsti tõusta ja lahkuda. Tuleb aga enda vastu aus olla. Ennekõike hoiab mind erksana hämmeldus ja kuhjunud hirm, mida mu ponnistused vaos hoida, kuhugi ei vii.
Homme saabuvad uurijad. Mu kohuseks on nad toimunuga kurssi viia.
Erik kahlas põlvini lumes ja kirus. Metsaalune oli tihe ja tema vandumist ei kuulnud keegi.
„Kuradi sitapea ei märganud öelda, et see siin on PÄRIS !“ Ta rapsis jala taha kinni jäänud risu lahti ja rühkis edasi.
„Mine too metsast värsket verd,“ inises ta taluperemeest järgi tegeval toonil.
„Sama verd ei saa mitu korda kasutada …“ sisistas ta silmi kissitades.
Mida teadis see talumats nõiakunstist !
Või no jah, arvestades asjaolusid, teadis see peremees liigagi palju. Tema oli sellega siin pidanud viimased paar aastat kokku puutuma. Erik oli saabunud mõned päevad tagasi. Talus oli ka üks nõid varem käinud selle aja jooksul ja asja korda saamata lahkunud. Erik pidi nüüd kaitsma nõia kutse au ja nõid oli ta ainult osaliselt. Ta oli iseõppija, ilma väeta ja õpetuseta.
See on Osvald Soobli romaani „Üle ilmapiiri“ kaheksas osa. Päris uutel lugejatel soovitab toimetus alustada lugemist esimesest osast https://www.ulmeajakiri.ee/?jarjejutt-ule-ilmapiiri---osa-1
17. …paneb seisma pimeduse soojuse…
Lan istus Orkaani juhtimispuldi taga ning silus vurre.
“Ei oleks uskunud, et nad nii kiiresti valmis saavad. Juba homme teeme surveproovi, siis on Orkaan taas täiesti korras,” oli kapten rahul.
“Aga ikkagi, midagi võib vana roti kõrvu olla jõudnud,” tähendas Thun ta kõrval. “Too kodukatt täiesti ilmselgelt teab midagi, ta läks hirmust ogaraks, kui temalt “Rohelise tee” kohta küsisin.”
“Aga mis selle kodukati nimi oli? Kõhn?” küsis Lan mõtlikult.
“Jutusta meile veel üks lugu!”
“Tänaseks aitab, nüüd kujutage neid unes ette,” soovitas ema.
Seiklused võõrastel maadel, võitlused, pikad reisid, uudishimu ja avastamisrõõm - kõik need lood olid väljamõeldised.
Vale, milles ometi oma tõde ja eesmärk.
“Ja nüüd… tekk peale ja tuttu!”
Paksust riidest kate ei andnud päris õiget tunnet, kuid see oli kõige lähem. Vähemalt ta arvas nii. Ta enda kogemustest oli piisavalt aega möödas, et asjad hakkasid juba ununema.
Kui viimased pisikesed silmalaud kinni vajusid, ajas ema end asemelt püsti ja astus saviplönnidest hurtsikust välja.
Teda tervitas kauge hõbedane helk.
Eeden oli päevaga vajunud kaks sentimeetrit sügavamale. Veel pool aastat ning soomülgas võttis selle lõplikult endasse. Neil polnud varustust, millega seda peatada.
Inimese hais.
Tülgastav ja võigas inimese hais, mis torkis nina kui tahtnuks seda lämmatada.
Ema oli märkinud selle isendi oma punase verega, näitamaks, et teda ei tohtinud puutuda, kuid inimese jõletu lehk käis isegi sellest üle.
Kihv lõrises tahtmatult. Ta ei tohtinud seda inimest pureda, isegi kui ta seda soovis. See inimene sai emalt rohkem tähelepanu kui kõik teised metsaolevused.
See polnud aus, kuid ta ei tohtinud.
Mitte veel. Mitte enne, kui ema oli vaba.
Üsna pea.
Kihv polnud kunagi olnud tugev, küll aga oli ta kaval.
Ta ei pidanud tegema palju.
See inimene oli noor ja rumal.
Natukene mesimagusat juttu ja viivitamist ning ta sai olla kindel, et seekordsed inimeste annetused ei jõudnud emani.
Ühel hetkel ajas nälg ema metsa rüppe tagasi.
