Kristi Reisel “Tulipunane lilleke”

Inimesed on sõjas masinatega, palju on hukkunuid. Ühest üksusest alles jäänud kolm meest rühmavad masinate keskme poole ja, läbi ohtude sinna jõudnud, avastavad, et masinad on inimestega võitlema programmeerinud kliimanatsid, kes hoolivad rohkem taimedest kui inimestest.

Alguses tundus lugu üsna tavaline inimesed masinate vastu jutt, kuid lõpus tulnud pööre, et tegemist ei ole mitte enesest teadlikuks saanud tehisintellekti, vaid fanatismi pööranud inimestega, oli tore keerdkäik, mõtlemapanev samuti. Tekst jooksis hästi ning lugu hoidis pinget üleval. Ainuke asi, mis mulle aga juba esimeses lõigus häirivalt silma hakkas, eriti kiirel ülelugemisel, oli arvude kirjutamine numbritega. Reeglina kirjutame sellises tekstis arvud ikkagi sõnadega välja. Aga muidu täitsa kobe lugu.

Glen Simson “Ja päike paistab minu pea sisse”

Keskealine edukas meesterahvas soetab endale Pariisi turult ülikalli bareti. Seda kandes hakkab ta tasapisi ära pöörama, sest barett tundub talle edastavat kellegi teise mõtteid. Tema pere laguneb ja ta ise satub hullumajja.

Toredasti ja värvikalt kirjutatud lugu. Stiililiselt omanäoline jutt, ma ei saanud päris täpselt aru, millises riigis tegevus toimub või mis ajastul, kuid see ei hakanud häirima. Iga tegelane oli omanäoline, vaid minategelasest jutustaja jäi suhteliselt neutraalseks ja kõrvaliseks. Kannatas lugeda küll.

Tim Hornet “Talvekartulid”

Odavalt saadud talvekartulid lähevad kalliks maksma.

Nii eestlaslikku lugu pole ma tükk aega lugenud - autor räägib ehedalt nii kotitäiest soodsa hinnaga soetatud talvekartulitest ja sügisestest talutöödest kui ka meie pisut egoistlikust loomusest (oma nahk on ikka ihule lähemal) - selmet naabritele asjad ausalt ära rääkida ja neid hoiatada, üritatakse nende abil oma elujärge natukenegi parandada. Kuigi see lugu ei olnud iseenesest naljakas, kumas sellest minu jaoks läbi mingit sooja huumorit. Mulle meeldis.

Raivo Tammus “Kooljad 2”

Ühes kauges Eesti külas võitleb kamp noormehi elavate surnutega.

Vahel on kohusetunne väga kole asi, sest sunnib edasi lugema ka siis, kui loo muidu pooleli jätaks. Eks igaühele oma, kuid minu jaoks see lugu kindlasti oma ei olnud, ei kannatanud hästi lugeda.

Paadikapten “Lend tundmatusse”

Ühel fantastiliselt maal otsustab lennumasinat juhtiv noormees, et just too hetk on sobilik katseks oma kodukohast põgeneda ja leida üles koht, kus elatakse rahulikult ja paremini. Ta asub teele, kuid jutu lõpuks ei õnnestu tal veel kohale jõuda.

Autor on loonud huvitava maailma, mis tõi mulle silme ette mõni aeg tagasi vaadatud “Surelike masinate” filmi. Kuigi maailma loomine on autoril õnnestunud hästi ja detailselt, siis tegelaste arendusest tundsin ma puudust. Jutu käigus sain ma peategelase kohta teada minimaalselt, mis tegi talle pikal rännakul kaasa elamise keeruliseks.

Minu jaoks kippus lugu venima, sisu aeglast edasi liikumist rõhutasid väga pikad tekstilõigud, mis raskendasid teksti haaramist ja sellest ülevaate saamist. Edaspidi soovitaksin autoril teksti liigendamisele pisut enam tähelepanu pöörata.

Minu jaoks oli loo lõppedes suur pettumus, et peategelane ei jõudnudki mitte kuhugi välja. Tegemist oli päris pika jutuga ja lootsin selle lõpuks siiski mingit lahendust, kuid lõpus lendas peategelane täpselt samasuguses tundmatuses kui loo alguses.

Kokkuvõtteks võin öelda, et teksti tugevuseks oli värvika maailma loomine ning seetõttu oli lugu minu jaoks mõningase huviga loetav, kuid lõppelahenduse puudumine vähendas minu jaoks selle loo väärtust tunduvalt.