Esimesena läks kosmosesse Laika, koer – inimese parim sõber. Nad jätsidki ta sinna. Keegi ei pidanud vajalikuks teda pärast alla tuua. Moodul Laikaga oli endiselt orbiidil ja kosmosearheoloogilise kaitse all. Isegi täna ei kavatse nad teda alla tuua, või tuhastada halastuslasuga, nagu oleks väärikas matus esmaminejale. Selle asemel on ta märgistatud sektori kaartidel vaatamisväärsusena …

Raffi nägi Laika süstiku märgistust mööda libisemas kaardil, mis märgistas tema teekonda. Ta oli kuulnud sellest koerast räägitavat esimese loomana kosmoses. Ta oli hoolega tähele pannud väljaõpet saades, teades mis teda ees ootab. Ta vaatas täpikest kaardil ja mõtles esimesele loomale kosmoses. Tema põrm on endiselt seal, lagunes iidvanas moodulis, ja kedagi ei huvita … Nii palju siis inimese parimatest sõpradest, mõtiskles Raffi, kui ta fikseerituna ja raskusjõudu eirates orbitaaljaama poole sööstis.

 

Raffil ei olnud selles osas illusioone, mis teda ees ootas. Ta oli määratud stressikasside üksusesse ja enamus neist ei elanud üle poole aasta. Ja siis inimesed viskasid nalja, et kassidel on tegelikult 9 elu. Idioodid. Keegi ei tahtnud surra kosmoses. Raffi süda valutas mahajääjate pärast, aga veel rohkem iseenda pärast. Ta oli sündinud kassifarmis, seal üles kasvanud ja treeningu saanud. Nüüd oli tema aeg minna. Minna, et tajuda umbe …

Raffi teadis, et ta tajub umbe juba piisavalt kaugelt, et taganeda. Tal olid head eeldused elus püsimiseks, aga siiski – mille kuradi pärast ei võinud seda tööd teha keegi teine! Inimesed olid ammustest aegadest pommikoeri kasutanud. Miks nad siis kosmoses oma ülistatud sõpru surma ei saatnud? Miks just kassid pidid seda tööd tegema? Inimestel oli üldse komme teisi enda asemel surema saata. Ta kähises kurgupõhjast ja tahtis oksendada. Süda läikis, kuid maos ei olnud midagi. Isegi selle kergenduse olid nad ära võtnud.

Jah, ta teadis, et inimesed ega teised eluvormid ei taju umbide lähedust. Ta teadis seda vastikut tunnet meeltes, kui umb oli läheduses. Ta oli treeningutel piisavalt seda võõrast vihkama hakanud, et edaspidi seda elu lõpuni vältida üritada. See lõpp ei olnud nüüd vist enam kaugel.

 

Raffi mõtles kõigele, mida ta teadis umbidest. Seda ei olnud palju. Inimesed ei jaganud teavet, mis neil oli. Kas tõesti ainult see, et sul on pikad painduvad nürid küünised ja sa kõnnid ebamõistlikult kahel käpal, annab aluse selliseks üleolekuks? Või siis ei teadnud nad ise ka eriti midagi. Miks on vaja ronida siis sinna kust vurrud läbi ei mahu? Suured, tugevad, hästi organiseeritud, aga mitte eriti arukad olendid … Olendid, kellele kuulusid kassifarmid. Kassifarmid, kust sai välja ainult süstikule minnes. Raffi oli korduvalt üritanud põgeneda, kuid see ei olnud õnnestunud.

Raffi ei olnud just palju inimestega kokku puutunud. Ta teadis neid, ja nad teenindasid teda, aga oma inimest ei olnud tal kunagi olnud. Ta ei olnud kindel ka, kas ta tahaks. Treeningust ta teadis, et jaamas pannakse ta inimesega paari. Inimene on patrullis pidevalt tema lähedal. Eks saab näha, arvas ta. Ei ole mõtet ette muretseda, kui surm on su kaaslane. Inimene ei olnud oht, umbid olid.

Tal oli silmade ees punane kass, kes oli treeningu esimestel päevadel tükeldatud umbile liiga lähedale läinud. Ta oli hullunud ja oma pea ise vastu seina puruks peksnud.

 

Kassid laaditi maha. Nad vabastati fikseerimisainest ja kontrolliti üle.

„Noh, uus laadung?“ küsis jämedahäälne mees naiselt, kes üritas kasse jalule turgutada.

„Jah, alles saabusid. Nendega läheb veidi aega. Organismi peaks rohkem vedelikku jätma, et nad saaksid oksendada, kui saabuvad.“ Ta tegi märkmeid ja lükkas jooginõusid loomadele ette.

„Üks on standardist veidi suurem, aga peaks ülikonda mahtuma küll.“ Ta viipas pruunitriibulisele kassile.

„Jumal tänatud, et kassifarmid korralikult oma kvooti täidavad. Muidu oleks meil siin ikka täitsa ikaldus. Te ei ole neid endiselt kosmoses korralikult sigima saanud? Jube kulukas on see üles toomine.“ Mees vaatas küsivalt naist, kes silus musta tudisevate jalgadega kassi.

„Endiselt on odavam kassifarmidest tuua, kui siin sobivaid tingimusi luua ja oodata kuni täiskasvanuks saavad. Kosmoses sündinud osad ei reageeri umbidele, ainult maa omad on garantiiga,“ vastas naine õlgu kehitades.

Raffi vaatas ümbrust ja oma kaaslasi. Need olid kakskümmend noort kassi. Kõik tugevad ja märkimisväärselt hea tervise ja toitumusega. Ainult nende silmis oli külm helk. Söönud kass nii ei vaata. Nad olid kokku puutunud umbi jäänustega ja see kokkupuude muudab. Muudab jäädavalt. Sa ei taha enam iialgi millegi nii võõra ja ebameeldivaga kokku puutuda. Sa oled valmis ennast kasvõi betoonist läbi kraapima, et sellest tundest eemale saada. Raffi tajus selle tunde õrna kaja ja ta kõrv hakkas võbelema. Ta silmad fikseerusid mehe jalanõudele ja tal läks süda pahaks. Ta viskus mehe saapale ja hakkas seda vastikustundega kriipima ja karjuma.

Naine vaatas meest. „ Sa oled oma jalanõusid kehvasti desinfitseerinud. Mine desost uuesti läbi. Sa ajad mu uued kassid hulluks. Nad ei ole lähedusega veel harjunud ja reageerivad üle.“

Mees vaatas oma saapaid ja Raffit.

„Hea reaktsioon, kui ta peale desot nii reageerib. Vaata, teised ei tee teist nägugi. Bioloogilist kehva deso kindlasti ei ole. Ma käisin kaks korda. Astusin selle saapaga ühele peale täna. Tundlik loom, saada ta eelpostile. Seal on sellisest kõige rohkem kasu. Kaotasime seal just 5 kassi nädalaga.“

Naine tuli Raffi juurde ja haaras tal turjast. Ta pani kassi kaela punase märgistusega rihma. Rihm läks ka käppade alt läbi ja sulgus seljal. See oli üllatavalt raske. Raffi teadis, et sellest rihmast ei rabele välja. Ta oli palju kordi üritanud. Ikkagi ta rabeles ja üritas naist küünistada. Ta tõmbas naisel vere välja.

„Ai, sa sindrinahk!“ Naine vaatas küünejälgi käel.

„Kindlasti eelpostile!“

 

Transport orbitaaljaamast planeedile ei olnud nii vastik kui orbiidile. See oli isegi suhteliselt mugav, välja arvatud muidugi piiratud ruum. Teised koos temaga reisivad kassid vaikisid või magasid. Kellelgi ei olnud eriti jututuju.

Saabudes sihtkohta avati transpordikastid ja uued kassid lasti nende alale. See oli ruum, kus seinu ja põrandat ei katnud metall, vaid plastik. Seda oli võimalik kraapida ja liikuda sai kergelt. Plastikul olid tohutud kraapimisjäljed, mis moodustasid mustri. Raffi pidi tahes tahtmata mõtlema sellele, kui palju kasse oli siit läbi käinud ja kui lühike oli olnud nende elu. Üheksa elu või mitte, aga üks tema omadest lõppeb siin.

 

Uued kassid olid transpordist roidunud, kuid liikusid ettevaatlikult toiduala poole. Nad ei olnud pikalt söönud ja siin pakutav nägi oluliselt parem välja kui kassifarmi toit. Ruumi asukad ei tervitanud neid ega ka takistanud söömist. Igaüks oli iseendaga hõivatud ja neil puudus igasugune huvi uustulnukate vastu. Raffi meelest oli see kummaline. Kassifarmis oli alati elav huvi uute vastu. Samas vaadates kohalike, tajus ta umbide läheduse raskust. Umbe endid ei olnud tunda, aga igaüks neist kassidest oli täna kohtunud umbiga. See ebameeldivuse raskus hõljus õhus. Mõni ime, et nad jutukad ei olnud. Raffi ise oli esimest korda kaks päeva oksendanud, kui ta umbi jäänustele lähedale sunniti. Ja see oli surnud umb…

Raffi lonkis vabasse magamiskasti ja puges sisse. See oli polsterdatud ja soe. Ta sulges silmad ja jäi tukkuma.

Ta ärkas selle peale, et suur uks avanes ja sisse tulid inimesed, kellel olid kaasas skafandrid kasside jaoks. Inimesi oli kaks ja neil oli kaasas 8 skafandrit.

„Mark, meie eelpostile saadeti eile viis uut kassi. Need peaks kõigepealt võtma. Las teised puhkavad. Vaata, uutel on punane kaelarihm,“ hõikas sisse tulnud noorem mees.

Mees, kellele seda hõigati, noogutas. Ta hakkas punase rihmaga uustulnukaid kinni võtma ja skafandritesse toppima. See oli lihtne, sest esimene mees oli aktiveerinud magneti, mis rihmades oleva metalli vastu põranda all olevat metalliplaati surus. Kassid ei saanud muud teha, kui vaid käppadega vehkida ja uustulnukad solvunult häälitseda. Ka Raffi suruti skafandrisse ja see suleti väljast.

Vaatamata ebameeldivale protseduurile oli Raffi elevil. See oli tema esimene kord tegelikult välja minna. Ta ei teadnud, mida oodata ja oli erk ning põnevil. Võib-olla ei kohta nad umbe iga päev? Mis seal väljas toimub? Ta oli oma elus näinud ainult kassifarmi, nüüd siiatoomist ja see oli kõik.

 

Kui kassid olid skafandritesse pandud, tõsteti nad transpordialusele ja viidi lüüsi ukse juurde.

Saabusid kaheksa välitöötajat, kes olid poolenisti skafandrites.

„Palju me täna kaardistama peame? Eilse viie ruuduga läks kolm tundi … maastik on kehva.“

„Kardad, et hapnik saab enne otsa, kui majakad maha saad?“

„Ei, Karin just saabus ja lendab õhtuse süstikuga tagasi. Tahaks veidi enne omaette olla.“

„Kaardista oma ala ära ja ära virise. Ära kassi lohakalt ühenda, Romeo,“ lausus vanem mees ja ulatas talle juhtmepundi, mis ühendati inimese ja kassi skafandri vahele.

„Need on uued kassid. Uued kipuvad kaableid lõhkuma alguses.“

Raffi ühendati inimese skafandri külge. Huvitav, kuidas ma temaga suhtlema peaks, mõtiskles Raffi. Skafander ei olnud selline, nagu treeningul oli olnud. Seal oli olnud kahepoolne side ja käpapadjad, mida sai küünistades aktiveerida. Kui ühendati kaks kassiskafandrit, said nad omavahel suhelda. See siin oli mingi igivana mudel. Sellel oli ainult käpapadjad ja ühepoolne side.

Inimesed ja kassid astusid liikurisse ja see vuras mööda märgistusi tühja maastiku poole. Raffi nägi inimeste töö vilju. Maha pandud majakate järgi liiguti maastikul ja rajati ehitisi. See hakkas juba asunduse moodi välja nägema. Raffi oli jaama seinal kaarti näinud ja selliseid asundusi pidi rohkem olema. Eemal mäenõlval paistsid samasugused majakate tuled, nii et ka seal pidi asundus olema. Raffi vaatas kasvava murega ka umbide saavutusi.

Teeääres, mida mööda nad sõitsid, oli mitmeid hävinud inimeste sõidukeid. Need olid ühest küljest otsekui sulanud. Kui inimesed turvamajakad paika said, algas ehitustöö. Rajati kuppelsõrestik, mis kaeti hiljem hermeetilise kattega. Rajatud moodul täideti õhuga ja ühendati teistega. Moodustus inimestele sobilik liikumisala, mis oli planeedist eraldatud. Valmis kuplite all hakkas tihe inimeste sigin-sagin ja muu ehitustegevus.

Raffi nägi mitmel pool poolikuid sõrestikke, osa oli sulanud külgedega. Ta vaatas ärevusega, kui rahulikud olid kõige selle juures inimesed. Ilmselgelt oli ju näha, et neid ei oodatud ega soovitud siia.

 

Nad peatusid ühe pooleldi märgistatud ala juures ja kolm neist tõsteti maha. Liikur lahkus mööda märgistusi.

„Noh, läheb lahti… See on meie ruut täna,“ lausus üks meestest.

Inimene ringutas ja ühendas Raffi skafandri jäiga toruga. Teine ots ja kaablipunt olid inimese käes. Raffi oli veidi segaduses, kuid liikus inimese ees. Ega midagi muud eriti teha ka ei saanud. Jäik toru inimese käes lükkas Raffit edasi. Kui jalgu ei oleks liigutanud, oleks ta lohisenud toru ees. Parem oli siis juba tempos püsida.

Raffi vaatas maastikku. Siin olid madalad põõsalaadsed taimed, tolmune pinnas ja maapinda lõhestavad sügavamad praod. Miks inimesed siia kippusid? Mida siin ahvatlevat oli? Raffi ei mõistnud seda.

 

Liikumine väsitas ja hakkas palav. Raffi tahtis puhata ja istus. Inimene peatus ja uuris midagi oma seadmelt, mis oli ühendatud skafandriga. Hetke pärast togis ta Raffi uuesti liikuma.

„Ma olen väsinud, puhkame,“ ütles Raffi.

Ei midagi, uus togimine ja teda lohistati jäiga ühenduse otsas niikaua, kuni ta ise liikuma hakkas.

Raffi tõmbas silmad kissi ja selja küüru. „Ma tahan puhata!“

Möödunud oli mitu tundi ja ta käpad leemendasid higist.

„Aitab tänaseks! Me peame selle sama maa ju tagasi ka minema,“ ahastas ta. Raffi protest ei muutnud midagi. Nad marssisid aina edasi.

Raffi tundis järsku, kuidas tal süda pahaks hakkas minema. Ta hoidis seda tagasi nii kaua kui sai, kuid silmade taga läks iiveldus aina tugevamaks. Ta peatus ja oksendas. Okse skafandris haises rõvedalt ja märgistusel süttis punane tuluke. Inimene lükkas teda lohistades enda ees aina edasi. Raffi lõi küüned patja ja üritas peatada igasugust liikumist. Inimene lohistas teda edasi. Raffi karjus täiest kõrist mikrofoni, ta oletas, et isegi nii viletsal skafandril võiks see töötada. Märgistusel süttis karjumise peale teine punane tuluke.

Inimene aeglustas liikumist ja tõstis Raffi ühenduse otsas üles. Raffi jäi jalad õhus rippuma liigendi otsas. See oli nii alandav, kuidas soe okse mööda keha valgus. Inimene vehkis Raffiga erinevatesse suundadesse. Raffi rabeles. Mida see idioot teha üritas? Kas ta püüdis suunda määrata, kuhu ei peaks minema? See rõvedus oli kõikjal. Ei olnud ees ega taga, ei olnud üleval ega all. See halvav jälkus oli igal pool.

„Lõpeta!“ karjus Raffi.

Ta hakkas eriti innukalt rabelema, et maha saada ja oksendada kindlal pinnal. Inimene viibutas teda veel paar korda erinevates suundades. Nähes Raffit eriti innukat rabelemist mägede pool, pani ta kassi maha. Inimene pani majaka maha ja rääkis midagi oma sidevahendis. Raffi ei kuulnud seda. Ta hingeldas ja võitles uue oksehooga. See oli erakordselt ebameeldiv ja intensiivne, mida ta tajus. Ainus soov oli siit eemale saada.

Ta silmad olid klaasistunud ja lihased halvatud. Inimene tõstis ta üles ja vaatas läbi skafandri. Raffi kuulis jutukatket, kui inimene ta enda näo juurde tõstis

„… kuule jah, minu oma on tänaseks kutu. Silmad klaasistunud ja ei liigu. Saada liikur, ma ei viitsi tassida. Tule eelviimase markerini. Ma tulen piirist eemale.“ Ta asetas kassi maha ja hakkas teda eemale lohistama. Natukese aja pärast ta peatus ja istus kivile.

 

„Noh, kuidas siis on esimene patrull? Päris suure ruudu saime ära turvatud.“ Inimene tundus reibas ja heas tujus.

„Kahju, et sinuga õhtuni välja ei kestnud. Raiskan aega uue järgi minnes.“

Nad istusid eelviimase markeri juures ja ka seal Raffil sees keeras. Ohutu, ilma mõjuta ala on kaks markerit taga pool, oleks Raffi tahtnud talle öelda, aga suutis vaid kähiseda.

„Ja, ja, tubli oled olnud,“ inimene patsutas Raffi skafandrit seljale. Okse lirtsus sellest vastu kõhtu. Raffi pani silmad kinni ja ainult oigas. Ja sellised reisivad kosmoses, suutis ta vaid iiveldusega mõelda.

Saabus liikur ja Raffi tõsteti peale. Inimene jäi maha ja hakkas midagi püstitama viimase majaka juurde. Raffi nägi kuidas majaka üks külg hakkas vaikselt sulama. Inimene ei pööranud sellele mingit tähelepanu, vaid vinnas innukalt mingit seadeldist püsti.

Raffi keeras pilgu ära ja nautis eemaldumist sellest kohast. Nad ei liikunud mööda märgistatud rada vaid üle maastiku otse jaama poole. Raffit tabas veel mitu iiveldust, enne kui nad jaama jõudsid.

Ta tõsteti maha, standardpuhastati ja lasti kasside alale. Ta haises puhastusvahendi järgi.

… ja selline saab olema iga minu päev siin, mõtiskles Raffi loiult alal lonkides.

Ta oli väsinud ja tahtis magada. Ainult eemale sellest jälgist tundest, millest ta ei suutnud vabaneda. Treeningul oli halb enesetunne taandunud kohe kui umbist eemale sai. Elusatega see vastik tunne nii lihtsalt ei kadunud. Ta ei olnud umbi isegi näinud.

 

Ta siirdus esimese magamiskasti poole, mida nägi. See oli hõivatud. Seal oli hall emane.

Raffi oli liiga väsinud, et otsida tühja. Ta trügis sisse ja kähises „ Võta koomale.“

„Käi kuradile, see on minu magamiskoht!“ sisises emane.

„Tee ruumi!“ lausus Raffi rinda kummi ajades.

Emane oli veel kurnatum ja ei hakanud ennast kehtestama. Ta tõmbas koomale ja nad mõlemad lamasid kõrvuti. Mugav ei olnud kummalgi. Emane pani apaatselt käpad uustulnuka peale ja sulges silmad teda ignoreerides.

Esimest korda üle pika aja tundis Raffi teise keha rahustavat soojust ja kassi lõhna. Isegi peale standardpuhastust jäi emane ikkagi emaseks.

 

„Kuidas siin on?“ küsis ta, kui nad mõlemad olid mingi aja vaikinud.

Emane rapsas sabaga „ Ah, on kah. Mul on mõned päevad veel jäänud. Lase magada.“

„Mõned päevad mida?“ ei saanud Raffi aru.

„Elada,“ vastas hall.

„Kust sa tead?“ ei saanud Raffi jätta küsimata.

„Ma olen rääkinud ja see tähendab, et mul on vähe aega jäänud,“ lausus emane.

“Ära räägi nendega, kui tahad pikemalt elada.“

„Kellega rääkinud?“ ei saanud Raffi aru.

„Umbidega ikka,“ vastas hall silmi avamata ja õrnalt nurruma hakates. Tema hall karv vibreeris rahustavalt. Raffi tundis seda puudutust enda vastas, kuid ei jaksanud reageerida.

„Aga kui sul on villand hirmust, oksendamisest ja lihashalvatusest, siis räägi nendega. Nad on üllatavalt meeldivad tegelikult, aga pärast pead surema. Kõik teevad lõpuks nii või lähevad hirmust ja vastikusest hulluks.“ Hall nurrus vaikselt teise keha soojuses.

„Mul on hea meel, et ma sind kohtasin.“

„Miks?“ Raffi vaatas teda ja rapsas sabaga.

„Ma ei tea, lihtsalt hea tunne on.“ Nad tukkusid väsinult üksteise kehasoojuses.

 

„Kuule, aga mismoodi sa nendega rääkisid?“ uuris Raffi, kui hall oli ennast keeranud ja silmad avanud. Hall haigutas ja lakkus ennast.

„Nii nagu ma sinuga räägin praegu. Lihtsalt otsustad lõpetada selle õuduse, mida nende lähedalolu tekitab. Siin on kõik kogu aeg ühesugune. See nii tüütab ära. Ainukesed hetked, kus sa tunned, et oled elus, on seal väljas. Ja seal väljas on nemad. Ülimalt ebameeldiv on olla nende läheduses. Enamus läheb mingi aja pärast hulluks. Teised ületavad hirmu ja räägivad, pärast seda surevad.“

„Miks pärast suhtlemist surema peab?“ ei saanud Raffi aru.

„Nii nagu meie ei suuda ennast inimestele arusaadavaks teha.“Hall vaatas Raffit hukkamõistva pilguga.

„Mõistame nende keelt ja tahet enamasti, kuid ei suuda nendega suhelda. Neil on ka probleem meiega suheldes. Inimestega suhelda on neil täiesti mõttetu, inimesed on liiga primitiivsed. Nad peavad midagi sinu meeltes ära lõhkuma, et sinuga rääkida. Seda ei saa pärast tagasi pöörata ja peale seda ei ela kaua. Nad teavad seda ja ei räägi, kui sa ise sellega nõus ei ole. Nad on väga viisakad tegelikult.“

Raffi judistas ennast. Meenutus umbi lähedusest oli nii eemaletõukav, et isegi siin kutsus see värina esile. Hall haigutas.

„Jah, see vastikuse värin … Mul oli see ka kunagi, aga enam tõesti ei jaksa tülgastust tunda. Sellest väsib üsna ruttu, kui sa igapäevaselt patrullis hakkad käima.“

„Mul oli täna esimene päev, kas see läheb üle siis?“ ei uskunud Raffi oma kõrvu.

„Kas sa enam ei reageeri, kui oled rääkinud?“

„Ei, keha ikka reageerib. Sa oksendad ja keha muutub halvatuks peale värinaid. Inimesed reageerivad sinu keha reaktsioonidele, aga see ei puuduta enam sind. Sinu meeled on ära ja see ei ole enam ebameeldiv.“

„Miks nende lähedus nii jälk on?“

„Meie tajume seda lihtsalt nii. See tegelikult on nende lein ja õud hukkunud elude üle. See on talletunud igasse nende energia- ja kehaosasse. See on osa nende olemusest. Nad ei talu surma eriti hästi. Igasugune surm traumeerib neid kohutavalt ja nad püüavad seda igal võimalusel ära hoida.“

„Mida nad siis räägivad, need sinu umbid?“

„Ah, … me kõik saame surma, varsti.“

„…?“

Hall ei vastanud.

„Mismoodi surma?“

„Nagu surma moodi surma.“

„Miks? Nemad ajavad ju kõiki hulluks siin! Miks nad inimesi hulluks ei või ajada? Miks meid siia vahele vaja on? Nende pärast surevad siin kassid kogu aeg!“ Raffil oli hing täis. Ta saba vonkles ärritusest.

„Mingu ära, siis ei oleks siin surmasid, mida nad ei kannata! Või öelgu inimestele, et need siia ei roniks.“

Hall avas silmad pilukile ja vaatas teda tõsiselt.

„Oled sa suutnud inimesele midagi selgeks teha kunagi? Peale söögi, sitamaja ja ära käpi mind, kui ma ei taha?“ Ta sulges uuesti silmad.

„Sest inimesed on pii-ra-tud! Neil puudub igasugune ta-ju! Tunnistavad ainult seda, mida saavad kat-su-da! Isegi lõhna nad ei tunne. Filtreerivad oma õhku maitsetuseni. Nad on idioodid ja las siis saavad surma. Umbid on nende massilise ära suremise pärast väga mures. Nad on näinud, kui kiiresti inimesed sigivad, kui asundused toimima saavad.“

„Meid sureb siin palju, inimesi mitte. Millest sa räägid? Inimestele see koht sobib.“

„Meie mass on väike ja meie surm traumeerib umbe vähem. Inimeste surm millegipärast hirmsasti häirib neid. Umbidel on mingi oma teema selle pinnasega, kuhu inimesed asundusi rajavad. Osa pinda muutub mingi aja pärast tulikuumaks. See pidi ära põletama kõik, mis sellel on. Umbid püüavad inimesi eemal hoida, et need massiliselt surma ei saaks. Inimesed ega keegi ei tohiks siin olla. Kuna inimesed on nii ta-ju-tud, siis umbid hävitavad igasuguse nende tehnika, kui nad liiguvad ohtlikule pinnalele. Nägid hävinud tehnikat? Inimesed kasutavad meid, et teha kindlaks ohutuid alasid endale. Ja siis ei suuda nad alasid korralikult märgistada. Umbid hävitavad nende tehnikat, sest see on ainus asi, mis neid aeglustab.“

„Me teame seda ja ei tee midagi? Miks neid alasid lihtsalt ära ei võiks märgistada?“

„Miks ei tee midagi, märgistada … nägid, põrandale on suur ring kraabitud. Maa, minge sinna tagasi! Ka hetkel stabiilne ala muutub mingi aja pärast kuumaks ütlesid nad. Siin ei tohi olla! Nägid seinal on asundust tähistav ring ukse suunas. See on läbi kraabitud ja koledaks tehtud! Nägid? Kuidas sa suhtled idiootidega, kes on sinust suuremad ja neid on painduvad küünised ja puurid? Umbe oled näinud juba? Nad on poolvedelad ja võimetud inimestega suhtlema, nagu meiegi … “

„Ja sa võtadki seda kõike nii rahulikult?“

„Ma arvan, et need idioodid on väärt ära suremist.“ Hall keeras ennast mugavamalt.

„Miks mind ja sind on siia vaja ära surema?“

„Ei olegi, aga siin me oleme. Mina seda seina kraapima ei lähe,“ ta viipas ukse poole, kus tõesti oli suur mäkerdatud ring, mis kujutas rajatavat kolooniat. Kui nüüd vaadata, siis see täiesti meenutas kaarti. Orienteeruma pidi muidugi lõhna järgi ja lõhna inimesed ju ei tundnud. Nende jaoks oli see ainult ära kraabitud sein. Neil oli suur kirjalik hoiatus iga päev silmade ees …

Raffi seedis kuuldut ja hakkas ennast lakkuma. Tõmbas kerra ja jäi halli kõrval rahutult seina vaatama.

 

Raffi togis mingi aja pärast halli. „Kuule, kas sa magad?“

Hall ringutas, sättis ennast paremini ja vastas häiritult „Jah, ma magan. Mis sa tahad?“

„Kas sa saad nende umbidega ainult väljas rääkida?“

„Jah, mis siis?“

„Kas sa saad neile sõnumi edasi öelda?“

Hall tegi silmad lahti ja keeras pea viltu.

„Ise ei taha öelda?“ küsis ta silmi kissitades kõrgilt.

„Mul ei ole selle ära suremisega kiire. Ütle neile, et nad inimeste eemale peletamise ära lõpetaksid. Las saavad surma. Ei ole mingit vajadust, et kassid peaksid kannatama ja siin hulluks minema. Kuniks elu, võib see ju ka ilma hulluksminemiseta olla. Ütle neile, et me oleme inimestega läbirääkinud ja see on nende otsus, et nad jäävad ja on teadlikud, et saavad siin surma hiljem. Ei! Parem valeta neile, et inimesed lubavad enne tähtaega evakueeruda kõik. Et surmasid ei tule. Nad lahkuvad, kui meie ütleme. Mis sa arvad, kas see töötaks? Kas nad lõpetaksid siis hoiatamise, mis kassid hulluks ajab?“

Hall lakkus ennast mõtlikult. „Ma võin proovida.“ Ta vaatas kraabitud ringide poole.

„Ma olen alati nelja käppa eelistanud.“ Ta sügas ennast vastu Raffit ja nurrus nõrgalt.

 

Toodi hommikusöök ja kassid viskusid näljaselt sööma. Toit, mida siin pakuti, oli tõesti hea. Kui kassid olid söönud, tulid inimesed. Korjasid vajaliku arvu kasse ja toppisid skafandritesse. Hall ei puigelnud vastu ja laskis ennast rahulikult skafandrisse toppida. Raffi ei läinud sööma, hoidis eemale ja oli magamiskohas peidus. Kümnest kassist, kes alal olid, võeti kinni kaheksa. Inimestel oli kaheksa skafandrit kaasas.

Kui inimesed olid lahkunud, läks Raffi allesjäänud kassi juurde. See oli tugev valge isane.

Raffi istus tema lähedale ja küsis „Kaua nad ära on tavaliselt?“

Valge kass vaatas teda hullunud silmadega.

„ Kaua nad ära on? Kaua nad ära on…?“ ta hakkas võbisema ja närviliselt ennast lakkuma.

„Kuidas sul on?“ küsis Raffi. Vastust saamata jalutas ta vaikselt eemale.

Et siis sellised kaaslased…

 

Kahe uinaku jagu hiljem hakkas kasse alale tagasi tulema. Nad olid kurnatud ja neid põhimõtteliselt kanti. Osa tuli varem, osa hiljem. Tagasi tuli seitse kassi. Üks must emane oli puudu.

Kassid oli stressis ja hoidsid omaette, nad isegi ei söönud. Raffi meenutas enda meeleolu eelmisest õhtust ja ta läks ja sõi jääke, mis olid toitmisest jäänud. Kui toit püsis nii vähe aega sees, ja pärast ei suuda süüa, siis peab kasutama iga võimalust, et keha tugevana hoida. See selgitab, miks siinne toit nii rammus oli. Raffi jälgis, kuhu hall pikali viskas ja hoidis ennast tema lähedale.

Ta nägi väga halb välja. Mingi aja pärast hakkasid kassid vaikselt sööma lonkima ja sättisid ennast magama.

„Kuidas päev oli?“ söandas Raffi lõpuks hallilt küsida, kui see oli puhanud, söönud ja ennast magama asutas.

Hall vaatas teda silmadega, milles Raffi tajus kuklakarvu püsti ajavat võõrast hingust.

„Ma rääkisin nendega. Neil oli raske mõista, kuidas keegi saab nii rumal olla.“ Hall kehitas õlgu.

„Veensin neid, et kahejalgsed ongi rumalad ja et meie vastutame nende eest tegelikult. Et nad kuuluvad meile. Me käsime neil lahkuda, kui aeg tuleb. Las seni müttavad, raisaku oma ressursse ja sigigu. Umbid olid algul veidi nõutud, kuid nad austavad teadlikku valikut. Nende jaoks on tähtis, et nõrgemate eluvormide eest hoolitsetaks. Umbidel endil oli ka sellest pidevast hoiatamisest villand ja nende omasid saab ju ka otsa selle käigus. Nad olid selle lahendusega väga rahul, et inimesed on meie, mitte nende vastutus. Teadmised ohust on edastatud, nad lahkuvad. Umbid isegi ei ela sellel planeedil, kuigi see territoorium kuulub neile. Miki oli viimane, kes täna vastu ei pidanud, enne kui mul sai asi räägitud.“ Hall ohkas.

„Rohkem ei peaks kasse surema. Umbid lahkuvad ja jätavad inimesed meile.“

„Sa oled imeline…“ rõõmustas Raffi.

„Ei, ei ole. Ma pidin andma vastutava isiku, kui on vaja sidet pidada. Nad teavad, et mind ei ole enam kauaks. Ma andsin sinu lõhna ja taju jälje neile. Kui nad kedagi üles tahavad otsida, siis nad otsivad sind. Nii et kui see maapind siin ära põlema hakkab, siis nad tuletavad ennast meelde. Suhtle siis nendega,“ ta vurrud võbelesid.

„Millal see juhtub?“

„Ma ei viitsinud meelde jätta, nad rääkisid kogu aeg sellest … Numbrid ei ole mind kunagi huvitanud. Minu aeg saab kohe otsa. Ma olen väsinud. Ma ei näe järgmist toitu.“ Ta keeras ennast kerra ja jäi Raffi najal magama.

„Oota, mis su nimi on?“ sosistas Raffi tasakesi, tahtmata tegelikult halli äratada.

Hall ei ärganudki enam. Raffi jäi oma asendisse ka siis hommikul, kui inimesed tulid ja halli keha ära viisid.

Tal võeti rihmadest ja topiti skafandrisse. Ta ei rabelenud ja lasi sellel sündida. Oli hommik ja tema päev kassipatrullis. Ta teadis, et tuleb sündmustevaene päev ja hoidis energiat, et õhtul toibuvate kassidega tutvust sobitada. Täna õhtul ei peaks kassid olema apaatsed ja loiud. Füüsiline väsimus taastub ruttu, kui umbe ei ole sinu meeltes.

See seltskond kestab siin kaua – kuni teadaolevate aegade lõpuni. Neid kõiki on vaja tundma õppida. Keegi ei pea enam inimeste eest surema.

 

Ja keegi neist võib teada, mis oli halli nimi.