kaanepilt
 

Kuidagi juhtus nii, et peatoimetaja amet on ringiga minuni tagasi jõudnud ja sellega seoses tuleb hakata taas numbritele avasõnu leiutama. Asi nimelt selles, et peatoimetaja veeru kirjutamine on olnud mulle selles ametis alati kõige raskem ülesanne. Lihtsalt numbris ilmuvate artiklite-juttude üleslugemine on selle rubriigi täitmiseks kasulik kuid natuke liiga labane. Lugejad näevad ju neid isegi kui pisut kerivad. Seega peaks ütlema justkui midagi olulist aga nii püsib oht muuta peatoimetajaveerg kohaks, kus peatoimetaja hakkab lihtsalt oma sügavalt isiklikke sõgedusi välja elama. Halbu näiteid sellisest lähenemisest teavad ilmselt kõik.

Kordame seega kõige põhilisemat: Reaktor püsib eelkõige fännide panusel. Ilma teie igakuiste juttude, artiklite arvamuste, repliikide arvustuste jms poleks ka Reaktorit.

Loe edasi...

{SILDID}
 
jyrka 2

Venemaa totaalne sissetung Ukrainasse ehk sõja nn aktiivse faasi algus eelmise aasta 24. veebruari varahommikul muutis maailmas paljut. Ka ulmemaailmas. Ajal, mil käesoleva Reaktori number ilmub, on (aktiiv)sõda juba aasta kestnud ja pole kindel, kas aasta pärast see sõda isegi läbi on. Võib-olla on, aga võib ka mitte olla... või siis on mingi relvarahu ja konflikt on külmutatud. Reaktor on siiski ulmeajakiri ja las poliitikaga tegelevad teised, sest vaevalt ma siin kuud taevast alla toon ja ameerikaid avastan.

Kui poleks sõda, siis teaks maailm Ukrainast hulga vähem, kui üldse midagi. Kõlab julm-küüniliselt, aga nii on. Noh, et mina olen ukraina keeles lugenud kusagil 1990ndate algusest. Mitte palju ja sageli, sest kirjanduse kättesaadavus jne. Ja isegi minu jaoks on paljud tahud Ukraina elust ilmutuslikud olnud. Rääkimata siis vähemhuvilistest.

Loe edasi...

{SILDID}
 
51663771621 81bac644d4 k

Mõned asjad on legendaarsed ja mõned asjad on istutatud juba lapsepõlvest sinu sisse nii sügavale, et need ei ole enam isegi legendaarsed, vaid osa sinust enesest. Minu puhul on nii Tolkieni Kääbiku ja Sõrmuste Isandaga. Mul on siiani selgelt meeles nii esimene Kääbiku lugemise kui Sõrmuste Isanda lugemise kord. Kui Peter Jackson seadis kinolinale Sõrmuste Isanda, siis oli see suursündmus. Näha hingelähedaseks saanud kangelasi oma ihusilmaga seiklemas oli midagi erilist. 

Loe edasi...

{SILDID}
 
Ajukas

„Ajudraiver"

Joel Jans

Lummur, 2022

288 lk

-----------------

Ma olen Joel Jansi lugenud... natuke. Omal ajal mõne lühijutu siit ja sealt, mis on olnud sellised normaalsed, toredad. Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel teise koha saanud „Tondilatern" meeldis juba täitsa hästi, sellist nooremale lugejale, teismelisele mõeldud hästikirjutatud noorteromaani oli ja on eesti keeles väga vaja.

Asja juurde! Daamid ja härrad, kinnitage turvavööd, sest sellest tuleb üks tempokas sõit!

„Ajudraiver" on oma olemuselt „väga ulme", kus kirjanik on oma igapäevatööd, seda va arvuti-värki, kõvasti sõnadeks, lauseteks ja peatükkideks raiunud. Raamat algab peale sellega, et patsiga poiss Felix, tavaelus mitte-väga-õnnelik ITipoiss, sureb.

Loe edasi...

{SILDID}
 
tiuhka

Kui sobib, ma kirjutaks seda raamatuarvustust teisiti kui muidu. Tavaliselt alustan Reaktori juttude arvustusi sisukokkuvõttest, seejärel asun teatavate teemade või detailide analüüsi juurde, nende juurest sageli ekseldes oma hetkemuljete ja uitmõtete sekka nagu mõni parki eksinud geront. Seekord teeksin nõnda, et alustaksin üldmuljest ning jätkaksin sisukokkuvõttega (kommenteeritud väljaandega).

Põhjuseks pole niivõrd mingi katse säilitada arvustajavärskust või eksperimenteerida vormidega, pigem on mul häda selles, et raamatus polnud ühtki säärast karjuvat teemapüstitust, millest arvustajana kinni hakata või millega dialoogi astuda. Polnud mingeid stiili- ega vormiootamatusi, millele keskenduda.

Loe edasi...

{SILDID}
 
kangelased

Alustama peaks vast ülestunnistusest: superkangelaste teema jätab mind suhteliselt ükskõikseks. Selleteemalisi koomikseid ei loe ja taolisi filme ei vaata. Ei, mitte põhimõtteliselt. Lihtsalt ei huvita eriti. No päris pääsenud ma ka pole – enamus x-mehi nähtud, üks ports ämblikmeest ja üht-teist veel. Mõnikord, eriti tänu näitlejatele, saan isegi elamuse, aga alati tajun, et ma pole päris sihtgrupp.

Ja siin ma siis olen ja kirjutan arvustust raamatule „Minu pere ja muud ülikangelased“. Ja ei maksa lasta end petta – ülikangelased on täpselt need, keda me tavaliselt superkangelasteks nimetame. Sõna lihtsalt maalähedasem ja raamat argisem. Kusagil on ka need tuntud superkangelased, isegi Superman, vabandust Supermees leiab põlglikku äramainimist. Hm, et ilmselt siit tuleb ka üks oluline moment – autorile meeldib eesti keel ja eestipärasus. Noh, et ülikangelased ja Supermees, eksole.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Ajukas

Nii imelik kui see ka ei ole, on see minu esimene pikem arvustus Joel Jansi romaanile, kuigi läbi on nad kõik loetud – ka J.J. Metsavana pseudonüümi all välja antud jutustused. Pikemate teoste puhul on üldiselt autori poisilik seiklejahing vähemal või rohkemal määral esile pääsenud ja mind ehedate detailide ja maailmaloomega võlunud. Lühemate tekstide puhul on haakuvust kohati keerukam leida, kuna teemakäsitlus ei pruugi mulle väga sobida või ei paku sisu lihtsalt piisavalt huvi. Antud raamatus pakutakse lugejale postmortem küberpunki, mis peaks igal itimehel silma särama ja huulenurga kergelt muigvele tõmbama, olles samas piisavalt kergesti seeditav igat masti lugejale. Nii nagu autori eelnevate lugudega, on ka siin tunda, et jutu mitmekülgsuse juures antakse sisu edasi omamehelikult ladusalt ja selgelt. Ning kui jutu lugemisel jääb tunne, et “film” veel jooksma ei hakka, siis Liis Rodeni illustratsioonid tulevad taaskord appi meeleolu looma.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Olgu kirjutamisel lühijutt (näiteks jutuvõistluseks – praegu on muide väga paras aeg võistlusjutte kirjutada, tähtaeg ootab märtsi lõpus...) või toimetamisel romaan (köhöhm!) või arendusjärgus veel hoopis midagi vahepealset, mõni praktiline tööriist tuleb ikka kasuks.

Janice Hardy jagab oma praktilise kirjutamisnõu blogis viis näpunäidet, kuidas jälgida, kas loos ikka on piisavalt pinevust, ja kuidas stseeni sees pinget juurde kruvida. (Sest kuna stseeni – ja muidugi kogu loo) – ülesehitamisel on vaja korraga palju liikuvaid juppe töös hoida, on väga tavaline, et ühe komponendi arendamisel-parendamisel jääb mõni teine tähelepanu alt välja.)

Loe edasi...

{SILDID}
 

Veebruari viimasel laupäeval toimus Tartus Kultuuriklubis Salong järjekordne Hilise Lõikuse mäng. Kuigi kõnealune mänguseeria ei tohiks olla lugejale võõras, oli seekord tegemist millegi uuega. Mindi ajas tagasi, ent seekord mitte asularahvale tuttavale teele, vaid Fuusia - selle tehnilise Impeeriumi, millega esimese seeria mängus sõditi - radadele.

Tegemist oli Impeeriumi iga-aastase balliga, kuhu kogunesid erinevate piirkondade aadlisoo esindajad.

Järgnev tekst on ballil Volta Manufactoriumi masinanimismi usulahku (koondnimetusega Sinised) esindanud Viie kirjanduslike liialdustega meenutus.


Viimasel hetkel enne sisenemist jäi Augustus, Princeps Volta Manufactorium seisma, blokeerides oma piraka kehaga edasimineku, ning keeras pilgu tahapoole. “Ja pidage meeles, pole midagi tähtsamat, kui näidata, et Volta on ühtne.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Beinecke MS 408, mida tavaliselt kutsutakse Voynichi käsikirjaks, on mõnes mõttes täiesti argine. See on 240 leheküljeline sule ja tindiga pärgamendile kirjutatud koodeks, mis on radiosüsiniku meetodil dateeritud viieteistkümnenda sajandi esimesse kolmandikku ja muude parameetrite järgi otsustades valminud Itaalias. Ajalooallikates mainitakse seda esmakordselt seitsmeteistkümnenda sajandi keskel kui üht neist köidetest, mille Rudolf II oma raamatukogu jaoks ostis. Paljud selle pildid meenutavad tugevalt teiste keskaegsete raamatute illustratsioone. Aja jooksul on mõned poognad kaotsi läinud ja käsikiri vähemalt korra, tõenäoliselt kaks korda ümber köidetud (poognate järjekord on selle käigus muutunud). Nime sai see Poola antikvaar Wilfrid Voynichi järgi, kes ostis selle 1912. aastal rahahädas jesuiitidelt.

Loe edasi...

{SILDID}
 

KUU TEADLANE: Alfred Russell Wallace (8. jaanuar, 200. sünniaastapäev)

Alfred Wallace oli inglise loodusteadlane, maailmarändur, geograaf, antropoloog, bioloog ja illustraator. Ta oli darvinismi üks esimesi ja mõjukaimaid kaitsjaid. Tema uurimuste põhjal on nimetatud Wallace'i joon, mis läbib Indoneesiat ning eraldab kaht erineva loodusega osa: ida poole jääb Aasia elustik ja lääne poole Australaasia elustik. Wallace'i seisukohtade peamine erinevus Darwini omadest seisneb selles, et Wallace'i meelest on evolutsioonil eesmärk, aga Darwini arvates mitte. Ulmega ühendab Wallace'it 1904. aasta raamat "Inimese koht universumis", mis oli esimene bioloogi tehtud katse hinnata elu tõenäosust teistel planeetidel. Ta oli ka üks esimestest teadlastest, kes tõsimeeli arutles teemal, kas Marsil leidub elu. 1870 lubas üks lamemaalane 500 naela igaühele, kes tõestab, et veepind on kumer, Wallace võttis pakkumise vastu ja võitis.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Ulmestaar Jaanus Makko

TTP5837

Foto autor Tiina Tuul

1. Kes oled ning millega tegeled?
Olen Jaanus Makko. Enim tähelepanu olen saanud praegu masinõppelahendustega piltide loomisest ja jagamisest. Ma ei ole täielikult väljendi „tehisintellekt” vastu. On neid, kes arvavad, et „tehisintellekt” viitab sellele, et õppinud masinal peaks olema teadvus. Pigem mul sellist muljet ei ole, seega võib minu poolest öelda ka, et teen pilte tehisintellekti abil, ja ma näpuga viibutama ei hakka. Kui keegi kaldub käituma, nagu ta usuks tehisintellektist teadvusega olendit, tekib kihk küll võib-olla täpsustada, et selle intellektiga praegu vast siiski teadvuse ja inimesest eraldi seisvate soovide nägemine ei ole põhjendatud ja taolise teadvuse saavutamine nendes tööriistades näib pigem väheusutav.

Loe edasi...

{SILDID}
 
celes

Celestaali varjud
Miikael Jekimov

Kogumiku „Celestaali varjud“ ulmejutud viivad meid võõrastele planeetidele, alternatiiv-viktoriaanlikesse linnadesse, hämaratesse kõrvaltänavatesse ja rahvajuttudest tuttavasse Eestisse. Lugudeks ammutas Jekimov inspiratsiooni erinevatest ulme alamžanritest ning Eesti rahvaluulest, milles on ta jõudnud doktoriõpinguteni. Nimiloo pealkiri „Celestaali varjud“ märgib kogumiku sisu: fantastiliste maailmade peidetud külgi.

Kogumiku väljaandmist on toetanud Väikese Hipi Fond, mis on loodud luuletaja Liisi Ojamaa mälestuseks.

Kirjastus Fantaasia
324 lk.

meenappaja


Meenäppaja
Jaan Tepp

”Meenäppaja” on romaani ”Maria Theresia taaler“ järg.

Gianni saadetakse El Greco reaalsust väänava maaliga Vatikani, teadmata, et seda jahivad kerjused Napoli slummidest ja üleloomulikud olendid iidsest riitusest.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Maarja

Artur Räpp „Üks tuilin, palun”

 

Planeetidevahelises tõmbekeskuses uitab esmakordne turist mööda meelelahutus- ja toitlustuskohti. Talle jääb siit-sealt kõrva tõlkimatu sõna  „tuilin”, mille suhtes tema uudishimu kasvab ning mille tähendust üritab ta välja uurida, hoolimata sellest, et teda selle eest hoiatatakse.

Mulle tundub, et lõpuks ometi olen ma autoriga samale planeedile jõudnud ning hakkan tema keelt tasapisi mõistma. Kuigi loos on autori jaoks tavapäraselt rikkalik kogus uudseid sulelisi ja karvaseid, teeb peategelase inimlikkus looga suhestumise kergeks. Ilmselt on enamik lugejaid olnud peategelasega samas olukorras, hulkudes võõra kultuuri keskel mööda tundmatu linna tänavaid ja otsides, kust vähese raha eest leiba ja tsirkust saaks.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Kiilaspäine+Tõnis

Veebruarikuu kestel õpilased ei arvustanud jutte, loeti ja tehti teisi asju. Loodetavasti pole juttude autorid kuigi pahased. Haun veidi seda mõtet, et kui jutuvõistluse jutte loen, siis ise ei arvustagi, vaid piirdungi üksnes õpilaste muljetustega. Ent arutan seda asja veel toimetuse rahvaga. Kindel on see, et siis olen napisõnalisem. Ent see puudutab alles ülejärgmist numbrit, nii et pole veel kiiret.

Asudes siis juttude juurde.

Üks tuilin, palun  

Artur Räpp   

Turist satub lõpuks Eufooriumi nagu kõik tema teised sõbrad ja teda hakkab huvitama kohalik delikatess „tuilin".

Loe edasi...

{SILDID}
 

„Sõ-sõ-sõda hävitab kiiremini, kui meie planeet suudab taastada. Rohelised Niidud – ülemaailmne projekt laastamistöö vähendamiseks. Ainus va-va-vaade tulevikku,” vuristas ootamatu mehaaniline hääl, näidates poollüümet roheka kumaga kolmemõõtmelist pilti valgete kitlitega teadlastest, kelle taga kõrgus tume püramiid. Ruumis kerkinud tolmupilv tegi projektsiooni üllatavalt selgeks.

Salvestus lõppes lipu ja hümniga ning kadus, samas kui seda esitav masin viskas veel sümboolselt sädemeid kui viimast saluuti kadunud aegadele, enne kui surisedes kokku vajus.

„See ei öelnud just palju,” sõnas Major Tom piisavalt valjult, et lähedal asuvad kõrvad seda kuuleks, ja raputas tiivad tolmust puhtaks. Ta pidi teadma, kes veel selle informatsiooni kätte said. Varemete läbiotsimine oli ohtlik, kuid seepärast palgati ka temasuguseid, kes muu töö peale ei sobinud. Tal oli hea diil ning ta ei kavatsenud seda jagada.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Ka kõige vaesem tehasetööline ja kerjus saab aru, et Uppuv Linn pole päris tavaline koht. Tihti piirdub tema arusaamine linnas toimuvast aga väga lihtsate sõnadega nagu „nõiakunst“ ja „ime“. Vähesed kodanikud pööravad tähelepanu nende ümber toimuva seletamisele või uurimisele. Neid, kes end Uppuva Linna saladuste paljastamisele pühendavad, ootavad sageli ees veelgi suurem segadus ja sajad vastuseta küsimused. Teised, kes asjaolude sunnil teadmisekillu otsa koperdavad, soovivad hiljem, et poleks seda teinud. Säärane lugu juhtus ka eile Sügeleva Ninaga, värskelt ametisse valitud linnapeaga.

Ükskõik millist tänavat mööda kõndides võib Uppuvas Linnas kohata midagi pilkupüüdvat. Tõeliselt jalustrabavad imed ja verdtarretavad õudused koonduvad aga Suurele Tähtsale Väljakule, mille keskel laiutab Hirmus Auk, kuhu keegi kukkuda ei taha.

Loe edasi...

{SILDID}
 

„Katse kakssada kaksteist, duubel kolm. Nüüd!“

Kõhetu mees astus Ourili kõrvalt, lonkis nääpsukese siniste silmadega neiu juurde ning võttis ta ostukärust banaani. Sinna samasse seisma jäädes hakkas ta võetud banaani lahti koorima.

„Oh!“ tegi neiu. „Kas teil on…“ Neiu kortsutas otsaesist. „on n… Kas teil on nälg?“ Neiu silmad läksid üllatusest suureks. „Oh küll, kas tahate ehk ka piima? Piim on sealpool.“ Graatsiline käeviibe. „Te olete väljastpoolt kodanikukindlustust ka? Jah?“

„Eh, ei.“ Mees tõukas neiut vastu õlga, nii et see vastu ostukäru koperdas, ning kõndis juba lahkuvale Ourilile järele.

„Kas oled viimaks uskuma jäänud?“ Ouril võttis õues talle järgi jõudnud mehel küünarnukist kinni. „Kui ka tänane päev pole sind veennud, ei ole mõtet rohkem sinuga aega kulutada.“

„Mmm,“ mõmises mees viimast banaaniampsu mugides.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Juba üle kümne aasta oli elu Eesti Vabariigis olnud rahulik ja rahvas õnnelik. Kõik suuremad probleemid olid moel või teisel leidnud lahenduse: mõned siseriiklike kampaaniatega – HIV oli edukalt välja juuritud nagu ka kõik külmetushaigused, mõned kodanikualgatuse korras – linnatänavad, metsaalused ja rannad olid puhtamad kui kunagi varem, mõned Euroopa rahadega – neljarealine tee ei viinud mitte ainult Tallinnast Tartusse, vaid ka sealt edasi läbi Kanepi ja Võru Vastseliinasse välja. Valimised olid juba ammu igavaks muutunud, parteidel polnud enam jäänud midagi, mida rahvale lubada, kõik oli juba olemas. Loomulik iive oli tõusuteel, igale lapsele oli tagatud kodulähedane lasteaiakoht, palgalõhe oli vaid kauge mälestus, linnaparkides sigisid jõudsalt lendoravad, liiklussurmade arvult oli Eesti maailmas viimasel, PISA testides esimesel kohal. Elu maakohtades õitses, igas külas oli panga- ja pakiautomaat ning postkontor, kus müüdi kõigi maailma riikide postmarke.

Loe edasi...

{SILDID}
 
soobeli kaanepilt.thumbnail

See on Osvald Soobli romaani „Üle ilmapiiri“ teine osa. Uutel lugejatel soovitab toimetus alustada lugemist esimesest osast https://www.ulmeajakiri.ee/?jarjejutt-ule-ilmapiiri---osa-1

 

Mari tundis piiritut rahu ja helgust. Tundis justkui silitaks soe tuul ta sääri ja õlgu. Orus allpool kohas mets ja taamal sillerdas meri. Midagi heledat... Nagu tunnel kuhugi oli ta kõrval... Küünised. Kihvad. Aga ka rahu ja helgus. Mari pilgutas silmi ja aimas kollakat helendust ja kuulis häältesaginat. Ta silme ees pea kohal helendasid tavalised kollakad kärbimaailma gaaslahenduslambid, keegi võõras kärp ütles läheduses kahtleval toonil: “Kas see on ikka arukas tegevus? Ta on juba kuu aega koomas olnud, peame vast ikka laboratooriumisse viima?”

“Usalda Kaid,” vastas teine hääl. See oli Ra.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Clarín oli Hispaania ajakirjaniku ja kirjanduskriitiku Leopoldo Enrique García-Alas y Ureña (1852 – 1901) kirjanduslik pseudonüüm. Käesolev jutuke ilmus aastal 1893.

Ühel õhtul mängisin oma sõbra Roque Tuyoga San Benito kohvikus malet kauem, kui oli mõistlik. Kui ma koju hakkasin minema, olid kõik tänavavalgustid peale suunavate tulede kustunud. Oli juunile lähenev kevadine aeg. Ilm oli soe ja purskkaevude vee kosutavad pritsmed värskendasid pigem mõistust kui keha, muutes kõnniteed jõgedeks. Koju jõudmise hetkeks olid mu jalad läbimärjad. Mu pea oli kuum nagu ahi ja märjad jalad võivad mulle palju halba teha; ma võin näiteks hulluks minna. Male ja niiskuse käes olin ma palju kannatama pidanud. Alates sellest, et politseinikud, kes mõne häärberi tõllakuuri ukse vastu nõjatunult käed rüpes tukkusid, kangastusid mulle mustade malevankritena.

Loe edasi...

{SILDID}
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0831)