Ulmestaar Tanel Pern
Kes oled ning millega tegeled?
Olen ehe näide sellest, et kes oskavad, need kirjutavad ja kes ei oska – kritiseerivad. Sest ulmet ma kirjutada tõesti ei oska, olen proovinud ja leidnud, et mu kriitikameel on selleks liiga tugev, eriti iseenda tehtu suhtes. Aga selle kriitilise impulsi väljapoole suunamine vähemalt mingil määral töötab, mis on teinud must juhutise ulmekriitiku. Igapäevatööna tõlgin ja toimetan – teiste sõnu ümber kirjutada on samuti lihtsam kui ise midagi kirja panna.
Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud, kuulanud või mänginud oled?
Mul on alati korraga käsil mitu raamatut. Praegu loen Liu Cixini „Pimedat metsa“, mis mind esimesel lugemisel lihtsalt iiveldama ajas ning lõpuks pooleli jäi, praegu aga tundub hoopis parem ja sügavam. Mis on risti vastupidine „Kolme keha probleemi“ lugemise kogemusega, kuna too raamat läheb iga lugemisega halvemaks. Siis loen Charles Strossi „New Managementi“ triloogia viimast osa, mis kardetavasti võib pooleli jääda, sest ta pole nii hea kui kaks esimest ja ma olen mõnevõrra kannatamatu lugeja. Lugemist ootavad kogumik „Minu isa luulud“ ja Raul Sulbi „Terra Fantastica kartograafid“, millest lubasin Loomingusse arvustuse kirjutada. Ja alatasa loen ka mitmesugust mitteilukirjandust, põhiliselt vist kultuuriajalugu ja antropoloogiat – praegu on pooleli näiteks Arno Mayeri „The Furies“, monumentaalne uurimus revolutsioonilisest vägivallast…
Vaatasin vahepeal William Gibsoni romaani ainetel valminud seriaali „The Peripheral“, kuid selle tegemine jäi stsenaristide streigi tõttu pooleli ning lõpuks otsustas stuudio sellele lihtsalt vee peale tõmmata, millest on kahju. Pärast seda pole suurt midagi jõudnud vaadata, millest on ka kahju, sest häid filme ja seriaale näib tulevat igast uksest ja aknast.
Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?
Ideed. Kummalisus. Mastaapsus. Tihtilugu ka aeglus. Pelutab klišeelikkus, etteaimatavus. No ei meeldi, kui juba ette on aru saada, mis juhtuma hakkab.
Kolm lemmikut (juttu, raamatut, žanri, autorit...) ulmes? Paari lausega-lõiguga neist lugejale.
Armastan grotesksepoolseid asju, näiteks meeldib väga Vladimir Sorokin, keda võib isegi servapidi ulmekirjanikuks pidada. Väga võluv on oma grotesksuses Mervyn Peake’i „Gormenghasti“ saaga ja sellest tugevasti inspiratsiooni saanud Alex Pheby „Mordew“. Kõige haigem viimasel ajal loetud asi on aga Ottessa Moshfeghi „Lapvona“, see on täiesti fucked up.
Üksikautoritest on põhilemmikud Ada Palmer ja tema „Terra Ignota“ tetraloogia, Kim Stanley Robinson ja Ursula Le Guin.
Kuidas sa üldse jõudsid ulmeni?
See polnud tegelikult sugugi raske. Ulmet oli mu lapsepõlves ümberringi päris palju, alustades teles ja ajakirjanduses figureerivate ufode ja poltergeistidega ning lõpetades filmide ja multikatega, nagu „Kolmanda planeedi saladus“ ja „Navigaator Pirx“. Lugemisvaragi juhatas otseteed selle juurde, Võtsin seitsmeaastaselt käsile „Seiklusjutte maalt ja merelt“ sarja ning hakkasin sealt järjest kõike lugema. Alustasin Jules Verne’ist, kuna telekas jooksis „Kapten Granti lapsed“, sealt tulid edasi igasugu muud ja nõnda seiklusjuttude kaudu jõudsin ka ulmeni. Esimene loetud ulmeteos võiski vist olla sessamas sarjas ilmunud „Andromeeda udukogu“. Nii et jah, alustasin noorelt ja ära ei lõpetanudki.
On sul lemmikloomi?
Mul on kass ja koer, kes saavad omavahel läbi nagu kass ja koer. Nad tunnevad teineteist küll alles pool aastat, nii et siin pole suurt midagi imestada – ja nende suhted paranevad tegelikult iga kuuga.
Erektor, neljas tulemine!
Jah, head lugejad. On jälle aeg. Aeg, et Erektor tuleks veel korra.
Lugejatele, kes eelmisel korral veel kuueteistkümnenda eluaasta alampiirini ei
küündinud ja seetõttu Erektori olemusest teadmatuses on, selgituseks, et
Erektori mõte on tuua alatasa erootika- ja pornograafianäljas Eesti
ulmelugejani niiskemat sorti meelelahutust. Seda siis nii artiklite kui lugude
kaudu. Ja miks mitte ka kunstina!?
Seonduvalt kutsume üles saatma 15. märtsiks 2024. aastal meile artikleid,
arvustusi, jutte ja muud temaatilist, mida saaks liigitada ulmeliseks erootikaks
või suisa pornograafiaks.
15.03.2024 on viimane tärmin. Kui aga materjal valmis, siis tasub kohe teele
panna.
- Manfred Kalmsten, Jüri Kallas
Kasulikke linke:
Erektor #1
Erektor #2
Erektor #3
Õhtud eesti ulmega, oktoober 2023: eilsed uidud, homsed ulmad
Oktoobri ulmereedel oli topelt põhjust Tartusse koguneda, sest ees ootas järgemööda kaks raamatuesitlust.
Kõigepealt tuli linnaraamatukogu saalis esitlemisele kevadise ulmejutuvõistlue kogumik (meenutuseks: võistluse tulemused hõigati maha selle aasta mais). Selleks rivistati autorid lava peale üles ja Sulbi siis pinnis neid ohutust kaugusest.
Laval istuvad vasakult lugedes: Karri Tiigisoon, Andrei Samoldin, Martin Leis, Marek Liinev, Joel Jans, pärast sama koha peal Jaagup Mahkra, Piret Frey, Lyyli Suuk, Kristi Reisel, Manfred Kalmsten, Tim Hornet.
Kui oleviku ja tuleviku žanrid ja suundumused oma tähelepanu kätte said, tuli kirjanduskompass timmida möödunud sajandi peale ja Vanemuise mäest üles vudida, sest Kirjanduse majas ootas estlemist Gururaamatu kogumik "Minu isa luulud". (Kultuuralist pressiteadet loe siit.)
Peale üritusi jätkus juba töö Õlleministeeriumis
Pildistas Riho Välk
Jüri Kallas ja "Minu isa luulud" Vikerraadios
14.05 Vikerraadio saates «Loetud ja kirjutatud» vestleb Jüri Kallas antoloogiast «Minu isa luulud» ning samuti «Ulmeguru ulmesarja» varasematest raamatutest ja ulmest üldisemalt. Vestlust suunab Maarja Vaino.
Kel aga raadiot pole, või kel aeg ei sobi, siis alljärgnevalt lingilt saab kuulat kohe või siis sobivamal ajahetkel.
https://vikerraadio.err.ee/1609125800/loetud-ja-kirjutatud-ulmeguru-minu-isa-luulud
Ida-Euroopa ulmefilmid kultuuripealinnas
Euroopa kultuuripealinn [Tartu 2024] programm Elektriteatris! 6.–12. mail 2024. aastal linastuv retrospektiivprogramm toob Elektriteatris publiku ette seitse möödunud sajandist pärit Ida-Euroopa ulmefilmi, millest enamiku moodustavad siinmail vähetuntud ekraaniteosed. https://elektriteater.ee/erip.../stalking-eastern-europe/...
SFRA Tartus
Science Fiction Research Association tuleb järgmisel aastal Tartu
Ulmekirjutajate loomemaja Nõos
Loodus tühja kohta ei salli. Ulmekirjanikud sallivad tühja kohta küll, eriti kui see on seletamatu ja müütiline piirkond Universumis, kus puudub mateeria, kiirgus, vaakum, valgus ja isegi pimedus. Aga Räpina loomemaja kadumisest jäänud tühja kohta ei salli isegi ulmekirjanikud. Seekordne loomemaja leidis aset 20.-22. oktoobril Nõos. Kirjutati palju, toimusid kirglikud arutelud eesti ulme hetkeolukorrast, kirjanduspoliitikast ja kõigest muust. Osa võtsid Kristi Reisel, Kadri Pettai, Laura Loolaid, Joel Jans, Jaagup Mahkra, Maniakkide Tänav ja Meelis Kraft. Kõikide jaoks oli nädalavahetuse naelaks inspiratsioonirännak mahajäetud Nõo Püha Kolmainu kiriku surnuaiale. Õnneks ei ole Nõo koduloohuvilistel olnud aega surnuaeda korrastama hakata ja nii saigi Joel Jans tabavalt märkida: „Niimoodi siis surevad surnuaiad”. Kohtumiseni järgmistes loomemajades!
Meelis Kraft
Indrek Hargla Nõos
Hoogne ja lõbus kohtumine kirjanik Indrek Harglaga Nõo kultuurimaja sammassaalis peetud! Lõuna-Eesti ulmkonda esindasid korraldaja Kadri Pettai, kirjanik Meelis Kraft abikaasaga, kirjanik Berit Sootak, kirjanik Joel Metsavana Jans, Taavi Tuvikene pojaga ja Raul Sulbi. ???? Õnnitleti ja auhinnati ka kirjandusvõistluse parimaid. Joodi kohvi, teed ja alkoholivaba mineraalvett.
Pildistas ja kirjutas Raul Sulbi
Tallinna ulmefännide kolmas reede
Pildistas Riho Välk
