"The Tommyknockers" (ei ole eesti keelde tõlgitud)
Stephen King
G.P. Putnam's Sons, 1987
558 lk
-----------------
Kui muidu on mul Kingi ingliskeelsed raamatud olnud kordustrükid, siis "The Tommyknockers" sain läbi Raamatuvahetuse esmatrükina - suur,
raske, kõvakaaneline eksemplar. Lisaks on raamatus eksliibris, kus on kirjas,
et paluks raamat lahkelt New Yorki Bronxi omanikule tagastada. Kui veel natuke
edasi kaevata, siis tundub, et raamatu omanikku pole enam meie hulgas, lahkus
päris noorelt, 43-aastasena. Keegi eelmistest omanikest on omakorda liiminud
ümbrispaberi raamatu sees kaante külge kinni, mis muutus lugemise kohati
parajalt tüütuks, eriti kuna ma vean raamatuid lugemise ajal igale poole kaasa.
Kõnealune raamat on muuhulgas erakordselt igava kujundusega, mu kingariiulis
sedasorti antimissivõistlusel julgelt esikolmikus.
Raamatust on tehtud ka samanimeline kolmetunnine miniseriaal. Kui pealkirja
üritada eesti keelde väänata, siis kõige lähedasem oleks
"Ahjualused". Aga see pole ka tingimata õige, sest knocker, tommyknocker on Suurbritannia kandist pärit müütiline elukas,
paarijalane (jalg nagu mõõtühik) lühike pahur meeskodanik, liiga suure pea ning
parajalt krutskilise olemusega. Leprikoon, brownie, broonie - kõik sarnased tegelased erinevates kultuuriruumides. Kui meie ahjualused
on täitmatult suure maoga, siis 'meerika analoogsed kutid on rohkem olnud
seotud kulla kaevamisega. Siin raamatus on need sellid veel viiendat moodi
ummamuudu.
"The
Tommyknockers" on ajaliselt kirjutatud "Misery" ja "The Dark
Halfi"vahel,
mis on mõlemad mu arvates suurepärased romaanid. King ise ei ole
ahjualuse-raamatuga üldse rahul, eriti kuna see on viimane, mille ta kirjutas
perioodil, mil ta tegi praktiseeriva narkomaanina kangeid drooge. Kusjuures,
kui mööda Kingi bibliograafiat minna ja mõtiskleda, et ca kaheksa aastat ta
kirjutas, nina kokaiinitolmune - sinna perioodi jäävad, kui tulla
kaheksakümnendate algusest: "Tulesüütaja", "Cujo",
"Tumeda torni" sarja kaks esimest osa, "Christine", "It" - kõik väga head ja väärt raamatud mu arvates (ning osad ma jätsin
praegu üldse mainimata). Eks nende hulgas on ka kurioosumeid, näiteks
"Cujo" puhul ütleb King ise muigelsui, et üle lugedes on see täitsa
äge raamat, kahju ainult, et ta oli kirjutamise ajal nii tongis, et kirjutamist
ennast ta ei mäleta. Kui aga tulla "The Tommyknockers" juurde, siis Kingi enda hinnang on, et siit võiks
poole maha võtta ning praeguse väikse pehmekaanelise seitsmesajaleheküljelise
asemele sellise normaalse kolmesotise raamatu kokku lõigata. Mis oleks
tegelikult huvitav eksperiment, kuna vastupidise versiooni on King ju teinud -
1978. aastal ilmunud "The
Stand" sai kõvasid kärpeid
kirjastaja soovil, 1990. aastal ilmus n-ö. Kingi enda versioon, kus on üle 400
lehekülje lisamaterjali, lisaks parandusi, täiendusi, pisimuutusi. Minu isiklik
hinnang - jah, "The
Tommyknockers" kipub kohati oma
suuruse all laiali vajuma küll. Sõnade arvu poolest on ahjualuste-lugu kingi
romaanidest kaheksandal kohal, eesti keelde tõlgitutest "Võluri ja
klaasi" ning "Tumeda torni" vahel ehk siis ikka paras jurakas raamatumölakas.
Teinekord on ikka huvitav mõtiskleda, kas ja kuipalju on ilukirjanduses
autorit ridade vahel tunda-tajuda. Kui näiteks "The Dark Half" on üsna puhas lugu sellest, kuidas Stephen King
ise oma alter ego Richard Bachmaniga toimetas, siis "The Tommyknockers" üks tegelane on mõnevõrra ekstravagantne
joodikluuletaja James Eric Gardener, Gard, kes joob nii et maa on must, on
mingi piirini armastatud külaline kirjandusõhtutel, mis kipuvad päädima
täisjoomise, piinlike vahejuhtumite ning ühel hetkel Gardi väljaviskamisega,
rääkimata pikkadest joomatuuridest, millest inimesel endal väga mingit
mälestust ei jää. Kus suitsu seal tuld, ilmselt võib siin autorit ennast mingis
osas ära tunda küll.
Kui natukene rääkida ka raamatu
sisust, siis tegevus on Maine
osariigis Haveni linnakeses, kus Roberta Anderson, Bobbi, koperdab mingi
imeliku metallobjekti otsa, mis lähemal tutvumisel ja labidaga lähenemisel
osutub suureks UFOks, kui hästi üldiselt ütelda. St millekski, mis ilmselgelt
pole maist päritolu ning mis hakkab läheduses olevaid inimesi, Haveni elanikke,
mõjutama. Teadjamad saavad juba kaasa noogutada ning King ise pole teinud
saladust sellest, et Lovecrafti "Värv maailmaruumist" oli üks
mõjutajatest. Teine on lasteluuletus, mis räägib nendestsamadest
tommyknockersitest mõnevõrra hirmutaval toonil. Ega raamat ise ongi selles
mõttes huvitavalt kirjutatud, et oma olemuselt on ta "tavaline" aus
ulme, sci-fi. Kirjutatud on aga õuduka laadis, seega, kui tahta väga
raamatut kuhugi konkreetsesse kasti panna, siis eks ta kipub minema Kingi
leivanumbri, horrori manu ka. Kuigi tegelikult seda ei ole, see on
ikkagi SF. Rääkimata sellest, et King on suuresti hoopis inimhingeinsener, siin
on palju huvitavaid väikseid tegelasi, kelle elust ja juhtumitest on lihtsalt
põnev lugeda. Nii on juba raamatu algusest peale, kus on juttu justkui lihtsalt
elust, ei mingit ulmet-šulmet - aga naudinguga keerad lehti ja süvened nohinal
aastakümnete tagusesse kolkakülaellu. Hilly Brown ja Ruth McCauslandi osad on
ikka puhas kuld, no täiega nauditavad.
Teine kaudne seos, mis mul tekkis, oli Kingilt paar aastat hiljem ilmunud
"Needful Things" raamatuga, kus siis Castle Rock linna saabuv omalaadne Taruk, ärimees Leland
Gaunt elu pea peale keerab. Siinses raamatus on kaosetekitajaks küll tundmatu
objekt, kuid tulemus on kohati sarnane. "Needful Things" on küll hoopis teine tera mitmes mõttes, juba selles osas, et tegu
on minu jaoks Kingi tugevaima teosega, mida imelikul põhjusel pigem teatakse
vähe, millest täiesti teenimatult ei räägita, pole ka eesti keelde tõlgitud.
Aga no see selleks.
Raamat oli kusagil esimese
kolmandiku või poole peale väga huvitav ja mõnuga loetav - tegelaste kogus oli kontrolli all, autor
keskendus mõne üksiku karakteri arendamisele, ei olnud jokutamist,
täispaukvärk. Siis aga läks äkiste spagettiks kätte ära, King tõi sisse hästi
palju kõrvaltegelasi, keda näitas natuke siit, natuke sealt. Mõni oli mõõdukalt
huvitav, mõni oli jura - aga peamine oli mul lugejana just selline poolikuvõitu
ja lõpetamata tunne, mis hinge puges. Lisaks need tegelased, kellest oli
algusepoole rohkem juttu, ma oleks tahtnud nendega koos edasi mööda
raamatulehti liikuda. Eks hiljem sai ka, aga vahepeal oli ikka nii veerandi või
kolmandiku sellist osa, mis no ei olnud hullult põnev. Edasi läks jälle nohinal
mõnuga loetavaks.
Rääkides Kingi lugemisest, siis ma jäin vaatama, et nüüd umbes kahe aastaga
olen talt paarkümmend raamatut lugenud. Ma isegi ei taha hoida tempot, loen
nagu loen ja siis kui loen - aga niimoodi jätkates tundub, et võin ta
loomingule mõne aastaga tiiru lõplikult peale teha. Kuigi ega ma ei plaani
sellest omale tööd teha, loen nagu loen.
Kokkuvõtvalt: eks see selline korra loetav raamat oli, mille lugemata jätmisest maailm väga vaesemaks ei jää. Kingi raamatutest jääb minu jaoks ta pigem kesisemasse otsa, mitte siis kehvakeste manu, aga selline normaalne lugu. Mulle Kingi austajana andis see jälle mõned pusletükid kuningauniversumisse juurde, lisas seoseid siia-sinna. Pealegi mis seal salata - üldiselt on Stephen Kingi tase päris kõrgel, seega ta sunnik oskab ka keskpärasust kenasti ja kaunilt kirja panna.
3/5 ("korra võib lugeda, ei
kahetse")
---------------
Tegu on raamatuga omalaadsest isiklikust väljakutsest, plaaniga lugeda läbi kõik Stephen Kingi raamatud (ka need, mis ilmusid Richard Bachman pseudonüümi all). Eks siin on omad detailid, kindlasti tahaks läbi lugeda ta romaanid ja jutukogud, lisaks mitteilukirjanduse osa. Hetkel on mul loetud umbes 59 raamatut, 29.10.2023 seisuga on Kingil neid kokku umbes 80.
Statistilise ülevaate väljakutsest leiab siit: https://docs.google.com/spreadsheets/d/1UmdCkMPIdNX8ZDzQIrRpcxlOf0Dyjz-h6M6ucVt5fG0/edit?usp=sharing
