Me olime õhtustanud päikeseloojangul vana torni avaral katusel, sest seal oli suvise kuumuse ajal jahedam. Pealegi oli suure nelinurkse platvormi nurka ehitatud väike köök, mis tegi toitude ettekandmise mugavaks, kui võrrelda nende toomisega mööda kohati murunenud ja ajaga kulunud järsku kivitreppi. See torn oli üks nendest, mille Charles V oli ehitanud piki Calabria rannikut 16. sajandi algupoole, et hoida eemal barbaritest piraate, kui uskmatud olid löönud liitu Francis I-ga imperaatori ja kiriku vastu. Need on nüüd varemetes, mõned ikkagi püsti ja korras, ja minu oma on üks suuremaid. Kuidas see kümne aasta eest minu valdusesse sattus ja miks ma igal aastal alati selles mingi aja kohapeal veedan, ei puutu käesolevasse loosse. Torn seisab ühes Lõuna-Itaalia üksildasematest kohtadest, kõvera ja kaljuse panga serval, mis moodustab väikese, ent turvalise loodusliku sadama Policastro lahe äärmises lõunapoolses osas, vahetult Scalea neemest põhjas, mis on kohaliku legendi järgi Juudas Iskarioti sünnipaik. Torn seisab uhkes üksinduses sellele kõveral kaljueendil ja kolme miili ulatuses ei ole näha ühtegi teist hoonet. Kui ma sinna lähen, võtan ma kaasa paar meremeest, kellest üks on korralik kokk, ja kui ma ära olen, on seal kohal üks gnoomi sarnane väike olevus, kes oli kunagi kaevur ja kes sidus end minuga juba paljude aastate eest.

Mu sõber, kes mul vahel suvise üksinduse ajal külas käib, on ameti poolest kunstnik, sünni poolest skandinaavlane ja asjaolude sunnil kosmopoliit.

Me olime õhtustanud päikeseloojangul. Loojuva päikese kuma oli tõmbunud punaseks ja taas hääbunud ning õhtune purpurne valgus silitas kaugeid järske mägesid, mis piiravad sügavat lahte ida poolt ja kerkivad lõuna pool aina kõrgemale ja kõrgemale. Oli palav ilm ja me istusime platvormi rannikupoolses nurgas, oodates madalamatelt mägedelt saabuvat öist briisi. Värvid taevas tuhmusid, oli lühikese sügavhalli videviku hetk ja lamp heitis kollase triibu köögi avatud uksest, kus mehed oma õhtusöögi kallal olid.

Siis tõusis Kuu ootamatult panga kohale, ujutades platvormi kumaga üle ja valgustades iga väiksematki meie all olevat kaljunukki ja rohututti kuni liikumatu veepinnani välja. Mu sõber läitis piibu ja tema pilk püsis ühel kohal mäenõlval. Ma teadsin, et ta vaatab seda, ja ma olin pikalt mõelnud, kas ta näeb seal midagi, mis tema tähelepanu köidab. Ma teadsin seda kohta hästi. Oli selge, et lõpuks tekib tal huvi, kuigi kulus veel palju aega, enne kui ta rääkima hakkas. Sarnaselt enamikule kunstnikele usaldab ta seda, mida oma silmaga näeb, nii nagu lõvi usaldab oma jõudu ja hirvesokk oma kiirust, ja ta tunneb alati ebamugavust, kui ta ei suuda lepitada seda, mida näeb, sellega, mida ta enda arvates peaks nägema.

„See on kummaline,“ ütles ta. „Kas sa näed seda väikest küngast otse kivirahnust siinpool?“

„Jah,“ ütlesin mina ja aimasin, mis tulemas on.

„See näeb välja haua moodi,“ märkis Holger.

„Vägagi õige. See näeb haua moodi välja.“

„Jah,“ jätkas mu sõber, pilk naelutatud endiselt samale kohale. „Aga kummaline on, et ma näen selle peal lebamas inimkeha. Loomulikult,“ jätkas Holger, kallutades pead, nagu kunstnikel kombeks, „peab see olema valgusefekt. Esiteks ei ole see üldsegi haud. Teiseks, kui see oleks haud, siis oleks keha selle sees, mitte väljaspool. Seetõttu on see kuuvalguse efekt. Kas sina ei näe seda?“

„Näen suurepäraselt, ma näen seda kuuvalgetel öödel alati.“

„See ei paista sind eriti huvitavat,“ ütles Holger.

„Otse vastupidi, see huvitab mind, kuigi ma olen sellega harjunud. Ja sa ei eksigi palju. See küngas on tegelikult haud.“

„Mõttetus!“ hüüatas Holger uskumatust väljendaval häälel. „Ma oletan, et sa ütled nüüd mulle, et see, mida ma sellel lebamas näen, ongi päris surnukeha!“

„Ei,“ vastasin mina, „ei ole. Ma tean seda, sest ma võtsin vaevaks ja käisin seda all vaatamas.“

„Mis see siis on?“ küsis Holger.

„Seal pole midagi.“

„Sa tahad siis öelda, et see on valgusefekt?“

„Võib-olla on. Aga seletamatu selle asja juures on see, et pole vahet, kas Kuu tõuseb või langeb, kas Kuu kasvab või kahaneb. Kui üldse mingit kuuvalgust on, olgu siis idast, läänest või otse ülevalt, kuni Kuu paistab hauale, on see surnukeha selle peal näha.“

Holger kohendas piibu sisu noaotsaga ja kasutas siis sõrme korgina. Kui tubakas hästi põlema hakkas, tõusis ta püsti.

„Kui sa vastu pole,“ ütles ta, „siis lähen alla ja heidan pilgu peale.“

Ta jättis mu üksi, läks üle katuse ja kadus pimedast trepist alla. Mina ei liigutanud end, vaid istusin ja vaatasin alla, kuni ta tornist välja ilmus. Kuulsin, kuidas ta ümises ühet vana taani laulu, ja vaatasin, kuidas ta otse saladusliku künka poole läks. Kui Holger jõudis sellest kümne sammu kaugusele, jäi ta jalapealt seisma, astus siis veel kaks sammu edasi ja siis kolm või neli tagasi ning jäi siis taas seisma. Ma tean, mida ta mõtles. Ta oli jõudnud kohale, kus Olevus muutus nähtamatuks – sinna, kus tema sõnade järgi „valgusefekt“ muutus.

Siis läks ta edasi, kuni jõudis künkani ja astus selle peale. Mina nägin Olevust endiselt, aga see ei lebanud enam maas – see oli nüüd põlvili, põimis valged käed Holgeri keha ümber ja vaatas talle alt üles otsa. Jahe tuul liigutas sel hetkel mu juukseid, sest öine briis hakkas mägedest alla tulema, aga see tundus otsekui hingus teisest maailmast.

Olevus näis end püsti ajavat, toetudes Holgeri kehale, ja tema oli sellest täielikus teadmatuses ja vaatas ilmselt torni poole, mis on sealt poolt langevas kuuvalguses väga maaliline.

„Tule üles!“ hüüdsin talle. „Ära kogu ööks sinna jää!“

Mulle tundus, et ta liikus vastumeelselt, kui ta künkalt alla astus, või siis liikus raskustega. Nii see vist oligi. Selle käed olid endiselt ta piha ümber, aga selle jalad ei saanud hauast eemalduda. Sedamööda kuidas Holger aeglaselt edasi astus, venis Olevus välja ja pikenes nagu udukeerd, õhukese ja valgena, kuni ma nägin selgesti, et Holger väristas end nagu mees, kes tunneb külma. Samal hetkel kandus tuulega minuni vaikne valuhala – see võis olla kaljude vahel elavate väikeste öökullide hääl – ja udujas olevus hõljus Holgeri liikuvast kogust kiiresti tagasi ning lebas taas pikali künkal.

Taas tundsin juustes seda jahedat tuult ja seekord jooksis mööda mu selgroogu alla jäine hirmuvärin. Ma mäletasin väga hästi, et olin ükskord läinud kuuvalguses sinna alla. Et sel hetkel, olles seal juures, ei olnud ma midagi näinud. Et nagu Holger, olin ka mina läinud ja seisnud künka peal. Ja ma mäletasin, et kui ma tagasi tulin, olles veendunud, et seal ei olnud midagi, olin tundnud ootamatut veendumust, et midagi seal ikkagi on, kui ma vaid tagasi vaataksin, kiusatus, millele kui ebaväärikale sammule olin ma vastu pannud, kuni – et sellest lahti saada – olin väristanud end täpselt samamoodi nagu Holger.

Ja nüüd ma teadsin, et need valged udutaolised käed olid olnud ka minu ümber. Ma teadsin seda hetkeliselt ja mind läbis värin, kui mulle meenus, et ma olin samuti tol ööl öökulli huikamist kuulnud. Aga see ei olnud öökull. See oli Olevuse karje.

Täitsin piibu uuesti ja valasin klaasi kanget veini. Vähem kui minuti pärast istus Holger taas minu kõrval.

„Loomulikult pole seal midagi,“ ütles ta, „aga seal on ikkagi kõhe tunne. Kas sa tead, et kui ma tagasi tulin, olin kindel, et minu selja taga on midagi, nii et ma tahtsin ringi pöörata ja vaadata? Oli paras pingutus seda mitte teha.“

Ta naeris kergelt, koputas tuha piibust välja ja valas endale veini. Mõnda aega olime mõlemad vait, Kuu kerkis kõrgemale ja me vaatasime Olevust, mis lebas künkal.

„Sa võiksid sellest loo teha,“ ütles Holger tüki aja pärast.

„See lugu on olemas,“ vastasin mina. „Kui sa unine pole, ma räägin sulle.“

„Lase tulla,“ ütles Holger, kellel meeldivad lood.

Vana Alario oli teisel pool mäge asuvas külas suremas. Sa mäletad teda, ma ei kahtlegi selles. Räägitakse, et ta teenis oma raha Lõuna-Ameerikas võltskalliskive müües ja põgenes saagiga, kui asi välja tuli. Nagu kõik need, kes endaga midagi kaasa toovad, hakkas ta otsekohe oma maja suuremaks ehitama, ja kuna siin ei ole müürseppi, tellis ta kaugelt Paolast kaks töömeest. Need olid ebameeldiva välimusega närukaelad – Napolist pärit tüüp, kes oli kaotanud ühe silma, ja sitsiillane, kellel oli tollisügavune arm risti üle vasaku põse. Ma nägin neid sageli, sest pühapäeviti käisid nad siin ja püüdsid kaljudel istudes kala. Kui Alario jäi palavikku, mis ta tappis, olid müüriladujate töö ikka veel pooleli. Kuna ta oli kokku leppinud, et osa nende töötasust tuleb ulualuse ja söögina, pani ta nad majja magama. Ta naine oli surnud ja tal oli ainuke poeg nimega Angelo, kes oli palju paremat masti mees kui ta ise. Angelo pidi abielluma küla kõige rikkama mehe tütrega ja kummaline öeldagi, aga kuigi abielu oli korraldatud vanemate poolt, räägiti, et noored on teineteisesse armunud.

Tegelikult oli kogu küla Angelosse armunud ning teiste seas oli ka üks pöörane ja hea välimusega olevus, nimeks Cristina, kes oli rohkem mustlase moodi kui ükski teine tüdruk, keda ma siinkandis näinud olen. Tal olid väga punased huuled ja väga mustad silmad, ta oli kehaehituselt nagu hurdakoer ja suuvärk oli tal kui kuradil. Aga Angelo ei hoolinud temast karvavõrdki. Tema oli pigem lihtsameelne tüüp, täiesti erinev oma vanast lurjuse moodi isast, ja ma ütleksin, et tavalistel asjaoludel, nii nagu mina neid ette kujutan, ma usun siiralt, et ta poleks iialgi vaadanud mõnda teist tüdrukut peale selle kopsaka kaasavaraga kena trullaka väikese olevuse, kelle isa oli talle abiellumiseks välja valinud. Aga asjaolud kujunesid sellisteks, mis ei olnud ei tavalised ega loomulikud.

Samal ajal oli üks väga kena välimusega karjus Maratea kohalt mägedest armunud Cristinasse, kes näis temasse täiesti ükskõikselt suhtuvat. Cristinal ei olnud regulaarseid elatusallikaid, aga ta oli tubli tüdruk ja valmis tegema mis tahes tööd või minema ükskõik kui kaugele, et saada päts leiba või kotitäis ube ja lubaduse magada katuse all. Ta oli eriti rõõmus, kui ta sai midagi teha Angelo isa majas. Külas ei ole arsti ja kui naabrid nägid, et vana Alario on suremas, saatsid nad Cristina Scaleasse tohtri järele. Oli hiline pärastlõuna ja kui nad olid oodanud nii kaua, siis oli põhjuseks see, et surija oli keeldunud igast taolisest ekstravagantsusest, kuni ta veel rääkida suutis. Aga kui Cristina oli läinud, muutusid asjad kiiresti halvemuse poole, voodi juurde kutsuti preester ja kui too oli teinud, mis ta teha suutis, avaldas ta juuresolijatele arvamust, et vanamees on surnud. Ja lahkus majast.

Sa tead neid inimesi küll. Nad tunnevad surma ees füüsilist hirmu. Kuni preester kõneles, oli tuba olnud inimesi täis. Vaevalt oli ta lõpetanud, kui tuba oli täiesti tühi. Oli juba öö. Nad kiirustasid pimedat treppi mööda alla tänavale.

Nagu ma ütlesin, oli Angelo ära ja Cristina polnud tagasi tulnud. Lihtne teenijanna, kes oli haige eest hoolitsenud, põgenes koos teistega ja surnukeha jäi hubiseva savist õlilambi valgele üksi.

Viis minutit hiljem vaatasid kaks meest ettevaatlikult sisse ja hiilisid voodi poole. Need olid ühesilmaline Napolist pärit müüriladuja ja tema sitsiillasest kaaslane. Nad teadsid, mida tahtsid. Ainsa hetkega olid nad voodi alt välja tõmmanud väikese ent raske raudvitstega kasti ja enne kui keegi oli mõelnud surnud mehe juurde tagasi tulla, olid nad majast ja külast pimeduse varjus jalga lasknud. See oli küllalt lihtne, sest Alario maja oli viimane enne mäekuru, mis siia toob ja vargad väljusid lihtsalt tagaukse kaudu, ronisid üle kivimüüri ega riskinud millegagi peale võimaluse kohtuda mõne hilise külamehega, mis oli tõesti väike risk, sest vaid vähesed inimesed kasutavad seda rada. Neil olid kirka ja labidas ja nad said minema ilma vahejuhtumiteta.

Ma jutustan sulle seda lugu nii, nagu see pidi juhtuma, sest loomulikult ei olnud sellel episoodil pealtnägijaid. Mehed tõid kasti mäekuru kaudu siia, kavatsedes matta selle rannale märja liiva sisse, kus sel oleks olnud palju kindlam koht. Aga paber oleks ära mädanenud, kui nad oleksid pidanud seda seal liiga kaua hoidma, nii et nad kaevasid augu sinna, selle kalju lähedale. Jah, just sinna, kus see küngas praegu on.

Cristina ei leidnud Scaleast arsti, sest tolle järgi oli saadetud kaugemalt orust, poolelt teelt San Domenicosse. Kui tüdruk oleks mehe üles leidnud, oleksid nad tulnud tema muulaga ülemist teed pidi, mis on siledam, aga palju pikem. Aga Cristina läks otseteed pidi kaljude juurest, mis möödub umbes viiekümne jala kõrguselt künkast ja kulgeb ümber selle nurga. Kui ta sealt mööda läks, kaevasid mehed parajasti ja ta kuulis neid. Poleks olnud tema moodi jätta uurimata, mis helid need on, sest ta ei kartnud elus midagi ja pealegi tulevad kalamehed mõnikord siin öösiti kaldale, et otsida ankrukivi või korjata oksi väikese lõkke tarbeks. Öö oli pime ja Cristina jõudis tõenäoliselt meeste lähedale, enne kui ta nägi, mida nad teevad. Loomulikult ta tundis neid ja nemad tundsid teda ja said otsekohe aru, et nad on tüdruku võimuses. Enda turvalisuse tagamiseks said nad teha ainult ühte asja ja nad tegid seda. Nad koksasid talle pähe, kaevasid augu sügavamaks ja matsid ta kiiresti koos raudvitstega kastiga. Nad pidid aru saama, et nende ainus võimalus kahtlustustest pääseda oli kiiresti külasse tagasi minna, enne kui nende äraolekut märgatakse, sest nad pöördusid kähku tagasi ja neid nähti pool tundi hiljem lobisemas vaikselt mehega, kes tegi Alariole puusärki. Too oli nende semu ja oli töötanud samuti vanamehe majas remonditöödel. Niipalju kui mina olen suutnud välja selgitada, olid Angelo ja varem mainitud teenijanna ainukesed inimesed, kes teadsid, kus Alaria oma varandust hoiab. Angelo oli ära. Just see naine avastas varguse.

Oli küllalt lihtne mõista, miks keegi teine raha asukohta ei teadnud. Vanamees hoidis oma ukse lukus ja võtme taskus, kui ta väljas oli, ja ta ei lasknud naisel tuba koristada, kui ta ise seal ei olnud. Siiski teadis kogu küla, et tal on kusagil raha, ja müüriladujad olid tõenäoliselt avastanud kirstu asukoha, kui nad tema äraolekul aknast sisse ronisid. Kui vanamees poleks olnud kuni teadvuse kaotamiseni deliirses seisundis, oleks ta tundnud meeletut hirmu oma varanduse pärast. Truu teenijanna unustas selle olemasolu ainult mõneks hetkeks, kui ta koos teistega põgenes, haaratud õudusest surma ees. Polnud möödunud kahtkümmet minutitki, kui ta tuli tagasi koos kahe vastiku vanamooriga, keda kutsutakse alati kohale, kui on vaja surnut matmiseks ette valmistada. Isegi siis ei julgenud ta alguses koos nendega voodi juurde minna ja ta teeskles, et on midagi maha pillanud, laskus põlvili, et seda otsida ja vaatas voodi alla. Toa seinad olid värskelt põrandani valgeks värvitud ja ta nägi otsekohe, et kirstu pole. See oli olnud seal pärastlõunal, mis tähendas, et see varastati lühikese aja jooksul, mil ta oli toast ära olnud.

Külas ei ole alalisi karabinjeere, seal pole isegi kohalikku vahimeest, sest puudub kohalik omavalitsus. Ma arvan, et teist sellist kohta ei olegi. Mingil müstilisel moel peaks Scalea selle küla üle järelevalvet tegema ja kulub paar tundi, kui sealt keegi kohale jõuab. Kuna see vana naine oli elanud kogu elu selles külas, ei tulnud talle pähegi mõnelt ametlikult võimult abi paluda. Ta hakkas lihtsalt ulguma ja jooksis pimedas läbi küla, röökides, et tema surnud isanda majas on röövlid käinud. Paljud vaatasid ukse vahelt välja, aga esialgu ei paistnud keegi abi pakkuda tahtvat. Mõned, hinnates teda iseenda järgi, sosistasid üksteisele, et tõenäoliselt on ta ise raha ära varastanud. Esimesena liigutas end selle tüdruku isa, kellega Angelo abielluma pidi. Olles kokku kogunud oma majapidamise inimesed, kes kõik tundsid isiklikku huvi jõukuse suhtes, mis pidi tulema nende perekonda, teatas ta, et tema arvates olid selle kirstu varastanud kaks ehitusmeest, kes majas ööbisid. Ta juhtis nende otsingut, mis loomulikult algas Alario majast ja lõppes puusepatöökojas, kus vargad leiti koos puusepaga arutamas veinimõõdu üle pooleldi valmis puusärgi juures, rasva ja õliga täidetud savilamp kõrval põlemas. Otsijate rühm hakkas kohe mehi kuriteos süüdistama ja ähvardas nad keldrisse luku taha panna, kuni karabinjeerid Scaleast kohale tuuakse. Kaks meest vaatasid korraks teineteisele otsa ja siis kustutasid hetkegi kõhklemata ainsa valgusallika, haarasid lõpetamata puusärgist kahelt poolt kinni ja kasutasid seda omamoodi rammimisnuiana, tormates sellega pimedas ründajatele peale. Mõne hetke pärast olid nad jälitajate silmist kadunud.

Sellega lõpeb loo esimene osa. Varandus oli kadunud ja kuna sellest ei leitud jälgegi, oletasid inimesed, et varastel õnnestus see minema viia. Vanamees maeti maha ja kui Angelo lõpuks tagasi tuli, pidi ta raha laenama, et maksta viletsa matuse eest, ja tal oli sellega raskusi. Vaevalt oli vaja talle öeldagi, et koos päranduse kaotamisega oli ta kaotanud ka pruudi. Selles maailma otsas sõlmitakse abielusid rangelt majanduslike printsiipide alusel ja kui lubatud raha määratud päeval ei tule, siis pruut või peigmees, kelle vanemad ei ole suutnud seda tasuda, võivad samahästi tulemata jätta, sest pulmi ei toimu. Vaene Angelo teadis seda liigagi hästi. Ta isal polnud mingeid maavaldusi ja nüüd kus Lõuna-Ameerikast kaasa toodud sularaha oli kadunud, olid järel vaid võlad ehitusmaterjalide eest, mis olid mõeldud vana maja laiendamise ja remontimise eest. Angelost oli saanud kerjus ja see kena väike prullakas olevus, kes pidi saama tema omaks, tõukas ta põlastaval ilmel eemale. Mis puutub Cristinasse, siis kulus mitu päeva, enne kui tema puudumist märgati, sest keegi ei mäletanud, et ta oli saadetud Scaleasse arsti järele, kes jäigi tulemata. Ta kadus samal viisil sagedasti, kui ta leidis veidi tööd siin ja seal kaugemates taludes mägede vahel. Aga kui ta üldse tagasi ei tulnud, hakkasid inimesed imestama ja jõudsid lõpuks otsusele, et ta oli müüriladujatega kokku mänginud ja põgenenud koos nendega.

Vaikisin hetkeks ja tühjendasin klaasi.

„Taoline asi ei saaks juhtuda kusagil mujal,“ märkis Holger, täites taas oma piipu. „On imestusväärne, milline loomulik võlu on siinses romantilises piirkonnas mõrval ja ootamatul surmal. Teod, mida peetaks ükskõik kus mujal lihtsalt brutaalseks ja tülgastavaks, muutuvad dramaatiliseks ja põnevaks, sest see on Itaalia, ja me elame ehtsas tornis, mille Charles V ehitas barbaritest röövlite vastu.“

„Midagi selles jutus on,“ tunnistasin mina. Holger on sisemuses ise maailma kõige romantilisem mees, aga ta peab alati vajalikuks selgitada, miks ta midagi tunneb.

„Ma oletan, et nad leidsid vaese tüdruku surnukeha koos kastiga,“ ütles ta.

„Kuna see näib sulle huvi pakkuvat,“ vastasin mina, „siis räägin sulle ka ülejäänud osa.“

Selleks ajaks oli Kuu taevasse tõusnud, haual lebava Olevuse kuju oli meile selgemalt nähtav kui varem.

Küla rahunes väga ruttu maha ja jätkus tavapärane igav elu. Keegi ei tundnud puudust vanast Alariost, kes oli olnud nii kaua ära oma reisidel Lõuna-Ameerikasse, et ta polnud oma kodukohas kunagi omaks võetud tüüp olnud. Angelo elas pooleldi valmis majas ja et tal ei olnud vanale teenijannale palga maksmiseks raha, ei jäänud too tema juurde, vaid käis haruharva vana tutvuse poolest tema särke pesemas. Lisaks majale oli Angelo pärinud külast veidi kaugemal asuva väikese krundi. Ta üritas seal põldu harida, aga ta ei võtnud tööd südamega, sest teadis, et ei suuda kunagi makse maksta krundi ja maja eest, mille valitsus pidi kindlasti konfiskeerima, või mille valduse ta kaotaks maksmata ehitusmaterjalide eest, mida need kohale toonud mees keeldus tagasi võtmast.

Angelo oli väga õnnetu. Kuni ta isa oli elanud ja rikas olnud, olid kõik küla tüdrukud temasse armunud, aga see kõik oli nüüd muutunud. Oli olnud meeldiv, kui sind imetleti, sinuga flirditi ja sind kutsusid veini jooma isad, kellel oli meheleminekueas tütreid. Oli raske, kui sind vaadati külma pilguga ja mõnikord su üle naerdi, sest sind oli pärandusest paljaks varastatud. Ta valmistas endale ise armetut sööki ning kurbus kasvas pikkamisi melanhooliaks ja sünguseks.

Videviku ajal, kui päevatööd olid tehtud, siis selle asemel, et kiriku ees platsil koos omavanuste noortega aega veeta, läks ta uitama üksildastesse kohtadesse külast eemal, kuni väljas oli täiesti pime. Siis lonkis ta koju ja heitis voodisse, et hoida kokku lambiõli kulusid. Aga nendel üksildastel õhtutundidel hakkas ta pooleldi ärkvel olles nägema kummalisi nägemusi. Ta polnud alati üksi, sest tihti, kui ta istus kännul, kus kitsas rada mäekurusse suundub, oli ta kindel, et üks naine tuli hääletult üle kivide, otsekui ta oleks paljajalu. Ja ta seisis kastanipuude salus ainult poole tosina jardi kaugusel rajal ja viipas talle midagi ütlemata. Ehkki naine jäi varju, Angelo teadis, et ta huuled on punased ja kui need veidi paotuvad ja naine talle naeratab, paljastuvad kaks väikest teravat hammast. Alguses ta pigem teadis kui nägi seda ja ta teadis, et see on Cristina ja et ta on surnud. Ent ta ei kartnud. Ta mõtles vaid, kas see on unenägu, sest ta arvas, et kui ta oleks ärkvel, siis peaks ta hirmu tundma.

Pealegi olid surnud naisel punased huuled ja see sai juhtuda ainult unenäos. Mil iganes ta pärast päikeseloojangut kuru lähedale läks, oli naine juba seal teda ootamas, või siis ilmus ta üsna ruttu, ja Angelol tekkis veendumus, et tal on veripunase suu, aga nüüd muutusid olevuse näojooned selgemaks ja kahvatu nägu vaatas teda sügavate ja näljaste silmadega.

Need olid silmad, mis tuhmimaks läksid. Vähehaaval tekkis tal mõistmine, et ühel päeval ei lõpe unenägu siis, kui ta koju tagasi läheb, vaid see viib ta kurusse, mille seest nägemus kerkis. Kui naine talle nüüd viipas, oli ta lähemal. Ta põsed ei olnud kahvatud nagu surnul, vaid kahvatud näljast, ja naise silmad olid need, mis neelasid teda pöörase ja rahuldamatu füüsilise näljatundega. Need toitusid ta hingest ja lummasid teda ja lõpuks olid need lähedal ta enda silmadele ja hoidsid teda kinni. Ta ei osanud öelda, kas naise hingeõhk on tulikuum või külm kui jää. Ta ei osanud öelda, kas naise punased huuled kõrvetasid tema omi või kas naise viis sõrme tema randmetel põletasid haavu või hammustasid ta ihu nagu jääd. Ta ei osanud öelda, kas ta magas või oli ärkvel, kas naine oli elus või surnud, aga ta teadis, et naine armastab teda, ainult tema kõigist maistest või ebamaistest olevustest, ja naise lumm võttis tema üle võimust.

Kui Kuu sel ööl taevasse tõusis, ei olnud selle Olevuse vari seal künkal üksi.

Angelo ärkas jaheda koidu ajal, kastest läbimärg ning lihani, luuni ja vereni külmunud. Ta avas nõrga halli valguse peale silmad ja nägi, et tähed on endiselt taevas. Ta oli väga nõrk ja ta süda tuksus nii aeglaselt, et ta viibis peaaegu minestuses. Aeglaset pööras ta künkal pead – otsekui padjal –, aga seda teist nägu ei olnud seal. Ühtäkki haaras teda hirm, sõnulkirjeldamatu ja võõras. Ta hüppas püsti ja põgenes mööda kuru ega vaadanud kordagi tagasi, kuni jõudis küla serval asuva maja ukseni.

Väsinult läks ta sel päeval tööle ja kurnatult venisid tunnid päikese järel, kuni see lõpuks merd puudutas ja loojus ja suured teravad mäed Maratea kohal tõmbusid tuvihalli idataeva taustal tumepunaseks.

Angelo tõstis oma raske kõpla õlale ja lahkus põllult. Ta ei olnud enam nii väsinud kui hommikul, kui ta oli tööle hakanud, aga ta tõotas endale, et läheb koju ega viida aega kuru juures ja sööb parima õhtusöögi, mis ta teha oskab, ja magab hommikuni nagu ristiinimene. Ta ei lase end punaste huulte ja jäise hingeõhuga varjust kiusatusse viia ega lähe kitsasse kurusse; ta ei näe taas seda õuduse ja õndsusega segatud unenägu. Ta oli nüüd küla läheduses. Päikese loojumisest oli möödunud pool tundi ja mõrane kirikukell saatis vaikseid ebameloodilisi helisid üle kaljude ja kaljulõhede, et teatada kõigile headele inimestele, et päev on õhtul. Angelo seisis hetke seal, kus rada hargnes, kus see viis vasakule küla poole ja mööda kuru paremale, kus kitsa raja kohale kaardusid kastanipuud. Ta seisis minut aega, võttes lössis mütsi peast ja vaadates kiiresti tuhmuvat merd vasakul, ja ta huuled liikusid, kui ta kordas hääletult tuttavat õhtupalvet. Ta huuled liikusid, aga neile järgnenud sõnad kaotasid ta ajus tähenduse ja muutusid teisteks ning lõppesid nimega, mille ta valjusti välja ütles – Cristina! Koos nimega lõtvus ootamatult ka tahtejõud, reaalsus kustus ja unenägu võttis taas võimust ning kandis teda kiiresti ja kindlalt nagu uneskõndijat mööda järsku rada süvenevas pimeduses. Ja kui Cristina tema kõrval hõljus, sosistas naine talle kõrva kummalisi magusaid sõnu, millest, kui ta oleks olnud ärkvel – ta mingil moel teadis – poleks ta päriselt aru saanud, aga need olid kõige imelisemad sõnad, mida ta eales kuulnud oli. Ja Cristina ka suudles teda, aga mitte suule. Ta tundis naise teravaid suudlusi oma valgel kaelal ja ta teadis, et need huuled on punased. Nii kihutas see pöörane unenägu läbi videviku ja pimeduse ja Kuu tõusu ja läbi kogu suveöö õndsuse. Aga külma koidiku ajal lebas ta poolsurnult seal all künkal, mäletades ja mitte mäletades, verest tühjaks jooksnuna, ent kummalisel kombel ikka igatsedes neid punaseid huuli. Siis tuli hirm, kohutav nimetu paanika, surmahirm, mis kaitseb selle maailma piire, mida me ei näe ega tunne nii, nagu me tunneme teisi asju, aga mida me tajume, kui selle jäine õhk külmetab meie luid ja liigutab tontliku käega meie juukseid. Taas hüppas Angelo künkalt püsti ja põgenes mööda kuru hommikuhahetuses, aga tema samm ei olnud seekord nii kindel ja ta hingeldas joostes. Ja kui ta jõudis selge allikani, mis voolab mäenõlvalt alla, laskus ta põlvili, ajas käed laiali ja kastis kogu näo vette, juues nii, nagu ta kunagi varem polnud joonud – sest see oli haavatud mehe janu, kes oli lebanud kogu öö lahinguväljal, veri jooksmas.

Naine oli ta nüüd kindlalt kätte saanud ja Angelo ei suutnud ta käest põgeneda, vaid tuli igal õhtul videviku ajal naise juurde, kuni too oli imenud temast viimase kui veretilga. Ei olnud mingit kasu sellest, et kui päevatöö oli tehtud, püüdis ta keerata teisele rajale, mis ei viinud kuru juurde, ja minna koju. Ei olnud kasu sellest, et ta andis endale igal hommikul koidu ajal tõotusi, kui ta mööda inimtühja rada kaldalt küla poole ronis. See kõik oli asjata, sest kui päike leegitsedes merre loojus ja õhtune jahedus oma peidupaigast väsinud maailma tervitama hiilis, pöördusid ta jalad vanale rajale ja naine ootas teda kastanipuude varjus. Ja siis juhtus kõik jälle nii nagu varem ja Cristina langes ta valgele kaelale suudlema, libisedes ise samal ajal kergelt mööda rada, põimides ühe käe ta piha ümber. Ja kuigi tema verd jäi vähemaks, muutus naine iga päevaga veelgi näljasemaks ja janusemaks ning iga päev, kui ta varase koidu ajal ärkas, oli tal raskem end üles ajada ja mööda järsku rada küla poole ronida, ja kui ta tööle läks, venisid ta jalad valuliselt ta järel ja ta kätes oli vaevalt jõudu, et rasket kõblast tõsta. Nüüd ei rääkinud ta peaaegu kellegagi, aga inimesed ütlesid, et ta „kuhtub iseendasse“ armastusest tüdruku vastu, kellega ta pidi abielluma, kui ta päranduse kaotas, ja nad naersid südamest selle mõtte peale, sest see ei ole väga romantiline maa. Sel ajal pöördus Antonio, see mees, kes siin torni järele valvab, tagasi oma lähedaste juurest, kes elavad Salerno lähedal. Ta oli juba Alario surma ajal ära olnud ega teadnud juhtunust midagi. Ta rääkis mulle, et ta tuli õhtupoolikul tagasi, sulgus torni, et süüa ja magada, ja ta nägi midagi ega maganud sel öösel üldse. Kui ta hommikul taas õue läks, oli päike juba kõrges taevas ja künkal olid näha vaid lahtised kivid ja liiv. Ent ikkagi ei läinud ta sellele väga lähedale, ta läks hoopis mööda rada külasse ja otse vana preestri maja juurde.

„Ma nägin täna öösel midagi rüvedat,“ ütles ta. „Ma nägin, kuidas surnu jõi elava verd. Ja veri on elu.“

„Rääkige, mida te nägite,“ ütles preester vastuseks.

Antonio rääkis talle kõik, mida ta näinud oli.

„Te peate täna õhtul kaasa võtma oma piibli ja pühitsetud vee,“ lisas ta. „Ma olen siin enne päikeseloojakut ja me lähme koos ja kui austatud reverendile sobib minuga koos õhtust süüa, kuni me ootame, siis ma valmistan ette.“

„Ma tulen,“ vastas preester, „sest ma olen lugenud vanadest raamatutest nendest kummalistest olevustest, kes pole ei elavad ega surnud ja kes lebavad igavesti värskena oma haudades, hiilides pimeduse saabudes välja, et maitsta elu ja verd.“

Antonio ei oska lugeda, aga ta oli rõõmus, kui nägi, et preester mõistab asja, sest loomulikult pidid raamatud olema teda õpetanud kasutama parimaid vahendeid, et pooleldi elavat Olevust igavesti vaigistada.

Nii et Antonio läks oma tööd tegema, mis koosneb peamiselt istumisest torni varjulise külje taga, kui ta parajasti ei istu kaljul, käes õngeritv, mis midagi kinni ei püüa. Aga sel päeval läks ta suures valges kaks korda küngast vaatama ja ta otsis innukalt selle ümber, et leida mõnda pragu, mille kaudu see olevus sisse ja välja saab käia, aga ta ei leidnud midagi. Kui päike laskuma hakkas ja õhk oli varjus jahedam, läks ta vana preestri juurde, kaasa väike korvike. Ja selle sisse panid nad pudeli pühitsetud veega, veekausi, pritsi ja preestri ametirüü ning nad tulid tagasi ja ootasid torni ukse juures, kuni pimedaks läheb. Aga ajal, kui hall ja nõrk valgus ikka veel püsis, nägid nad midagi liikumas, seal samas, kahte kuju, meest, kes kõndis, ja naist, kes hõljus tema kõrval, ja naise pea toetus mehe õlale ning ta suudles mehe kaela. Preester rääkis mulle sellest ja ka sellest, et ta hambad plagisesid ja ta haaras Antoniol käsivarrest. Nägemus möödus ja haihtus varjudesse. Siis võttis Antonio välja nahast lapiku pudeli kange napsiga, mida ta hoidis pidulikemaks puhkudeks, ja valas sellise portsu märjukest, mis vana mehe taas peaaegu nooreks muutis, ja andis preestrile tolle ametirüü, et mees selle selga tõmbaks, ja pühitsetud vee pudeli ning nad läksid koos välja sinna, kus töö neid ootas. Antonio ütles, et rummist hoolimata ta enda põlved värisesid ja preester pobises midagi ladina keeles. Sest kui nad olid kõigest mõne jardi kaugusel hauakünkast, langes laterna hubisev valgus Angelo lubivalgele näole, mis oli teadvuseta, otsekui unes, ja tema ülespoole pööratud kaelale, mida mööda väga peenike punane verenire voolas talle krae vahele. Ja laterna hubisev valgus mängles ühel teisel näol, mis pidusöögi kohalt üles vaatas, ja kahel sügaval surnud silmal, mis nägid surmast hoolimata, ja avatud huultel, punasemad kui elu ise, ja kahel säraval hambal, millel sätendasid roosakad piisad. Siis pani preester, see vana tubli mees, silmad kõvasti kinni ja ta murduv hääl tõusis peaaegu karjumiseks, ja siis tõstis Antonio, kes pole sugugi argpüks, ühe käe kirkaga ja teise laternaga, hüpates ettepoole, teadmata, milline tulemus olema saab. Ja siis – ta vannub seda – kuulis ta naise karjatust ja Olevus oli kadunud ja Angelo lebas üksi teadvusetult hauakünkal, punane nire kõril ja surmahigi piisad külmal otsaesisel. Nad tõstsid ta üles, poolsurnud nagu ta oli, ja asetasid lähedale maha. Siis asus Antonio tööle ja preester aitas teda, kuigi ta oli vana ega suutnud palju, ja nad kaevasid sügava haua ja lõpuks Antonio, kes seisis augu serval, kummardus laternat hoides, et näha, mis seal näha on.

Ta juuksed olid varem tumepruunid, hallide triipudega meelekohtadel. Vähem kui kuu aja jooksul sellest päevast oli ta hall nagu mäger. Noorena oli ta kaevur ja need mehed on enamasti näinud jäledaid vaatepilte, kui on juhtunud õnnetus, aga ta polnud kunagi näinud seda, mida sel ööl nägi – seda Olevust, mis ei ole elus ega surnud, seda Olevust, mis ei elutse maapinnal ega ka hauas. Antonio oli võtnud kaasa midagi, mida preester polnud märganud – terava vaia, mis oli tahutud vanast vintskest ajupuust, See oli tal nüüd käes ja tal oli tema raske kirka ja ta oli võtnud laterna alla hauda kaasa. Ma arvan, et ükski maine vägi suudaks teda panna rääkima, mis järgmiseks juhtus, ja vana preester oli liiga hirmunud, et alla vaadata. Ta ütles, et kuulis Antoniot hingeldamas nagu pöörast looma, ja liikumas, otsekui ta võitleks kellegagi, kes on peaaegu sama tugev kui tema. Ja ta kuulis ka võikaid helisid, lööke, justkui midagi oleks hooga läbi liha ja luude löödud, ja seejärel kõige kohutavamat heli üldse – naise kiljatust, ebamaist karjatust naise suust, kes polnud ei elus ega surnud, vaid palju päevi maetud olnud. Ja tema, vana vaene preester, suutis end ainult edasi-tagasi kiigutada, põlvitades liiva sees ja karjudes valjusti palveid ja eksortsisme, et summutada neid kohutavaid helisid. Siis korraga visati välja väike raudvitstega kirst ja see veeres vana mehe põlve vastu ja hetk hiljem oli Antonio tema kõrval, nägu laterna võbelevas valguses vahakarva kaame, loopimas meeletu kiirusega liiva ja kivipuru haua sisse, ja ta vaatas üle serva alla, kui auk oli poolenisti täis. Ja preester ütles, et Antonio kätel ja riietel oli palju värsket verd.

Ma olin jõudnud oma looga lõpule. Holger tegi põhja peale veiniklaasile ja nõjatus seljatoele.

„Nii et Angelo sai siis oma jälle kätte,“ ütles ta. „Kas ta abiellus kena ja prullaka noore inimesega, kellega ta oli kihlatud olnud?“

„Ei. Ta oli meeletult hirmunud. Ta läks Lõuna-Ameerikasse ja sellest ajast pole temast midagi kuulda olnud.“

„Ja ma oletan, et see õnnetu olevus on ikka veel seal,“ ütles Holger. „Ei tea, kas ta on nüüd päris surnud?“

Ka mina ei tea. Aga olgu ta elus või surnud, mul ei ole mingit soovi teda näha, isegi mitte suures päevavalges. Antonio on hall nagu mäger ja ta pole pärast seda ööd enam kunagi päris sama mees olnud.

Tõlkis: Silver Sära