Sellest romaanist rääkides kipub mul ikka üle huulte tulema sõna „debüüt“, ükskord ma olengi vist juba öelnud: Juhan Habichti debüütromaan. Õnneks sai see vale välja öeldud nelja silma all. Pole ju Habicht mingi algaja – esimene raamat, novellikogu „Veerevad kivid rataste alt“ ilmus nelikümmend aastat tagasi. Sellele järgnes veel üks kogumik ja lühem romaan ning punkaritega koos kirjutatud nn liitromaan. Küll on aga kindel, et vaikinud tuugenite romaan on mehe esimene ulmeromaan.
Eks tähelepanelik lugeja tunneb esimeses peatükis „Õhtud vanaisa juures“ ära 2022. aasta Loomingu detsembrinumbris ilmunud samanimelise jutu. Etteruttavalt tuleb kohe ka öelda, et eraldiilmunud jutt ei mõjunud romaanis sugugi võõrkehana. Pigem jäi mulje, et romaan oli juba valmis ja autor lihtsalt avaldas alguse eraldi jutuna. Kuigi jah, ma tean, et romaan polnud sel hetkel valmis.
Raamatu tutvustus ja Liis Rodeni kena kaanepilt ei jäta mingit kahtlust – tegevus toimub katastroofijärgses maailmas. Postapo, kui kasutada mitte kõige kirjakeelsemat, aga vägagi tabavat terminit. Ja eks lugeja saab ka esimestel lehekülgedel aimu, et meie maailma kui sellist enam pole. Juba esimeses peatükis annab autor omajagu infot, millest saab selgeks, et katastroof toimus meie ajast hiljem, veetase tõusis ja siis langes, kliimaga midagi toimus, ka sõditi. Romaanis toimuv elu on üsna agraarne, aga samas siiski tehnoloogilisem kui tänapäevane maaelu. Kuigi elu näikse olevat stabiliseerunud, on inimesed relvastatud ja võõraste suhtes umbusklikud. Lühidalt: võitlus elu eest ja elu nimel.
Romaanis toimub päris palju, aga märulilooks ma seda siiski ei nimetaks. Pigem seikluslugu lõimituna peategelase arengulooga. Koos peategelase Jeebuse nn maailma laienemisega saab ka lugeja osa sellest, milline on elu poisi kodukülast kaugemal, mis toimus varem ja mis on vaja teha ära praegu ja edaspidi, et elu oleks inimväärne.
Tegu pole just mahuka köitega, aga seda pigem lehekülgede arvult. Kui autor oleks kõik kirja pannud, siis poleks ilmselt olnud probleemi täita ära neli-viissada lehekülge. Kuid jah, Juhan Habicht on alati silma paistnud napima teksti ja vähema lobaga ning nii on ka ta esimeses ulmeromaanis, kus tekstis esineb omajagu n-ö katkestusi ja ütlematajätmisi. Näiteks algab tulevahetus ja juba järgmises-ülejärgmises lõigus on rünnatavad elu ja tervisega kodus ning alles hiljem tuleb tegelaste omavahelisest jutust välja, mis toimus, isegi siis mitte kuigi detailselt. Ja mõne tegelase või situatsiooni kohta ei saagi lugeja selgitusi või vastuseid. Mõnd lugejat võib taoline kirjutamislaad ärritada, aga mulle selline just meeldib, sest moodsas, ei, kaasaegses ulmekirjanduses on ikka kohutavas koguses liigset lobisemist ja teksti venitamist.
Samas, ei saaks öelda, et lugejale toimuv kuidagi segaseks jääks. Ei, kõik saab selgeks. Tegelastel on mõtted, maailma avatakse, toimuvat kirjeldatakse. On pingeid, arusaamatusi, suisa vaenu. Surm on samuti sagedane külaline. Kui mõelda, siis romaani maailm ja seal toimuv on päris karm. Aga peategelane on kujunemisjärgus noor ja alles avastab maailma ning sageli ta enne tegutseb ja isegi tapab ja alles siis mõtleb. Kuid eks elu ja vanemad inimesed ole õpetanud.
Mornile ja rängale elule annab pehmemat varjundit romaani huumor. Ei, autor ei viska nalja ja ei lõõbi, aga huumor on enamjaolt kohal. Kas siis kirjeldustes, nimedes või situatsioonides. Et kui Jeebuse kodukülla saabuvad võimsatel mootorratastel moslem, kolakas neeger ja hiinlasest taat, siis mina hakkasin küll naeru pugistama, et kolm Hommikumaa tarka jõudsid kohale. Ja eks nimed Jeebus või Ääliss toovad ka muige suunurka. Või peatükipealkiri „Kes nühvel see Ääliss veel on?“ või kasvõi pea sidesõnana kasutusel olev sõna „nühvel“. Omaette huumor on ka selles, kuhu Eestis autor selle või teise tegevuse on paigutanud. Või siis tegelaste sarkastilised maailmavaatelised kommentaarid.
Ilmselt pole põhjust salata: mulle see romaan meeldis. Selline realistlik, kergelt maalähedane elujaatav ulme. Tegelased on enamjaolt sümpaatsed ja usutavalt värvikad. Tegelastel esineb kõhklusi ja kahtlusi. Maailm mõjus samuti usutavana ja tundus autoril ka läbimõeldud olevat ning polnudki nii lihtne kui esialgu tundus. Kindlasti peab kiitma ka autori tasakaalutaju, mis laseb romaanil kõõluda täpselt selle piiri peal, kus on kergelt või isegi suisa rämedalt naljakas, aga mitte kunagi piinlik.
Ütleks, et tugev jutt sai külge niisama tugeva romaani, mis hoolimata tasasest tempost luges end suisa ise. Ma julgeks … ei, suisa tahan soovitada. Loetagu!
Juhan Habicht
Kui tuugenid vaikisid
Fantaasia
2023
208 lk
Sündmuste horisont, nr 93
