Oktoobrikuisest Loomingust tegin ühe avastuse, mida arvasin ulmikutelegi huvi pakkuvat. Selleks oli Mari Niitra arutlus “Eesti lastekirjanduse harv kangelasmüüt ja selle iseärasused”. Lugesin ja tekkis mõtteid, mis oleks ehk ajukäärdude vahel käärinud ja oodanud mingit Facebooki-postitust, ent ühel hetkel kadunuks huvi ja vaev poleks tundunud õigustatuna. Kui ma aga nägin, et eelmises numbris polnud ühtki jutuvõistluse juttu, seega poleks minult tulnud ühtki rida selles Reaktori numbris, hakkas korraks kahju. Ehk saab seda ühtlasi vaadelda esimese katsena refereerida Reaktoris mujalt leitud ulmeteemalisi artikleid omapoolsete kommentaaridega. (Tahtnuks esimeseks Tombergi monograafiat “Kuidas täita soovi”, aga küll jõuab sellenigi...)
Niitra nentis oma artiklis, et kuigi rahvusvahelisele laste- ja noortekirjandusele on omased kangelaslikud süžeed, kus maailm päästetakse, siis “eesti oma lastekirjanduses on maailma muutva süžeega kangelasfantaasiad äärmiselt haruldased”. Suures osas koosnes tekst mitme esmapilgul kangelasliku teksti ülevaatest, milledes kuidagi ei jõuta selle pingelise Suure Seikluseni, lõpus on veel väike kokkuvõte sellest, millest see võib tuleneda. Lugemise käigus tekkis mul mingeid vastuväiteid ja proovingi neid siin läbi kirjutada ja näha, kas kaasa kirjutades tunduvad vastuväited veel pädevad.
Algul tundus nõnda, et tema järeldus oli möödapääsmatu, sest juba raamatute valik määras nõnda. Artiklis käsitletakse järgmisi raamatuid: Olavi Ruitlase “Kail” (2000), Henno Käo “Viimane minut” (2003), Aino Perviku diloogia “Maailm Sulelise ja Karvasega” (2000) ning “Suleline, Puhuja ja must munk” (2007), Ilmar Tomuski “Ajarändurite sari” (2016-2020). Niitra teeb neist sisuülevaate ja näitab, kuidas mõnes muudetakse küll ajalugu (Titanicu päästmine näiteks Tomuskil), aga teatav kangelaslugude pinge siiski puudub.
Natuke segas, et autor otseselt ei põhjendanud oma raamatute valikut. Kui need olekski ainsad laste- või noorteraamatud, mis ta lugenud on, siis see segaks (kui mina teeks säärast ülevaadet, siis peaksin meeletult põhjendama valikuid, ma pole suurt midagi lugenud). Ta toob ent välja, et on koostanud eesti lastekirjanduse ülevaateraamatu (1991.-2012.), seega on ilmselt väga palju lugenud ja valis need, mis vastasid ehk kõige paremini kangelaslugude žanrile. Seega on kõik adekvaatne.
Siiski tundus korraks, et omaenda üsna hõreda noortekirjandusliku lugemuse juures oskaksin välja tuua kaks palju ehedamalt kangelaslikku teksti - Joel Jansi “Tondilatern” ning Manfred Kalmsteni “Täheraua saaga”. Kui otsima hakkaks, leiaks veel. Korraks oli tunne, et äkki Niitra proovis jääda n-ö autoriteetsemate nimede juurde. Jans võib nüüdseks olla kõva tegija, aga Pervik ta ikkagi pole, ka on Ilmar Tomusk tuntum neile, kes lastekirjandust otsivad. Ent jääks siiski oma vastulause juurde: ilmselt oleks võimalik tuua (vähemalt) 5-6 näidet eesti lastekirjandusest, kus kangelasmüüt on igati esindatud. Nendin siiski, et põhiteesi see otseselt ei kummutaks - Niitra ei ütle, et seda sugugi pole, vaid et see on suhteliselt väheesindatud, vähemalt võrreldes selle valitsemisega kõikjal mujal.
Ehk on natuke asi ka asi sihtgrupi vanuses. Niitra räägib lasteraamatutest (lugejale alates 12. eluaastast), ma sõidan aga sisse noorteraamatute (või noorte täiskasvanute žanri ehk YA-ga). Pervik, Tomusk, Käo - need on ju lastekirjanikud, aga Kalmsteni raamatu puhul tekib mul endalgi küsimus, kas seda sobikski näiteks õpilastele pakkuda, praegu mäletan eelkõige, et selles oli omajagu verd ja ka törtsuke seksi. Lapsele see ehk pole päris viimseni sobilik - aga noorele siiski. Nii et tuleb pähe, et kangelaskirjanduslik oht maailmale või universumile vms ongi juba piisavalt ärev, et olla mõeldud pigem noortele kui lastele. Lasteraamatutes proovitakse siiski mitte tekitada liialt ärevaid emotsioone - Potteri neljandaks osaks (mil sihtgrupp juba vanem) võib lugeja kokku puutuda surmaga, mida ei saa tagasi võtta, aga veidi lamp oleks, kui Naksitrallidel peaks tekkima kokkupõrge sarimõrvarist psühhopaadiga (või kui Kunksmoor mõne sellisega kohtuks, siis loitsiks tolle rahumeelseks lillelapseks). Ja kuigi Niitra lahatud Pervik diloogia ei ole Naksitrallid, on see ikkagi Pervik. Ühesõnaga, veidi tekkis probleem Niitra valitud raamatute või autoritega, kes juba vägisi võtavad võimaluse vaadelda eesti kirjanduses ehedalt heroilise kangelasmüüdi konteksti.
Võib-olla õnnestuks seega leida mingeid tabavamalt kangelasloolisemaid näiteid. Ent siis tekiks küsimus, kui ehedalt eestlaslikud need. Kas need ei hakka äkki mõjuma liiga laenulistena? Niitra esimene näide Ruitlase “Kail”, tema nimetatuist kõige truum kangelaslugu, on ju samuti otsekui Lindgreni “Vendade Lõvisüdamete” kodumaine ümberkirjutus. Ja eks ka Kalmsteni lugu mõjub žanrikatsetusena - katsena kirjutada saagat, sealjuures ei proovi ta hirmus kodumaiselt seda lahendada, kirjutades selle väga põhjamaiseks. Ehk on Eesti lugudesse juba mingi allaheitlikkus, kangelasvastasus sisse kirjutatud, mistõttu muud võtted mõjuvad kas laenuliste või jäljenduslikena?
Niitra jõuab kolme kokkuvõtliku mõtteni. Esiteks, et meie autorid on püüdnud vältida pateetikat ja pidulikkust. “Kodumaistes kangelasfantaasiates kohtame žanrile iseloomulikku tõsidust harva,” ütleb ta - ja õigupoolest on ka vastunäiteks toodud Jans üsna koomiline. Ehk on midagi neis mastaapides, mis tekitab võimatusetunde, ei luba kriitika- või irooniavabalt vastu võtta. Või on teatav iroonilisus eestlasesse sisse kodeeritud. Mingi huumor on ka kas või “Potterites” olemas, aga see on üsna selgelt lahutatud dramaatilisest sündmustikust, põhiloosse sukeldutakse kogu täiega ja mingigi huumoridistantsita.
Teiseks, eesti lugude tegelased kipuvad pärinema perifeeriast nii füüsilises, kultuurilises kui ka sotsiaalses mõttes (Jansilgi tegelased Elvast). Võib-olla olekski “tulnukad ilmuvad Tallinna” jabur - oleme harjunud, et nad ilmuvad New Yorki, Washingtoni, Londonisse, Pariisi, Berliini. Selles kontekstis mõjuks Tallinna eelistamine kentsakalt. Perifeeria on meie trump, see ongi Eesti - kahe maailma vaheline piiriala.
Kolmandaks, kangelasfantaasiate “enesekuvandis on eesti inimeste ja väeolendite arhetüübiks pigem tark mees taskus ja nõuandev siil kui maailma päästmise juhtrolli haarav (mõõga)kangelane.” Ta jõuab mõtteni, et ehk ongi asi selles, et meie tegelased “toimetavad tasa ja targu ning suurema kärata, ei võta ennast ülearu tõsiselt ega ole ka nii enesekesksed arvamaks, et saaksid kellelegi mõõgaga pähe lüües maailma päästa.”
Neid ridu lugedes hakkas mind segama asjaolu, et inimolend on laias laastus kõikjal sama ning see pingevaba süžeestik, mis meil valitseb, viitab mu arust pigem konkurentsi puudumisele. Ma ei ütle, et meie lastekirjanduse tase poleks hea, aga pole olnud üht head eskapistlikku noorteraamatut, mis tähistakski meie fantastilist noortekirjandust ja mis toonuks endaga kaasa uue laine või jäljendajate massi. Noor ulmelugeja on seni jäänud veidi katmata, see on nišš eesti kirjanduses, mis on veidike unarusse jäänud. Karmima realismi austajatega on arvestatud küll, puudub ent eskapistlikum fantastiline kirjandus, mis võtaks end samavõrd tõsiselt. Meil on “Kadri”, aga meil pole oma “Narniat”. Meil on “Kuidas elad, Ann?”, aga pole “Näljamänge”.
Selline ennast tõsiselt võttev eskapistlik noortekirjandus ei saa ju olla “mitte-eestlaslik”, ei saa ju leppida selle kui paratamatusega ja väita, et eestlase ukumasinglik boreaalne mõtteilm ei aktsepteeriks sellist teost. Mingis vanusevahemikus on iga noor inimene väga tõsine, vähemalt ennast tõsiselt võttev. Tal on nälg lugude järele, milles pole lastekirjanduse pehmendusi ja polstreid, hullumajalikku võimatust endale viga teha. Praegu pöördub ta väliskirjanduse poole - kas nad teevad eskapismi paremini? Kas meie noorel on kergem “põgeneda” välismaale ja välisautorite suunas?
Või on Niitral õigus ja ei tuleks otsida ehedalt eestipärase eskapistliku noortekirjanduse malli mitte Läänest (ehk et ei saagi eeskujuks võtta “Kääbikut” ega “Percy Jacksonit”), vaid otsida seda õiget ikkagi eestlaslike vahendite juurest? Tark mees taskus, kaval siilike…? Ent ükski noor ei taha olla suure protagonisti abiline. Tahetakse olla oma lugude peategelased. Milleks noortele eskapistlik fantaasia, mis ei anna ahvatlevaid rolle?
