kozarin

Kir Bulõtšovi näol oli tegu mulle juba ammu tuttava autoriga, kelle eelnevaid eestikeelseid kogumikkegi hindasin suhteliselt kõrgelt. Veidi jäi minu arvates puudu, et need päris suurepärased oleksid, aga täiel rinnal nauditavad sellegipoolest. Alles hilises täiskasvanueas sain teada, et olin tema loomingut nautinud ka juba lapsepõlves, kuna tema Alissa juttude põhjal on valminud nõukogudeaegne kultusmultifilm “Kolmanda planeedi saladus”, kus küll sisu oli suhteliselt kokkupressitud, tegelaste taustadetaile vähe ning vaatajale näidati vaid killukest autori suurepärasest maailmaloomest. Käesolevasse kogumikku on autori väga mahukast loomingust valitud 13 juttu ning need proovivad anda ülevaadet autori loomeperioodi olmeulmest.

Mida mõista olmeulme all? Järelsõnas kirjutab Jüri Kallas, et olme on justkui ulme vastand, selline igapäevane elu ja olu, kuid Kir Bulõtšov suudab need kaks omavahel väga suurepäraselt ühendada. Ning kogu kogumiku jooksul loost-loosse on juttudes ulmeline aspekt kõikide tegelaste poolt aktsepteeritud ning tavaline. Ma ütleks, et näitlikult võiks olmeulme olla midagi sellist, kui 19. sajandi inimesele rääkida meie tänapäeva linnapildist, näiteks autotranspordist. Kui keegi võtaks mõne näiteks liiklusõnnetuse või isegi igapäevase kooliõpilase tee läbi linna kooli, siis see kvalifitseeruks paar sajandit tagasi elanud inimesele väga edukalt just olmeulmeks. Mõlemal juhul oleks jutus nende jaoks väga palju ulmelisi detaile, aga fookus oleks igapäevasel olmel.

Nagu tavaliselt on ka selles kogumikus nii tugevamaid kui veidi nõrgemaid lugusid, aga praegusel juhul on valik keskmisest parem. Olenemata sellest, et paljud jutud on kirjutatud aastakümneid tagasi, ja tehnoloogilised lahendused, mida süžeedes kasutatakse, on tänapäeval kergelt öeldes küsitavad, siis suudavad need ikkagi olla piisavalt aegumatud ja universaalsed, et mitte tekitada lugejas meelehärmi ning lugemiselamust rikkuda. Järgnevalt proovin tuua välja erinevate lugude positiivseid, aga mõnel juhul ka veidi häirivamaid külgi.

Kas ma räägin Niinaga?

Veidi melanhoolne, kuid samas ka romantiline lühilugu, kus ulmeliseks elemendiks on telefonikõne, mis ühendab sama ajaliini kaks eri punkti. Autor suudab lühikese loo jooksul kirjeldada lugejale nii sõjaaegset kui ka -järgset Venemaad ning kirsiks tordile ka ühe ajasilmuse sujuvalt loosse sisse kududa.

Korallidest loss

Selles loos on suurepäraselt kirjeldatud nõukogude suvilate õhustikku ning see kõik tuletas ka mulle meelde neid aiamaade lapikesi keset Tallinna linna, kus külg külje kõrval kõigist võimalikest ja võimatutest materjalidest ehitatud hüttide juures tegeleti potipõllundusega. Veidi häiris ajaliinis hüplemine nii lühikese loo jooksul, korduvalt minevikku ja loo tänapäeva, aga seda kõike oli vaja, et tegelaste ja fantastilise ehitusmaterjali taustalugu võimalikult huvitavalt ära rääkida.

Professor Kozarini kroon

Ka seda lühilugu lugedes suudab autor tuua mälusoppides välja palju nõukogudeaegseid jubedusi, nagu näiteks ühiskorterid. Peale vaadates on see täiesti tavaline peredraama, kus keskseks teemadeks on raha- ning ka kommunikatsiooniprobleemid, millest üks läbi väikese ulmelise elemendi ära lahendatakse. Algus on justkui kakofooniline duett kahe instrumendi vahel, mis harmoniseeriva lõppakordiga saadab lugeja järgmise loo juurde.

Nõukogude rahva ühine tahe

Minu jaoks veidi igavam satiiriline lugu sellest, mida nõukogude inimesed peaksid mõtlema ning kuidas oma võimalusi rakendama kodumaa hüvanguks. Tegelikkus on hoopiski midagi muud ning kokkuvõttes otsustab siiski vaid võimuladvik, kuidas asjad käivad või isegi täpsemalt öeldes, kuidas asjade käiku välja näidata. Ulmelist elementi on loos minimaalselt, kuid see oli kogu tegevuse tõukav jõud.

Lohutus

Järjekordne ajarännu lugu, kus lugejale serveeritakse kõik detailid suhteliselt varakult kandikul ette ja siis hakatakse neid tükk-tüki haaval ka õigesse kohta paigutama. Jutt ei olnud just kõige tempokam, kuid seda mõnusam oli nautida suurema pildi kokkupanekut.

Olja N tunnistus

Apokalüptiline jutustus tulnukate invasioonist lihtsameelse tüdruku silmade läbi. Selline jutustamisstiil tegi jutu ühtpidi küll huvitavamaks, kuid samas ka raskemini jälgitavaks.

“Kahesajas” juubel

Minu arvates üks paremaid lugusid kogumikus, samas oli ka ulme element rohkem esiplaanil. Alguses varjatakse päris hästi lugeja eest, kellest ja millest jutt käib, ning kui see selge, siis vajutatakse gaasipedaal ikka täiega põhja ning loosse tuleb pöördeid juurde.

Mina märkasin teid esimesena!

Vahele jälle veidi melanhoolsema alatooniga jutt, kus inimesed annavad endast parima, kuid tehnoloogilised arengud on neist kiiremad. Loos on tunda kerivat pinget, kus tegelaste lootus säilib väga kaua, kuid lõpuks peavad nad elu keerdkäikudele alla vanduma ning leppima sellega, et nende roll suuremas plaanis on tunduvalt väiksem, kui algselt arvati ja loodeti.

Raskestikasvatatav laps

Jällegi üks minu lemmikuid selles kogumikus: lihtne noortekas, kus sotsiaalsete aspektide lahkamise taustal käib suurepärane maailmaloome. Meenutas veidi Clarke’i “Lapsepõlve lõppu” nii detailide kui ka lugemisemotsiooni poolest.

Muinasjutt naerist

Enne kui lugema asusin, arvasin, et siit tuleb nüüd vana muinasjutu töötlus, aga tegelikult koorus välja midagi hoopiski huvitavamat. Maailma ülesehitus koos selle ökosüsteemi detailsusega on lausa suurepärane. Lugu on tempokas ning lugeja kogeb nii põnevust kui ka märulit ning on ka kellele kaasa elada, kuna tegelased on piisavalt inimlikud, et nendega on lihtne samastuda ja nende motivatsioonist aru saada.

Checako kõrbes

Selline väheke keskpärasem jutt, kus justkui on hea situatsioon, tegelased ka täiesti nauditavad, isegi korralik puänt, aga lugu ise on justkui liiga pikk ja lõpp veidi liiga filosoofiline.

Kassi mõistus

Lugu tõstatab väga olulise sotsiaalse küsimuse, et kas kõikide kõrgemale tasemele aitamine on ikka humaanne. Lisaks ühekordsele abile ning sekkumisele tuleb võtta ka vastutus kogu järgneva eest ning nii kaugele, kahjuks, väga tihti ette ei mõelda.

Inetust biovormist

Kogumikku lõpetav lugu on väga hästi valitud, kuna kätkeb endas kõike seda meeldivat, mis eelnevatest lugudest meelde jäi – maailmaloome detailsust, kaasa elama panevaid tegelasi ning ka veidi põnevust ja märulit. Praegusel juhul on ulmet peaaegu et igas loo detailis, aga see kõik on vaid dekoratsioon jutustamaks lugu inimeste omavahelistest suhetest ja võimest ennast vajadusel ohvriks tuua, et päästa neid, kellest me hoolime.

kozarin

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0639)