kaanepilt
 

Kuuldused AI võimsusest on tugevalt liialdatud. Ehk palusin tal kirjutada sellekuise peatoimetajaveeru ja ta ei saanud sellega hakkama. Midagi ta seejuures kirja pani ja oleks tegemist mõne peavoolu kirjandusajakirjaga siis võiks seda isegi kasutada. Ulmefännidele seda jagada oleks piinlik.

Reaktori sisu taas pikalt ümber jutustama ei hakka. Jutte on jutuvõistluse toimumist arvestades erakordselt palju ja sekka ka mõned tõlked. Reaktor tänab kõiki kaastöötajaid ja kuna kevad on sageli suurte koristuste aeg siis tasuks ilmselt ka oma sahtlid läbi vaadata ja pikemalt seisma jäänud lood, tõlked ja arvustused meile saata.

Täna kukub ka jutuvõistluse tähtaeg ja Reaktori toimetus loodab, et jutte saadeti sinna palju ja lubab, et need mis ei mahu Täheaega leiavad kindlasti oma koha Reaktoris. Aprilli lõpus on tulemas ka järjekordne HÕFF, kus kuuldavasti ka omajagu ulmelisi üritusi-filme ja muus osas on nagu ikka. Ehk Tšernobõlis on kevad.

Loe edasi...

{SILDID}
 
eranuhk

Ingliskeelses krimikirjanduses on kaks osaliselt kattuvat mõistet: hard-boiled ja noir. Teine, millele maakeeles vist vastet polegi, on laiem ja ei markeeri alati vaid krimikirjandust. Esimene mõiste, mida maakeeles reeglina karmiks koolkonnaks nimetatakse on krimikirjandus, kus võim on korrumpeerunud, politsei äraostetav ning kus siis üksik detektiiv püüab kasvõi ühe mõrvaloo raames õiglust jalule seada. Karmi koolkonna detektiiv pole mingi rüütel valgel suksul, pigem vastupidi, sest tegu on mitte kõige korralikuma ja moraalsema kodanikuga, kelle ümber heljub sigarettide ja viski aroom ning pildilt ei puudu ka kenad, aga pisut rikutud naised. Kui parafraseerida tuntud ütlust, siis õiglust peab jalule seadma taoline tüüp, sest kedagi teist ju pole. Kui hard-boiled on suuresti sisuline ja olemuslik, siis noir defineerib pigem vormi. Kõik on kuidagi paheline, aga samas ka romantiline ja oma dekadentliku iluga.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Tavaliselt, kui film tehakse raamatu järgi ja ma raamatut veel lugenud ei ole, siis püüangi filmi enne ära näha, sest film on ühest küljest hoopis teine meedium, mis suudab raamatut vaid piiratud kujul edasi anda. Küllap seepärast on ka paljud filmid läinud seda teed, et raamatust lastakse häbenematult lahti ja sünnib hoopis uus lugu, millel originaaliga on üsna vähe pistmist. Samamoodi on Sass Henno "Mereröövlimängule" lähenenud ka stsenaristid Livia Ulman ja Andris Feldmanis. Nende tunnustuseks tuleb öelda, et nad on, erinevalt oma Hollywoodi kolleegidest, uuele loole ka uue pealkirja pannud.

 

F 6 Erik Stoneheart 2ec0487051

Kahjuks ei ole ma selle arvustuse kirjutamise ajaks lugenud veel "Erik Kivisüdame" romaani versiooni. Püüan selle vea esimesel võimalusel parandada, kuid film, eks ole, peaks olema nauditav ka ilma romaanita, eriti kui romaan on kirjutatud samade stsenaristide poolt nende oma stsenaariumi põhjal.

Loe edasi...

{SILDID}
 

KUU ÕUDUSSEIKLUS: kosmosesüstiku "Columbia" katastroof (1. veebruar, 20. aastapäev)

Eelmisel aastal rääkisin süstiku "Challenger" katastroofist 1986. aastal stardi ajal, nüüd "Columbia" katastroofist 2003. aastal maandumise ajal. Lend STS-107 pidi startima 11. jaanuaril 2001, kuid lendu lükati 13 korda edasi, kuni lõpuks startis 16. jaanuaril 2003. Lennuki kapten oli kolonel Rick Husband. Meeskonnas oli ka esimene Iisraeli astronaut Ilan Ramon. 82 sekundit pärast starti, kui Columbia oli umbes 20 km kõrgusel, eraldus välispaagi küljest kohvrisuurune vahutükk ja tabas süstiku vasakut tiiba. Tabamust ei märganud meeskond ega maapealsed lennujuhid ning see avastati alles järgmisel päeval kaamerate salvestisi läbi vaadates. Tabamus lõi tiiba 15–25 cm suuruse augu. Maandudes süstik purunes ja kukkus alla Texases, kõik hukkusid.

Loe edasi...

{SILDID}
 
vanavana

Siim Veskimehe raamatutes on ikka kesksel kohal olnud maailmade vaheldusrikkus: kui lugu ei vii tegelasi mõnele teisel taevakehale, siis paralleeluniversumisse ikka. Nii on ka „Vanavanamees" eelkõige maailmade eksponeerimise teos, kus tegelasele antakse võimalus erinevaid vähem ja rohkem imelisi paiku külastada ning selle kõige keskel on ka armastuse ja enese taasleidmise lugu.

Kõigepealt tooks välja raamatu parimad aspektid. Algus oli väga hea ja hoogne, isegi intrigeeriv – kuni esimese tulnuka ilmumiseni. Sealt alates hakatakse lugejat igasuguste pisikeste ja kohati mitte väga oluliste detailidega üle koormama („koormama”, kuna puudub veel detailide sobitumise raamistik). Raamatu pealiin ja isegi eesmärk on küll Veskimehe viimase kümnendi romaanidest üks selgemaid, aga siiski piisavalt segane loo sujuvat ja ladusat nautimist võimaldamaks.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Viimanevahipost Apollo 3840x750px

Kolm meest, üks naine ja ääretu ookean nende ümber. Lisaks neile Martha, must Peeter ja 3 kuud hilinenud vahetus. Ookeani taga kaks vaenulikku riiki, rohkem riike kogu maailmas polegi. Kõige taustaks 40 aastat looduskatastroofi ja ülemaailmset veeuputust. Kõik see meie omal Maal. Kui mõni ütleb, et selline uputus pole siin planeedil võimalik, siis on tal ilmselt õigus ja järelikult toimub kõik see ühel planeedil Linnutee teises servas. Aga see kõik toimub, selles võite kindlad olla. Minge vaadake ise, pilt ei valeta.

Filmi juurde kuuluvad tähtsad atribuudid: Peaosades Kate Bosworth („Superman tuleb tagasi“), Thomas Kretschmann („Pianist“), Lucien Laviscount („Emily in Paris“) ja Martin McCann („´71“).

Stsenaariumi autoriks on Malachi Smyth ("The Score"), lavastajatoolil Tanel Toom ("Tõde ja õigus"). Stuudio Allfilm. Ulmepõnevik "Viimane vahipost" on valminud Eesti, Suurbritannia ja Saksamaa koostöös.

Loe edasi...

{SILDID}
 

tulevasedjumalad

Tulevased jumalad

Maniakkide Tänav

Tähelaeva missioon – leida ammu kadunud inimkonna häll – katkeb ootamatult, kui laev hävineb. Meeskonnal õnnestub maanduda tundmatul planeedil. Õnneks on see elukõlbulik. Kahjuks ei ole nad seal üksi. Kohalikud asukad jagunevad kahte leeri – osad on külaliste suhtes sõbralikud, teised varjamatult vaenulikud. Laeva meeskonnal on valikuid kaks – kas leida võimalus missiooni jätkamiseks või võidelda välja endale elamisruum võõral planeedil. Äärmuslikus olukorras löövad välja inimeste halvimad küljed. Kas ellujäämise nimel taandume halastamatuteks kiskjateks? Või jääme inimesteks? Kas neid kahte annabki üldse lahutada?

Kaanepilt ja kümme sisupilti Mark Antonius Puhkan

Kirjastus Lummur

Loe edasi...

{SILDID}
 

Ulmestaar Sten Kohlmann

photo 2023-03-30 13-01-06

Kes oled ning millega tegeled?

Olen vist viimase kümnendi (kui mitte kauema aja) jooksul ennast ajakirjanikuks pidanud, aga kuna ma kirjutan ka vabal ajal, siis äkki olen lihtsalt kirjutaja? Kunagi ammu mitmeid erinevaid blogisid pidanud, erinevatele veebilehtedele kirjutanud, oma lõbuks sahtlisse lühijutte kribanud, teinud laulusalme, reklaamtekste, suvalisi mõtteid Twitterisse... Mulle lihtsalt meeldib sõnu ritta seada. Mu suurimaks hobiks on videomängude mängimine ning tänaseks on nendest kirjutamisest saanud mu palgatöö, seega kurtmiseks pole põhjust. Lisaks olen aastate jooksul aidanud MängudeÖÖ üritusi korraldada, teinud podcaste ja jumal teab, mida kõike veel.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Kiilaspäine+Tõnis

Kana tappis rebase

Artur Räpp

Karl, Karli poeg märkab, et elab ühiskonnas, kus kõigile üleastumistele reageeritakse viisakuse ja vastutulekuga, vahel lausa vabandamisega. Sellega algab katse vallutada maailma.

Artur Räpi tekstide kontekstis oli see pigem lugejasõbralik tekst, kergem lugeda kui mõnda tema teist. Peamine, mis mulle ühekordse lugemise järel segaseks jäi, oli see, et autor tõi sisse virtuaalreaalsuse. Vähemalt mainib seda, ent kuidagi möödaminnes. Lisaks räägitakse sellest, et inimesed on enesestmõistetavalt sinise nahaga.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Maarja

Meeldib, ei meeldi, meeldib … veebruar 2023

 

Tim Hornet „Rentsliroti õnn”

 

Vanades varemetes otsivad kaks narkarist palgasõdurit ja üks nooruke meedik väärtuslikku kraami, pistes rinda erinevate ohtudega.

Lugu on pisut arvutimängulik – palju märulit, kuid vähe sisu. Selles leidub küll mõni huvitav idee, kuid lõppkokkuvõttes jättis lugu mind külmaks, kuna ei suutnud mind panna kaasa elama ühelegi tegelasele. Vaid jutu algus annab mingi vihje tegevuskoha laiema tausta kohta, sõdades suurt hävingut tunda saanud maailmale, kuid just see küsimus on ainuke, mis suutis minus suuremat huvi äratada – mis oli maailmaga täpsemalt juhtunud?

Autor kasutab julgelt vandesõnu, mis üldiselt ei ole minu jaoks probleem, kuid mis kohati mõjutasid loo mõistetavust.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Õpetaja alustas tundi sellega, et kutsus klassi ette uue tüdruku. „Saage tuttavaks, tema on Tamara. Räägi meile palun natuke endast," andis õpetaja jutujärje üle.

„Tere. Minu nimi on Tamara. Ma tulen Narvast..." Näis, et tüdruk oli need laused ette valmistanud ja nüüd, kus need said öeldud, ootasid kuulajad talt veel midagi, aga nagu tihti sellisel puhul juhtub, ei tulnud temalgi rohkem midagi meelde, mida öelda. Kohmetult vaikides vaatas ta õpetaja poole.

„Millega sulle meeldib tegeleda, kas sul hobisid on?" püüdis õpetaja teda kimbatusest välja aidata. „Meil on siin klassis näiteks päris tublid sportlased, tantsijad... Mis sinu huvialad on?"

„No... mulle meeldib nukkudega mängida.." poetas Tamara häbelikult. Üle klassi käis naerupahvak ja siit-sealt kostis sosinat. Kümnendas klassis võib-olla ei oskaks enam arvatagi, et tüdrukule veel nukud huvi pakuvad.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Urkest valgus ruumi A. Ta oli tulioranži värvi, vappus üle kogu keha ning ajas endast ultravioletseid keermeid välja. Ei D ega ka K polnud teda mitte kunagi sellisena näinud.  Mitte kunagi.

„Öelge teie kaks, kuidas te seda seal nimetate? Seda seal, mittemeieruumis.“

D ja K tõmbusid süüdlaslikult kokku.

„Seletage mulle? Kohe!“ Aina tumedamaks punaseks tõmbuv A pulseeris jõuliselt ja täiesti kaootiliselt. „Mõelge nüüd ruumi piiridest välja. On teil oskust asi loomulikuks seletada? Või ehk ausust üles tunnistada.“

K, neist kahest julgem, piiksatas hirmunult: „Sellega on kõik korras, A. Vannun, see pole ohtlik.“

„Ha-ha-ha, korras.“ Suurem osa A-st oli nüüdseks lokaalsesse ruumi jõudnud ning D ja K pidid end väga pisikeseks kokku suruma, et natukenegi vähem karta.

„Em,“ vabises D, „ma, mina ütlesin, noh, see on… mõtlesin.

Loe edasi...

{SILDID}
 

“Augustiinus Punane?” uuris võõras ukselävel.

“Oleneb kes küsib?” urahtas vanamees vastu.

“Keegi, kes sooviks kuulda lugusid teie vägitegudest,” vastas sügava kapuutsiga võõras.

Vanamees mühatas ja rapsis käega. “Ma pole jutuvestja.”

“See kuldmünt siin ütleb, et olete.”

“Või nii?” Vanamees võttis külalise käest mündi, millel oli kujutatud kuningriigi viimane kuningas. Esimene, kes polnud kinnitatult kõrget sugu, kuid ometi suutis võita nii vana kuninga, nõunike kui ka rahva südame.

Ta proovis seda hambaga. Tegemist oli ehtsa kullaga.

“No tule siis sisse,” tõmbas vanamees ukse lahti.

“Ma tänan Teid, Augustiinus,” astus võõras tuppa.

“August on täiesti piisav,” turtsatas vana vägilane ja lükkas ukse külalise järel kinni.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Zahiri Vürstiriik – maa täis mürgist muda, seeni, taimi ning õhku, mis murdis inimesi ja moondas loomi. Isepäine ja kapriisne maa, mis polnud nõrkade vastu lahke.

Ometi leidus ka siin sinisilmi, kes proovisid seda vallutada ja oma tahtele allutada, mõistmata selle tegelikku ilu ja olemust.

„Oled sa kombes, kullake?” uuris elukogenud naine mu kohale kummardades.

Hingasin sügavamalt, hoides kätt haaval. Mürgine õhk ei paistnud naist mõjutavat. Ehk oli tal pika eluea jooksul selle vastu osaline vastupanuvõime arenenud?

„Ära muretse, ma aitan,” naeratas naine. „Saad sa end istuli ajada?”

Põrnitsesin teda altkulmu.

„Sa pole ainus, kelle Vürstiriik välja on heitnud. Las ma aitan sind.”

Ajasin end vaevaliselt püsti.

Loe edasi...

{SILDID}
 

„Mis iganes sa ka ei tee, mis iganes asjaolul või olukorras, ära vajuta keset pulti olevat suurt punast nuppu. Mitte mingil juhul, sest siis kukud sa unenäost välja ja jääd kogu teenitud rahast ilma. Kas on selge?“

„Jah, on selge“, „Mul on küsimusi“ seisid mu silme ees juba harjumuspärased valikud. Keskendasin mõtted valikule „Jah“.

„Väga hea, Mart. Veel üks küsimus. Kas sa sooviksid kaaluda püsiimplantaadi panemist? Sa teeniksid nii kordades rohkem ja su tööde valik oleks suurem.“

Valisin uutest valikutest kiiresti „Ei“.

„Kahju, Mart,“ ilmus nüüd avatud otseliini kaudu minu pähe teade. Kehitasin väljapoole unenägu jäävaid õlgu sättides end mugavamalt lamama. Töökaaslased rääkisid fantastilistest puhkusereisidest, mida nad püsiimplantaadi kaudu nautisid, kuid mina eelistasin juhe-seinast-vaba elu ka siis, kui see vabadus viis mind mõnel pühapäeval lähima pargini.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Londoni-esikaas3 page-0001

Ben Aaronovitch

„Londoni jõed“

Tõlkinud Sash Veelma

Toimetanud Ivi Vinkler

2023

Ilmub 14. aprillil.

 

See algas siis, kui alustasin harjutamisega ega võtnud telefoni kuuetaskust välja. Ma isegi märkasin põgusat intensiivsuspahvakat, kui libatule esile manasin, aga olin selleks ajaks suutnud alles kaks päeva tulemuslikult loitsida, nii et ma ei mõistnud selle tähenduslikkust. Alles hiljem, kui üritasin Lesleyle helistada ja leidsin, et telefoniga on kööga, tegin selle lahti ja nägin korpusest pudisevat liiva, nagu olin märganud ka vampiirimajas. Võtsin telefoni alla laborisse kaasa ja koukisin mikroprotsessori välja. Kui see lahti tuli, voolas plastkestast joana välja samasugune peenike liiv. Kuldnõelad oli terved, kontaktid samamoodi, aga kiibi räniosa oli koost lagunenud.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Kentucky idaosas, Manchesterist põhja suunas, kahekümne miili kaugusel Booneville’i viival teel asus 1862. aastal puidust plantaatorimaja, mis oli mõnevõrra parema kvaliteediga kui enamik eluasemeid selles piirkonnas. Järgmisel aastal hävis maja tulekahjus – tõenäoliselt tänu mõnedele kindral George W. Morgani vägedest maha jäänud meestele, kui kindral Kirby Smith tõrjus ta Cumberland Gapist Ohio jõe äärde. Selle põlengu eel oli maja neli või viis aastat tühjana seisnud. Selle ümber laiuvad põllud olid umbrohtu täis kasvanud, tarad kadunud, vähesed neegrite osmikud ja muud abihooned hooletuse ja rüüstamiste tõttu osaliselt varemetes, sest neegrid ja ümbruskonna vaesed valged leidsid hoonetes ja tarades rohkesti küttematerjali, mida nad kõhklemata avalikult ja suures päevavalges ära kasutasid. Aga ainult päevavalges – pimeduse saabudes ei läinud ükski hing kunagi selle maja lähedale, kui mööduvad võõrad välja arvata.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Sebastian Evans (1830 – 1909) oli inglise ajakirjanik ja poliitikategelane, aga ka poeet, tõlkija ja tunnustatud hobimaalikunstnik. Tema eriline kirg oli keskaegne kirjandus, eriti Püha Graali müüdid. Kõnealune jutt ilmus 1891. aastal ajakirjas Short Stories: A Magazine of Fact and Fiction, viitega et jutt on varem avaldatud ajakirjas Longmans Magazine.

Olgu selgituseks lisatud, et kuningas Saalomon elas tegelikult umbes poolteist tuhat aastat varem kui malemäng üldse Indias leiutati ja jutus mängitav male on tõenäoliselt araabia malevariant šatrandž.


Kuningas Saalomon Tark, Taaveti poeg, rahu olgu temaga, oli osav malemängija Issanda palge ees.

Loe edasi...

{SILDID}
 
ilmapiiri

See on Osvald Soobli romaani „Üle ilmapiiri“ kolmas osa. Päris uutel lugejatel soovitab toimetus alustada lugemist esimesest osast https://www.ulmeajakiri.ee/?jarjejutt-ule-ilmapiiri---osa-1

6. Tagajärjed.

Mari rabeles istuli tahapoole, teeraja klibu veeres ja libises ta kandade ja peopesade all, see sundis teda pilku kõrvale pöörama ja vaatepildi lummusest vabanema. Ta rahunes ja isegi imestas veidi, et millest teda selline hirm haaras.

Ta vaatas nõtkel sammul lähenevaid peeneid saapaid ja libistas pilku aegamisi ülespoole. Usjalt nõtke ja sale keha, oranžikas kleit, mustad nööbid. Haprad käed klappisid nõtke graatsilise liigutusega päevavarju kokku.

Loe edasi...

{SILDID}
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0727)