kaanepilt
 

Iga-aastane ulmetippsündmus ehk Estcon on ka seekord edukalt üle elatud. Stalkerid on jagatud ning kes tulemustega rahul ei ole, ärgu norutagu - tavasurelikud saavad järgmisel aastal usinamalt ainuõigetele võitjatele hääli jagada. Igavese kuulsuse janunejad aga alustagu kirjutamist - võtame vastu ja avaldame. Kuidas Stalkerit võita? Tendentse ja nüansse lahkab Raul Sulbi. Marko Kivimäe esitab küsimuse, kas kirjanikku ja ta loomingut saab teineteisest eristada. Klassikaliste tondijuttude austajatele avaldasime Silver Sära tõlkes Algernon Blackwoodi lühijutu "Ülekanne" aastast 1911.

Loe edasi...

{SILDID}
 
jyrka 2

Enne Estconi oli kuu teine reede ehk Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna majas toimus sarja „Õhtud Eesti ulmega“ järjekordne üritus. Sedapuhku oli teemaks Kir Bulõtšovi eestikeelne valikkogu „Professor Kozarini kroon“. Mina rääkisin ning Joel Jans küsis ja toetas vestlust kõrvalt. Püüdsin räägitut mälu järgi taastada, et saaksid lugeda ka need, kes kohal polnud või kes videot vaadata ei viitsi. Ilmselt saab mingil hetkel kättesaadavaks ka ürituse video ning siis võivad huvilised võrrelda, kuidas mul mäluga lood …


Pean Kir Bulõtšovi väga oluliseks autoriks. Olen korduvalt kuulnud avaldust, et vene nõukogude ulmes olid vennad Strugatskid, siis oli pisut tühja maad ja siis tuli Kir Bulõtšov, seejärel hulk tühja maad ja siis tulid alles teised. Kuigi taoline avaldus on paikapanev ja ehk neile „teistele“ ka pisut solvav, on see enam kui tõelähedane. Sealjuures on Kir Bulõtšov vendadest järgmine põlvkond.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Eesti ulmeauhinnad Stalker 2023 on jagatud ning hääletusnimekirju tudeerides torkab silma nii mõndagi huvitavat. Püüdkem järgnevalt mõningaid tähelepanuväärsemaid silmatorkeid välja tuua. Igaks juhuks märgin ära, et järgnevalt pole plaanis kommenteerida kogu pingerida kedagi välja jätmata – vastupidi. Katsun rõhutada just mingeid huvitavaid nüansse, mille peale niisama nimekirju vaadates ei pruugigi tulla.

 

Parim eesti autori romaan

Kodumaise romaani kategooria tulemustele peale vaadates torkab kohe silma, et peavoolukriitikat ja kultuuriavalikkust kõige enam erutavad algupärased ulmeteosed (Heinsaare «Kadunud hõim», Matsini «Lenini valss» ja Tootseni «Ahvide pasteet») ei kõneta absoluutselt ulmepublikut.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Teinekord on olnud ikka jutuks, et kas saab kirjanikku ja ta loomingut teineteisest eristada. Tükk aega oli see arutelu (minu jaoks) üsna filosoofiline ning elukauge, kuna seos päriseluga peaaegu, et puudus. Noh, et näiteks armastatud ulmekirjanik Sergei Lukjanenko (mitmes mõttes tuntuim raamat on talt ilmselgelt "Öine vahtkond") võis ju (eraisikuna) aastaid arvata ukrainlastest mida iganes, aga see oli... kauge. Pealegi ütles ka Lukjanenko ise lugejatega kohtudes, et räägime meie siin raamatutest ja jätame poliitika praegu kõrvale. Siis aga tungis Venemaa 2022. aasta alguses Ukrainasse ning nii mõnigi asi muutus, näiteks toosama Lukjanenko oli üks paljudest loomeinimestest, kes astus avalikult Venemaa poolele, kiitis tagant seda, kuidas Putin toob Euroopasse rahu ja toetas Ukraina "denatsifitseerimist".

Aga mitte (otseselt) sellest, ühest konkreetsest kirjanikust, ei tahtnud ma rääkida.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Need kirjaread siin on vahetud muljed Estconi (köögipoolsemast) keerisest - kirjutatud käigu pealt, postitatud põlve otsast. Süva-analüüsi ja fotograafipilte siit ei leia. Muljetused ilmusid algselt jupikaupa Rujanaudi blogis.


Esimene sissekanne: kaks rongi.

Tänavusele Estconile sõitsin marsruudil Kiidjärve-Jõgewahhe otsajutti kahe rongiga.

rujanaudiestcon 01 rong

Nagu pildilt näha, saaks hea tahtmise korral sõita koguni kolme rongiga ja otse Kassiorust, aga las see jääb edaspidiseks saavutada. Veel edaspidi saab siis katsetada näiteks ligipääsu veeteedel.

Edasi sain kaubale Tallinna ulmikutega, kes nagu kogemata kokkulepitud sihile suundusid. Kohapeal ajasin selga hõbedaste kirjadega personalisärgi (mis oli seljakoti põhjas) ja püüdsin lülituda regamise, tervitamise, liputamise melusse ja seejuures abivalmis välja näha. Töö käigus õnnestus skoorida ka üks Pühaste sääsekiilakas.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Tähelepanelik ulmik märkas enne Estconi, et erinevalt väga paljudest varasematest aastatest polnud sel aastal ulmekirjutamise töötuba Estconi tihedasse kavasse mahtunud. Kunagi viis neid läbi Maniakkide Tänav ning kui Mant laiali valguma hakkas (ühedimensionaalsele tekstikirjutamisele hoopis mitmekesisemaid mõõtmeid omavat larpimist eest vedama asus), võtsin mina töötoa üle. See kõik oli natuke juhuslik, kuid ikka ja alati ülitore. Eriti vahva oli tõsiasi, et Estconi kirjutamise töötoas jagati välja Anomaaliaid - väikesi Stalkeri peegeldusi - tibatilluke jalajälg hallil savil.

Kui Estconi kava sel kevadel ilmus, mõtisklesin, et ju siis on see formaat oma aja ära elanud ning küllap ongi aeg uutele traditsioonidele teed rajada. Aga igaks juhuks viskasin hunniku paberit ja pastakaid kotti. Mine tea, mis juhtub. Juhtus huvitav inerts - laupäeva hommikul tuli esmalt üks, siis teine ja kolmas uurima, et kas ulmekirjutamist sel korral tõepoolest ei toimugi.

Loe edasi...

{SILDID}
 

KUU NÄITLEJA: Tom Holland (1. juuni, sünnipäev)

Tom Holland on 1996 sündinud ameerika näitleja, kelle esimene roll oli 2010 jaapani fantaasia-animafilmis "Arrietty". Ta mängis poissi, kes avastab oma kodust ahjualuste pere, kes aga pole selle üle sugugi rõõmus ja kolib välja. 2013 järgnes noortefilm "Kuidas ma nüüd elan" lähituleviku tuumasõjast Inglismaal. Filmis "Koletis kutsub" mängis ta humanoidset hiigeljugapuud, filmis "Dolittle" doktori koera Jipi ja filmis "Edasi" teismelist haldjat, kes püüab nõiduse abil kohtuda oma surnud isaga. Filmis "Kõndiv kaos" mängib ta peategelast planeedil, kus kõik naised on tapetud, aga siis kukub sinna kosmoselaev Violaga, kelle elu satub planeedi ainsa naisena kohe ohtu. Põhiliselt on ta aga tuntud Ämblikmehe ehk Batmani Peter Parkerina seni 7 filmis, veebiseerias ja 2 videomängus.

Loe edasi...

{SILDID}
 
kozarin

Kir Bulõtšov "Professor Kozarini kroon", Gururaamat, 2023, 268 lk

---------------

 "Professor Kozarini kroon" lugemisega oli nii, et tegelikult ma loen praegu üht teist raamatut, aga see kipub kuidagi aeglaselt kulgema hoolimata sellest, et on oma olemuselt "pole üldse halb". Seega mõtlesin, et võtaks lugemisbloki eemaldamiseks midagi muud - ning oi kui hästi Bulõtšovi jutukogu selleks sobis!

Tegu on Ulmeguru soovitab, Gururaamatu seeria kolmanda raamatuga, kus sarja on koostanud Joel Jans ja Jüri Kallas, raamatu pani kokku Jüri Kallas, suurema osa jutte tõlkis Jüri Kallas (ühe Veiko Belials).

Juba esimese looga ("Kas ma räägin Niinaga?") oli nii, et see lihtsalt sulas näppude vahel nagu kevadine lumi.

Loe edasi...

{SILDID}
 
eranuhk

Gert Kiiler “Eranuhke ei armasta keegi”

Minu jaoks oli nimi Gert Kiiler autorina täiesti tundmatu. Hiljem muidugi uurisin väheke netiavarustest ning üllatus oli positiivne, kuna olin tema loomingut stsenaristina juba varasemalt nautinud. Imelik, et kuigi loo tegevus toimub mu kodukohas, siis ei sattunud raamat kuidagi mu huviorbiiti. Siinkohal tuli appi mu abikaasa, kes parasjagu just Viljandi ajalugu läbi töötas ning huvitavaid fakte välja otsis. Ning kui juba tema raamatust huvitus, siis polnud pääsu: kui ulme koju kätte tuleb, siis tuleb ta ka läbi lugeda. Ja mitte ainult lugeda, vaid ka täiel rinnal nautida.

Romaani tegevus toimub alternatiivajaloolises kuuekümnendate Viljandis – suvekuumuses vaevlevas kuurortlinnas. Ulmet raamatus ju rohkem ei olegi: lihtsalt paralleelmaailm, kus Eestit ei okupeeritud pärast Teist maailmasõda ning ühiskond sarnaneb kapitalistlikule Ameerikale.

Loe edasi...

{SILDID}
 

kooljas2

Eepiliste tumeda tooniga fantaasialarpide sõbrale toimus sel suvel Ida-Virumaal tõeline larpikompvek. Juulikuu kolmel päeval, 7-9 juulil leidis Narva larpiklubi Karu Klubi MTÜ (https://www.facebook.com/karu.klubi/) eestvedamisel Ida-Virumaal aset Live Action Role Playing Game „Worlds of 3 Truths: Act 1“ (https://www.facebook.com/events/458335579807028/?active_tab=discussion) .

Mängu teemaks oli kolme maailma päästmine hullunud tulejumala käest, kes soovis kolm eri dimensioonides olevat maailma kokku liita ja ilmselt ära põletada, kuid selles viimases ei olnud minu tegelane kindel. Küll oli mu tegelane, Kolbakorjaja, (kes oli nekromant Iidmaa maailmast, https://et.wikipedia.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Artikkel on laiendatud versioon Estconil 2023 peetud ettekandest

 

Kui paari aasta eest vampiiridiskot ette valmistades olin püsti hädas – tuli välja, et muusikavideosid vampiirindusest on tohutult, siis nüüd oli vastupidi – fantasyt on videotes häbematult vähe. Võiks ju arvata, et näiteks fantaasiast kantud hevivideoid on kapaga, aga ei. Näiteks Manowar, kes sobiks teemasse nagu rusikas silmaauku, ei tee vist üldse videoid. Aga päris tühjade kätega ma siiski ei jäänud.

Ed Woodi näide ütleb, et kui miski on väga halb, siis hakkab see ringiga juba heale lähenema. Nii ka kangelasfantasy stiili esindav avavideo ansamblilt Thor – „Anger Is My Middle Name“.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Sel aastal õnnestus purki püüda kõik ametlikud ettekanded.


Tamur Kusnets jätkas sõjanduse ja ulme seoste lainel ning kõneles seekord keskaegsete kindluste vallutamisest ja kaitsmisest. Juttu tuli nii üldpõhimõtetest eesmärgi saavutamisel kui otsesemalt vahenditest ja võtetest. 




Riid ja Sulbi võtsid analüüsiks ette Indrek Hargla 25 loomeaastat ja tekstid nende sees. 


Loe edasi...

{SILDID}
 

Ulmestaar Kaupo Meiel

20230719 105234

Kes oled ning millega tegeled?

Umbes 30 aastat olen vahelduva eduga töötanud ajakirjanikuna, uudiseid tegin, kultuuritoimetaja olin, Pärnu Postimehe arvamustoimetaja olin. Väikse treti tegin kirjastamisilma ja töötasin toimetajana Postimehe Kirjastuses. Praegu olen ametis ERR-i arvamustoimetajana ning kui tellitakse, kirjutan raamatuarvustusi, peamiselt Loomingule.

Loe edasi...

{SILDID}
 

TA21 kaaned esi

Täheaeg 21. Tuhapilve sajandil (1/2023)

Ulmealmanahh «Täheaeg 21. Tuhapilve sajandil» keskendub kliimamuutuse teemale ja pakub lugejaile 12 eriilmelist lugu neil teemadel, autoreiks tunnustatud eesti ulmekirjanikud nagu Indrek Hargla, Veiko Belials, Meelis Kraft, Jaagup Mahkra, Miikael Jekimov ja Häli Kivisild ning välismaised klassikud nagu J.-H. Rosny-vanem ja Edgar Pangborn.

Alates 21. köitest on Täheaja almanahhid saanud nii seest kui väljast täiesti uue kuue.

Kogumiku lood viivad lugeja lähemasse ja kaugemasse tulevikku, kus planeedi üle on võimust võtnud üüratud veemassid ja vulkaanilised tuhapilved. Rannajoon on tundmatuseni muutunud, samuti ühiskondlikud ja inimsuhted. Meile tuttav maailm on igaveseks kadunud ning inimene püüab kuidagi oma eluga toime tulla tolles uues ja esmapilgul üsna vaenulikus maailmas.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Kiilaspäine+Tõnis

Kirjutan eeltutvustuse sellise, et mõistaks see, kes pole üldse lugenud (teadjamad võivad vahele jätta). Suve alguses lõppes ulmejuttude võistlus. Tänavu ja veel mõned kuud ilmub Reaktoris jutuvõistluse saaki, eelkõige teise kümnesse kuuluvaid jutte, mis teeb numbrid üldiselt tugevamaks kui muidu. Žüriis olles oli mul üks vihik, kuhu kirjutasin kõik esmamuljed anonüümsetest juttudest. Kirjutan selle muljetuse sõna-sõnalt ümber, lisan oma esialgsed punktid 0-st 3-ni (skaala siis “kindlasti halvast” “kindlasti heani”) ja esimese vooru punktid (alates 9 punktist 5-lt inimeselt saadi teise vooru). Jutuvõistlusel mitteosalenud tekstidest kirjutan niisama muljetusi.

Ühtlasi alustan vaikselt pausi lühijuttude arvustamisest.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Maarja

Mia Lisette Tamme “Saatus ja Surm”

Jutu minategelane Brita satub tänaval kokku vikatimehega, kes on talle järele tulnud. Tal õnnestub tema eest põgeneda, kuid vikatimees järgneb talle, sõbruneb temaga ning neil tekib suhe. Lõpuks lähevad asjad ikka nii, nagu ette nähtud.

Ütlen kohe ära, et see lugu meeldis mulle juuninumbrist kõige rohkem. See oli küll pisut ettearvatav, kuid lõpus ilmsiks saanud saladus lisas loole tervikuna intriigi ja pani sellele teistmoodi vaatama. Autori stiil on ladus ning ta on loo peategelased kenasti välja joonistanud. Küll aga oleks jutus võinud rohkem olla erinevaid aegu ja toimumispaiku eristavaid tärnikesi või muud taolist, sest sellisel kujul lugedes toimusid üleminekud järsult ning eriti alguses oli raske aru saada, mis toimus.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Panuse peale malemäng on enam-vähem sama vana kui malemäng isegi. Kroonikatest leiab juba enam kui 1000 aastat tagasi viiteid, et panused polnud üldsegi väikesed. Näiteks Karl Suur olla kord mänginud kogu Frangi riigi peale (ja kaotanud), Horvaatia lipul-vapil olev malelaud aga märgib nende esimese valitseja võitu malepartiis, mille läbi horvaadid omale üldse kodumaa hankisid. Tänapäeval niisuguseid panuseid enam ei kohta, aga dollari-paarise panusega saab näiteks New Yorgi Central Parkis isegi mõne töötu suurmeistriga nuppe tõsta.

Kogu planeedi või ka kogu universumi saatuse peale male mängimine ei ole ulmekirjanduses mingi haruldus.

Ka oma elu või võõraste elude peale malemäng pole ulmes haruldane. Küll on aga ainult XXI sajandi ulmekirjanduse leid malemäng üksikute kehaosade peale, vähemalt siinkirjutaja pole kirjandusest varasemalt näiteid leidnud.

Loe edasi...

{SILDID}
 

"Magnet-tormid hakkavad vaibuma," sõnas vanamees ja muigas. “Mühisejad ei valeta.”

Uskumatu, et selle muheduse taga peitis end mitmes tähesüsteemis tagaotsitav kurjategija.

“Kas su targad mühisejad ütlevad ka, millal?” uurisin.

Ta surus kaitsekiivris pea ettevaatlikult, vältides tumedaid teravikke, vastu taime ja kuulatas. “Homme. Hiljemalt.”

“Sa oskad selliseid asju taimedest välja lugeda?” Kahtlane. Tehnika väitis, et tormid kestavad veel vähemalt nädala.

“Kõik oskaks, kui neil oleks vaid kannatust ja usku enamasse kui õitesse,” mühatas mees. “Aga ei. Soovitakse vaid silmailu ja kiireid tulemusi.”

Mühisejad ei näinud atraktiivsed välja. Isegi minu jaoks meenutas see kosmose kaktus peamiselt paisudega kivihunnikut. Kivihunnikut, mis püsivalt vibreeris.

Vanamees ohkas. “Ei mingeid õisi.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Viljar nokkis pükstelt järgmise tumeda karva ja raputas selle sõrmedelt võilillede keskele. Kevadroheline oli täitunud kollasega, mis taevas kõrguva päikese all elust rõkkas. Viimaks, kui talv oli ununemas ja suvi kohe ukse taga, muutus elu Paralleelmaailmas uuesti aktiivsemaks. Lapsed lasti varastel tundidel õue mängima ja kutsuti tagasi alles päikse loojudes, loomad aeti lautadest ja kuutidest välja heinale ning põllumaad, mida vaid kuud tagasi tugev lumekiht kattis, olid täitunud naiste-meestega, kelle hoole all osa Paralleelmaailma toidust kasvas.

Osad luksused tulid aga siiski väliselust. Sellest veidrast kohast, kus inimesed, kes maagia heast ja halvast midagi ei teadnud, muudkui enda digitaalses liigakiires elus kuhugi tormasid. Nad ei teadnud sedagi, et ühes ülikoolilinna mõisapargis pesitses Värav – sissepääs Paralleelmaailma.

Tal oli läinud aega, et mõista – kumbki koht polnud teisest ülepea parem.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Udu. Läbi udu tuleb külm ümmargune valgus, mis kisub välja olematusest. Tühjuse ja apaatsuse tunne ei lase reageerida. Puudub tahe reageerida. Lapse kilked. Väike heledapäine poiss ajab koera taga. See on tema. Ta tunneb koera niisket koonu enda nägu limpsimas. Ta armastas seda koera. Koera nimi oli Reks. Pidepunt. Midagi konkreetset. Mälukillud hakkavad voogama. Lendamise tunne ja adrenaliinitulv, kui sa tõmbad rattad maast lahti. Ta hoiab juhist, tunneb kuidas lennuk rebib ennast maast lahti. Tumeda peaga naine naerab talle ja näitab keelt. Ta armastas seda naist. Tunded ja mälestused hüplevad ja koonduvad.

Jah, ma tean kes ma olen – Mattias, Mattias Kadarbik. Tundub nii oluline formuleerida just see nimi, see pidepunkt, enne kui ta silmad avab.

Ümmargusest valgusest on saanud kõikehaarav valus valgus, mis teda ümbritseb. Ta ahmib õhku kopsudesse, kuid soovitud kergendustunnet ei järgne.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Leia sisises vihast, kui ta lüüsiukse enda järgi kinni virutas. Need sitapead kavatsevad ta Neptuunile saata ja selle tulusa otsa ise ette võtta. Ta on sama hea mehaanik kui Jorg, Miller või Haamer, aga ei. Teda ei võeta, sest ta on naine. “Kurat küll, saage üle, et mul tilli püksis ei ole!“ karjus ta oma kajutis. Kuidas nad saavad nii mölakad olla. Õhust jäi puudu ja veri tuksles meelekohtadel. Ja kui siis meeskonnast keegi ennast täis lakub - aetakse talle jälle käsi püksi ja kõigil on nalja laialt. Jorg hoiab teda kinni ja kabistab. Kurat, ta lööb kellegi vigaseks, mis siis, et selle eest karistada saab.

Tilliga värdjad. See ei ole mitte tühja koha pealt, et nii vähe naisi lendas. Kui sinu ümber on selline sitapeade kari, siis püsidki planeedil või jaamas. Leia tugev rahavajadus oli teda sundinud liituma laevastikuga. Ta oli hea mehhaanik ja neid mehaanikuid oli vähe, kes olid nõus pikki lende tegema.

Loe edasi...

{SILDID}
 

1. 2023

Heinrich köhatas hääle puhtaks. Terve jaoskond kuulas teda tähelepanelikult.

“Räägime veel ükskord läbi,” alustas ta. “Kui läbiotsimisorder saabub, asume teele. Aadress on Jalaka allee 15.”

“Kas see on see suur punane villa allee lõpus?”

Heinrich vaatas etteheitvalt noort kolleegi, Fridrikut.

“Just see sama. Ärge palun segage vahele!”

Heinrich kohendas lipsu ja jätkas: “Piirame maja ümber ja siseneme esiuksest. Meil on piisavalt vettpidavaid tõendeid, et mees kinni pidada. Ta ON sarimõrvar. Viimast ohvrit, 19-aastast Leevit, nähti tunnistajate sõnul antud majja sisenemas, enne kui ta jäljetult kadus. Loodetavasti, kuigi ma seda väga ei usu, on ta veel elus.”

Heinrichi mobiiltelefon helises. Ta põrnitses ekraani ja võttis siis kõne vastu.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Selles riigis pole mõtet mõtelda, ikka saab sust teisitimõtleja.

            -JMKE

Kohtusin Aniaga Narva kohvikus. Ta hilines. Ostsin kaks kaneelisaia ja kaks musta kohvi ning istusin laua taha kohviku kaugemas otsas. Jõin kohvi ja vaatasin välja trööstitule maanteele.

Ania saabus punase salli ja musta mantli hõlmade lehvides. Ta paistis ärev ja tema kallistus oli tavalisest jõulisem.

"Palun, istu," ütlesin.

Ania istus, võttis lonksu kohvi, heitis pilgu saiale ja siis mulle.

"Ta ei ärka üles," ütles Ania ja näis peaaegu nutu äärel.

"Kes - Andrei?"

Noogutus.

"Kuidas ei ärka?"

"Lihtsalt ei ärka," ohkas Ania. "Juba kaks päeva."

"Kas külma vett proovisid?"

"Ma proovisin kõike. Heal juhul ta hüüatab, vehib käega, aga ei ärka.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Pimeduse lähenemine oli märguanne. Nad olid seda sadu kordi varem teinud, passinud pimedust oodates vanades linnavaremetes. See oli tüütu. Simon püüdis läbi tiheneva pimeduse vaadata linna piiridest välja, sinna kaugele, kus asus metsa mustjaks muutuv piir.

„Kas sa usud seda, mida kindral rääkis?” kummardus Simon Helenale lähemale. Too oli helipüssi oma kleenukese keha vastu surunud. Simon teadis hästi, kui petlik selle tüdruku ilmsüütu ilme ja kaunis naeratus tegelikult olid. Keegi polnud tapnud rohkem kui tema. Tumepunaste juuste ja kelmikate patsidega sõdalane. Kui too peaks olema nende endi vastane, oleks nemadki teda Punaseks Mõrvariks hüüdnud. Vaenlane kartis teda. Mida Helena ise kartis? Simon oli ainuke, kes teadis, et Helena kardab hirmsasti madusid. Kes ei kardaks? Mida Helena lootis? Võita sõda? Kes seda ei loodaks? Või leida oma aastaid tagasi kadunud õde? Ilmselt viimast. Maod ja õde.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Laps hakkas nutma varasel pärastlõunatunnil – umbes kell kolm, kui täpne olla. Ma mäletan kellaaega, sest olin kuulanud varjatud kergendusega lahkuva troska helisid. See kauguses hääbuv rataste krudin, mis viis endaga kaasa pr Frene’i ja tema tütre Gladyse, kelle koduõpetajanna ma olin, tähendas minu jaoks mõnda tundi puhkust, ja juunipäev oli rõhuvalt palav. Peale selle oli see ärevus väikeses maahäärberis, mis oli meile kõigile, aga eriti minule, mõju avaldanud. See ärevus, mis kiheles vaikselt kõigi hommikuste sündmuste taustal, oli põhjustatud mingisugusest saladusest, ja seda saladust koduõpetaja eest loomulikult varjati. Ma olin end väsitanud oletuste ja pideva jälgimisega. Sest mind valdas mingi sügav ja seletamatu rahutus, nii et ma mõtlesin korduvalt oma õe väitele, et olen koduõpetajaks tõepoolest liiga tundlik ja saaksin palju paremini hakkama elukutselise selgeltnägijana.

Loe edasi...

{SILDID}
 
ilmapiiri

See on Osvald Soobli romaani „Üle ilmapiiri“ seitsmes osa. Päris uutel lugejatel soovitab toimetus alustada lugemist esimesest osast https://www.ulmeajakiri.ee/?jarjejutt-ule-ilmapiiri---osa-1


15. Hõissa!

Mari istus üksi Tõnu maja ärklikorruse toas, vaatas rohelust akna taga ning mõtiskles. Maja oli rahvast täis: Tõnu sugulasi oli kokku voorinud, Mari perekondki oli kohal. Vahepeal kostis Tõnu vanaema häält, kõige rohkem kriipis kõrva Mari õe Liisi hädaldamine. Tema oli Tartust tulnud peaaegu tühjade kätega, seljas vaid pitsitav ja pleekinud pluus ja reite ümber ruuduline, nurkadest-lõhikutest narmendav seelik. Tal ei olnud midagi pidulikku selga panna ja Tõnu ning ta sõprade tutvusringkonnas ei leidunud sarnaste mõõtudega naisterahvaid, kellelt saanuks midagi viisakamat laenata.

Loe edasi...

{SILDID}
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0662)