«Foundation» (Apple TV+), 2. hooaeg, 10 seeriat. Juuli-september 2023. Autor David S. Goyer. 

posteer

Isaac Asimovi Asumi-triloogial on erinevat tüüpi lugejaid, olen tähele pannud. Suurt osa, enamasti füüsika jm reaalteaduste taustaga ulmefänne ei näi absoluutselt häirivat, et see sari on täielik hümn esoteerikale, parasoustile. Jah, sarja alguses püütakse meile ju jätta mulje kargest, vaid matemaatiliste valemite järgi etteennustatavast tulevikust, teadusest, milles saavad kokku ühiskondlike protsesside uuringud, suurte inimgruppide käitumispsühholoogia ja matemaatilised võrrandid. Ometi selgub õige pea, et üks üleloomulike võimetega (mõtte jõul teiste inimeste tahte mõjutamise võimega) mutant suudab kogu selle võrrandeis ette prognoositud galaktilise tuleviku paari aastaga pilbasteks lüüa ning ajaloo teistele radadele pöörata.

Ja siis selgub, et tegelikult on kogu protsessi algusest peale oma kontrolli all hoidnud terve grupp samasuguseid üleloomulike võimetega matemaatikuid, kellele küll meeldib sõrmitseda algradiandi nimelist rubiku kuubikut, mis on omamoodi taskuarvuti, aga samas ka kogu psühhoajaloo võrrandite digitaalne arhiiv ning hoidla, kuid kelle tegelikud võimed tuleviku ettemääratud rajal hoidmiseks on täpselt samasugused kui mutandil nimega Muul. Ka nemad – mentaalikud – mõjutavad vajadusel teiste inimeste käitumist ja painutavad vaba tahet pelgalt mõtte jõul.

teiselasumil

Selles pole midagi imelikku. Sellised mõtte jõul teisi inimesi mõjutada suutvad üliinimesed olid 1940ndate ameerika ulmes, ajal, kui Asumi-saaga sündis, suur mood ja lisaks Asimovi loomingule leidub neid iseäranis palju teise tolle perioodi suurmeistri A. E. van Vogti, aga näiteks ka Henry Kuttneri ja C. L. Moore’i loomingus. See selleks.

Asum kui kontseptsioon on oma näivteaduslikust võrrandite ja tuleviku sotsioloogilise ettemääratuse ning ettearvutatavuse ilus-loogilisest vaabast hoolimata hümn esoteerikale, sellele, et imeravija või üliinimese võimetega nõiad-võlurid suudavad teiste inimeste vaba tahet ja käitumist mõtte jõul mõjutada ning on valmis seda jesuiitliku «eesmärk pühitseb abinõu» printsiibi alusel ka suuremate moraalsete probleemideta ellu rakendama. Midagi teaduslikku ega TEADUSfantastilist sellises esoteerilises kontseptsioonis mõistagi pole.

Mind on see alati häirinud ja kui kunagi nooruses – pärast esialgset vaimustumist Mirabilias ilmunud «Asumist» ning «Asumist ja impeeriumist» – sain küüned taha ingliskeelsele köitele «Foundation’s Edge», avaneski see kontseptsioon mu ees kogu oma koleduses. Impeeriumi seljatanud ja uue rajamisega tegelev kõrgtehnoloogiline Esimene Asum keskusega Terminusel on muutumas moraalselt äravahetamiseni sarnaseks vana galaktikaimpeeriumiga ning suurima saladuskatte all oma mentaalseid ülivõimeid rakendav Teine Asum peakorteriga Trantoril on samuti sisemisest võimuvõitlusest ja intriigitsemistes lõhestunud ning seesmiselt pehkinud.

clouddominion

Näis, et ka Asimov ise pettus neis mõlemas institutsioonis ning tõi neile vastukaaluks mängu terve planeet-ühisteadvuse nimega Gaia, samasugustest ülivõimetega mentaalikutest koosneva tsivilisatsiooni, mis oli oma planeedi elus- ja eluta osaga justkui kollektiivse ühisteadvuse moodustanud ning suutis selle mentaalse ning kollektiivse ülijõuga kogu galaktika saatust painutada. Omal ajal, vanal sajandil Ulmekirjanduse BAASis ütles keegi, ehk Targo Tennisberg, Gaia kohta sõnad ’mentaalne kolhoos’ ja eks midagi tabavamat on raske leida. Tollal, 1990ndatel muidugi hinnati üksikisiku vabadusi ja privaatsust kui midagi üdini elementaarset märksa kõrgemalt kui tänapäeva üksjagu teistsuguseks muutunud, kogukonna tähtsust rõhutavas hoolivas hipsteriühiskonnas.

Teine Asum ja Gaia on David S. Goyeri loodud Apple TV+ telesarja «Foundation» teise hooaja seisukohalt väga olulise tähtsusega. Tuleb kohe tunnistada, et kokkuvõttes jäin ma seriaali teise hooajaga igati rahule. Selleks andis eelduse muidugi tõik, kui sa olid vaatajana paari aasta eest esimest hooaega näinuna leppinud sellega, et tegu pole Asimovi raamatute ekraniseeringuga, vaid interpretatsiooniga, David S. Goyeri versiooniga sellest loost, kus vaid põhiline süžeeliin ja idee on samad, mis raamatuis, kuid konkreetsed tegevusliinid ja tegelased hoopis teistsugused kui Asimovil. Isegi kui nad kannavad samu nimesid.

seldon-vault

Kui esimene hooaeg ammutas enim inspiratsiooni Asumi-triloogia esimese raamatu kahest esimesest osast «Psühhoajaloolased» ning «Entsüklopedistid», siis nüüd arvutiekraanidele jõudnud teine hooaeg kasutab oma alusmaterjalina esimese raamatu teist poolt («Linnapead», «Printskaupmehed») ning triloogia teise raamatu «Asum ja impeerium» esimest osa «Kindral», mis kandis algses ajakirjaversioonis 1945. aastal pealkirja «Surnud käsi» ja käsitles Esimese Asumi ning Galaktikaimpeeriumi avalikku sõjalist konflikti.

Kentsakal kombel on sarja teises hooajas ehk rohkemgi materjali raamatuist ekraanile jõudnud kui kahe aasta eest saagat sissejuhatava kümne seeria jooksul. Siis tuli kõik raamatusarjale teha vajavad muudatused alles Asumi-fännidele tuttavaks teha, lahti seletada ja ära näidata. Nüüd oli see taust olemas ja tegijad said sinna puistata sisse meeldivalt suure koguse originaaltekstis esinenud isiku- ja kohanimesid, stseene ja sündmusi, tegelaskujusid ja ideid. Punase niidina läbibki telesarja teist hooaega vana Galaktikaimpeeriumi ja peadtõstva Esimese Asumi vahelise kokkupõrke paratamatus. Ja eks viimastes seeriates jõuame ka nende kahe riigi kosmoselaevastike vahelise lahinguni, mida Asimov oma teises raamatus samuti põgusalt kirjeldab.

battle

Nii et kuigi teises hooajas on suur ports materjali esimese raamatu lõpust (Asumi aatomipreester Poly Verisof ja tema imetrikid, Korelli vabariigi komdoor Argo ja Hober Mallow’ petukaupade liin), on põhiliselt siiski tegu just «Asumi ja impeeriumi» esimese poole looga – siin on kindral Bel Riose, siin on Ducem Barr. Isegi kaupmees Lathan Deversi tegelaskuju on siin sisuliselt olemas, lihtsalt mingil põhjusel on ta nimeks antud Hober Mallow. Raamatuloo motiive, mida ekraanil näeme veidi muudetud kujul, on siin veelgi: kui raamatus reisivad Trantorile omamoodi isehakanud Asumi saadikutena Barr ja Devers, siis siin preester Verisof ja tema naissoost abiline. Ja nagu mainitud on reaalsel kosmoselahingul siin sarjas sama kauge, taustal toimuv, fooni andev tähendus nagu Asimovi raamatuski, kus vaid paari lausega markeeritakse ära ofensiiv, kindral Riose laevastiku lipulaeva peailluminaatorist avanev lahing väiksemate ristlejate ja hävitajate vahel, mis aga tegelaste dialoogi kuigivõrd ei mõjuta.

cleon-sareth

Õigupoolest algab teine hooaeg vägagi segaselt ja kaunis igavalt: hooaja esimesed kolm seeriat nagu kompaksid alles ainest, justkui ei suudaks välja valida, millele räägitavat lugu keskendada, hüpeldakse erinevate teemade ja süžeeliinide vahel, pakutakse vaatajaile välja segaseks jäävaid kontseptsioone ning sündmusi – justkui ei leita oma häält. Alles neljandas seerias, kus kindral Riose ja ta adjutandist abikaasa Glawen Curr suunduvad Siwennale ning kohtuvad Ducem Barri nime kandva tegelasega, kes räägib neile Asumi «võluritest», tunneb sarja fänn end järsku kindlal, tuttaval territooriumil olevat: see oleks kohati nagu raamatu täpne ekraniseering!

ducem

Päriselt nii muidugi pole, eks sarjas on ka selles hooajas väga palju muudatusi võrreldes originaaltekstiga ning lisandusi ja harjumist vajavaid täiendusi. Aga selge on, et alates neljandast seeriast on tegijatel lugu ning selle vaatajateni toomise laad kindlalt käpas ja seda esitatakse enesekindlalt, põnevalt ja huvitekitavalt. Alates sealt ei jää enam seeriate vaatamise vahele selliseid «on kah»-emotsioonist kantud pause. On väga huvitav ja tahad kohe edasi vaadata.

Eks mõned sarja originaalsed teemad on esmapilgul üllatavad ja šokeerivadki ning tihti segased, nagu juba rõhutatud. Näiteks, misasi õieti on see Hari Seldoni digitaalne koopia, mida nägime esimeses hooajas laeva Raven pardal Gaal Dornickuga vaidlemas? See ei ole ju lihtsalt kogu Seldoni varasema teadmistepagasiga hologramm, kui selle vangistamine tolle rubiku kuubiku sisse enam kui sajandiks sellele hologrammile reaalseid vaimseid piinu valmistab ja ta peaaegu hulluks ajab. Puhtalt digitaalsele teadvusele ei peaks see sajandipikkune ootamine ju midagi tegema. Mismoodi ikkagi saab seesama Seldoni digitaalne teadvus planeedil Oona Maailm endale vana Seldoniga identse füüsilise keha? Mismoodi füüsiliselt pääseb kogu Terminuse populatsioon hooaja lõpus Ajavõlvi-nimelise moodustise sisse, kui nad veel sekundeid enne planeedi hävingut olid sellest kaugel-kaugel väljas. Jne, jne.

cleonXVII

Hooaja esimeses seerias šokeerib vaatajaid Lee Pace’i mängitud kloonimperaatoriga seksiv robot Demerzel, kelle puhul seni teadsime kloonidel temaga vaid tugevat ema-poja suhet olevat. Nüüd siis keerati see perversseks ja intsestlikuks. Ning nagu hooaja lõpus näeme, täpselt selline suhe robot Demerzeliga esimesel Cleonil juba väikse printsina tekibki: esmalt saab lugusid vestvast robotist talle emakuju, mis noormehe kasvades muutub ka seksuaalse ihalduse objektiks. Ja kõige selle juures on algusest peale tegu ju noormehe vangiga. Säärases turvasüsteemis üles kasvanuna pole ime, et Cleon I-st saab selline erakordselt isekas ja ülbe persoon ning üle mõistuse ebaloomuliku kloonjärglaste süsteemi väljamõtleja. Tegu oli lihtsalt väga haige indiviidiga, kellel tekkisid seksuaalsed tunded algselt vaid emarolli täitnud humanoidse roboti vastu. Ja kes otsustas, et selline haige pervert nagu tema peab kloonide kujul jääma sajandeiks, igavesti Galaktikaimpeeriumit valitsema.

cleon-yx

Seda tehes vangistas ta muidugi ka Demerzeli sajandeiks impeeriumi ja nende kloondünastia teenistusse, teisalt andes aga just robotile vangivalvuri rolli, nii et ka kõik ta järglaskloonidest imperaatorid olid tegelikult roboti järelevalvata ja vajadusel hävitada ning uute kloonidega asendada. Tõeliselt saatanlik ja hullumeelne skeem, millise suudab sünnitada vaid lootusetult uinunud mõistus! Kumbki osapool on teise osapoole vang!

Teisalt on see seksuaalnaudinguid pakkuva väliselt inimkujulise roboti teema mängutoomine kena kummardus algtekstile – sarja eellugudele «Enne Asumit» ja «Edasi, Asum», kus Asimovi tahtel harrastab sellist intiimsuhet ju noor Hari Seldon ise. Seksirobot ja elukaaslane Dors Venabili oli juba seal olemas! Pühamehe enda tekstis! Siin ei ole midagi teletegijate välja mõeldud!

demerzel

Hooaja eelviimases seerias vaatajate ees lahti laotuv esimese Cleoni ja robot Demerzeli lugu, muinasjutu vormis edasi antud lood iidsetest robotisõdadest, kus ka eri robotifraktsioonid omavahel sõda pidasid, on kenaks kummarduseks Greg Beari ja David Brini Asumi-romaanidele «Asum ja kaos» ning «Asumi triumf», millest huvilised nende sõdade kohta rohkem saavad lugeda. Sõdade, mille alguse annab kätte Asimov oma romaanis «Robotid ja impeerium», tutvustades kahte eri tüüpi roboteid: esimese seaduse ja nullinda seaduse fraktsiooni esindajaid.

Seriaali teise hooaja tõeliseks kõrghetkeks kindral Riose liini ja selle robotiliini kõrval on aga vaieldamatult mentaalikute kogukonna, mentaalikute planeedi mängutoomine juba nii varases faasis. Nendega hooaja viiendas seerias kohtudes on vaataja korraga jälle tuttaval territooriumil, aga samas ka segaduses: peab see olema Teise Asumi algrakuke? Või hoopis Gaia? Mentaalse kolhoosi mõttes tundub see planeedi Ignis kogukond, mida juhib jõle mutt Tellem Bond pigem viimast meenutavat. Kõik see meenutab Gaiat ka selle poolest kui ühtemoodi mõtlevad ja tegutsevad ja kui samasugust zen-hipijura elu ja olemise kohta nad suust välja ajavad.

demerzel-pea

Selle mentaalse kolhoosi (juhi) kurjakuulutavad plaanid ei jää aga kauaks saladuseks ja vaataja saab aru küll, et see ongi Gaia, Muulade maailm. Goyer lõpuks päris nii seda siiski ei jäta ja lubab vaatajaile, et Hari Seldon ning Gaal Dornick kasvatavad sellest jõugust ikkagi just Teise Asumi matemaatilised mentaalikud – eks saame näha! Igatahes muutub uue keha saanud Hari Seldongi teise hooaja lõpuks päriselt empaatiliseks ja inimlikuks tegelaseks. Tubli!

Kuigi Apple ei ole sarja kolmandat hooaega veel ametlikult ära tellinud, läks see ometigi juba kevadsuvel stuudios eeltootmisse ja mingite kuulujuttude järgi alustati enne stsenaristide streiki juba suvel ka filmivõtteid. Eks kolmanda hooaja ekraanile jõudmine võtab ka parimal juhul aega 2025. aastani. Igatahes on David Goyer sõnaselgelt ütelnud, et kolmas hooaeg on valdavalt Muula lugu ehk siis Asimovi triloogia teise raamatu teise poole ja kolmanda raamatu esimese poole ekraniseering. Nimeliselt on ta lubanud ka tegelasi Toran ja Bayta.

empaatiline

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0808)