1. 2013

Ricardo koputas uksele. Uksele ilmus naisterahvas, avas selle ja kutsus mehe käega viibates sisse. Ta oli deemonlikult kaunis. Pikad, kohe väga pikad mustad juuksed, tumedad silmad, mis otsekui vaatasid Ricardost läbi ja tumepunased huuled. Tema nahk tundus koridori hämaruses nii valge.

“Raha!?” küsis ta nõudlikult.

“Ikka-ikka!” kogeles mees ja võttis põuetaskust suure rahapaki, ulatades selle naisele. “Kas Frederik on kohal?”

Naine raputas pead. Ta võttis rahapaki enda kätte, silitas seda silmi sulgedes ja lausus siis vaikselt: “100 eurot on puudu.”

“Ma tahtsin kontrollida, kas see on tõde, mida räägitakse,” muigas Ricardo ja ulatas naisele puuduva sajalise. Siis võttis ta telefoni ja helistas sõbrale.

“Jou, Frederik!”

“Kuuldel,” vastas sõber.

“Millal sa tuled? Mina olen juba valmis reisile minema.”

“No läheb veel mitu tundi aega. Aga lepime midagi kokku! Mis aastasse?”

“Teeme 1500? Maksa siis nõiale viis tuhat ja aadress oli, nagu sa mäletad, Jalaka allee 15.”

“Oki-doki, näeme minevikus!”

Ricardo järgnes naisele peatrepi all asuva ukseni ja laskus keldrisse. Seal oli avar ja hämar saal, igal pool seinte äärtes küünlad põlemas. Saali keskel olid lavatsid. Mõned olid tühjad, kolmel lamasid inimkehad: pika halli habemega vanamees; blond, suurte rindadega daame ja prillidega noormees hallis ülikonnas.

“Kuhu nemad siis rändasid?” küsis ta uudishimulikult.

“Noormees, te pärite liiga palju. See on konfidentsiaalne, minu- ja nendevaheline info,” vastas naisterahvas ja osutas sõrmega ühele tühjale lavatsile. “Rääkige parem enda soovidest!”

“Noh, et sooviks aastasse 1500. Aga mu sõber tuleb ka varsti ja tahaks ka samasse aega, et me saaks seal koos ringi vaadata.”

“Selge! Heitke pikali ja sulgege silmad!”

Ricardo võttis kingad ning isegi sokid jalast, heitis lavatsile pikali, pani silmad kinni ja toetas käed niuetele, peopesad lae poole. See polnud tema esimene reis. Ta oli käinud kord rändamas saja-aastataguses ajas ning kord ka tulevikus. Jutud imelistest ajarändudest levisid kiiresti ja teatud põrandaalustes ringkondades oli mustlasnõid saavutanud peaaegu et kultusstaatuse.

Naine toetas ühe küünlaga küünlajala Ricardo lavatsi peatsisse. Ta võttis riiulilt mingi salvi ja määris seda mehele otsaette, pihkudesse ja jalataldade alla. Ta kummardas mehe kohale ja pomises midagi, millest tavainimene poleks midagi mõistnud. See kestis ehk kümmekond minutit ja lõppes, kui nõid peopesaga vastu mehe laupa lõi ja karjus “Anima!” Seejärel viis ta küünlajala tagasi seina äärde ja lahkus keldrist, jättes Ricardo keha teise kolme elutu keha seltsi. Nagu poleks mitte midagi juhtunud, sammus naine trepist ülesse teisele korrusele ning hakkas tube koristama.

 

2. 1500

Ruumis oli hämar. Pikapeale hakkasid silmad harjuma ja Ricardo leidis end kõrgest kivist ruumis. Ülevalt poolt lae alt, väikesest trellitatud aknast paistis ka päevavalgust.

“Kes sina selline oled ja kuda sa siia said? Hetk varem sind veel siin polnd,” kostus peenike hääl.

Ricardo vaatas nüüd esmakordselt ruumis ringi. See oli peaaegu tühi, ainukesteks elementideks hunnik õlgi nurgas ning nende peal rätsepistmes istuv räbalates mees, hall habe rinnuni. Nurgas olid väljaheitehunnikud, mille lõhna ta enda õnneks ei tundnud. Seina teises pooles viisid kivist trepiastmed ülespoole, sinna, kus oli massiivne puidust uks, väikese trellitatud aknaga.

“Mina olen Ricardo. Ma tulin aastast 2013. Mis aasta praegu on?” küsitles Ricardo ruumi elanikku, “ja kuhu ma praegu sattusin?”

Paistis, et halli habemega mees oli veidi segaduses. Ta silmitses ilmujat kahtlustavalt ja vastas napisõnaliselt.

“Kongis istun.”

“Mille eest?”

“Aga ega ma siin kaua enam ei istu. Varsti on minuga kõik. Püüdsin metsast jänese, mis kuulus kohalikule krahvile.”

“No vaatame, mida teha annab,” vastas Ricardo ja hõljus trepist ülesse ukseni.

“Vaevalt sa sealt välja saad,” ohkas mees, kuid tema imestuseks kadus külaline läbi ukse. Tal jäi üle vaid silmi hõõruda ja uuesti vaadata. Kongis ei olnud enam kedagi.

“Paistab, et olen siin kongis hulluks läinud,” pomises ta.

Ricardo jõudis pikka koridori ning vaatas ühele ja teisele poole. Siis võttis ta suuna väikesele aknaavale. Häärberi asemel oli kivist torn. Nii umbes kümnemeetrine. Ümberringi olid metsad ja künkad ning nende vahel voolas väike ojake.

“Kaunis vaade,” arvas ta ja vaatas jälle koridori, “kuhu nüüd?”

Paremalt poolt kostus äkitselt teravat kiljumist, niisiis suundus ta sinnapoole. Ta hõljus piki koridori ja sisenes läbi ukse avarasse, valgesse ruumi. See oli piinakamber. Ruumi keskel, lavatsil oli naisterahvas kinni seotud ja kiljus läbilõikavalt. Teine-teiselpool naist seisid kaks meest punaste, vereplekiliste põlledega, ühel peas silmaaukudega kapuuts. Kapuutsiga mees, timukas, rebis tangidega naise käest tükke välja.

“Jõudu tööle!” soovis Ricardo ja jäi uudishimulikult meeste reaktsiooni ootama.

“Mis-kes?” küsis teine, punase habemega mees. Ta haaras tupest pistoda ja sööstis Ricardo poole.

“Kust sa siia said?”

Timukas seisis kui soolasammas. Ta oli tangid klõbinaga põrandale pillanud.

Pistoda raksatas ukse sisse ja punahabe väänas oma käe välja.

“Kas sa oled saatan?” ägises ta põrandale maha istudes.

“Vastupidi,” irvitas Ricardo, “Ma olen ingel ja tulin teid päästma. Teil pole muud valikut, kui kuulata nüüd, mida ma teile ütlen! See on ainuke võimalus, kui tahate taevasse pääseda.”

Punahabe ja timukas heitsid põlvili ja jäid kuulama.

“Päästke too naine lahti,” nõudis ta ja timukas ruttas alandlikult naise ahelaid avama. “Viige ta tohtri juurde ja puhastage tema haavad!”

“See mees, kes krahvi jänest küttis - tema peate samuti lahti päästma ja krahv peab talle kotitäie kulda andma!”

Põlvili mehed ainult koogutasid ja noogutasid.

Ricardo hoidis täiega naeru kinni. Talle meeldis see etendus, mida ta siin korraldas. Kahju, et Frederikki pole veel kohale jõudnud.

“Kui siin on veel vange - päästke ka nemad koheselt lahti!”

Äkki kuulis ta pikka kraapivat häält. Justnagu oleks keegi tema kõrva ääres luku lahti või kinni tõmmanud. Ta vaatas ärevalt ringi.

“Midagi on siin mäda,” mõtles ta endamisi. “Ma ei mäleta enam, kuidas ja millal ma õigesse aega tagasi saan.”

 

3. Hull Ants

“Hõkk, kas keegi ka kodos?” kopsis Hull Ants uksele, ise ühelt jalalt teisele tuikudes.

Kuna keegi ei vastanud, lükkas ta jalaga ukse lahti ja sisenes häärberisse. See ei olnud tal mitte esimene kord võõrasse majja tungida. Aga ta ei teinud ju seda paha pärast. Ta lihtsalt oli selline uudishimulik inimene, kes toppis oma nina igale poole. Piilus akendest sisse, ronis mõnikord võõrastesse autodesse ja jäi nendesse magama või kuses uhke villa hoovis basseini. Samas, kui ta nägi, et miskit oli katki, võttis kätte ja parandas selle ära. Vähemalt omast arust. Ta oli kohtuski mitu korda käinud, aga iga kord kohtupingis istudes ja oma suurte süütute silmadega ringi vaadates, hakkas isegi hagejal temast kahju ning süüdimõistmisest loobuti.

Niisiis tuigerdas Ants esikusse ja vaatas ringi.

“Küll ikke mõned elavad häste, hõkk,” kommenteeris ta ja tatsas ebamääraselt ringi, kuni jõudis trepitaguse ukseni. Ka see avanes lükates ning mees sammus veidi ettevaatlikult astmetest alla küünalde särelusse.

Esialgu jäi ta lavatsitel lamavaid, liikumatuid kehasid üksisilmi põrnitsema, seejärel hakkas ta süda kiiremini põksuma, ta keeras kanna pealt ringi ja põgenes. Ei te tuikunud ega tuigerdanud enam, sest see vaatepilt lõi ta pea üsna selgeks. Põgenes majast ja hoovist, haaras ta esimesel mehel, diplomaadiga härrasmehel, rinnust kinni ja karjus: “Ses majas sääl om surnud inimsed,” osutas ta enda selja taha.

Mehel ei jäänud midagi muud üle, kui helistas ja kutsus politseinikud kohale. Läks napilt kümmekond minutit kui esimesed autod sireenide huilates kohale jõudsid ning Antsu, kes ennast väga tähtsa tunnistajana tundis, ümber piirasid.

“Sääl om oma kümmekond surnukeha. Mehad ja naesed,” lausus ta salapäraselt.

Hull Ants oli ka politseiinspektoritele tuttav kuju ning nad ei võtnud tema juttu kunagi väga tõsiselt, küll aga jäi nooremohvitser temaga sõbralikult lobisema, sellal kui teised kogenumad detektiivid ettevaatlikult maja juurde läksid ja lahtisest uksest sisse piilusid.

“Seis! Tulistame!” hüüdsid nad nõiale, kes koristamisega ühele poole oli jõudnud ning kavatses just keldrisse siseneda. Naine ehmatas ja tegi vägagi järsu liigutuse, mispeale nooremohvitser Nero teda tulistas.

“Fuck!” karjus laskja.

Nad kummardasid naise kohale. Siin ei andnud enam midagi teha. Kuul oli tabanud otse südamesse. Ühtegi relva naise läbiotsimisel mehed ei tuvastanud.

“Eks sa pead nüüd seda jaoskonnas selgitama hakkama!” ohkas teine ohvitser.

Koos sündmuspaigale kohale tulnud kohtuarstidega sisenesid nad keldrisse ja avastasid ühegi nähtava vigastuseta keha.

Hull Ants käis samal ajal mööda maja ringi, segas uurijaid ja koronere, rääkis neile enda nägemusi ja versioone sündmustest ja juhtumistest, mis aja jooksul koguaeg muutusid. Kuni selleni välja, et keldrist läks käik inimsööjate koopasse, kes nood vaesekesed verest tühjaks imesid.

“Kuradi lobamokk,” kommenteeris üks koroneridest Antsu ja tõmbas Ricardo laibakoti luku raksuga kinni.

 

4. Frederik

Frederik kihutas pärast tööd seansile. Kui ta Jalaka alleele pööras, sõitis temast mööda politseiauto. Ja siis veel üks.

“Mida kuradit?” kirus mees ja pani autoraadio kinni, kui temast vihises mööda veel mitu masinat, kaasa arvatud mõned surnuautod.

Frederik parkis oma Porsche mõned majad sündmuspaigast kaugemale ning läks kohapeale asja uurima. Jalaka allee 15 oli kollaste lintidega ümbritsetud. Seal toimetas veel vaid üks vanem politseiuurija, kes asju kokku pakkis.

“Mis siin toimus?” küsis Frederik nii ükskõikselt kui suutis, ise sisemiselt värisedes.

“Mingid laibad keldris ja üks naine lasti maha,” vastas mees, kuid taipas siis, et võib liig-palju lobiseda ja muutis oma hääletooni, “aga laske nüüd jalga, ma teen tööd!”

“Vabandage!” pomises Frederik, “Ma lihtsalt uudishimutsen.”

Ta jalutas rahulikult mehe vaateväljast välja, seejärel jooksis ümber nurga ja upitas end üle aia. Hiilinud maja taha lähenes ta tagumisele sissekäigule terrassil. Väheke muukimist ja uks saigi lahti.

“No vaatame, mis siin juhtus,” pomises ta ja astus üle kriidiga kritseldatud inimkuju, mille keskelt paistis ilmatu lai verelaik.

Nice works, suckers! Kui nõid surnud on, siis on ka ajarändudel kriips peal.”

Ta tõmbas käe varrukasse, et mitte keldriukse lingile ega valgustite lülititele sõrmejälgi jätta.

Järsku tundis ta seljale tõuget ja ta koperdas treppidest alla keldrisse, uks aga prantsatas tema seljataga kinni. Frederik tõusis ja vaatas ringi. Lavatsid olid tühjad. Siin-seal vedelesid mõned kuriteopaiga kollaseid numbritähised. Ta läks trepist üles ja katsus ust. See oli lukus.

“Noh, jõudsidki pärale,” kuulis ta äkki altpoolt sõbra häält.

“Mis siin juhtus?” küsis ta ja ruttas tagasi alla keldrisse. Ricardo istus ühel lavatsil ja kõigutas jalgu.

“Mis juhtus? Mis juhtus?” osatas too sõpra, “Üks pooletoobine võõras tuli keset seanssi siia ja tõenäoliselt kutsus ka võmmid kohale.”

“Nooh? Ja sa jõudsid putku panna?”

“Mitte päris,” ohkas Ricardo kurvalt, kuid tema suunurk oli muigel ja silmad särasid lõbusalt.

“Ma ei saa pihta,” vangutas Frederik pead.

“Ma ei saanud kehasse tagasi ja siin ma siis elutsesin kõik need aastad. Aga seda ma ütlen, et kuradi pull koht on see. Ma arvan, et niipalju negatiivset energiat pole kusagile mujale kogunenud, kui siia majja.”

“Et sa oled siis surnud või?”

“No shit, Sherlock,” naeris Ricardo.

Frederik sügas kukalt.

“Aga vähemalt ma sain vahepeal teada, kuidas oleks võimalik oma kehasse tagasi saada. Siin oli kunagi nõiakool ja raamatukogu erinevate raamatute ja väljaannetega, kus kirjas igasugused rituaalide. Esmeralda oli siin nõiakoolis noor õpilane.”

“Esmeralda?”

“Just! Seesama nõid, kes siin ajarändamise seansse korraldas. Tema lükkaski sind praegu siia keldrisse.”

“Kas ta lasti maha?”

“Jah! Ta kummitab ka nüüd siin. No vot see maja - siin oli tulekahju umbes kuuskümmend aastat tagasi ja kogu raamatukogu põles maha. Esmeralda ostis hiljuti selle maja, renoveeris seda ja hakkas siin oma nõiduseid tegema.”

“Vaesekene,” lausus Frederik, “kõik need aastad oled sa siin niimoodi piinelnud.”

“Ma ei nimetaks seda päris niimoodi. Aeg kulgeb siin hoopis teistmoodi,” ütles Ricardo ja tegi sõrmenipsu, “no umbes nii.”

Ülevalt kostus samme ja Esmeralda torisemist.

“Ma nägin ennast ja nägin sindki korduvalt siia majja tulemas, aga ma ei saanud meiega kontakti. Ma nägin, kuidas Esmeralda seansse läbi viis ja oskaks nüüd sind juhendada, kuidas ma tagasi saan. Aga selleks on mul enda keha vaja.”

“Kus see on?” küsis Frederik ja vaatas keldris ringi.

“Tõenäoliselt surnukuuris, kus mujal. Sul tuleb see sealt ära varastada ja siia tagasi tuua.”

“Ok! Kuidas ma siit keldrist välja saan?”

“Oota!”

Ricardo hõljus trepi kohal keldriukseni ning haitus. Kostus lukuklõbinat ja uks läks lahti.

“Noh, ruttu jookse! Enne, kui Esmeralda jõuab.”

Frederik jooksis trepist üles, keldriuksest välja ja ruttas välisukse poole. Selja tagant kostvast kõrvulukustavast kriiskamisest välja tegemata tormas ta majast välja ning suundus enda auto poole. Nüüd tuleb välja mõelda plaan, kuidas sõbra surnukeha surnukuurist ära näpata ja siia tassida.

 

5. Ricardo

Ricardo lamas keldris, sellesama lavatsi peal, kust ta justnagu sadu aastaid tagasi, kuigi tehniliselt hommikul, rändama läks.

“Loodad, et tal õnnestub?” küsis Pierre, kes lamas naaberlavatsil. Pika halli habemega miljonäri kummitus, kes temaga samal ajal kehad kaotas.

“Ikka! Me oleme parimad sõbrad ja ta teeks minu jaoks kõik.”

“Äkki aitad siis mindki? Ma annan poole oma varast sulle.”

“No mõtleme. Sulle kuulus vist see loss kesklinnas, saarekesel, keset jõge? Ettemaksuks ehk seifikood või midagi?”

“Lööme kasvõi kohe käed! Minu kabineti seifi kood on Volcano9471500. Seal on mul veidi sularaha, tähtsamad aktsiad ja mõned ärisaladused.”

“Aga mina?” küsis kõhetu punapäine taluriietes näitsik, kes seisis alandlikult seina ääres.

“Kahjuks on see võimatu. Su kehast pole tõenäoliselt enam midagi järel ja kui olekski, sa ei teaks, kust seda otsida.”

Näitsiku pea vajus kurvalt longu.

“Ma arvan, et su sõber lasi lihtsalt jalga,” haigutas Pierre.

Õnneks ei olnud Pierre’il õigus. Ülevalt kostus ukse kriiksumist, seejärel kõndis keegi raskete sammudega nende pea kohal ning keldri uks paiskuski lahti. Frederik sammus aeglaselt trepist alla, must laibakott õlal, heitis Ricardole tähendusrikka pilgu ja heitis koorma esimesele lavatsile.

“Huhh! Hakkama sain,” kommenteeris ta ja tõmbas kriginaga laibakoti luku lahti.

Ricardo võpatas. See heli tekitas Déjà-vu tunde.

“Tõid ikka õige keha?”

“No kas ma’s oma sõpra ära ei tunne.”

“Väga hea! Tõsta mind selili ja viska see kott sinna nurka!”

Pierre, punapäine näitsik ja veel paar kuju kogunesid ümber Ricardo elutu keha. Frederik neid ei näinud.

“Võta see küünlaalus sealt, pane mu peatsisse ja süüta kõik kolm küünalt põlema,” õpetas Ricardo sõpra, “siis otsi! Siin lavatsi all peab olema üks hõbedane nuga. Pane see samuti minu peatsisse.”

“Nii ja nüüd?”

“Nüüd pane mõlemad käed mu laubale ja ütle “Sorvok, incendia vekor!””

“Sorvok, incendia vekor!” lausus Frederik pühalikult.

Ta ootas hetke ja sosistas siis: “Kas veel midagi?”

Ricardo ei vastanud. Frederik vaatas ruumis ringi, kuid ei märganud sõbra vaimu enam kuskil. Äkki hakkas lavatsil lamav keha tõmblema ja läkastama.

“Töötaski? Ricardo, kas sa kuuled mind?” küsis Frederik ja katsus sõbra kaelal pulssi. Kuigi ta seda ei tundnud, hakkas keha aina intensiivsemalt rappuma ning lõpuks avanesid silmadki.

Korisedes midagi arusaamatut, tõusis ta aeglaselt istuliasendisse, võttis rituaalinoa ning lõikas ootamatult Frederiku kõri läbi!

“Halani Vita!” hüüdis ta heleda häälega ning kaaslase kehast hakkas ere energiajuga aeglaselt tema sisse voolama, kuni elutu keha põrandale prantsatas.

“Nii et see oli hoopis trikk?” küsis Pierre imestunult, “sa valetasid oma sõbrale?”

“Ma ei vaja enam sõpru, ma ei vaja enam kedagi, aga hoidku vaenlased mu eest! Senikaua, kuni sina siin need aastad vaimuna niisama lulli lõid, õppisin mina mitmeid võlusõnu ja rituaale. Nüüd lähen teen su seifi tühjaks ja alustan uut, pikka elu. Iga hing, mida ma ohvriks toon, pikendab seda veelgi.”

Ta naeris võika irvega ning liipas siis, ise üleni verega kaetud, vasakut jalga ebaloomulikult järele lohistades trepi poole.

* * *

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0573)