Reaktor on vaikselt kümne tegutsemisaasta tähistamislainelt jõudnud tagasi tavapärasesse rütmi. Aga ega sellest siis hoog ei rauge. Mitmendat korda lähen kaanepilti ümber tegema, sest arvustusi muudkui laekub ja laekub. Käidi teatris ja käidi kinos. Või siis, moodsamas võtmes: vaadati kino ja teatrit kodudiivanilt. Tulemuseks on igatahes kaks arvustust Indrek Hargla lavastusele "Hingede tund". Ka filmiarvustused on omavahel seotud: tegemist on Marveli neljanda laine filmidega. Ja muidugi on arvustusi eesti ulmeraamatutele, lausa viis tükki. Õnneks on tasakaalustamiseks ka neli värsket juttu pakkuda. Mairi Laurik avaldab arvamust mütoloogiast noortekirjanduses. Ja muidugi tasub lugeda Laura intervjuud Häli Kivisillaga, mis on 3600 sõna pikk ja natuke pealegi.
Ulmestaariks on meil Jaak Herbst, kes käib 9. klassis, aga kellelt avaldame selles numbris juba viienda jutu.
Kui Zoom hääled sisse võtab, ja ühendused paika saavad, hakkab Tartus juba pimedaks minema. Soojenduseks ja jutulõnga veeremasaamiseks muljetame pisut Täheaja kogumiku teemadel. Nimelt on “Pahura jumala” paberraamat Mehhikosse kohale lennanud ja Häli seda ka lugeda jõudnud.
Ära, kurat, näperda ouija lauda!
Lilian:
28. november, Kellerteater, Indrek Hargla ja „Hingede tund“, lavastaja Vahur Keller.
On jõuluõhtu. Kolm endist klassikaaslast tulevad kokku üksildasse maamajja, millega neid seovad sünged mälestused. Ühel neist on plaan korraldada eksperiment, mis teisi esmapilgul hirmutab. Eesmärgiks saada selgust mõistatusele, mis võib-olla peaks jääma saladuseks.
Luubi alla võetakse inimese sees toimuv.
Sel ajal, kui meie usinamad korrespondendid Tallinna esietendusele kohale sõitsid ja päriselt teatriõhku nuhutasid, kogunes Reaktori tuumik ühiselt vaatama „Hingede tunni“ otseülekannet.
Ei saa salata, et virtuaalteatril on kodunohiku seisukohast mõned ilmsed eelised: istuda saab oma tooli peal just nii pidustes pükstes, kui tuju on; etenduse ajal võib kedagi häirimata väisata küünarnukikõrvast puhvetit; võib kartmatult köhatada ja kehitada, omadele võib vahetuid mõtteid kohe välja öelda, muretsemata, mida saalis sellest arvatakse; võib Weinbergi-viite peale kõva häälega naerda, kuigi stseen on surmtõsine; ning muidugi võib etenduse muljeid jooksvalt üles tähendada.
Vaatamise käigus selgus, et lisaks laisa-inimese paketile olid ülekantud teatri kasuks tõhusalt ja loominguliselt tööle pandud ka veel põnevad tehnovõtted.
Novembri keskpaiku tassis Omniva kratt nelja tee ringile värske trükimusta järele lõhnava kompsu. Püüdsin sellest õues õunapuuraagude taustal autentset novembrilist ilupilti teha, aga ülalt tilkus mingit lödi kaela ja nii tuli kiirelt kodanliku heaolu tingimustesse ümber kolida.
Koomiksi-november algab täpselt samas kohas, kus romaan: päike tuleb korraks välja ja võetakse siis kohe jälle ära. Enne kui etendub sulase Jaani kurbmäng, mis nii siin kui algtekstis märgib maha loo emotsionaalsed ilmakaared, kohtume visuaalis siiski kõigepealt rehepapi endaga.
Alustama peaks vast selgitusest – ma olen siinvaadeldavale raamatule järelsõna kirjutanud ning alul oli mul isegi teatavaid kõhklusi, kas ma tohiks üldse seda raamatut arvustada. Noh, et olen kuidagi seotud ju! Samas, eks eesti ulme ole niiehknaa selline pisike konnatiik, kus kõik on praktiliselt kõigiga seotud. Pealegi, järelsõna ja arvustus on siiski pisut erinevad asjad ja eks neil ole ka erinevad eesmärgid, kattub vaid see, et mõlemad püüavad autorit-raamatut tutvustada.
„Teekond Ridamuseni“ on jutukogu, mille kaante vahele on koondatud valik Maniakkide Tänava ulmejutuloomingut aastaist 2011 kuni 2019, olles niimoodi omamoodi järjeks autori esikkogule „Euromant“ (2011).
Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia traditsioonilise jutuvõistluse viimasest saagist on veidi aega mööda läinud ja nüüd olen minagi jõudnud end toimunuga kurssi viia. Üldiselt olen alati ka ise osa võtnud, seekord kahjuks ei jõudnud, ent seevastu on võimalus suurema rivaalitsemiseta teiste osavõtjate lugusid nautida või siis mitte nautida, olenevalt loost.
Mis siin avalikku saladust salata, et mulle endale meeldivad kõige enam seikluslikud lood. Kui ma enne jutuvõistlust uurisin žürii koosseisu, siis oli kõhus kergelt kõhe olemine ja suured kahtlused, kas mõni minu maitsele sobiv lugu ka ikka esikümnesse ja Täheaega jõuab. Nagu vana Baskin ühes sketšis ütles: kahtlusi ei olnud, aga kõhklused küll. No õnneks kui jutuvõistluse Täheaeg minu lugemislauale jõudis, siis kõhklused summutati ja kahtlused kaotati.
Kõigepealt kui raamatu koju tõin, rändas see 10-aastase lugemislauale. Luges läbi nagu naksti, siis alles sain ise jaole.
Esimene mõte lugema hakates oli paralleel „Jumanjiga,“ selle uuema versiooniga. Kuigi tegelikult ega liiga palju sarnast ei ole, lihtsalt natuke samamoodi raam. Esiotsa tundus, et virtuaalis hakkavad seiklema neli tegelast, ehkki nii päris ei läinud. Virtuaalreaalsuses toimuval mängul on oma saladused, tegelased jäävad sinna ootamatult kinni ja enne välja ei saa, kui quest tehtud. Sarnasena mõjus seegi, et tegelaste avatarid erinevad märgatavalt pärismaailma-minadest (mis on ju tegelikult mängu puhul loogiline). Alguses üleliigse või kasutuna tundunud oskused osutuvad siiski kasulikuks ja vajalikuks. Aga sellega said paralleelid otsa ka.
Sel sügisel olen juhtunud lugema ootamatult palju noortekirjandust, nii et vaim oli Häli Kivisilla esikromaaniks valmis. Autor on uustulnuk Eesti ulmemaastikul, kuid suutis kiiresti ennast tõestada, võites lühilooga „Juhtumised Pahura Jumala baaris” selleaastase ulmejutuvõistluse. Olles seda jutustust lugenud ning ka heaks kiitnud, olid ootused ka käesolevale raamatule suhteliselt kõrgeks kruvitud.
Kui nüüd küsida, et miks minusugune keskealine meesterahvas loeb noortele ja pigem isegi tüdrukutele suunatud kirjandust, siis põhjuseid on mitmeid. Esiteks teen ma „luuret” järgmisele põlvkonnale sobiliku lugemismaterjali osas, lootuses saada ka lisainfot, millised teemad tänapäeva noori autorite arvates kõnetavad ning nende maailmavaadet kujundavad. Teiseks proovin olla kursis ka selle osaga Eesti ulmemaastikust, sest väike sisemine sund on proovida kõik trükisõnast ilmuvad paremad kodumaised palad ära lugeda.
Esiteks: kavatsen siin arvustuses läbivalt kasutada inglisepäraseid nimesid, sest selle tohutu maailma iga kodumaise tõlke väljaotsimine lihtsalt pole vaeva väärt.
Marvel lüpsab raha faaside kaupa. Esimeses faasis tutvustati meile tegelasi, sellest ka n-ö tegelaskesksed filmid: „Iron Man“, „Hulk“, „Thor“, „Captain America“ ja esimene „Avengers“. Teises faasis tutvustati veel tegelasi: „Ant-Man“, „Guardians of the Galaxy“, kõrvaltegelasi: „Iron Man 3“, „Thor: Dark World“, „Captain America: The Winter Soldier“, „Avengers: Age of Ultron“. Nendega hakati vaikselt ka tegelasi kokku tooma kolmanda faasi jaoks, kus hakkasid juba multiversumid ja asjad põimuma. Sinna katlasse kuuluvad siis: „Captain America: Civil War“, „Doctor Strange“, „Guardians of the Galaxy Vol.
Kui Ameerika koomiksikunstnik, kirjanik ja toimetaja Jack Kirby 1970. aastal pettumuse ja lahkarvamuste tõttu Marvelist pearivaali DC ridadesse kolis, olid tema ja Stan Lee kaasautori sulest-pintslist loodud firma kuulsaimad tegelased Kapten Ameerika, Raudmees, Hulk, Thor, Fantastiline Nelik ja X-mehed. Detective Comicsi vabad käed andsid Kirby’le võimaluse luua Neljanda Maailma lood (Fourth World), mille finantsiline ebaedu oli aga üheks põhjuseks, miks autor viis aastat hiljem Marvelisse naasis. Kadunud poja esimeseks suureks projektiks olid Igavesed (Eternals).
Oscariga pärjatud režissöör Chloe Zhao (“Nomaadimaa”, 2020) linateos tegelastest, kelle esialgne lühike koomiksisari (aastatel 1976-1978 ja 1985-1986) katkestati kahel korral, ja keda ei õnnestunud isegi Neil Gaimani ja Marveli ühe menukaima kunstniku John Romita Jr.
Kodune teraapia
Maarja
Kruusmets
Elu ja selle stressifaktorid... Dianale antakse tööl mõista, et kui teda mõeldaksegi ülendada, siis üksnes tema ilu pärast. Diana hea sõbra tüdruksõber süüdistab teda mehe ülelöömises. Viimaks on Diana peigmees tema peale solvunud, et see ei tulnud kaasa kokkusaamisele sõpradega. Need vestlused ja tülid ajavad Dianat ärevaks. Mida ta teeb - võtab kodus riiuli pealt kaardipakisuuruse musta läikiva vidina ja laseb sel imeda endasse kõik need negatiivsed emotsioonid. Sel masinal on ent üks vajakajäämine - mahupiirang...
Pärast seda, kui ma olin üle lugenud oma teksti, vaatasin siis lugeda Kruusmetsa teksti ja korraks tundsin mingit alaväärset kimbatust - tema teksti jutustav osa jookseb palju paremini, palju vilunumalt kui minul. Laused mõjusid värskematena.
Selle esmamulje pealt oleksin tulistanud mingi ootamatu kiidulaulu.
Nõukogude ulme patriarh Aleksandr Kazantsev (1906-2002) oli malemuusa Caissa austajate seas üpris erandlik tegelane. Nimelt, kuigi ta armastas ka normaalset malemängu, oli tema suur armastus maleülesannete koostamine. Ja sellel alal on vaid vähesed tema saavutusteni jõudnud.
KUU PROMINENT: Charles Duke (3. oktoober, 86. sünnipäev)
Charles Duke oli USA astronaut. 16. aprillil 1972 sai temast "Apollo 16" pardal esimene kaksik kosmoses ja 21. aprillil 1972 kõigi aegade noorim inimene Kuul (36 aastat ja 201 päeva, see rekord püsib tänapäevani). Kuu peal on proovitud mitmesuguseid spordialasid, Duke püstitas Kuu rekordi kaugushüppes, milleks jäi 81 cm. Enamik meist hüppaks Maal suurest raskusjõust hoolimata oluliselt kaugemale. Maandudes kukkus ta selili oma elutagamissüsteemi peale ja kui see oleks katki läinud, oleks temast saanud esimene Kuul surnud inimene. Kuu nõrk raskusjõud päästis ta. Kuureiside alguses pidid astronaudid olema pärast kosmoses käimist paar nädalat karantiinis, et mitte pisikuid levitada. Duke tõi "Apollo 13" liikmele Ken Mattinglyle punetised ja Mattingly tuli meeskonnast välja võtta.
Ettekanne Tammsaare muuseumi XVI sügiskonverentsilt „Moodne müüt"
Üheks esmapilgul ehk väheoluliseks või veidraks murepunktiks meie kirjandus- ja kultuurimaastikul on teismelised. Teismelistega ongi veidi kummalised lood. Ilmselt on iga siinviibija korduvalt kuulnud, et tänapäeva noored ei loe või istuvad ainult nutitelefonides ja muutuvad seetõttu kirjaoskamatuteks. Ei! Sellest ma ei räägi. Pigem tahaksin sellele vastu vaielda ja öelda, et pole neil tänapäeva noortel häda midagi. Pealegi „teismelised ei loe" on märkimisväärselt vanem probleem.
Juba 1971. aastal kirjutas Rosemary Winebrenner lapsevanemaile selgitada püüdes sellest, miks nende teismelised ei loe. Ühtlasi pakkus ta välja ka lahendusideid, kuidas neid teismelisi lugema meelitada.
Viimase sõja viimane sõdur
Vene ulme antoloogia
Koostaja ja tõlkija Veiko Belials
Veiko Belials jätkab antoloogiaga „Viimase sõja viimane sõdur“ vene ulme tutvustamist, seekord teemaks sõda, hädaoht, surm ja inimene selle kõige keskel. Kogumiku lugusid ühendab oht, millega inimkond ka tulevikus silmitsi seisab. Pole oluline, kas oma lollusest, või lihtsalt läks nii, ja kas vastas on omad või võõrad – tuleb tõusta relvile. Ja mitte alati ei saada meid võidud. Ja isegi kui saadavad, ei pruugi see midagi head tähendada.
„Me teadsime, et läheme surma. Noh, teiste suhtes pole ma kindel, aga mina teadsin selgelt. Taipasin seda kohe, kui selle neetud planetoidi fotosid nägin. Sellel polnud isegi nime, ainult number taevakehade üldises registris – F-4191.
Ulmestaar Laur Teiva alias Jaak Herbst
1. Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?
Hetkel loetavatest raamatutest on käsil kohustuslik, Tuglase novell “Popi ja Huhuu”. Muidu seisab raamatukapi peal Tonny Gulløvi “1000-aastane kuningriik”, järjehoidja seisab üpris raamatu algupoolel.
Sügispäike kuldas taamal paistvat mitmevärvilist metsaviirgu ning kõditas Markuse nina, pannes teda aevastama. Ta lasi parema käe autoroolist lahti ning õngitses välja päikeseprillid. Lapsena oli sügis mehe jaoks tähendanud uue ja põneva kooliaasta algust, nüüd tuletasid värvilised puulehed ning karge sügisõhk talle aga meelde, et pool elu on juba elatud ning kõik liigub paratamatult vältimatu lõpu poole.
“Issi, kas me oleme varsti kohal?”
Poja hääl kiskus Markuse melanhoolsetest mõtetest välja. Kusti oli seitsmeaastane elav laps ning tema kõrval unustas mees sageli oma turjale kogunenud aastad.
“Jah, üsna varsti, sõbrake. Pea veel pisut vastu.” Mees heitis pilgu kõrvalistmel tukastavale naisele ja naeratas. Mariel oli alati suhtunud autosõitu kui teretulnud võimalusse unenägudemaale reisida.
„NONSENS!!! Uskumatu! See on barbaarne! Öelge mulle, preili Schultz, kas me elame 20. sajandil või pimedal keskajal?“
„20. sajandil loomulikult, härra Tšiž.“
Härra Tšiži närviline edasi-tagasi kõnd peatus hetkeks. Tema tähelepanu oli hõivanud kergelt vetruv põrandalaud. Kui varasemalt sai ta anda ilma pikema järelemõtlemiseta korralduse vana põrand üles kiskuda ja uus asemele panna, siis nüüd ei olnud see enam võimalik. Paraku oli keisril neil päevil suuremaidki muresid kui ühe provintsihaigla mädane põrand. Suur ilmasõda oli sulgenud nii keskvõimu rahakukru kui ka peletanud Jurjevist minema kõik vähegi austusväärsed meditsiiniteadlased.
Vaatasin selja taha ja muidugi üritas surnumanaja põgeneda. Tema viis käsilast lamasid minu ümber, tükkideks hakitult, puretud ja põlenuna. Tema odav H&Mi must jope, mis pidi talle hirmsa välimuse andma, rebenes mingi raudtüki küljes ja ta komistas, maandudes raskelt peaga vastu maad. Isegi nii kaugelt nägin verd surnumanaja ümber valguvat. Kuid see sindrinahk oli elus ja roomas edasi, ostukeskuse parkla väljapääsu poole.
Mõne kiire sammuga olin tema juures ja köitsin ta tuuletarga köidikutega kinni.
