Sel ajal, kui meie usinamad korrespondendid Tallinna esietendusele kohale sõitsid ja päriselt teatriõhku nuhutasid, kogunes Reaktori tuumik ühiselt vaatama „Hingede tunni“ otseülekannet.
Ei saa salata, et virtuaalteatril on kodunohiku seisukohast mõned ilmsed eelised: istuda saab oma tooli peal just nii pidustes pükstes, kui tuju on; etenduse ajal võib kedagi häirimata väisata küünarnukikõrvast puhvetit; võib kartmatult köhatada ja kehitada, omadele võib vahetuid mõtteid kohe välja öelda, muretsemata, mida saalis sellest arvatakse; võib Weinbergi-viite peale kõva häälega naerda, kuigi stseen on surmtõsine; ning muidugi võib etenduse muljeid jooksvalt üles tähendada.
Vaatamise käigus selgus, et lisaks laisa-inimese paketile olid ülekantud teatri kasuks tõhusalt ja loominguliselt tööle pandud ka veel põnevad tehnovõtted. (Sedasama kaameraga ja tehnikaga mängimise olulisust toob pressiteadetes esile ka lavastaja.) Mõne stseeni puhul tekkis isegi kahtlus, et meie kodus saame kõvema laksu kui kohapeal vaatajad! Näiteks lubas sujuv vaatenurkade vahetamine ühtmoodi hästi kaasa elada nii tempokamale kogu-lava tegevusele, kui tegelastele päris ligi hiilida ja näiteks piiluda, mida seal laua peal lõigatakse ja kleebitakse. Ja kas saalipublik üldse nägi, mida Indreku… hm, tähendab meestegelase lavakaamera näitas? Meie nägime!
Lugu ise kulgeb klassikalises krimkaformaadis, lisaks teispoolsuse-võnked, selgimistega. Eraldatud paika koguneb väike seltskond, kelle südametunnistus ei ole puhas ja keda seob lisaks pikemale minevikule veel aastatagune surmajuhtum sellessamas tegevuspaigas. (Muide, lavakaamera näitab meile ära ka tegevusaja - 2008. Hiljem saab aastanumber ka tegelaste suu läbi kinnitust.) Tegelased tulevad kokku, alguses igaüks omas rööpas ja üksteisest agressiivselt mööda rääkides. Paarikümne minuti peal hakkab saabumispaanika rahunema ja tegelaste must pesu bravuurimantli vahelt välja ripnema.
Toimetuse publik igatahes märkis siinkohal, et oleks meil nii kirjud klassikokkutulekud, läheks mõnikord ehk isegi kohale!
Tunni aja peale saab selgeks, et olgu vaimudega, kuidas on, tegelastel on üksteise suhtes konfliktsed huvid ja põhjust mõndagi varjata. Samuti on igaühel isiklik põhjus kohtumisele paigale jääda: kes tahab lihtsalt kodusest karskusepesast natukeseks ära metsa jooma pääseda, kes püüab maailmakaost ilusasti kastikeste sisse sildikeste alla meelest ära paigutada, kellel on tungiv soov tunnetada seda, mida mõistuse võtmes seletada ei saa.
Nutikaid lisakihte lisavad etenduskogemusele lavakaamera ja taldrikukeerutamise-alus. Eriti viimase pooltunni sees, kui tegelaste läbielamised aina veidramaks kätte lähevad, tekib tunne, et virtuaalvaatajatel on mõningane eelis, sest mitmed efektid tunduvad võimsa vungi just kaamera kaudu kätte saavat. (Muide, alles järgmisel päeval, tegijate nimekirja lugedes, hakkas mulle koitma, kui palju koreograafilist komponenti etendus sisaldas – kolm tegelast liikusid ju suure osa ajast kindla kava järgi, tihti sünkroonis, sellesama lavakaamera ja taldrikukeerutaja pilli järgi.)
Kaamera vahendusel mõjus eriti ägedalt moment, kus üks tegelane, viibides teistest füüsiliselt eemal, lisas oma osa ühistesse liigutustesse – seda näidati kõigepealt otse, publiku poolt, nii et oli selge, kes istub kus. Siis aga võeti üles teist nurka, mis tegelased sundperspektiiviga kokku lükkas ja andis nõnda vaatajale võimaluse teatud järeldusi teha. Näiteks järeldusi teemal, kes just missuguseid võnkeid põhjustab ja kes keda kummitab.
Kokkupanekust rääkides – veidi jäi kripeldama see, et just siis kui lugu hoo sisse sai, tuli lõpp kätte. Toimetuse kolleegium arvas selle koha peal üksmeelselt, et pärast müsteeriumi mõrvaosa lahenduse esitamist oleksime ühte väikest vinti veel tegevusele otsa tahtnud. Võib-olla siin avaldubki kodunohiku ekraaniteatri nõrgem külg – jõuad parajasti selleks ajaks sisse elada, kui lugu juba lõpetama hakatakse.
Mõned etenduseaegsed spekulatsioonid jäid samuti kripeldama, seekord küll juba meeldiva mõttekõdi võtmes: kuhu siis kadusid ülejäänud klassikaaslased? Kas need kolm tegelast ise olid tegevuse toimumise ajal üleüldse enam elus? (Selle küsimuse inspireeris Jakuudi etnoõudu-film, millega kogemata seos tekkis.) Kes üritas keda mis suunas mõjutada? Mis oli „nurmenukutee” sees tegelikult?
Ja kui mõtte veel vallatumalt lendu lubasin, siis tekkisid mitmesugused otsesemad ja kaudsemad seosed suvise nõia-etendusega. Osalt muidugi tänu sellele, et sama näitleja mängib mõlemas, aga, noh, nii üleüldse on ju põnev lugusid mõttes sama maailma sisse sobitada!
Pildimaterjaliks on ekraanitõmmised otseülekandelt. Lisainfot ja profifotosid vt. novembri ulmkonnakroonikast Kellerteatri lõigust:
https://www.ulmeajakiri.ee/?ulmkonnakroonika-11/21
