Tere, hea lugeja!
Täna ma pikka juttu ei tee, sest pikk jutt kulus juba teise kohta ära ja kohe peab numbri üles panema.
Ütlen vaid "suur aitäh" kõigile, kes on saatnud kaastöid, eriti esmakordsetele autoritele.
Sõprade või lihtsalt lähedaste inimeste surm on vist asi, millega ei saa harjuda. Ma pole enam noor ja on enam kui ilmselge, et surmaga tuleb ühe sagedamini kokku puutuda, aga siis tuleb järgmine teade ning jälle oled sõnatu ja lömmis.
Ma ei julge päris kindlalt väita, mis aastal ma Marekiga tuttavaks sain, aga võin päris kindlalt oletada, et aasta 1986 või 1987, tõenäoliselt oli sügis või talv. Olime noored karvased, keda sidus punk ja lugemine. Sealjuures polnud mina punkar ja Marek kindlasti mitte tüüpiline punkar. Anarhist kindlasti, aga mitte selline, kellele piisas „kui seinale kritseldad A“. Ei, Marek luges ja uuris seda teemat põhjalikult – mäletan, et nägin teda lugemas mingit tsaariaegset nn jättidega venekeelset Max Stirneri raamatut.
Pungiga on seotud ka Mareki hüüdnimi Kiilakas. Mu kätte sattus üks pungilint, kus väljamaa pungi lõppu oli lindistatud ka kolm eestikeelset lugu.Alljärgnev on ülevaade-aruanne tänavusest HÕFFist, täpsemalt festivali sellest osast, mis keskendus Stanisław Lemi juubeliaastale, sest 12. septembril möödub 100 aastat ilmkuulsa poolaka sünnist.
Hakkasime Haapsallu küll varakult sõitma, aga praamindus ja suvised teeremondid tegid omad korrektiivid ning seetõttu jõudsime kohale enam kui täpselt. Niipea, kui autole parkimispaik leitud, sai pika sammuga astutud Haapsalu kultuurikeskusesse ning suht vahusena, aga täpselt kella kolmeks, mil algas esimene Stanisław Lemiga seotud üritus.
Stanisław Lemile pühendatud lugemispesa
Esimesena sai sõna Poola Vabariigi saatkonna kultuuriekspert Sławomira Borowska-Peterson, kes rääkis Stanisław Lemist üldisemalt, konkreetselt mehe lemmiknapsust ja magusalembusest, selgitas kuidas hääldada seda poolakate ł-i ning ka seda, kuidas ta Eesti antikvariaatidest Lemi raamatuid kokku ostis.
Eelmisel aastal oleks täitunud mul 10. järjestikune aasta HÕFFil käimist. Ootus sõpru, tuttavaid ja mitmekülgset filmivalikut näha oli suur. Eriti tõstis ootusärevust, et lubati neljapäevast festivali. Kuid see, mille nimegi ei taha nimetada (tõsiselt, üleüldine väsimus sellest teemast on üsna reaalne ja tugev), sundis korraldajad tegema raskeid valikuid ja lülitama festivali tolleks aastaks ümber veebi. Kahjuks jäi selles formaadis festivalil osalemata, kuna, olles tolleks ajaks niigi palju arvutiekraani ees veetnud, ei tundunud veebikino eriti ahvatlev. Pärast sai küll mõeldud, et oleksin ju võinud ikkagi midagi vaadata, lihtsalt toetamise mõttes, kuid siis oli juba hilja.
Ja pikka aega polnud ka see kindel, kas sel aastal ikka saab Haapsalu kultuurikeskuse kinosaale külastada. Esialgne lootus oli, et 2021. aasta festival algab aprilli viimasel päeval, et anda mõnusalt filmilikult teatepulk maikuule üle.
Lipule vaat!
Alustuseks pean ilusti ja ausalt üles tunnistama, et ka mulle oli see esimene päris-HÕFF. Tõsi, eelmisel aastal sai pisut virtuaalkino nähtud ja üle-võrgu sündmustele kaasa elatud - aga päriselt ikkagi esimene!Päris avamise alguseks kohale jõuda ei õnnestunud ja nii püüdsin käigu pealt märkamatult melu sisse sulanduda. Edukamaks sulandumiseks tõmbasin pähe ka paar maski, ühendades funktsionaalse esteetilisega (prilli-udu sai pealekauba). Aga nagu ikka esimest korda võõras kohas, tõmbub inimpärdiku vaatlusvõimekus kitsale ribale kokku ning läbi tuleb vaid vähene ja tuttavam teave. Nõnda suutsin kõigist viitadest ja abistavatest kirjadest mööda vaadata. Pärast esimest logistilist paanikat sai siiski tauditõrje-paber esitatud, lubatäht randmele ja võluväeline pressipass kätte. Rohelisele punasele vaibale ei taibanud siiski avamise ajal tükkida (laupäeval etendasime Ulmeühingu ühistööna siiski etüüdi punases).
KUU TEHNIKA: Sigatüüka ekspress (avati 1. juulil 2014)
Sigatüüka ekspress väljub Londonist King's Crossi raudteejaama platvormilt 9 3/4 ja sõidab Hogsmeade'i. See on üsna originaalilähedaselt ehitatud Floridasse Orlandosse Universal Orlando Resorti nimelisse lõbustusparki. (See pole Disneyland, mis asub 15 miili kaugusel Orlandost väljas, Universal Orlando asub üsna linna sees.) Universal Orlando jaguneb kaheks teemapargiks, Sigatüüka ekspress ühendab neid ja rongi lastakse ainult neid, kes on maksnud mõlema külastamise eest. Raudtee on 676 m pikk ja rong sõidab seda 4 minutit (enamik meist jookseks kiiremini). Rongil pole ümberpööramise kohta ning nii on vedur alati suunatud Hogsmeade'i ja mitte kunagi King's Crossi poole. Sõidu ajal näidatakse rahvale kaht eri videot sõltuvalt sellest, kumbapidi rong sõidab. Ekspress avati ilma reklaamikampaaniata 1. juulil 2014 ja juba esimese kuuga sõitis sellel miljon külastajat.
Tor. New York 2014.
Käsil on tauditõrje-kontroll. Külakoer hoiab silma peal.
Kohapeal uudistasime kõigepealt omal käel teoseid ja avastasime kirjanduslikke nurgataguseid. Muuhulgas veendusime, et galerii poes on suurepärane raamatuvalik!
Eriti põhjalikult tuhnisime muidugi ulme-raamatukogus. Seda nii lihtsalt avastamiseõhinast, äratundmisrõõmust (Estookini küberlammas!), kui sulaselgest omakasust.
15.-18. juuli see aasta toimus Itaalias Fiuggis Eurocon 2021. Eurocon on Euroopa Ulmeühingu egiidi all toimuv iga-aastane Euroopa ulmefännide kokkutulek, mis ei toimu eraldi üritusena, vaid toimub mõne teise Euroopas korraldatava kokkutuleku raames. See aasta oli selleks kokkutulekuks DeepCon. DeepCon on Itaalia väikelinnas Fiuggis alates aastast 2000 iga-aastaselt toimuv kokkutulek, mis algselt oli Star Treki fännide kokkutulek (kokkutuleku nimigi tuleb sarjast Star Trek: Deep Space Nine, mis sel ajal telerites jooksis), kuid kiiresti kujunes kõiki meediume ja ulmeliike hõlmavaks kokkutulekuks. Lisaks ulmele on DeepConil tugevasti esindatud ka teaduslik pool. Algusest peale on DeepConi üheks partneriks olnud Itaalia Kosmoseagentuur, seega on kokkutulekul üheks peaesinejaks olnud ka mõni tippteadlane või astronaut. Tavaliselt toimub DeepCon märtsis ja ka see aasta pidi DeepCon (ja Eurocon) toimuma märtsis, kuid kahjuks piirangute tõttu lükati see edasi täpselt Estconi ajale.
Eesti keeles on ilmunud J. G. Ballardi romaan „Koleduste väljapanek“. Või on tegu siiski jutukoguga? On ju praktiliselt kõik selle köite tekstid ilmunud varem ajakirjades või eraldi vihikutena. 1966. aasta märtsis ilmus briti ulmeajakirjas Impulse esimene Ballardi pentsik jutt, üks neist, mida autor ise nimetas kondensromaanideks. Järgmistel aastatel ilmus erinevates ajakirjades enamus tekste, mis 1970. aastal moodustasidki köite „Koleduste väljapanek“. Lõviosa tekste ilmus ulmeajakirjas New Worlds ja kirjandusajakirjas Ambit – tõsiasi, mis annab teadjale inimesele üsna kenasti kätte ka raamatu laadi. Ulmekirjanduse uue laine radikaalsem ja literatuuritsevam ots oleks üsna täpne määratlus.
Olin raamatu mitmeid peatükke varasemalt juttudena lugenud ning kuigi ma tekste võrdlema ei hakanud, oli selge, et raamatu tarbeks on neid kohendatud-muudetud. Rääkimata sellest, et eestikeelne tõlge pole tehtud 1970. aasta väljaandest.
Olen korduvalt olnud kade Mel Gibsoni (või õigemini tema tegelase) peale filmis „Mida naised tahavad” – tal vähemalt õnnestus see enam-vähem välja uurida. Mina aga pean, suuremaid ämbreid vältides, kasutama oma kesiseid telepaatiavõimeid igapäevaste väljakutsete lahendamisel. Nii proovingi aeg-ajalt abikaasale ette sööta erinevat ulmekirjandust, -filme ja -sarju, mis minu arvates tema tunnustust pälviks. Siin on mul muidugi omakasu täiesti sees – happy wife, happy life. Seega leides ennast järjekordse lugemislistis oleva audioraamatu seeria kallal, ei osanud oodata, et varsti satub sama raamatutriloogia mu huviorbiiti hoopis telesarjana. Deborah Harknessi „All soulsi” seeriast on eesti keeles ilmunud ainult triloogia esimene raamat – 2016. aastal „Nõidade avastus”, sama nime all toodetakse ka TV-sarja („Discovery of Witches”).
Päris äge, et viimasel ajal on avaldatud mitmete ulmeautorite esikteoseid. Kalmsteni kogumikust olin paari paremat pala juba eelnevalt läbi erinevate teiste raamatute lugenud ning lootus oli, et ka ülejäänud raamatusse kogutud teosed on taseme poolest sarnased – mitte küll alati minu maitsega ühtivad, aga siiski head jutustused. Õnneks enamik vastaski ootustele ning tänu sellele on minu silmis tegemist igati korraliku debüütkogumikuga. Üldiselt kinnitab sama arvamust ka kodumaine ulmekogukond, sest antud kogumikus on koos lausa kolm Stalkeriga pärjatud juttu.
Raske vihm
Omapäraselt ülesehitatud maailm, kus flirditakse korraga nii teaduse kui ka fantaasiaga. Rõhuv ja kurnav foon jõudis lugejateni väga hästi. Ka peategelane suutis tekitada piisavalt sümpaatiat, et tema tegemiste vastu tekiks huvi. Loo sisu oli väga hästi läbimõeldud, kuid teostus oli kohati veidi rabe ning lahendustega mindi kergema vastupanu teed.
Sel aastal ulmediskot ette valmistades olin püsti hädas – tuli välja, et muusikavideoid vampiirindusest on tohutult. Nagu ikka, otsustasin lõpuks teha valiku, kus oleks lugu, mida räägitakse, veel parem, kui puändiga ja veel parem, kui täiesti jabur. Nii näiteks jäi Estconi vaatamisest välja The Tenorsi ja Lindsay Stirlingi eepiline, aga suht sisutühi Who Wants To Live Forever.
Ka on sel korral erinevaid muusikastiile ehk rohkemgi, kui tavaliselt.
Aga ma ei suutnud panna vastu kiusatusele alustada seegi kord siiski zombidest, kes olid eelmise aasta peategelased. Siin nad on – õllezombid! USA ansambel Red Fang looga Blood Like Cream.
Ja oli jälle hetk, mil ajus kiskus umbseks ning ma otsisin mõnda kolmandas isikus hack and slash mängu. Sellist, kus peab end läbi kollihordide raiuma, et vabastada tee järjekordse kirstuni, mis sisaldab nänni uute sädelevate turviste ja leegitsevate mõõkade näol. Teate ju sedasorti mänge küll, eks ole. Kui hästi läheb, saab lõpus printsessi ära päästa ja puha.
Alustuseks ütlengi, et „Hellblade: Senua’s sacrifice“ ei ole sedasorti mäng. Absoluutselt mitte. Ei mingeid varandusekastikesi. Nii nagu alustad, nii ka lõpetad ja ainuke asi mis muutub, on see, et sa saad uue mõõga, aga see on selline story-driven värk.
Ja kollide kohapealt, et mitte et neid poleks, on, aga nende juppideks hakkimine moodustab vaid napilt poole kogu mängust. Võitlusmomendid on miskid, mis tekivad aeg-ajalt.
We Happy Few.
Meid heidetakse alternatiivsetesse 1960ndatesse, kus britid olid teises maailmasõjas sakslastele kaotanud ja okupeeritud. Wellington Wellsi linnakese elanikud on sõjakaotusele, virelemisele ja kõigele muule halvale leidnud aga huvitava lahenduse. Rõõmu nime kandvat droogi jagatakse igal teisel tänavanurgal putkadest, see on segatud kraanivee sisse, ning kõik elanikud kannavad rõõmsaid maske. Elu on ju nii paganama mõnus, kui kogu aeg Rõõmu tarbida. Ja hoidku selle eest, kui sa Rõõmu ei tarbi, siis oled sa nõme tujurikkuja! Tujurikkujad aga õõnestavad head ja rõõmsat ühiskonda, sellise kohtamisel on sinu kui kodaniku kohustus ta kohe normaalseks peksta.
Kui alles ülikooli läksin, ehmatasid mind esimesel kursusepeol ühe mulle tundmatu inimese kolm sõna. Läksin õppima ülikooli kirjandust, mis on ju ometigi humanitaarala, mis tähendas seda, et esmakursuslasi oli palju (mu mäletamist mööda 68 inimest), kellest poisse oli üsna vähe (6-10). Nii et kui alles jõudsin sinna peole ja kui kogu kamp liikus Zavoodi, küsis üks vanema kursuse tüdruk: „Nii et kes sina siis oled?” Ütlesin oma nime ja ta ütles äratundmisrõõmuga: „Sina oledki Tõnis!” Mina jõudsin mõelda, et mul on kõigis senistes loengutes riided seljas püsinud, ma pole seni avalikus kohas jauranud ja pole midagi ülemäära piinlikku öelnud ega teinud – kust ta mind juba teadma peaks?
Pärast ilmnes, et kolmanda kursuse naistemassi väheste poiste seas oli üks Tõnis ning teisel kursusel nõndasamuti. Olin seega selle kursuse Tõnis.Räägin vahepeal novellist „Tema, Jumal“, autoriks Jaak Herbst.
Galaktika kodanik
Robert A. Heinlein
"Galaktika kodanik" on ulmekirjanduse esimese suurmeistri Robert A. Heinleini (1907–1988) üks hinnatumaid ulmeromaane neist, mida algselt müüdi noorsooraamatutena, kuid mida on hiljem enamasti välja antud ilma vanusepiiranguta. See vabadusest ja orjusest rääkiv kosmoseseiklus algab Sargoni orjaturul, kus kummaline kerjus Baslim ostab luupainajate küüsis vaevleva minevikuta poisi Thorby, kellest hakkab endale välja koolitama abilist üsna ebatavaliste ülesannete jaoks. Thorby kujunemislugu viib ta vabade kosmosekaupmeeste, tähelaevastike ja spionaaži ning korporatiivsete suurgildide maailma, kus lõpuks selgub ka ta päritolu mõistatus ja koht suuremas sündmuste mosaiigis, mis laoti paika ammu enne loo algust.
Originaal: Citizen of the Galaxy; 1957.
Inglise keelest tõlkinud Tatjana Peetersoo.
Kaanepilt: Meelis Krošetskin.
Järelsõna: Raul Sulbi.
Ulmestaar Timo Talvik
Timo, vanadele sõpradele Zarvik, kirjutades Tim Hornet. Ükssarvikupüüdja (poolkogemata juba kahes neist töötanud), rollimängur, väsinud lapsevanem, hetkel puhkav improteatri näitleja ja õpetaja. Vahel kirjutab ka midagi, mis kannatab küll raskekujulise komapuudulikkuse all, kuid võib omada head või vähemasti seeditavat lugu.
1. Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled? „Vaatab raamaturiiuli poole, kus istub sõbralt laenatud telliskivipaksune „Pöidlaküüdi teejuht galaktikas“, millel oleks juba ammu juured all, kui me poleks kolinud ning raamaturiiulit välja vahetanud. Ohkab sügavalt.“
Lugemisega on selline mure, et see vajab jaksu ning kui sa oled juba väsinud, tahad sa pigem midagi, milles kindel olla.Eelnev seeria lõppes kuus aastat tagasi suurelt – nii suurelt, et seda nimetatakse mängumaailmas Teiseks Pauguks. (Siit saab lugeda viimase mängu kajastust.) Seekordne mäng toimus mitmeid generatsioone peale Teist Pauku ning olgugi, et tegemist polnud nö seeria algusega, vaid olustikumänguga, andis see võimaluse uutesse rollidesse ja fraktsioonidesse sisse elada.
Järgnevalt mõned hetked ja meenutused läbi Tehase sõduri Nuki silmade.
Kuna tervet päeva detailselt kirja panna on pea võimatu, on siin paljuski tegemist kirjandusliku üllitisega, mis üritab edasi anda antud mängu ägedust ja emotsiooni.
Köögis oli havisaba orhidee aknalaualt jälle maha nüginud ning vehkis võidukalt lehtedega. Orhidee aga lebas põrandal ja karjus südantlõhestavalt. Leo pani ohates kaktuse lauale ning tõstis orhidee õrnalt põrandalt üles.
„Pole hullu, pole hullu. Kõik on korras,” lausus ta õrnalt ja silitas potti. Orhidee rahunes peagi ning Leo sai kahjud üle vaadata. Pott ja juurestik olid terved, kuid üks leht oli muljuda saanud ning, mis kõige hullem, orhidee suur, õienuppe täis vars oli küljest ära murdunud. Taim oli selle üle nii uhke olnud, õisi hoole ja armastusega kasvatanud. Nüüd nuuksus ta lohutult Leo käes.
„Pole midagi.
Sunnilane kutsus kõiki töötajaid mitte nimepidi, vaid ametikohtapidi. Näiteks Armani oli Kümnes Elutoimetaja. See ei tähendanud, et Volkswageni Päevalehes olnuks kümme elutoimetajat – neid oli praegu kolm –, vaid et üheksa esimest elutoimetajat olid Volkswageni Päevalehest lahkunud ja Armani oli praegustest elutoimetajatest staažikaim.
Armanile ei meeldinud olla Kümnes Elutoimetaja. Tal oli ilus eesnimi ja ta tahtis olla Armani.
Selle eest näitas noor Hull Teadlane üles mitmekesiseid muid andeid. Ta õppis ruttu lugema ja kirjutama. Seda oskust aga ei rakendanud ta ilukirjandusele pühendudes või ennast kirjatöödes teostades, vaid end teadustes harides. Tegelikult oli ta luuletamises nii kehv, et üks tema kirjutatud naljavärss viis kolm noort neidu enesetapuni.
Ülikooli minnes oli ta juba oma suguvõsa raamatukogus olevad alkeemilised ja loodusfilosoofilised teosed läbi lugenud. Suur oli aga ta pettumus, kui ta ülikooli raamatukogus veendus selles, kui palju oli kirjutatud uusi teaduslikke teoseid, mida nende suguvõsa kogus ei olnud.Eriti pahandas teda see, et vanemate raamatukogus puudus suguelu väärarengutele pühendatud raamat.
Nelikümmend ja seitse aastat. Vanamees sülitas ja süütas värisevate kätega sigareti. Elu on karm ja julm ja võiks ju arvata, et nõnda pikk kogemustepagas kalgistab hauakaevaja südame, ent selgus, et seal jagub pisukest emotsiooni ka säärasesse vihma ja tormituule käes vaevlevasse novembriõhtusse. Vanamees oli matnud maha ühe väikese tüdruku. Vaevu seitsmene, võib-olla käis juba koolis, võib-olla veel viimane lapsepõlve õhtu enne koolipingi nühkimist. Siis aga – väike sõrmenips – ja see kõik ongi möödas.
Vanamees ohkas. Kõige raskem ongi just siis, kui mõni laps osutub Unelejaks. Täiskasvanuid matta polnud tema jaoks probleem. Neil oli juba pikk elu selja taga, nad olid miskit saavutanud, suutnud elust mõnu tunda.
