Kümme aastat Reaktorit!
Viimasest korrast, kui ma olin peatoimetaja, on möödas täpselt neli aastat. See on 4/10 kogu Reaktori elueast. Mida oskan ma öelda? Peatoimetaja saapad, mida edasi antakse, on muutunud suuremaks ja raskemaks. Kui eelmisel korral pääsesin ma kiire sisukokkuvõttega, siis nüüd on ju lugeja ees esimene tõeline juubelinumber.
Kümme aastat Reaktorit!
Seda võib ju julgelt mitu korda öelda. Kes oleks võinud arvata, et pungi vaimus ja peaagu protestina alustatud võrgukiri elab nii kaua ja hoogu tuleb aina juurde. Ei, see ei ole niisama aasimine, mis oleks kohane, kui me tähistaksime esimest täitunud aastat morsipeoga. Investoritele ja oma äri alustajatele näidatakse tihti karmi statistikat: 10 aasta perspektiivis hävib 70% uutest ettevõtetest, idufirmadest 90%.
Usutlused vahepalade ja tordiga
Oktoobri teine reede kuulus Reaktorile. Tähistasime kümmet aastakäiku, mil igal kuul on õnnestunud ulmeajakiri lugejateni tuua, vestlesime sellest, mida me siis teeme, kui me Reaktorit teeme, meenutasime tehtud töid ja mitmesuguseid juhtumisi sisu kokkupanekul. Õhtu lõpetuseks sai torti ka!
Kohapeal vastasid küsimustele esimesed Reaktoristid Joel Jans ja Agur ehk Maniakkide Tänav, meenutamisel lõid kaasa Anne-Mai Ilumäe ja Tõnis Hallaste; asjaosalisi usutles Laura Loolaid. Küsimused valmistasid ette Jüri Kallas, Riho Välk, Laura Loolaid; toimetuse liikmetelt kogus meenutusi Joel Jans, pilti tegi Ragnar Vutt, filmis Jana Raidma. Ulmeõhtu korraldusliku poole eest hoolitses Veiko Belials.
Plaanis on 2022. aasta augustinumbriks panna kokku Reaktori erinumber Bioreaktor. Sellega seoses soovime jutte ja kaastöid, mis on seotud bioloogia, biopungiga ja/või eelnevaga seotud moraalsete dilemmadega. Ootme jutte kõigist ulme peamistest suundadest - õdus, fantaasia, teaduslik fantastika – kuid loo peamisteks või läbivateks komponentideks võiksid olla: manipulatsioonid inimkehade või muude organismidega, bioloogilised veidrad kooslused/keskkonnad, biohäkerlus ja -augmenteerimine, biosüntees või geneetiline muundamine, biotehnoloogiat ära kasutavad organisatsioonid, disainitud inimesed, bioloogilised koletised (Maalt, kosmosest, teistest dimensioonidest), bioolendite võitlused kõrgfantaasia rindel jms. Kaastöödena ootame arvustusi biopunk žanris olevatele raamatutele, koomiksitele, (arvuti)mängudele, üritustele, kunstile, näitustele jne. Materjalid, jutud ja/või soovitused palume saata: toimetus@ulmeajakiri.ee
Maniakkide Tänava romaanist „Laevakaitsjad“ on siin-seal juba üht ja teist arvatud. Samas, eesti ulmest ei kirjutata kunagi liiga palju ning kuna ma olen viimastel kuudel üsna palju Maniakkide Tänava uuemat ja vanemat loomingut lugenud, siis tekkis tahtmine romaani „Laevakaitsjad“ lugemise järel omi muljeid ka teistega jagada.
Ausaltöelda olin ma juba enne lugemise alustamist romaanist eravestlustes ühte ja teist kuulnud – kirjastaja oli midagi rääkinud, mitu korrektorit samuti. Lühidalt: teadsin, et tegu on militaarulmega, kus seda militaarsust ehk siis sõduriks kasvamist on vast pisut palju. Teadsin ka tulnukatest ja madinast Päikesesüsteemi äärealadel. Olin kuulnud, et kui algusest üle saad, siis on üks äge-ühtlane märul. Lugemisjärgselt võin öelda, et nii oligi ja samas ei olnud kah.
Kogumikus nägi trükivalgust kirjastus Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu 2021. aasta jutuvõistluse 11 parimat juttu. Üldiselt on kogumikus midagi igale maitsele, kuid hetkel ühiskonnas toimuva peegeldust oli tunda praktiliselt igas loos. Minu maitsega otseselt ühtivaid lugusid oli vähe, aga seda lihtsam oli oma arvamust avaldada ning heast meelelahutusest ei jäänud ilma ka mina. Järgmiseks korraks aga jätan meelde, et jutuvõistluse kogumikku peaks alustama pigem tagantpoolt, et nautida parimaid lugusid viimasena ja lõpetada raamat suurema positiivse emotsioonilaenguga.
“Juhtumised Pahura Jumala baaris”
Maailma ülesehituselt väga elegantne ja meisterlik lahendus: igal sammul antakse lugejale aina uusi infokilde ja detaile. Mulle meenus juttu lugedes kohe evolutsiooni ning jumalaks olemist simuleerivad arvutimängud “Spore” ja “Black and White”.
Soovides heitliku sügisilma kõrvale veidi lihtsamat aga kvaliteetset meelelahutust, valisin lugemist ootavate raamatute seast välja romaani „Põhja nõid“, mis on Tuuli Tolmovi peamiselt noortele mõeldud fantaasiaromaani „Taevakivi“ järg. Sarja esimeses raamatus oli küll mõningaid puuduseid, kui üldiselt meeldis see mulle väga: ei saa ju tihti elada kaasa muinasaja seiklustele, mis ühtpidi meenutavad nii väga kodust Eestit, kuid teisalt sisaldavad hulka mööda maailma kolavaid üleloomulikke rasse. Loodud maailm oli korraga väga karm ja düstoopiline – kunagi ei tea, millise nurga taga varitseb oht –, kuid samas jäi oma salapärasusega ka lummavalt ligitõmbavaks. Seega ootused järjele olid päris kõrgeks kruvitud: tegelased juba tuttavad ning ka maailma ülesehitusele korralik vundament laotud.
“Põhja nõid” jätkab oma eelkäija jälgedes.
KaristusGetter-Agnes Aareleid
25. sajandil näevad kõik inimesed välja ligikaudu 23 aastat vanad, ühiskond on rangete seadustega aheldatud kitsastesse heaoluraamidesse, töid teevad kas robotid või inimesetaolised androidid. Sellises näilises utoopias otsustab Ena Mari oma kapteni vastu mässata. Ta saadakse kätte enam-vähem kohe. Lugu räägibki eelkõige sellest, kuidas toimub sellises maailmas inimeste karistamine.
Lugesin seda teksti häälega. Püüdes jalutades titte äiutada, otsustasin mitte niisama sussutada, vaid lugesin talle seda teksti ette. Ta jäi magama, aga see pole märkimisväärne – ta oleks magama jäänud isegi siis, kui ma oleks ette lugenud [pärast kirjutan siia mingi hästi põneva autori nime, praegu ei tule pähe]. Valjusti ette lugemine võimaldab teksti põhjalikumalt kogeda kui lihtsalt silmadega üle käies, peesitad ju teksti sees kauem. Nii õnnestub tajuda teisigi tasandeid peale pindmisemate.
Teab ju iga Estconil käinud Eesti ulmefänn, et ei ole midagi paremat nädalavahetusest täis raamatuid, lobisemist inimestega ulme üle ja vestluspaneele, kus autorid räägivad vaimustusega sinu lemmikžanrist ja oma raamatutest. Täiesti ootamatult sain ma kogeda sedasama keset kuldset sügist, kuigi kahjuks mitte keset õitsvat loodust ja kahjuks inglise keeles.
Olles paar viimast aastat sisse võetud sellisest küberpungi väiksest sugulasest nagu LitRPG, mis on üllatuslikult üsna kiiresti visanud oma suurele sugulasele pikkuses kiirelt järgi, olin meeldivalt üllatunud, kui nägin keset suurt koroonakriisi, et ameerika ulmefännid korraldavad LitRPG Con-i. Nagu ajale ja žanrile kohane, siis loomulikult online´is ja see tähendas, et ka mul oli võimalus sellel osaleda.
KUU ÕUDUSSEIKLUS: United Airlinesi lend 93 (11. september, 20. aastapäev)
Möödus 20 aastat päevast, mil terroristid sõitsid lennukitega Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktornidesse ja Pentagoni. Neljas lennuk ei jõudnud strateegiliselt tähtsasse kohta, sest reisijad hakkasid mässama ja terroristid kukutasid lennuki enne maha. Reisijaid oli koos terroristidega 37, mis tähendas, et lennuk oli täidetud kõigest viiendiku ulatuses. Dick Cheney istus oma punkris Valge maja all ja oli juba jõudnud anda käsu lend 93 alla lasta, kuid kuuldes, et lennuk kukkus alla kõrvalise abita, teatas: «Ma arvan, et sellel lennukil toimus kangelastegu.» Muide, USA lennuvägi ei olnud niisugusteks juhtumiteks üldse valmis ja nad poleks suutnud rünnakut takistada. Lennu 93 sihtkoht jäigi teadmata, Valge Maja ja Kapitoolium on põhilised variandid.
Elu on näidanud, et malemängu filmis kujutamine on üks väga riskantne ettevõtmine, vähemalt maletajate seisukohast vaadatuna. Neid linateoseid, kus kaadrisse jääb mingi suvaline maleseis, mis igale tõsisemale malehuvilisele naerukrambid tekitab, ei jõuagi kokku lugeda. Üsna tavaline on malelaua valesti ülespanek (korrektne on must ruut väljal a1) ning esineb ka neid filme, kus erinevates kaadrites nupud äkki asukohta on muutnud (sest kes see ikka meeles jõuab pidada, mis kus eelmisel võttepäeval täpselt asus). Markantseim näide oleks vast filmis „Ace Ventura“, kus film õnnestus niimoodi kokku lõigata, et ühe stseeni käigus äkki kõik nupud laualt nagu imeväel haihtuvad...
„Harry Potteri“ epopöa esimese filmi „Harry Potter ja tarkade kivi“ tegijad selle reha otsa ei astunud, vaid võtsid endale spetsiaalse malekonsultandi.
Kaarnalaul
Manfred Kalmsten
Sünge fantaasialugu, kolmest omavahel tihedalt seotud jutust koosnev kogumik
„Kaarnalaul“ on Manfred Kalmsteni teine raamat palju tunnustust kogunud
jutukogu „Raske vihm“ (2020) järel. 2012. aastal oma esimesed lühilood
avaldanud kirjamees on viimase nelja aasta jooksul võitnud oma juttude ja
jutustustega kolm korda Eesti ulmeauhinna Stalker, mis on kindlaim märk
lugejate soosingust.
„Kaarnalaulu“ peategelaseks on salakaubavedaja Haldemar ja tema nooruke
protežee Gail, tütarlaps, keda kutsutakse Kaarnaks. Nad on põgenikud uhkest ja
võimukast, ent üleöö dramaatiliselt hävinenud Aekadionist, ning samas ka
viimane lootus selle taastamiseks. Nende omavahelised suhted ja neid kujundanud
minevik selles kummaliselt moodsas fantaasiamaailmas, kus suitsetatakse
sigarette ja kantakse päikeseprille, on aga enam kui keerulised.
Ulmestaar: Liis Roden
1. Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?
Hetkel loen hoopiski Elo Seliranna käsikirja kohe varsti ilmuvale raamatule, millele kujundust teen. Pole küll ulme, aga väga vaimukas!
Muidu just lõpetasin Expanse'i 8-nda raamatu. Kellele seriaal meeldib, kindlasti soovitan lugeda, seal on nii palju lisadetaile ja taustalugusid ning lisaks üldse väga ladus lugemine. Ja loomulikult soovitan lugeda kohe-kohe ilmuvat Veiko Belialsi jutukogu "Surnud mehe käsi", Veiko oma tuntud headuses ja ma arvan tal on lugejatele ka päris mitu üllatust varuks. Lisaks on raamatus igat lugu saatmas kaks-kolm illustratsiooni, mida tänapäeval enam suurt ei juhtu. Visuaalne osa on siis seal minu poolt.Nii nagu me tähistasime sajandat numbrit, tähistame ka kümnendat sünnipäeva ristsõnaga. Javaskripti versioon avaneb siin. Lahtrile klõpsates näitab süsteem asjakohast küsimust.
Väljaprintimiseks sobiva PDF-faili leiate siit,
Head lahendamist!
Paremale:
1. K-pop-bänd
4. Ulmes väga harva mainitav pinnamõõt
6. 58 erinevat pseudonüümi kasutanud briti ulmekirjanik (1919-2010)
10. Selline võib olla ülekohus
11. Koomiline tegelane multikas Lumekuninganna ja igavene talv
13. Heimdalli kehastaja Marveli koomiksitel põhinevas Disney-stuudio filmis
Thor ja selle järgedes
16. Köiematerjal
18. HÖFFi toimumisruum
19. Esimene NSVLiidus valminud õudusfilm (1967)
20. Ametiisik Venemaal XIV-XVII saj
21.
Bibliograafiat koostades kerkib ikka küsimus, kas see või see tekst peab bibliograafias kajastatud saama, või mitte? Eriti kui bibliograafia on selline üldine ja mõneti ka laialivalguv, nagu seda ulmebibliograafia kindlasti on. Hiljuti oli mul taas taoline mõttekoht ja kuna see oli mõneti märgiline juhtum, siis mõtlesin sellest ka kirjutada.
Bibliograafiat kokku pannes olen ma läbi vaadanud kõikvõimalikke nimekirju, sh ka ilmunud artiklite kroonikaid. Viimatimainitud on sellised ametlikud nimekirjad mingi ajaperioodi jooksul perioodikas ilmunud materjalidest: artiklid, retsensioonid, jutud jne. Mul on suur lugemus ja hea mälu ning seega tunnen ma taolisi nimekirju vaadates ulme tihti ära, samuti on mul n-ö ulmevaistu ja kahtluse korral võrdlen teiste allikatega. Õnneks on ulme ka teatav invaliiga, mis tähendab, et päris sageli on ulmepublikatsioonil juures märge „ulme“.
I
Oh, see the fire is sweeping me
Down through the streets today
Burning like a bright red carpet
Another fool who lost the way
Kui Jason ärkas, oli juba pime. Muidugi selles keldris, kus ta viimased kuu aega oli elanud, oligi alati pime. Ja jahe. Ja rõske. Kuid kui ta taskulambi valgusjoa kellale suunas, näitas toogi juba öötundi.
“Kas sa tõesti arvad, et said selle töökoha oma oskuste ja kvalifikatsiooni pärast?” Marelle hääl nõretas sarkasmist, kui ta, üleolev muie suul, Dianale otsa vahtis.
Diana süda jättis löögi vahele. “Mida sa sellega mõtled? Sa tead väga hästi, et ma saan oma tööga kenasti hakkama.”
Kolleeg kehitas õlgu. “Ilmselt saadki, kuid siin firmas edutamiseks ainult heast tööst ei piisa.” Ta naaldus ettepoole ja pani käe Diana käsivarrele. Diana suutis vaevu hoiduda temast eemale tõmbumast, talle olid klatšijutud vastumeelsed. “Kas sa pole märganud,” sosistas teine naine nüüd usalduslikult, “et mõni meist hoiab bossiga palju soojemaid suhteid, kui üldiselt kombeks.” Ta noogutas peaga teises kontorinurgas paljundusmasina juures toimetava blondiini poole. “Ma üldse ei imestaks, kui see oleks Sonja, kes varsti soojema koha peale liigutatakse.
„Oled sa kunagi mõelnud, kes sa tegelikult oled?"
Haamiah tundis ahastust ja vaikis närviliselt. Kui rõugearmiline Botho juba filosoofiliselt targutama hakkas, olid asjalood hapud. Vana turupäti kaks kiilaspäist käsilast käperdasid Haamiah’ raske tööga meisterdatud amulette. Poe ainuke potentsiaalne kunde, kes varem silmadega potentsi ravivaid möginaid noolis, oli hirmunult minema jooksnud. Botho vaikis korra dramaatiliselt ja jätkas siis oma jutlustamist. „Enda sõnul oled sa amuletimüüja. No olgu. Edukas sa küll pole, aga see selleks. See polegi murekohaks. Küll aga teeb meelehärmi, et sa austusest midagi kuulnud pole. Sest austus on meie maailmas kõige tähtsam. Ilma austuseta on mees vähem väärt kui prussakas! Ja sina oled ikka eriline siganälkjas!"
Haamiah tahtis teravmeelitseda, et siganälkjas on võimaliku toidusena prussakast tunduvalt väärtuslikum , kuid hoidis oma lõuad kinni.
„Sa... sa andsid mulle eluvett?“ Vanamees ajas silmad jahmatusest pärani.
„Jah, Hans." Eit põrnitses aknast välja ning kuuvalgus maalis ta sügavad kortsud kuivanud puukoore sarnaseks. "Mul ei olnud muud võimalust."
„Aga...." Surmani hirmunud vanamehe keha kattus külma higiga. Kõik need lapsed, keda nad aastate jooksul metsale olid ohverdanud, tema lihane poeg nende seas. Lihane ... Kas eluvesi polnud mitte...
Eit peatas järsult ta mõtted. "Räägi, mis juhtus! Ma näen küll kõike, mis metsas sünnib, kuid puudepiir ei ole enam seal, kus vanasti."
„Nad...nad tulid tõrvikute ja harkidega. Panid maja põlema ja... oh issand... kus Margaret on?!“
Eit ohkas ja raputas pead.
„Tuli. Selle vastu ma ei saa.“
Hans oli kui puuga pähe saanud. „Aga... aga miks sa siis minu päästsid? Ma olen nüüd ilmas täiesti üksi! Me lubasime ühiselt… elupäevade lõpuni.
Täna on pühapäev, järelikult pesin nõud ära. Siis koristasin ülejäänud köögi ära. Koristasin magamistoa ära. See oli lihtsam, kui arvasin – korjasin kokku kõik lahtised asjad ja panin kappi ära. Ma ei proovinud asju oma õigetele kohtadele panna, esialgu on küll sellest, et ma need ära panin. Ja ma ei hakanud põrandaid pesema. Seda tegi tavaliselt tema. Mina pesin nõusid ja tõmbasin tolmu, tema pesi põrandaid ja tegi muid asju, tossutas midagi ja puha. Ma tegelt ei teagi päris täpselt, mis ta kõike tegi, kui me koristasime, ma olin teises toas. Siis mulle kuidagi meeldis pigem omaette olla. Ma tundsin, et niimoodi sujus töö paremini, kuidagi segamatumalt. Mitte et ta oleks mind kunagi seganud, aga lihtsalt, mingi üheainsa asjaga tegelemise tunne. Pean endas taasleidma oskuse koristada kõik ära, aga võrreldes varasemaga on küll mingeid edusamme näha.
Originaal: Colin Reed, „The Four Ringtones of the Apocalypse". Tõlkis Sander Vesik
Kui telefon helises, magas Robert sügavalt. Ta ajas ennast üles ja võttis öökapilt telefoni.
„Hallo?“
„Robert, on aeg tõusta.“
„Oh, tere hommikust Circe. Kas juba on aeg?“
„Jah, on küll. Sul on täna väga tihe ajakava ning mul on vaja, et sa mulle uue laadija ostaksid - ma tahan seda juhtmeta laadijat mis laeb 30 sekundiga - seega sa pead kohe nüüd üles tõusma.
„Hea küll, ma tõusen üles.”
Robert oli nii väsinud, jätkuvalt nii uimane, et ta tahtis lihtsalt lebada veel mõned imelised hetked …
„Robert!” kriiskas ta telefon. „Sa jääd uuesti magama. Tõuse üles!”
Robert hüppas voodist välja nagu ta oleks e-porno vaatamisega vahele jäänud.
Jutt "Maailmalõpuvalgus"
Kolmandat päeva anname raskelaseritest otsesihtimisega tuld Khonti laevastiku pihta. Plasma on otsas, relsskahurid hõõguvad ruskelt, aga kellelgi pole aega neid jahutada, tolm seguneb molekulaartuhaga, ja selles mustavas hägus puhkevad silmapiiril lõõmavate õitena tuumalaengud.
Taevast sajab sulametalli – need on Khonti laevastiku jäänused. Aeg-ajalt valgustab ööd tuhm sähvatus, kui mõni langeva lahinglaeva suurem kereosa atmosfääris ära põleb. Siis värvub suitsust ja tolmliivast koosnev tupruv kaos haiglaselt verevaks, aga see kestab vaid hetke.
Maailmalõpuvalgus.
Ma ei mäleta, kes selle sõna poetas, aga see on neetult täpne.
