Ära, kurat, näperda ouija lauda!

Lilian:

28. november, Kellerteater, Indrek Hargla ja „Hingede tund“, lavastaja Vahur Keller.

On jõuluõhtu. Kolm endist klassikaaslast tulevad kokku üksildasse maamajja, millega neid seovad sünged mälestused. Ühel neist on plaan korraldada eksperiment, mis teisi esmapilgul hirmutab. Eesmärgiks saada selgust mõistatusele, mis võib-olla peaks jääma saladuseks.

Luubi alla võetakse inimese sees toimuv. Kas igasugune põhjendus teeb kergemaks antud lubadused? Kas kättemaksuks öeldu, mis ei sisalda grammigi tõtt, on ikka magus? Kui probleem likvideerida, kas siis probleem kaob või asendub hoopis millegi painavamaga? Kas süütunne oma teo pärast laseb öösel magada? Kui sügavale endasse julgeme ja oleme nõus vaatama? Kas oleme valmis tunnistama oma vigu ja andeks paluma? Kas me seda üldse julgeme? Kui väga me kardame oma vigade ilmsiks tulekut ja kui kõvasti me selle vastu võitleme? Kas saladus jääb saladuseks ja kaua me sellega elada suudame?  Kas fassaad, mille taha me poeme, peab vastu või annab järgi?

Kolm tegelast.

Aktiivne ja intensiivne blondiin (Kaisa Selde), hoolitsetud ja hea väljanägemisega tips, kes on teinud hea partii. Suurepärane osatäitmine. Blondiini stereotüüpne kuvand ei ole teadupärast positiivne. Kaisa osatäitmises ei ole selles aga halvustavat hoiakut. Laval ei näe kordagi labast ja juhmi ajudeta tegelast. Jah, tal on omad arusaamad elust, aga samas on temas teatavat ärksust, pealehakkamist.  Suupeale ta ka kukkunud pole ja võiks arvata, et südametunnistus pole tema teema. Paanikasituatsioonis, on see siis enda kaitseks või lahenduse leidmiseks, ilmneb, et blond ei olegi nii blond.

Diplomeeritud psühholoog (Liis Haab), Neiu Nähtamatu, kes liigub ringi põlvini kampsunis. Tegelane, kes peaks andma nõu ja teadma inimpsühholoogiast kõike, ei paista aga oma elukesega hakkama saavat. Kõrgelt haritud naisterahvas, kelle jaoks hämaralad ei ole aktsepteeritavad. Närviniit on õhuke ning pinge talumisega on lood halvad ja see tuleb mängus võluvalt välja. Ilus on vaadata, kuidas see, mis meil peas toimub, oma tööd teeb. Mis juhtub, kui niit katkeb? Võluv väänlemine, et püsida elu küljes.

Tõrjutud noormees (Hans Kristian Õis). Hans Kristian on näitlejana ehk laiemale publikule tundmatu, tänu millele pakub oma mänguga avastamisrõõmu. Energia, millega tuuakse lavale võõrustaja osatäitmine, kruvib pinget päris mõnusalt. Tunda on, et hakkab toimuma, aga mis täpselt ja millisesse  suunda, jääb esialgu varjatuks. Väga plastiline tantsida armastav tüüp, kelle tipphetk aastas paistab olevat jõuluõhtu koos vanade klassikaaslastega. Kas huvi saladuse vastu on lihtsalt huvi või on see looritatud millegi  isiklikuga, jääb saalisviibija otsustada.

Suurepärased rollid, kõik tegelased on nii üksikult kui ansamblimängus vägagi nauditavad.

Mind on alati võlunud väikesed saalid ja see, mida nendega suudetakse korda saata. Kellerteatrit oma piiratud mänguruumiga on alati rõõm külastada. Ära kasutatakse kõik võimalused ja rohkemgi veel.

Lava on väike ja see seab omad nõudmised.

Hingede tunni kujunduse kohta ütleks, et see on napp ja ometi on loodud tunne, et oled koos näitlejatega vanas talumajas ja tajud ümbritsevat.

Koostöö kunstniku (Britt Urbla Keller) ja valguskujundusega (Britt Urbla Keller, Vahur Keller, Rene Topolev) on andnud  väga mõnusa atmosfääri, mis sobib suurepäraselt Hargla hämarale müsteeriumile. Kõik on paigas, õhustik on õige, midagi ei ole puudu ega ülearu. Valgusega saavutatakse hubasus ja müstika, heliga (Vahur Keller) lisatakse viimane punkt.

Ja nagu ükski etendus selles teatris, ei saa ka see läbi illusioonideta (Meelis Kubo). Väiksed hetked, mis lisavad maagilisust ja on omal kohal, trikkidega ei liialdata ja see teeb nii mõnegi tabamata hetke magusmõrkjaks.

„Hingede tund” haarab kaasa, põnevus säilib lõpuni. Õiges koguses ning maitsekalt on lisatud huumorit, naljaga ei doseerita üle, vaid sellega käiakse ümber filigraanselt ja teravalt. Sisse viskab ka siseringi huumorit, kus ja mida täpselt, jäägu see üllatuseks kohapeal ja sellele, kes aru saab.

Kes seda ainukest põnevusteatrit külastanud, teavad, et väga suur osa atmosfääri ja müstika loomisel on ka majal endal, see lihtsat töötab kaasa, võta pakutu ainult vastu ja kasuta ära. Paremat kohta selliste lugude jutustamiseks kui see vana püssirohuait ei ole olemas.

Kui nüüd natuke viriseda, siis mingist hetkest ja natuke liiga vara hakkas üks tegelane tunduma saladusega rohkem seotud olevat.

Kas ta oligi nii taotluslikult kirjutatud või lavastas härra Keller tegelase natuke üle, jäi minule selgusetuks, kuna algset teksti kahjuks lugenud ei ole. Lugu see aga sugugi kehvemaks ei teinud.

Kokkuvõttes saan ainult öelda, et minge teatrisse. Mõnus õhtu on garanteeritud.

Lugu jookseb ja on igati nauditav.

Muide, Kellerteater on ainuke teater, kus saalis veiniklaasiga viibimine on lubatud ja soovitav.

Lõpetuseks, Hargla kirjutatu sobib lavale, olgu mänguruum siis suur või väike. Sellel aastal on ta väga produktiivselt nelja etendusega teatrilavale jõudnud. Hetkel on võimalik veel näha kolme tükki, kahte Kellerteatris ja ühte Rakvere teatris. Näitlejatel on, mida mängida ja vaatajatel, mida vaadata.

Meelis:

Seekordse aastalõpu Tallinna teatrireisi tavapärasemast veidi varasema toimumise tingis Hargla uue näidendi esietendus ja Laura poolt vahendatud kutsed. Laupäeva õhtul vaatasime Linnateatri etendust „Põhjas”, kus lavalt käis läbi vist oma paarkümmend näitlejat. Kuigi etendus oli väga hea, ei ole Salme kultuurikeskus üldsegi see, mis oli Laia tänava mängupaik, aga see on teine teema ja mitte Linnateatrist ei tahtnud ma kirjutada.

Pühapäeval jõudis järg „Hingede tunni” kätte. Laskemoonaladu, kus Vahur Keller oma põnevusteatrit peab, on oma müstilise ja keskaegse õhkkonnaga juba ise palsamiks hingele. Krigisevad ja paukuvad uksed, paekivist võlvlagi ja pisike laiguke põrandal, mida ei saa küll lavaks nimetada, aga kus lugu siiski ära mängitakse, tekitavad tunde, justkui oleks ise keset sündmusi sattunud.

Nüüd näidendi juurde. Õnneks olin ma täiesti puhas leht, kui mitte arvestada Indreku trollimist teemal, et „Hingede tund” ei ole ulme. Oli ikka küll ulme, aga sellest pisut hiljem. Lugu algab sellega, et ebamäärases vanuses noormees, keda nimetan edaspidi Organiseerijaks (mängis Hans Kristian Õis), kleebib seinale ühe ja sama naisterahva portreefoto paljundatud koopiaid. See loob kohe alguses mõnusa tunde, et midagi kahtlast on teoksil. Kes on fotol kujutatud, saab selgeks kohe, kui saabuvad kaks külalist.

Naised on just nii erinevad, nagu ühes klassis käinud inimesed aastakümneid hiljem tavaliselt ongi. Imekaunis ja ennast lollimaks mängiv bimbo Kaisa Selde esituses, kes tuli koosviibimisele, et saaks juua (ta mees on täiskarsklasest korvpallur). Hall Hiireke Liis Haabi esituses, kelle motiividest on esmapilgul võimatu aru saada, kuid kelle endine poisssõber, nagu hiljem välja tuleb, oli Weinberg.

Aga seal toas ja nende kolme vahel on veel üks inimene. Nimelt Silvi, kes tappis end samas majas täpselt aasta varem.

Tõstke nüüd käsi püsti, kes arvavad samuti nagu näidendi tegelased, et kõige parem viis jõuluõhtut mööda saata on otsida välja ouija laud ja proovida enesetapjast sõbraga kontakti saada. Sest küsimus „miks ometi, Silvi?” vajab vastust.

Siit edasi ma etenduse sisul ei peatuks. Vaadake ise. Lugu lainetab põnevikust õudusesse, õudusest krimisse ja pärast õudusesse tagasi. Võib-olla ei ole lõpp nii ootamatu, nagu oleks pidanud olema, aga see ei tee lugu kuidagi halvemaks. Mulle jäi ka natuke arusaamatuks Organiseerija ja Halli Hiirekese erootiliste sugemetega võimlemine, aga see võis ka minu tähelepandamatuse taha jääda.

Mina igatahes nautisin etendust täiel rinnal algusest lõpuni, tund ja viisteist minutit kadus märkamatult. See ongi ühe põnevusnäidendi hindamise peamine kriteerium.

PS. Üks asi meeldis mulle veel. Jumal tänatud, et ei olnud ühtegi vihjet ega viidet koroonaviirusele.