Võiksin õhata, kui palju tööd ja sibamist sügisehakul on kaela sadanud, aga selle asemel väljendan end kahe pildi abil. (Kosmose tühjusest ei tasu end petta lasta - noid sunnikuid varitseb nurga taga veel.)
Meile endile meeldib ja me vajame seda ning siit-sealt on kuulda, et ka autorid tahavad. Tuleb ära teha!
Ajakirja aga kahekesi ei tee ning seetõttu kokkuleppes emaajakirja Reaktoriga anname teada, et on aeg maksta võlg hobustele, rautada relvameister ja siis kirjutama asuda.Ootame jutte, aga samuti artikleid, esseesid jne. Juttude puhul oleme omavahel otsustanud, et kui erootikat või suisa pornot napib, siis Erektoris ei ilmu. Kui on erinumber, siis peab ka jutt olema eriline ehk erinumbriline. Kui jutt on aga erootikavaba, siis anname selle emaajakirja toimetusele edasi ja peseme endi käed sellest tekstist puhtaks.
Tööde laekumise viimane tähtaeg on 10. aprill 2022.The Second Foundation Trilogy:
Gregory Benford: Foundation’s Fear. 425 lk. HarperPrism. New York 1997Prelude to Dune Trilogy:
Brian Herbert and Kevin J. Anderson: House Atreides. 622 lk. Bantam Spectra. New York 1999.
Galactic empire is the new sexy!
Galaktikaimpeeriumid on praegu kõikjal: suurtel kinolinadel ja ja kõigi ulmehuviliste arvutiekraanidel. Galaktikaimpeeriumid kui ulmeteema ei ole olnud nii suurelt ja laialt kogu meinstriim-filmipubliku silme ees ajast, kui 2005.
Pärast Trooja sõda purjetas Odysseus koju. Tee viis mööda sireenide saarest. Sireenid olid imekaunid näkineiud. Kes aga nende laulu kuulis, ei tahtnud enam lahkuda, vaid jäi saarele ja surigi sinna. Odysseus tahtis kangesti sireenide laulu kuulda, ent ei soovinud sugugi sellest hulluks minna ja saarele ujuda. Odysseus oli üldse kaval mees. Ta laskis iseennast masti külge siduda ja kõigil meeskonna liikmetel kõrvad vaha täis toppida. Meeskonnal oli karm käsk teda mitte lahti päästa, enne kui nad saarest kaugele mööda jõudnud on. Niimoodi sai temast esimene, kes sireenide laulu kuulis ja ellu jäi.
Maali autor oli William Etty (1787–1849), kes oli kuulus paljaste naiste maalijana. Kolm sireeni ongi alasti. Nad näevad märkimisväärselt sarnased välja, nähtavasti joonistas Etty sama modelli kolmes vaates. Sireenide lähedal on hulk surnukehi, keda Etty käis morgis joonistamas. Hinnangud maalile lahknesid.
Kui poleks malet, poleks meil ka ulmekirjanik George R. R. Martinit. Vähemalt mitte sellel kujul, nagu me teda tunneme.
Noor George oli väga suur malesõber, kes vedas kooli maleringi ja mängis ka kooli esimest lauda. Kolledžis oli asi lausa veel hullem, sest tulevasest ulmekirjanikust sai kolledži maleklubi president, kes lisaks kooli võistkonna eest esimesel laual mängimisele andis lisaks välja ka maleajakirja. Mingeid ajalukku jäädvustamist nõudvaid sportlikke suursaavutusi tulevasel ulmekorüfeel ette näidata siiski ei ole, ära mainima peaks siiski kohalikus reitingus maleeksperdi järgu pälvimist (vastab meie meistrikandidaadile) ja kolledžitevahelistele meistrivõistlustele samaaegselt kuue (!) võistkonna komplekteerimist. Viimane saavutus on jäänudki pooleks sajandiks ületamata.
Pärast kolledži lõpetamist jäi ajakirjaniku diplomiga Martin aga natuke ripakile. Õpitud erialal head töökohta saada ei õnnestunud.
Vahel asjad lihtsalt toimivad. Muidugi saab hiljem teha näo, et kõik oligi täpselt nii planeeritud ja kindlasti on ka mõni küünik, kes saab põlastavalt pillata, et joppas. Vahel aga polegi vaja võibolla väga põhjalikult süveneda, et kuidas asjad paika jooksid vaid nautida lihtsalt vilju. Hammer Film Productions asutati aastal 1934, Terence Fisher lavastas oma esimese filmi aastal 1948. Filmiajaloo mõistes oluliseks muutusid mõlemad aastal 1957 kui linastus „The Curse of Frankenstein".
Ma ei oska siin praegu öelda, kui põhjalikult ja millises mahus Hammer Universali Monsters Universe taaselustamist ette planeeris. Pigem on aga mulje, et üleilmne edu tuli neile üksjagu ootamatult, näiteks „Dracula“ (1957) litsentsilepinguid koostati igatahes veel pärast seda, kui film ise juba purgis oli. Tõenäoliselt mõeldi lihtsalt, et teeme ühe värvilise õudusfilmi ja vaatame, mis saama hakkab. Kuna aga raha väga ei olnud, tuli olla nutikas.
Millal pole film üksnes film? Siis, kui see on elamus. Mina käisin kinos “Düüni” vaatamas ja saingi elamuse - säärase, mis ilmselt kümme aastat tagasi poleks veel tehnoloogiliselt võimalik olnud. Aitäh, Apollo MAX, ning kiidetud olgu Šai-Hulud, et see film nii õigel ajal tehti!Kes veel ei tea, siis see pole esimene “Düüni” ekraniseering. 1984. aastal tuli David Lynchi käe alt samanimeline film, mis kolinal põrus ja on tänaseks tänaseks päevaks muutunud friigifilmiks. Miks nii läks, on mujal palju räägitud ja sellel ma ei peatu, kuid uue filmi vanaga võrdlemisest ma ikkagi ei pääse. Uue “Düüni” režissööriks on ulme tõusev täht Denis Villeneuve (“Arrival”, “Blade Runner 2049”). Erinevalt Lynchist, keda ei ulme üldisemalt ega Frank Herberti raamat ei huvitanud, on Villeneuve mõlema fänn ja seetõttu on ka lõpptulemus totaalselt erinev ja originaalitruum, ent vähem kunstiline ja ekstsentriline (sest Villeneuve pole Lynch).
Teisipäeval, 21. septembril toimus Tartu Oskar Lutsu nimelises Linnaraamatukogus kirjandusfestivali Prima Vista raames ja Saksa Kultuuri Instituudi toel vestlusõhtu „Tormide meelevallas (maa)ilm: kohtumine saksa kirjaniku Uwe Laubiga“. Alljärgnev ongi põgus kokkuvõte tol õhtul räägitust.
Alustama peaks ehk sellest, kui okkaline oli Uwe Laubi tee Eestisse ja Tartusse. Algselt pidi Uwe Laub esinema 2020. aasta Prima Vistal, aga kõigile teada-tuntud koroona tõmbas üritusele kriipsu peale. Sama aasta sügisel midagi küll toimus, aga väliskülalised liikuma ei pääsenud ning Uwe Laubi panuseks jäi vaid pooletunnine videopöördumine. Tänavu kevadel paistis kõik juba laabuvat, aga koroona nõudis taas oma ja festival lükati sügisesse. Pika jutu lühikeseks kokkuvõtteks mainin, et ma olen Uwe Laubi teoste ja taustaga tegelenud juba pea poolteist aastat.
Käesolev ettekanne sai esmakordselt ette kantud Prima Vista raames toimunud Futuroloogilisel kongressil 25. septembril.
Stanisław Lem on mu absoluutne lemmikautor ning üheks paljudest põhjustest selleks on kahtlemata ta suurepärane fantaasia, millega ta kujutab võõraid eluvorme. Lemi tulnukad pole nimelt mitte kunagi lihtsalt naljaka aktsendi või haldjakõrvadega rohelised humanoidid, vaid midagi täiesti võõrast ja arusaamatut. Koos sellega esitab Lem enamasti ka küsimuse, et kas sedalaadi tulnukaga on üldse kontakt võimalik, millele vastab muidugi kohe kindlalt ei.
Just sellega eristub Lemi looming ka ülejäänud ulmekirjandusest, kus valdav enamus autoreid üritavad huvitava loo saavutamiseks kujutleda tulnukat, kellega saaks adekvaatselt suhelda. Mistõttu ei saa see tulnukas ka olla lihtsalt planeeditäis roosat lima või mingi veider biotehnoloogiaga läbipõimunud taim.
Laupäeval, 25. septembril toimus kirjandusfestivali Prima Vista raames ja Jaak Tombergi juhtimisel futuroloogiline kongress, mis oli pühendatud Stanisław Lemi sajandale juubelile. Alljärgnev on põgus reportaaž Tartu kirjanike majas toimunust.
Kuigi mind oli üritusele esinema kutsutud päris ammu ja kuigi me Jaak Tombergiga aeg-ajalt sel teemal vestlesime, polnud mul suurt aimu, mis tegelikult juhtuma hakkab. Ma teadsin enda osa, teadsin Joel Jansi ettekannet ja see oligi suuresti kõik. Mõtlesin küll, et Stanisław Lemi lainel olen ma pea pool aastat olnud, tänavusel HÕFFil umbes kolm-neli korda Lemist rääkinud, aga laupäeva hommikul oli siiski pisut ebalev tunne.
Rahvas koguneb.
Selleaastane Mängudeöö, millega ühtlasi tähistati mänguelu-saidi Level1 kümnendat sünnipäeva, toimus 25. septembril Tallinnas Ülemiste Apollo kinos. Reaktor oli kutsutud ulmeteemadel kõnelema, samuti panime püsti väikse raamatumüügipunkti. Suurem osa muljetest on kirja saanud sealsamas kohapeal - põlve otsas ja paberile.
Laupäev algas mängulises võtmes juba ammu enne öö saabumist. Hommikupooliku veetsin futuroloogilisel lainel Tartu kirjanikemaja hostel-konverents-dekadents-üritusel, kus kinnitasin mängu-personalile, et viibin vaid läbisõidul ning et õhtul ootab ees veel ludoloogiline konverents.
Õhtul viis rong mind ühes Lummuri raamatukohvriga Ülemistele, kus järgemööda õnnestus üles leida nii kolleeg Ene kui loengusaali koordinaator Aleksandr.
Traditsiooniline ulmikute dessant väikesaarele (seekord siis Pedassaarele) on edukalt läbi viidud. Hullud lained meid seekord ei pillutanud – tagasisõit oli veidi elamusrikkam – ja kõik 11 vaprat jõudsid kenasti kohale.
Nõnda, sügis on juba täies hoos, nende ridade kirjutamishetkeks on suvi isegi ametlikult läbi, ja sellega kaasneb minugi jaoks uue kooliaasta algus. Otsustasin seekord olla veidi truum oma ametikohustustele ja leida oma ilukirjanduslikele ambitsioonidele rakenduse hoopis draamaõpetajana algklassidele. Mingid asjad on valmis kirjutatud ja saan ka pidevat tagasisidet – tuleb välja, et 2.B klass on palju teravama keelega kui Reaktori toimetajad, kes on pigem tänulikud, et proovitakse uusi asju ja katsetatakse jaburustega. Lastel on ikka, et miks see nii pikk on, koguni 3 lk, ja milleks me seda teeme ja millal tund läbi saab ja kas pissile võib minna. Võtan seda kui võimalust areneda kirjanikuna, et lõpuks oskaksin lugejais tekitada sisemist veendumust, et jah… võib küll pissile minna. Ühesõnaga, edaspidi piirdun siin jutumuljetustega. (And there was much rejoicing.
Ulmestaar Maarja Kruusmets
1. Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?
Viimastel aastatel olen olnud selline lugeja, kellel on mitu raamatut paralleelselt pooleli, samuti olen pidevalt midagi head ette lugemas oma pojale. Just mõni päev tagasi lõpetasime pojaga David Almondi raamatu "Poiss, kes ujus koos piraajadega". Võrratu lugu ning väga hästi tõlgitud. Kindlasti soovitan neile, kel peres lapsi. Tööalaselt on hetkel pooleli "Kuidas aju õpib?", autoriks Minna Huotilainen. Päris huvitav lugemine, baseerub suurel hulgal aju-uuringutel. Iseenda jaoks loen aga Jodi Taylori St. Mary kroonikate üheteistkümnendat osa "Plan for the Worst". Jodi Taylorit soovitan alati, ta on üks minu lemmikkirjanikest. Telekat ma väga ei vaata, vahel harva leian mõne hea filmi või sarja, mida jälgida.
Täheaeg 20. Juhtumised Pahura Jumala baaris
Häli Kivisild, Rait Piir, Laura Loolaid, Joel Jans, Karri Tiigisoon, Marek Liinev, Jaagup Mahkra, Elo-Mall Toomet, Meelis Kraft, Jaagup Mahkra, Tõnis Hallaste, Mia Lisette Tamme.
Täheaja 20. köites on Eesti Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia kuuenda jutuvõistluse võidutööd. Siin hakkavad silma maailmaloomise jutud, aga saab näha ka erinevaid tuleviku- või alternatiivajaloolisi stsenaariume. Žürii tööst annab ülevaate Mairi Laurik.
„Juhtumised Pahura Jumala baaris“. Jumalatudeng Tzitlali valmistub galaktikaeksamiks ning läheb rohkest mõttetööst puhkamiseks baari lõõgastuma. Seal avastab ta uue baarimehe abiga, et keegi on käima lükanud jumalatevastase vandenõu, mis ähvardab kogu jumalate maailma.
„Raha ei tunne maailmavaadet“. 21.
Hallis ilma igasuguste tunnusmärkideta kombinesoonis naine lükati tühja ruumi, kus kaks avarat ekraani näitasid vaadet avakosmosele, lähedal oleva tähe valgus peegeldus akende parempoolsel raamil. Ta tuhmblondid juuksed olid lühikesed ning sinistes silmades hirm ja segadus. Naisel oli vanust kolmkümmend kaks aastat, kuid nagu enamus inimesi 25. sajandil, nägi ta selles eas välja ligikaudu kakskümmend kolm.„Pööra ümber,” käskis androidist – kuigi pealtnäha täiesti inimsarnane – valvur ning vang täitis korraldust. (Kunagi oli tehtud mahukas uuring ja leitud, et inimsarnastele androididele alluvad vangid palju meelsamini kui robotlikele. Inimesi enam sellise musta töö peale ei pandud.) Tema kuklal paiknes raudhall tätoveering 91-532-11-EM.
„Programm initsieeritud.” Kohtusaalist olid nad siia saabunud jalgsi, kuid nüüd kadusid androidvalvurid teleportatsiooniteel.Uuel ajal oli kuritegude tõendamine ja kohtuprotsess väga kiire.
Niisiis astus Jaan Pahmas mööda kõleda äärelinnaosa vahelise tänava kõnniteed, kui ta midagi teisel pool teed tühermaal märkas. Nähtut kommenteerisid kolm häält Jaani peas.
„Tee, et sa siit minema saad. Kes teab, kellega tegu on,“ ütles kõige vaiksem hääl.
„Selles kõiges on midagi ebatavalist,“ ütles teine hääl, see mis Jaaniga tema peas harilikult siis rääkis, kui ta oma ajakirjanikutööga tegeles.
Kolmas hääl ei öelnud enne midagi, kui Jaani välismissioonil treenitud tähelepanu polnud korraks keskendunud. „Marss, see naine tuleb päästa,“ ütles see käskival toonil, mis veidi tema rühma komandöri hääletooni meenutas.
Kummaltki poolt ei tulnud autot, kui ta vales kohas üle öise tänava läks.
Isa pühkis laubalt higi ja toetas mootorsae samblasele maapinnale. „Tead…“ tema hääl oli tõsine, isegi murelik.
„Plött, plöt, plöt, plöt, plöt, plöt,“ sõitis tüdruk tema jutule sisse. „Masin nagu luksuks.“Isa vidutas silmi. „Ära jama, Hel. Mul hakkab vist bensiin otsa saama.“
Laps oli püsti tõusnud, puutüvele roninud ja kõndis nüüd, käed tasakaalu hoidmiseks laiali, ettevaatlikult mööda seda edasi. „Püsi paigal,“ ütles isa, „ma proovin veel kord.“ Ta tõmbas sae uuesti käima, kostus ebaühtlast podinat. Tüdruk potsatas pisut nördinult istuma. Isa lähendas saeketti poolenisti läbilõigatud vahtratüvele, see asus usina vurina saatel tihkest puidust läbi närima, ent mootor väsis peagi ja kett jäi seisma.„Ma lähen vaatan, kuidas Herbertil läheb.“ Tüdruk oli juba püsti.
Teine osa.
Hooldekodu oli väga tähtis asutus. Inimesed veetsid seal keskeltläbi kolmandiku oma elust. Hooldekodu koosnes 10 üheksakorruselisest hoonest, mis olid kõik eri värvi ja mida värvi järgi kutsutigi. Need hooned moodustasid ühe Microsofti tosinast hooldekodukompleksist. Seal elas 20 tuhat inimest ja töötas tuhatkond inimest. Armani töökoht oli roosas korpuses. Hooldekodus oli palju standardset tööd, mistõttu seal töötas teist sama palju roboteid. Armanil oli 32-tunnine graafik: 8 tundi tööl ja 24 tundi vaba. Robotitel palju vaba aega ei olnud.
Töö hooldekodus polnud keeruline, aga kurnas tundeid. Vahetus kestab 8 tundi ja kõikjal sinu ümber on surm, õigupoolest lähenev surm, veelgi täpsemini tagasihoitav surm.
Lõbustuspark oli kirev ja kärarohke. Jahedale pilvisele suvepäevale vaatamata olid vaid nädalaks linna saabunud atraktsioonid kohale meelitanud hulgaliselt rahvast. Sõitude hinnad olid kallid, õnnemängude sihtmärgid kättesaamatud ning vingemad sõidud lõppesid osalejatele sageli prügikasti kohal kõõksudes. See kõik aga ei takistanud inimestel sabadena oma järjekorda ootamast. Kohe mobiilsete vetsude kõrval seisis väike tagasihoidliku välimusega putka. Selle lähedal ei üüranud ühtki kõlarit, samuti puudus abistav personal, miski selles polnud eriti pilkupüüdev. Putka hõbedakarva seinad olid kummaliselt mõlkis, justkui oleks keegi selle vastu jalgpalli tagunud, ukse kohalt võis rahulike siniste tähtedega kirjas lugeda “TÕEMASIN”.
“Issi, lähme veel sellele karussellile ka,” sikutas Roberti tütar teda varrukast. Tema nägu oli täis roosa suhkruvati kleepuvaid jälgi, kui ta silmade särades isale innukalt otsa vaatas.Mees judistas õlgu.
Tema raskus imbub mu luudesse läbi kivise, tihke ja savise maa jõekallast palistavate puude all. Ta tuleb siis, kui kuu on noor. Viirastusena öises taevas. Et eelmist võitu nautides valmistada oma vaimu ette tulevaseks jahiks.
Tema pärast olen ma ikka veel siin. Klammerdudes selle paiga külge, kuhu ta mind tõi. Kus ta mind võitis, pigistades mu kõri, kuni kopsudes enam ei kõrvetanud.
Ma olin neliteist. Ma polnud kunagi suudelnud, kunagi armastanud. Ta võttis selle minult. Rebis mu eemale kõigest, mis elu mulle pakkuda oleks võinud. Aga minu tulevik on viimane, mille ta võtab. Selle eest kannan ma hoolt.Tõukan end üles, sõeludes läbi pinnase, valmis järgnema. Kui ta oma ohvri leiab, olen ma kohal. Selleks, et neile kõrva sosistada, nende peale karjuda, anuda neid, et nad jookseksid. Nad teevad seda alati. Kes ei jookseks, kui hääl pimedusest sind kummitama tuleb.
Viimane ohver longib mööda vaikset tänavat, käed taskus.
