Aknast välja vaadates tundub, et uus Reaktor saabub koos kevadega. Linnud laulavad, lumikellukesed õitsevad, päike paistab ... Et jälle alustan ilmaga? Aga mille muuga? See kena kevadine ilm seal akna taga on üks väheseid toredaid asju praegu. Lisaks muidugi uue Reaktori ilmumisele.
Eneselegi üllatuseks avastasin, et lugemist sellekuises Reaktoris isegi jagub, sest tuleb möönda, et stressist ja väsimusest pole ka meie toimetus pääsenud. Lugemist ja uurimist on täitsa omajagu.
Kalveri õnnesoovid läksid seekord Shinya Tsukamotole. "Närviline võib küll tunduda sõnana, mis filmi või antud juhul stiili kirjeldamisel pelutavalt mõjub, aga olgu siis siinkohal öeldud, et kui te nii kergelt ehmute, siis Shinya filmidel on varuks veel tublisti šokeerivamaid kaadreid," kirjutab Kalver.
Shinya Tsukamoto on jaapani lavastaja ja vahel ka näitleja, kelle sünnipäev on 1. jaanuaril 1960. Näitlejana on tema tuntuim roll ehk Martin Scorsese filmis „Silence“ (2016), ekstreemkino sõpradele võib ta nägu olla tuttav Takashi Miike „Ichi the Killerist“ (2001). Kõige esimese seosena on aga Shinya mees, kes lavastas Tetsuod. „Tetsuo: The Iron Man“ (1989), selle sisuline remake Sam Raimi eeskujul „Tetsuo 2: Body Hammer“ (1992) ja „Tetsuo: The Bullet Man“ (2010).
Shinya olevat olnud 14-aastane, kui isa talle Super-8 kaamera kinkis. Nii et alustas ta, nagu paljudki teised, lühifilmide tegemisega. Neist katsetustest hetkel esiletõstmist väärivad „The Phantom of Regular Size“ (1986) ja „The Adventure of Denchu Kozo“ (1987), mille eest teenitud kiitus innustas Shinyat proovima oma ideede täispika filmi vormi valamist.
PÄEVA MATERJAL WIKIPEDIAS JAANUARIS 2021
KUU TEHNIKA: Sõjaväe Erirelvade Projekt (1. jaanuar)
1. jaanuaril 1947 kujundati Manhattani Projekt ümber Aatomirelvade Komisjoniks ja sellega anti USA tuumarelvastus sõjaväe kontrolli alt tsiviilkontrolli alla. Samal päeval alustas tegevust Sõjaväe Erirelvade Projekt, mis ühendas need tuumarelvadega seotud tegevused, mis veel sõjaväe alla jäid: hooldus, ladustamine, järelevalve, turvalisus ja kasutamine. Projekti esimene ülem oli Manhattani Projekti juht kindralmajor Leslie Groves. Projekt kestis 12 aastat.
Kui mind kutsuti kirjutama Star Treki kohta osana oma uurimusest "Vanus ja vananemine ulmes,“ olin ma õhinal nõus.
See oli võimalus vaadata korraga uuesti läbi terve „Star Trek” ja nimetada seda töö tegemiseks.
Kui tähtaeg saabus, oli mul vaadatud 193 episoodi ja seitse filmi ning mul
oli olemas 50 detailset analüüsi episoodidest, mis puudutasid vanust ja
vananemisega seotud probleeme.
Mul ei tulnud kaua otsida: tegelikult leidsin esimese asjassepuutuva jupi
juba esimesel päeval.
The Cage filmiti sissejuhatava pilootepisoodina, aga see lükati
telekanali poolt tagasi kui „liiga palju mõtlemist nõudev“.
Selles episoodis leidsid Kapten Pike ja meeskond üles 18 aastat tagasi
kadunud SS Columbia ellujäänud liikmed. Nood ellujäänud on „karvased
vanamehed“; seltskonna pealikku mängib 81-aastane näitleja ning ülejäänud
liikmed on ka kõik kuuekümnendates.
2020. aasta lõpunädalatel koorus väikese aktiivse seltskonna kirjanduslikust pealehakkamisest uus organisatsioon. Nagu kuulutab vastse ühingu esimene pressiteade, “mõistsid viis noortekirjanduse arengust huvitatut, et noorteraamatud saavad Eestis teenimatult vähe tähelepanu.” Ühise mure lahendamiseks ja ühise huvi toetamiseks otsustatigi luua Eesti Noortekirjanduse Ühing.
Reaktori toimetus hakkas ninaga õhku vedama selle peale, et ühingu asutajate ning aktiivtuumiku hulgas paistis silma kahtlaselt palju ulmelembeseid inimesi. Nõnda siis panin kirja mõned suunavad küsimused ja palusin noorel ühingul mõtteid jagada.
Vastasid ühingu juhatuse liikmed Lille Roomets,
See oli täiesti võimatu. Üle kogu laia maailma Bostonisse järjekordsetele meistrivõistlustele kogunenud kakskümmend viis malemeistrit teatasid üksmeelselt, et see on võimatu, aga üksmeel ükskõik milles on malemeistrite puhul ebatavaline vaimne seisund. Mitte keegi ei mõelnud hetkekski, et see on inimvõimete piires. Mõned vaidlesid selle üle näost õhevil, teised naeratasid kõrgilt ja jäid vait; sellal kui ülejäänud jätsid asja tähelepanuta kui täieliku absurdi.
Arutelu oli üles kütnud silmapaistva teadlase ja loogiku, professor Augustus S. F. X. Van Duseni juhuslik märkus. Ta oli varemgi algatanud oma üksikute remarkidega ägedaid vaidlusi; tegelikult oli ta kord olnud lausa teadustevahelise vaidluse keskmes. Toona oli tema aus ütelus jahmatamapaneva ja ebaortodoksse hüpoteesi kohta põhjustanud kutsumise tuntud ülikooli filosoofia õppetooli täitma.
Aleksandr Batšilo „Maja künkal”
Lugejat hoiti väga hästi infonäljas: loo detaile ja taustalugu söödet ette paraja kiirusega ja väikeste juppide kaupa. Jutu keskmes olnud maja kirjeldused tekitasid silme ette väga hästi ka Eestis sadade ja tuhandete kaupa ehitatud nõukaaegseid paneelmaju ning kahjuks nii mõneski neist valitseb veel tänini jutus kirjeldatud õhkkond. Ja ega ma sellist loo lõppu ka päris ette ei näinud, seega üllatuse üle oli vaid hea meel. Hea avapauk kogumikule.
Vitali Abojan „Surmaja”
Oma magalalapsepõlves üles näidatud poisiliku huvi tõttu ronida keelatud ehitusobjektidele suutsin ma selle loo peategelastega väga hästi samastuda.
Kui ma selle raamatu loosiga võitsin, siis ma kohe mõtlesin, et ma kirjutan sellest. Osaliselt juba seetõttu, et kirjutamine on kena stiimul, mis sunnib asju lugemisjärjekorras ettepoole tõstma. Minus aga oli omajagu uudishimu, et kuidas kirjutab Marek Tihhonov pärast pikemat pausi ja kas ta on teistsugune kui Marek Simpson?
Kui ma kirjutamisidee endale mõttes kõrvataha panin, siis sellest hetkest püüdsin ma mitte lugeda ka teiste arvustusi ja arvamusi. Miks? Ma olen juba selline tegelane, kel võib tekkida tahtmine vaielda teiste arvustajatega. Jah, ma suudan asjad lahus hoida, aga alati ei taha ning kiusatuse vältimiseks...
Pisut oli hämmastav, et tundmatu autori vihik sedavõrd palju vastukaja on tekitanud. Arvustused ERR-s ja Postimehes, wõrgust rääkimata.
.thumbnail.jpg "Devolution (Brooks novel)")
Mul on juba aastaid harjumus, mis tuleb ja läheb: peamiselt stressiga tuleb ja stressi leevendudes läheb. Nimelt meeldib mulle salaja lugeda igasugust paranormaalset või krüptozooloogilist jama. Sasquatch? Mothman? Varjuinimesed? El Duende? Kõik läheb ja sobib.
No muidugi ei ole ma arvamisel, et seal kuskil mingi gramm tõtt oleks, minu jaoks on see kõik lihtsalt elav ja kogu aeg kasvav ning muutuv rahvapärimus. Hiiglaslikud kunstmuinasjutud, mis muudkui ajavad oma jätkeid. Niisiis, ühel õhtul olin ma burritona voodis keras ning olin just oma suureks rõõmuks avastanud /r/Bigfoot alafoorumi ning kerisin mõnuga neid postitusi ja meeme seal. Ühes lõimes mainis keegi kasutaja Max Brooksi raamatut “Devolution” ning piltlikult öeldes kriiksatas heli korraks seisma.
Netflix. Ikka ja jälle Netflix. Unustage kinolinad, mida pole nüüdseks üle aasta aja niikuinii normaalselt vaadata saanud. Unustage kõikvõimalikud füüsilised meediakandjad, Netflix on andnud lubaduse, et sülitab iga nädal uue ja uhke filmi välja. Eks kvaliteet ole kõikuv ja küsitav, aga arvestades, et 2020. aasta lõpus oli Netflixil üle 200 miljoni tellija, siis on raha käes nagu putru ja püsiv vaatajaskond ka olemas. Rääkimata siis veel faktorist, et tihti jagatakse üht kontot 2-4 inimesega, konto võib olla sisselogitud perevõi ühiselamu telekasse, siis ei tea keegi täpselt, mitusada miljonit inimest Netflixi regulaarselt tarbib.
Katkust ja karantiinist hoolimata toimus 2020. aastal hulk ulmeõhtuid ja ka Estcon õnnestus edukalt ära pidada. Need üritused ja ettekanded, mida Reaktori võttegrupil õnnestus filmida, on nüüd kõik avalikult vaatamiseks üles pandud.
Õhtud eesti ulmega: Asimov 100.
Jaanuaris esitleti juubeliantoloogiat "Isaac Asimov 100", milles eesti ulmekirjanikud seiklevad Asimovi maailmades. Kogumiku autoritega vestles koostaja Raul Sulbi.
Õhtud eesti ulmega: Reaktor 100.
Veebruaris toimus koosistumine Reaktori sajanda numbri väljaandmise tähistamiseks.
Ulmestaar: Mart Pechter
Esiteks võid 0-küsimuse vastusena midagi enda kohta öelda, paar lauset, et kes oled ning millega tegeled?
Olen sündinud Tartus ja seal veetnud ka enamuse oma elust, muuhulgas kõik kooli- ja ülikooliaastad.Ülikoolis kohtusin ka oma tulevase abikaasaga. Kuna tegemist oli Tallinna tütarlapsega, siis järgnesin talle mõne aja pärast pealinna. Oleme nüüdseks rõõmsas abielus üle kümne aasta ja meil on kaks last.
Tööalaselt olen kutseline siseaudiitor, samuti rohkem kui kümneaastase staažiga. Töökoht on mul Rahandusministeeriumis, kuid tore on see, et ülesannete tõttu saan ringi sõita pea kõikides maakondades ning näha erinevaid organisatsioone ja tegevusi.
1.
Surma maskid
Jim Butcher
Dresdeni toimikute sarja raamat
Harry Dresdeni sarja viies romaan algab telestuudioga. Aga võlurid ja tehnika ei käi kokku, nii et kui saatesse tuleb Punaste Vampiiride üks juhte – muide kuulutades, et midagi üleloomulikku, sealhulgas vampiire, pole olemas – kaob Harry kontrolliloits ja tulemuseks on parasjagu tulevärki.
Harry peab vastu võtma väljakutse. Ja siis võtab ta vastu töö – kadunud on midagi äärmiselt väärtuslikku ja haruldast. Ja Susan on tagasi; ja nagu jutu käigus selgub, mitte ainult Harry pärast. Nii et lisaks oma elu eest võitlemisele duellil tuleb takistada pahasid tapmast mõned miljonid inimesed.
*
Ma rohkem tajusin ta pilku endal, kui et nägin päriselt ta silmi. Need ei tundunud enam Susani silmadena. Taganesin ja võtsin vannitoast esmaabikomplekti.
Jaak Herbst – Kui väljas levis surmalehka
Zombid, oeh…
Ei, ilma naljata – see jutt koosneb üksnes klišeedest. Aga ükski asi ei saaks klišeeks, kui see vähemalt mingilgi määral toimiv poleks. Ja kes ütles, et fännifiktsioon ei saaks olla hästi tehtud?
Selle jutu plussid: õhkkond on autentselt välja tulnud, autor pole pingutanud seda kuhugi Ameerikamaale kirjutada, vaid asi juhtub siinsamas Kapa-Kohilas (linnake, Maxima pood, maja metsaserval) ja lõpplahendus on vaatamata välja kirjutamata jätmisele oi-oi kui valus. Et kui lugejalt niimoodi viimase paari lõiguga lootus ära võetakse, siis võib juhtuda, et mõni nõrgema närviga veel vihastab loo ja autori peale...
Ma sain esmaspäeval vaktsiinisüsti. Ma ei ütle seda õrritamiseks ega kekutamiseks. Raul Sulbi alles kirjutas, et ta ei saa aru, miks mingid inimesed ehivad FB-s oma profiilipilte märkega „Olen vaktsineeritud!” olukorras, kus tavainimestele on need kraanid kinni tõmmatud. Kuigi ma üldiselt polnud seda kommet ega selle mõttekust vaidlustanud, tundus tema kommentaari lugemise järel mullegi see asi ootamatult nina alla hõõruv. „Näed sa siis,” hakkasid ühtäkki kõik sellise profiilipildi omanikud mu silmis ütlema, „mina olen faking õpetaja, kuuled või, ja saan kõiki neid eriboonuseid lihtsalt oma erialavalikute eest! Sina, vaene väike transporditööline või sutenöör või firmaomanik, oled mu kõrval priviligeerimatu kõnts!” That being said, mindki vaktsineeriti. Sest ma olen faking õpetaja. Sellekuises jutukõrvases kommentaaris mõtlesin veidi kajastada kõrval- ja jääkmõjusid.
„... Lohe neelas alla päikse – Susi neelas
alla kuu,“ kajas hütis kõlatu palvehääl.
Selle reaga lõpetanud, tõusis Helk püsti, heitis pilgu lõkkele ja astus selle juurde, et seda kohendada. Tema odavars tungis tukkide vahele ja sädemepahvak tõusis taas loitvele löönud leekide kohale. Ta ladus lõkkeasemele kivikupli, lisades sinna enne mõned puuoksad. See andis lootust, et ehk säde ei kustu seni, kuni ta ära on.
Helk ajas end sirgu ja marssis veel korra lõkkeasemele üle õla pilku heites hütist välja. Oli aeg taas minna Susiurgu, et otsida. Otsida midagigi, millest kasu võiks olla. Oli see siis methall uute tööriistade tegemiseks või küttematerjal, mida Susiurus kasvavad harvad puud pakkusid.
Elutoa põrand oli täis kiiruga pakendi ümbert kistud kilejuppe, sealsamas vedelesid ka pakend ise ning tavapärane lühike manuaal, kuidas seadme eest õigesti hoolitseda. Mathias istus diivanil ning imetles uhiuut, limiteeritud esmaväljaandesse kuuluvat ajamasinat oma peos. See oli üllatavalt väike, vaid kogukama käekella mõõtmetega, ning välja lülitatuna sarnanes kõige tavalisemale nutikellale. Ehk oligi disaini eesmärk olnud selles, et see omaniku randmelt otsekohe millegi erilisena silma ei torkaks. Mathias oli saanud seadmele käpa peale panna vaid tänu sellele, et tema isa oli suurosanik masina tootnud firmas. Niipea see masstootmisesse veel ei pidanud jõudma.
Noormees asetas asjanduse käele ning kinnitas selle nahkrihmaga. See tundus seal kerge ja mugav, sobides tema randmega nagu valatult. Siis tõmbas ta sügavalt hinge ning vajutas südame põksudes väikest nuppu kella paremal pool.
Jubeda Vanamehe külastamine oli Angelo Ricci ja Joe Czaneki ja Manuel Silva plaan. See vanamees elab ihuüksinda ühes väga vanas majas Water Street´il mere ääres ning räägitakse, et ta on äärmiselt rikas ja äärmiselt väeti, ideaalne olukord sellise elukutsega meestele nagu härrad Ricci, Czanek ja Silva, sest nende elukutse on samaväärne vargusega.
Kingsport´i elanikud arvasid ning ka rääkisid Jubedast Vanamehest palju asju, mis teda üldiselt selliste härrasmeeste, nagu hr. Ricci ja tema kolleegid, silme alt varjul hoiavad, hoolimata pea kahtlematust tõsiasjast, et ta peidab oma kopitanud ja auväärses elupaigas hindamatu suurusega varandust. Ta on, tõepoolest, üks väga kummaline isiksus, kes usutavasti oli oma nooruspõlves Ida-India purjelaeva kapten. Nii vana, et keegi ei mäleta seda, kui ta noor oli ja nii sõnaaher, et tema tõelist nime teavad vaid vähesed.
