Vaatasin selja taha ja muidugi üritas surnumanaja põgeneda. Tema viis käsilast lamasid minu ümber, tükkideks hakitult, puretud ja põlenuna. Tema odav H&Mi must jope, mis pidi talle hirmsa välimuse andma, rebenes mingi raudtüki küljes ja ta komistas, maandudes raskelt peaga vastu maad. Isegi nii kaugelt nägin verd surnumanaja ümber valguvat. Kuid see sindrinahk oli elus ja roomas edasi, ostukeskuse parkla väljapääsu poole.
Mõne kiire sammuga olin tema juures ja köitsin ta tuuletarga köidikutega kinni. Ta vingus kergelt, kui nöörid teda pigistasid, kuid sellele vaatamata toppisin talle tropi suhu, kunagi ei tea, kus laipu võib leida.
Surnumanaja hetkeks neutraliseeritud, pühkisin mõõga ta jopesse puhtaks, suskasin selle tuppe, mis kohe kadus ja koukisin taskust telefoni välja. Valisin tuttava numbri ja helistasin. Telefon ei jõudnud kutsudagi, kui juba võeti toru ja mulle vastas närviline hääl: „Rainer? Sina? Said kätte? Olen juba teel, ära muretse,”
„Rahu, Mell, pole põhjust kiirustada, mul on vaja viis zombit ära koristada ja nende isand korralikult ketti panna. Kiire oli, ei jõudnud ise võtta ühte kaasa. Olen kaubamaja parkla kolmandal korrusel, mitte vanal kalmistul, ära vales suunas kihuta,” laususin rahulikult. Kostus kerge mühatus ja kõne lõppes.
Toetasin end vastu selga, sulgesin silmad ja hingasin sisse. Tunnetasin oma keha, otsisin haavu, vigastusi, needuseid. Kerge kriimustus küünarnukil, sisemine verejooks jalas ühe surnu löögist. Muidu oli korras.
Suunasin osa jõust jalga ja tundsin tuttavat kihelust, kui maagia mu kudesid parandas. Jäin õige pisut nõrgemaks, kuid võrreldes lahingus kasutatud energiaga polnud see midagi, ma suudaks iga kell uuesti võidelda. Avasin taas silmad ja jäin vaatama surnumanajat.
Nooremapoolne meesterahvas, Tema juuksed olid lühikesed, rohmakalt lõigatud, arvatavasti tegi ta seda ise. Kõhnem, kui oleks olnud inimesele kasulik. Laubal paistis haav, kust tasakesi immitses verd. Tema käed olid kaetud kergete tätoveeringutega, tüüpilised nõrgematele surnumanajatele ja vardjatele. Kuid poiss polnud amatöör. Viite surnut korraga käsutada, see olnuks päris võimas, kui ta oleks nad sünkrooni saanud. Kahjuks oli ta taktika auklik.
Sellele vaatamata oli ta kaua vastu pidanud. Astusin sammu tema poole ja puutusin kahe sõrmega ta otsaesist. Järsk energiasööst paiskas mu sammu võrra tagasi ja tundsin valu oma sõrmeotstes. Need olid kõrvetada saanud. Surnumanaja tõstis oma pea ja nägin tema silmi, mis olid punased ja kuldse iirisega. Ta naeratas ja ta suust paistsid kaks teravat hammast ja limpsiv keel.
„Värdjatõug,” pomisesin tasakesi omaette. Pool-inimene, pool-mingisugu põrguelukas. Jõud oli temasse kaasa sündinud. Perfektne maag, kuid halvale teele läinud.
„Miks nad sinusugust väärtusliku elu raiskaks?” küsisin kergelt ehmatunult. Sain vastuseks ainult naerupahvaka.
„Sa peaksid oma sõpra kontrollima, äkki kuuled ta surmakarjed ära. Hetkega oli mul telefon käes ja number valitud. Kõhklesin, sõrm „Helista“-nupu kohal. Kas see elukas just ei manipuleerigi inimeste tunnete ja instinktiivsete tegevustega? Miks ma annan talle võimu enda üle?
Siiski, vaatamata kahtlusele vajutasin nuppu ja tõstsin mobiili kõrva äärde. See kutsus. Üks piiks, teine, neljas, kaheksas, kuni pani kõne kinni. Ma vaatasin telefoni jahmunult. Siis liikus mu pilk värdja juurde. Ta irvitas oma teravate hammaste välkudes seal, pea kergelt viltus, veri laubalt alla voolamas.
Minus tõusis kerge viha. See voolas nagu märatsev meri mööda mu sooni kätesse ja jalgadesse, terve mu keha oli sellega täidetud. Välgunool muutus mustaks energiakeraks, mis oli loodud tapma ja hävitama. Mõõk hõõgus punaselt verejanus. Mu silmis peksles raev ja ka värdjas nägi seda.Ta oli kohkunud ja üritas end seina vastu suruda. Ta niutsus midagi omaette, kuid ma ei kuulnud seda. Surusin viha alla, vähemalt nii palju, kui suutsin. Kera kadus mu sõrmede vahelt, kuid mõõk jäi kindlalt pihku. Astusin sammu lähemale.
„Miks. Meelis. Ei. Vasta?” küsisin, hambad risti. Minu pilk puuris ainiti tema sakris pead. Ta silmad ei kohtunud hetkeksi minuga.
„Nad… võtsid ta kinni. Sina… sa oled järgmine,” sosistas ta. Mulle piisas sellest tunnistusest. Ma haarasin vasaku käega poisi kraest ja vedasin teda enda järel ääre juurde. Umbes poolel teel sai ta aru, kuhu me läheme ja ta hakkas visklema kui kala kuival. Varsti muutusid ta niutsed karjeteks, appihüüeteks, kuid ühe loitsuga vaigistasin ta täielikult.
Tõstsin ta üle betoonist ääre. Maapind paistis kaugel all. Vaatamata madalale korrusele pidi kukkumine asfaldile ta siiski tapma, olgu temas kuitahes palju deemoni verd. Mu käsi vetrus kergelt ja ta vaatas mulle oma puna-kuldsete silmadega hirmunult otsa. Vabastasin hääletuskäsu.
„Kes?” küsisin.
„Palun, tõsta mind siit ära, palun, ma anun sind, ma räägin kõik.” Ta värises mu käe all.
„Kes?” küsisin uuesti, seekord aeglasemalt. Lootusetus oli ainuke emotsioon, mida ma ta silmist lugesin. Siis midagi ta ilmes muutus. Ta naeratas taas, kuid see oli vaid odav vaatemäng, et mind petta.
„Mina olin neist nõrgim. Need, kes tulevad, on iidsed, deemonite ja needustega seotud paktid on nad muutnud võitmatuteks ja nad tulevad sind tapma. Mina pidin olema vaid ohvrilammas.” Üritasin näha läbi tema maskist. Ta vaatas mulle silma ja ühe järsu liigutusega jõnksatasin ta üle ääre tagasi.
„Nüüd räägi mulle tõtt. Kes tulevad…” Ma ei suutnud oma küsimust lõpetada, kui tundsin energiavoogu enda poole lendamas. Instinktiivselt hüppasin maha pikali, surnumanaja käis käkaskaela taha ja raksatas paar hetke hiljem asfaldil, tema luude murdumist oli kuulda siiani. Mu keha katsid külmavärinad.
Keerasin end oma ründajate poole, mõõk ühes käes ja teine käsi vabana, tegema, mis vaja. Kujusid oli kolm. Nad olid kõik ühepikkused, riietatud ühte moodi, musta kuube, ja nende kätes särasid mustad-hõbedased kerad. Nende jalgade vahel saalis umbes pooltosinat laibapeni. Nende neli lõuga, mis ruudukujulise koonuna kõik nõelteravaid hambaid kandsid olid minu poole suunatud, nende selgrood olid pingul ja valmis kallale tungima.
Selline seis oli minu jaoks ebasobiv. Laibapenidega oleks ma üksi hakkama saanud, kuid tänu neile maagidele pidin ka ette vaatama mustade kaosekerade eest. Mu pea huugas.
„Rainer Pimemõõk, tulge meiega kaasa ja keegi ei pea kannatama. Me ei taha teile haiget teha,” ütles üks mustadest kujudest. Ma ei saanud aru, milline.
„Valetad!” hüüdsin vastu. Penid urisesid vaikselt.
„Meil on vaja sinu teenuseid, Pimemõõk. Musta Ordu nimel,” sõnas nüüd teine kuju. Ma ei saanud taaskord aru, milline neist. Selle asemel analüüsisin pakkumist. Must Ordu oli suurim ja võimsaim musta maagia praktiseerija Eestis ja kogu Baltikumis. Kui neil läheb vaja minu, koletiseküti, abi millegi peatamisel või püüdmisel, pidi asi tõesti hull olema.
„Kui ma tulen kaasa, peate te kindlalt need laibapenid tagasi kalmistule saatma. Ma ei kavatse nendega koos reisida,” sõnasin. Mõõk jäi mulle kätte, kuid mu võitlusasend muutus mugavaks seisuks.
Kolm kuju noogutasid ja üks rapsas käega. Laibapenid keerasid end ringi ja jooksid minema. Kuid lahtised otsad polnud veel seotud.
„Kus on Meelis? Ta ei vastanud telefonile,” küsisin lähemale astudes. Üks kujudest viskas mulle vana Nokia, millel paistis kõne lahti olevat. Võõras number. Tõstsin selle kõrva äärde.
„Kuhu sa nii kauaks jäid, kurat küll? Aaa, ära muretse, politsei võttis mind kinni poolel teel, esituli on katki. Hommikul olen seal, niikaua hoia need asjad ise korras.” Melli häält kuuldes tundsin kergendust, et mu sõber siiski elus oli.
„Davai. Korista need laibad siit ära siis, ma ise lähen koju. Homseni,” kuulsin klõpsatust ja viskasin mobla kujude juurde tagasi.
„Lähme?” küsisin ja sammusin nende järel mööda keerdteed alla.
Pärast pooletunnist sõitu jõudsime me linnast välja. Kujude must BMW keeras ühele kõrvalisele metsavaheteele ja me loksusime läbi poriloikude mööda liivast teed sügavamale metsa sisse. Me jõudsime lähemale oma sihtkohale, ükskõik, mis see ka poleks.
Järsku ühe käänaku tagant keerates jõudsime me lagendikule. See polnud harilik lagendik. Kõik oli must, põlenud, murdunud ja tuhaga kaetud. Lagendiku keskpunktis paistis vundamendi vare ja poolik korsten. Puutüved olid pooleks murdunud, nagu keset kogu seda lagendikku oleks käinud plahvatus. See tundus ka loogilisim järeldus. Puud olid murdunud väljapoole, lagendikku ümbritsevad taimed olid väljapoole kaardu ja seestpool mustad. Ma jälgisin kohta huvitatult.
Auto peatus järsku jõnksatusega. Kujud ronisid välja ja nüüd metsasügavuses võisid nad oma maskeeringud maha võtta. Esimene neist oli vanem naine, kuid tema lõuast kasvasid välja kaks kihva. Tema musklid pungitasid mustade lohvakate riiete all ja tema juuksed olid paigutatud krunni. Sain kohe aru, et too oli ork.
Järgmine kuju oli kleenuke, tema kõrvad olid teravatipulised, kuid keha värv oli must. Tumehaldjad, peaaegu väljasurnud liik. Ja minu ees seisis üks.
Kolmas kuju oli nende juht. Tema oli tee peal rääkinud veidi ja teised kutsusid teda pealikuks ning austasid. Temal oli seljas mõõk, näol paistis värske arm. Ma vaatasin seda salka ja kaalusin oma võimalusi nendega võitlemises. Tumehaldjaga saaksin ma hakkama. Armiga mees tundus olevat ka kerge, kuid ork oli see, keda ma kartsin. Neil on juba kaasasündinud surmakartmatus ja see muudab nad väga headeks sõdalasteks. Pidin mängima sõpra võimalikult kaua.
Mees köhatas hääle lahti: „Me tõime su siia, sest siit algab su töö. Üleeile põgenes siit majast, Musta Ordu vang. Ta on deemon, kes suudab kuju muuta ja tema plahvatuslik jõud on ohtlik nii tema ümber olevatele isikutele kui ka talle endale. Sa pead ta kätte saama ja surmama või tooma meile, veel parem. Nõus?”
Kas ma peaksin tõesti aitama Musta Ordut? Nad on väga piiri peal oma riituste ja nõidustega, et neid jahtima hakataks, ma saaksin piisavalt hea tasu, kui ma nad kohe kinni võtaks ja neutraliseeriks. Kuid mis kasu sellest oleks? Must Ordu oleks ikkagi vabaduses ja minu pea peal oleks arvatavasti tasu väljas. Ja kui see on nii võimas deemon, kui nad ütlevad, oleks tõesti targem see hävitada.
„Olgu, kuid enne, et oma kahtlusi veidi leevendada, te lasite ühel omadest surra. See värdjas, kes mind parklasse meelitas,” ütlesin ja piidlesin maage.
„Ta polnud üks meist. Ta oli selle deemoni valvur ja see oli tema tasu,” sõnas mees. Noogutasin vaikselt.
Veidi lagendikul ringi vaadanud, märkasin, et plahvatus polnud tulnud maja keskelt, vaid ühest ukseavast. Järelikult oli deemon plahvatanud põgenedes või midagi sinnapoole. Lisaks avastasin jäljed, suured ja rasked, kuid väiksemad tavalise deemoni omast. Jäljed jõudsid välja metsa äärde, kus need kadusid, minu ainsaks lõngaotsaks jäi umbkaudne suund lagendikust.
„Mul on vaja täieliku keskendumist nüüdsest. Ma leian teie kuradi deemoni ja tapan ta. Teie võite minna, ma saan hakkama,” sõnasin kambale tagasi minnes. Nad vaatasid üksteisele otsa ja noogutasid siis. Mõõgaga mees ulatas mulle pataka sajaseid. Mul polnud rahast vahet, kuid pistsin selle siiski endale taskusse. Nad istusid autosse ja sõitsid minema, tolmujutt taga.
Seisin keset lagendiku, päike kusagil idakaares tõusmas. Ma sirutasin käed laiali ja keskendusin. Sulgesin silmad ja mu sõrmeotsades tekkis teatav kihelus. Mitte selline, nagu haavasid ravides, pigem tundsin, nagu oleks vesi minu sõrmedest välja voolanud. Kogu mu teadvus oleks nagu hetkeks välja voolanud ja laiali paiskunud.
Mu silmad olid kinni, kuid ma nägin kõike enda ümber. Ma olin iga väike põrnikas, iga lind, väikeloom ja muu elusolend. Vaid murdosa sekundiga nägin kõike. Ja kerides aega tagasi plahvatuse hetke nende samade elukate läbi nägin, mis toimus.
Maja oli olnud madal ühekorruseline, punakat tooni. Nägin tuttavat surnumanajat, tal oli seljas lihtne t-särk ja teksad ning tema kõrval seisis väike tüdruk. Vanust võis tollel olla kusagil kümne ringis.
Nad vaidlesid. Surnumanaja näitas välja metsa poole ja karjus tüdrukule midagi. Tüdrukul olid pisarad silmis. Pisarad silmis, mille iirised olid punased ja kuldsed. Tema nahk oli kaetud õrnade roosakate soomustega ja ta saba oli krussis ümber ta jala. Tema käed olid surutud rusikatesse. Ja tema pilk vaatas trotslikult poissi.
Siis ta karjus midagi. Loll loomaaru, milles ma olin, ei lasknud sellest aru saada, kuid kohe pärast seda saabus tugev jõud ja käis plahvatus ning ma jõudsin näha veel kaitsekilpi, mille surnumanaja jõudis tekitada. Tüdruk, kes nüüd oli oma deemonivormi täielikult saavutanud, jooksis eemale, jättes endast maha põleva tuhahunnikust lagendiku.
Ühe tugeva hingetõmbega olin oma kehas tagasi. Läks paar hetke, enne kui ma sain aru, et laman maas. Minu teadvus vilkus veel paari eluka vahel, kuid see saabus kiirelt tagasi. Olin jõuetu. See üks hetk tundus nagu tundide pikkune ning mu katkendlik hingamine ütles mulle, et olin viimsel piiril.
Lükkasin ühe käes põue vahele ja tõmbasin välja batooni. Avasin selle ja kugistasin paari ampsuga alla. Kuradi hea asi on see ettenägelikus. Tavaliselt olen pärast lahinguid nõrk ja sihuke kiire turgutus kulub tihti ära.Tõusin istukile ja koukisin välja ka telefoni. Meelis ei vastanud, nagu arvata oligi. Kutsusin hoopis takso lähimale teenurgale, mida mäletasin. Istunud sisse, käskisin end viia lähimasse toidukohta.
Kõht burgerit ja energiajooki täis, sammusin läbi linna auto juurde, mille olin rumala peaga jätnud kaubamaja parkla juurde. Laibast polnud jälgegi, samamoodi olid kooljad ära koristatud. Muigasin rahuldatult. Muide kadus kohe, kui silmasin kedagi silmanurgast. Must tomp kõigest ja kohe, kui pea sinnapoole keerasin, kadus see ära. Mind jälgiti.
Istusin rahulikult autosse, avasin kindalaeka ja lükkasin raha sinna. Käivitasin masina ja võtsin suuna sündmuspaigale. Polnud mõtet peeglisse vaadata, teadsin, et nii mitmedki silmapaarid jälgisid mu sõitu.
Taas lagendikule jõudnud, otsustasin esimese asjana maja uurida. Ma ei kavatsenud taas oma teadvust laialdada, et näha, kuhupoole tüdruk läks. Pigem huvitas mind põhjus, miks ta oli siin olnud.
Käsi vastu kivikorstent pandud, tundsin õrnasid lapse emotsioone. See pidi olema tema. Kurbus, õud, hirm ja midagi arusaamatut. Reetmine? Viha? Lapse emotsioonid olid segased. Kuid ma sain aru, et ta polnud siin kinni ta enda sooviga. Kõndisin veel veidi ringi, kuid rohkem emotsioone ei tundnud.
Järsku tundsin oma saapa all midagi. Lükkasin jalaga tuha eemale ja nähtavale ilmus mingi ese. See oli üleni must, tahmast ja põlemisest. Korjasin ovaalse ja pikliku eseme üles ning silmasin ornamente otstes. See tundus nagu pudel, kuid ilma korgita või avata. Lükkasin tahma eemale ja põrkasin tagasi. Ese kukkus käest ja põrkas vastu kivi, kuid ei läinud katki.
Anumas oli veri. Selgelt punane, kuid selle sees paistsid kuldsed triibud. Deemoni veri. Ja kui veel noore deemoni veri, siis pidi see oleme väga võimas. Kas selleks tüdrukut kasutatigi? Vere saamiseks?
Vaatasin veel ringi ning leidsin mitu taolist anumat. Otsustasin ka need igaks juhuks kaasa võtta. Anumad sügaval taskupõhjas, asusin tüdrukut jälitama.
Kõndisin umbes suunas, kuhu tüdruk oli jooksnud. Mu peas tekkis pika aja peale aina rohkem küsimusi. Kuidas Must Ordu teda ise ei olnud leidnud? Ju oli mingi põhjus. Ja miks nad lubasid mul ta tappa? Ma ei teadnud vastuseid. Kuid ma teadsin, et mu esmane ülesanne on see deemon leida.
Ligi pool tundi läbi männimetsa jalutanud olin täiesti kadunud. Aju ütles, et auto oli jäänud selja taha, kuid olin selgelt tulnud ida suunas ja nüüd olin näoga lõunas. Tähendab, olin eksinud. Muigasin taas.
Kerge käeliigutusega tekkis mu sõrmede vahele tilluke valge leek, hing. Ma sosistasin sellele mõned võlusõnad ja see võttis mu sõrmede vahel kuju. Pillasin selle maha ja valgest tombust kasvas välja spektraalse välimusega läbipaistev hunt. Umbes puusakõrgune elukas, minu käe all. Sosistasin talle rahustuseks paar sõna. Võtsin taskust välja anuma ja andsin talle selle koonu ette.
Ta karv tõusis turri ja ta silmad muutusid väikesteks piludeks, mis ründevalmilt eset piidlesid. Ma panin selle tagasi taskusse ja näitasin maapinnale. Hunt muutus koheselt rahulikumaks.
Loom nuusutas maapinda. Ta sörkis paar meetris vasakule, nuuskis ka seal. Siis veidi eespool. Lõpuks keeras ta end minu poole ja vaatas küsivalt otsa. Ta oli jälje leidnud. Astusin tema järel, kiirustamata. Tondihunt leiab alati oma saagi üles.
Hõre ja liivane männimets muutus lühikeste puudega rabaks ja seejärel sooks. Maapind oli märg ja pehme, üks vale samm oleks mind suure tõenäosusega hukutanud, kuid loom leidis alati kõige turvalisema tee läbi mülgaste. Ime, et tüdruk oli samamoodi leidnud. Väga vabalt võiks ta hetkel olla mingis mülkas juba uppunud.
Järsku tondihunt peatus. Ta tõstis oma pea, ta kõrval läksid kikki ja ta seiras kiire pilguga meie ümbrust. Mõõk oli mul koheselt käes. Ma vaatasin samas suunas, mis tema. Meie seljataga, samas kohas, kus me olime metsast väljunud, paistis mingi vari. Ma olin peaaegu kindel, et see oli mõne Musta Ordu käsilane. Vaatasin veel ringi ja nägin nüüd, et igal pool raba ääres paistsid mustad kujud. Olime ümber piiratud. Kuid nad ei liikunud. Nad ootasid, et ma leiaks lapse.
Mul polnud midagi muud teha, kui edasi minna. Mul oli selge siht ja rajalt kõrvale minek oleks mind kindlalt tapnud. Viipasin käega edasi ja tondihunt läks edasi, juhtides mind mülgastest läbi.
Tund aega hiljem hakkas midagi paistma. Mingi kõrgendik keset seda vesist tühermaad. Ja selle peal paistis olevat mingi ehitis. Turtsatasin kergelt. Veel üks väike maja keset eimidagit.
Jõudsime sellele lähemale ja ma märkasin väikeseid siniseid tulukesi selle ümbruses. Neid oli algul vähem, kuid kõrgendikule liginedes tihenesid ka virvatuled. Kõikide hinged, kes olid soos surnud. Ja neid hingi oli palju. Miks? See küsimus mõlkus mul meeles. Miks peaks mingi suvalise künka juures keset sood olema nii palju laipu? Mingi lahing?
Tondihunt jäi seisma kõrgendiku jalamile. See polnud suur, hetkel paistis nagu kümnemeetrise diameetriga, umbes kahe meetri kõrgune. Ükskõik, kui palju ma sundisin teda edasi, tondihunt ei liikunud. Ohkasin tasakesi. Siis kükitasin ta ette maha, võtsin ta koonu enda kätte ja silitasin seda. Vabastasin selle hinge a hetkega oli tondihundi asemel kerge aur, mis taeva poole kerkis. Tema oli oma ülesande täitnud.
Paari sammuga jõudsin künka tippu. Moodustis, mida enne olin silmanud, polnud maja. See oli kreeka stiilis mausoleum, mustadest kividest. Maja oli poolenisti vajunud künka sisse ja sellesse sisse pääsemiseks oli keegi teinud augu katusesse. Väikene, kuid ere tulekera tekkis mu kätte ja, see taskulambina kasutusel, hüppasin sisse.
Olin üpris kirstude alguses. Need olid umbes puusakõrgused ja nende kaaned olid inimkujude moodi. Selgelt olid eristada näojooned ja ülejäänud kehad. Kuid samas oli näha deemonlikke osasid kehadel. Sarved, küüned, neli silma, tiivad ja taolised elemendid.
Järsku oli kuulda nuuksatust. Ma vaatasin ettepoole mausoleomi lõppu ja nägin ka sealtkerget kuma. Ma astusin sammu tasakesi sinnapoole. Möödusin uuematest kirstudest ja peaaegu kuma juures märkasin väga tuttavat nägu. Surnumanaja.
„Kes sa oled?” kuulsin ma tasast häält. Seisatasin. Nägin, et üks kirstudest oli lahti tehtud ja sellest rippus välja vana surnud käsi. Kirstu kaanel oli näha imeilusa naise kontuure ja need tundusid kuidagi sarnased. Need olid väga sarnased tüdrukule, keda olin jälitanud.
„Ma… ma olen Rainer. Kes sina oled?” sõnasin tasakesi. Kirstu tagant kerkisid kõigepealt silmad ja siis suu, täis teravaid hambaid. Väikene värdjas. Kuid tema juures oli midagi teistsugust. Need pisarad ta silmis.
„Lille,” sõnas ta tasakesi, vaadates mulle ikka veel silma. Ta pühkis oma pisarad ära, käsi oli õrnade soomustega kaetud. Ma kükitasin temaga samale kõrgusele. Ta kadus korraks kirstu taha ja piilus siis küljelt mind. Nägin ta kaelal ja kätel väikseid rohmakaid arme, mis olid kohutavalt kokku kasvanud. Verevõtmise augud.
„Lille, kus kohas me oleme?” küsisin ma temalt, kuigi teadsin arvatavat vastust.
„Mu ema magab siin. Igavesti. Ja isa ka ja venna ja õde ja kõik teised ka. Ma tulin siia taastuma.” Tema hääl oli vaikne ja tasane. Ma sulgesin silmad. Kas ma tunnetaks, kui lähedal mustad kogud on? Arvatavasti poleks mõtet.
Ma tulin teda tapma. Ma ei saa lihtsalt temaga põgeneda siit. Ma pean seda tegema. Kuid samas… Asjaolud on muutunud. Tema pole ajuta deemon, kes tapaks vere pärast. See siin minu ees on väike laps. Ja see laps kardab kohutavalt. Nii kõvasti, et ta tuli turvalisust otsima oma surnud perekonnalt.
Mul oli kahju. Ja ma mõtlesin. Kõvasti. Kas kuidagi oleks võimalik siit välja saada? Mu peas kerkis üks mõte. Ja see oli riskantne.
„Lille, ütle, kas sa kardad neid varje?” küsisin temalt. Ta kohkus ja oli nutmise ääres. Kuid ta noogutas sellele vaatamata.
„Kuula nüüd mind hoolega. Ma ei tea, kui kaugel nad on, aga nad on siiapoole teel. Nad tulevad ja nad tahavad sind kinni püüda. Ma tean, mida nad sulle tegid ja ma luban sulle, ma ei anna sind ära. Ma kaitsen sind.” Ma vaatasin talle otsa ja tema pisarad kadusid. Ta noogutas veel tugevamini, löristas nina ja noogutas jälle. Ma muigasin vaid.
Siis sirutasin ma käe taskusse. Pudelid olid veel seal alles ja ma võtsin ühe välja. Lille kohkus ja tõmbus eemale. Ma vaid tõusin ja viipasin ta endaga kaas. Ta võttis mu käest, samal ajal hoidsin ma teises käes tema vereanumat.
Valgus pimestas mind kergelt, kuid ma nägin, et kujud olid palju lähemal. Ka nemad nägid meid. Ma teadsin, et ma riskeeri oma eluga, kui ma seda verd tarbin, kuid saja täisvarustuses maagi ja küti võitmiseks ei piisanud minu oskustest. Ega võimetest. Aga deemoni veri pidi mind päästma.
Ma lõikasin mõõgaga ühe otsa lahti. Sellest purskus veidi viskoosset vedeliku ja ma nägin seda keerlemas, purpursed ja kuldsed jooned segamini. Ma hingasin välja ja jõin vedeliku ühe lonksuga ära.
Kuumus voolas mööda mu sooni, see oli kui tuli, mis jõudis igale poole minu sees ja andis mulle energiat. Ma tundsin kihelust, mitte sellist nagu tavaliselt, ei sujuvat ega ärritavat. Terve mu keha oleks nagu põlenud kuumas tules, kuid see polnud valus. Ma vaatasin enda ümber ja nägin igat maagi nagu leeki, mis vajas kustutamist. Need olid nende hinged, mina pidin need hävitama.
Kuid sekund hiljem võttis Lille minu käe. Ma sain kontrolli tagasi ja vaatasin talle otsa. Ta pilk olid suunatud otse ette. Ma sain aru ilma ütlematagi. Ta teadis teed. Minu ülesanne oli neid eemale hoida. Ma avasin ka ülejäänud pudelid, kaanisin need sisse. Seekordne laks polnud nii võimas.
Ma noogutasin ja üritasin midagi öelda, kuid kolm pudelit deemoniverd oli mu kurku põletanud, nii, et välja tuli ainult mingi kahtlane korin. Tüdruk hakkas jooksma. Ma järgnesin talle.
Maagid liikusid meie poole, nad jooksid üle vee, üle sopa ja mitte ükski neist ei maandunud mülkas. Nägin nende hingitsevat jõudu ja teadsin, mida teha. Puhtalt instinktiivselt manasin kätte mõõga, mis seekord põles mu jõuga, käes oli mul põlev kaosekera, maagia puhtaim ja tooreim vorm.
Esimene maag ründas mind mõõgaga, kuid ma vaid virutasin talle mõõganupuga näkku. Ta kukkus ja vajus sohu. Järgmised kaks tükki said kaosekeradega pihta ning nende kehad lahustusid pimeduses. Ülejäänud maagid lähenesid ettevaatlikumalt, heites tulepalle ja energiasööste, kuid ma olin võimeline neid blokeerima.
Järsku seisis meie ees tuttava seisakuga tumehaldjas. Ta kaitses mõlemad löögid oma maagiaga, lõi mu siis eemale, üritades haarata Lille järele. Minu kiired instinktid puhusid välja kaks tondihunti ja need kargasid talle kallale, rebides teda tükkideks.
Me jooksime edasi, raba äär lähenes, kuid ka maagid jõudsid meile lähemale, neil oli olnud kergem teekond üle mülgaste, meie pidime liikuma mööda käänulist rada. Meile tuli külgedelt kallale kuus maagi, kaosekerad valmis. Ma lõin need tagasi kerge tulekilbiga, mis sütitas paari neist riided ja ülejäänud said puretud tondihuntide poolt.
Raba äär oli siinsamas, lühikesed männid tõusid juba ja kauguses tundsin ma juba liiva ja männivaigu hõngu. Meile jõudis kohale veel rohkem maage. Nad heitsid tuld ja välku, nii mõnigi tuli kallale mõõga või kirvega, mis kõik olid loitsitud. Kuid minu deemonivõim oli neist üle. Igaüks, kes sattus ette, sai eelmise maagi saatuse osaliseks, üheks virvatuleks keset sood.
Järsku tundsin kerget ebakõla oma võimus, mu mõõk ei lõiganud enam nii kiiresti, kaosekerad olid väiksemad. Ma sain küll maagidest lihtsalt jagu, kuid ma jäin siiski nõrgemaks. Lille ka tundis seda. Ta vaatas minu poole, kuid selle asemel, et muretseda, noogutas ta vaid mulle.
Järsku tundsin kerget jõnksatust maapinnal. Oleksin peaaegu pikali kukkunud, kuid sain viimasel hetkel tasakaalu tagasi. Maagid olid maha jäänud, kuid meie ees seisis mõõgaga mees. Tundsin selle käepideme ära. Ta relv oli otse ette suunatud, Lille poole. Ma võtsin tüdrukust kinni ja astusin nende kahe vahele.
„Meil oli kokkulepe, Pimemõõk, sa pidid ta tapma,” ütles ta.
„Ma arvasin, et te jahite mingit metsikut põrguelukat. Kuid ma oleks pidanud teadma, et teilt midagi korralikku loota oleks nagu oodata, et päike tõuseks läänest,” urahtasin. Mees naeratas, ta sai aru mu jõu kadumisest. Ja ta otsustas seda ära kasutada.
Kiired liigutused, väledad lõiked ja torked lendasid minu poole. Iga järgmine löök oli kiirem kui eelmine ja ma hoidsin elu eest tempost kinni. Mu mõõk blokeeris lööke, sädemeid lendas ja järsku jõudis kulminatsioon kohale. Kiire piruett ja ma olin relvast vabastatud. See haihtus õhku, kui see kadus ja ma olin relvitu.
Mõõgavõitleja kargas minu poole, surmalöök silme ees. Kuid ta polnud arvestanud minu ainukese naturaalse võimega, mis mulle nime andis. Ma keerlesin eest ära ja haarasin tema mõõgakäest. Järsku oli minul käes minu mõõk, mis läbistas ta kaela, puhtalt ja kiirelt.
Surnukeha kukkus ja ma vaatasin Lille poole. Ta oli väsinud ja ohkis. Maagid ilmusid lähemale meie selja taga ja ilma midagi mõtlemata võtsin ta endale selga. Ta polnud isegi raske, kiitsakas ja veidi terav ainult.
Ma jooksin edasi, mõõk käes, tüdruk seljas ja kaosekerad lähenemas selja tagant. Me olime jõudnud männikusse. Liivas jooksmine oli raske ja aeglane, maagid otsustasid oma jõudu selle vältimiseks kasutada. Ma vandusin tasakesi ja vaatasin taha, kuidas mitmeid kaosekerasid, tuleleeke ja välgunooli meile lähenes. Järsku tundsin, et Lille libiseb mu seljast. Ma komistasin samal hetkel ja me mõlemad lendasime käkaskaela maha.
Me olime ümber piiratud, lugesin umbes poolsada maagi. Ja nende keskelt astus välja kapuutsita ork, kes oma massiivse lõualuuga irvitas. Tundsin ta jõudu meie ümber kogunemas. See polnud hea tunne, pigem nagu oleks aeglaselt nööri ümber kaela paigutatud.
Mu deemonivere energia oli ka täiesti otsas. Mu süda lõi kuidagi aeglasemalt kui muidu, ma hingeldasin tugevalt, hapnikku oleks nagu liiga vähe olnud. See oli äkilisest jõu kadumisest, tundsin kerget iiveldust ja soovi maha kukkuda.
„Sa oled tugev, Pimemõõk, ma poleks seda uskunudki. Kuigi enamus sellest võimust tuli selle värdja verest. Noh, enam vahet pole, nüüd sa maksad oma eluga nende eest, kes täna hukkusid.” Orki hääl oli vihane ja pilkav. Mina suutsin vaevu silmi lahti hoida.
Keerasin pead tasakesi vasakule ja paremale, kuni nägin Lillet segaduses maas lamavat. Ta tundus hirmul, nagu tavaliselt keegi olekski, kui tema košmaarid jälle nähtavale ilmuksid. Sundisin end tema poole naeratama. Ta ei teinud sellest väljagi, ta jälgis ainult orki, kes minu poole astus.
„Tüdrukuga tegeleme hiljem, las ma lõbutsen veidi enne.” Naine naeris ja tema mustariietunud kamraadid jälgisid liikumatult, kuidas ta astus minu juurde. Ta asetas oma käe minu omale ja äkiliselt tundsin kohutavat valu. Minusse oleks nagu süstitud jääd ja kuumasid süsi korraga. Ma nägin, kuidas tema puudutusest kõrgemale tekkisid verevalumid, kui mu veresooned jäätusid, sellest allapoole ei tundnud ma oma kätt.
„Ütle, kuidas on? Kas on valus? Oi, see peaks piinav olema!” Ta naeris suure häälega ja nihutas end mu teise käe juurde. Külm valu levis mööda mu kätt üles. Vaikselt nägin sõrmi mustaks tõmbumas. Need närbusid nagu lilled esimestel öökülmadel, kattudes härmatisega ja vajudes kortsu. Kuid valu oli sealt tuim, ma ei tundnud peaaegu midagi.
Mu parem käsi ja vasak õlg said tunda samasugust piina nagu enne. See pani mu karjuma. Mu kõri pitsitas kriipiv tunne ja ma teadsin, et varsti on see jäine piin mu südames ja see lõpetab töötamise.
Korraks läks mul silme eest mustaks, kuid valu äratas mu taas. Millegipärast ei tundnud ma oma jalgu. Külmus oli jõudnud mu seljaajuni, närvid ei töötanud enam. Ma tundsin esimest korda hirmu kogu selle võitluse ajal. Siia ma surengi. Ja surm paistis läbi mu poolsuletud laugude, orki taga. Ma nägin tema irvet. Tema soovi mind võtta.
Korraga see surm kadus. Kogu ma valu taandus ja kõik lahvatas põlema. Ma tundsin külma endast eemale tõmbuvat. Nägin orki tõusmas ja vaatamas midagi minust paremal. Lille. Nägin põlevaid puid enda ümber, need kukkusid kokku, maagide formatsioon lagunes, nad jooksid eemale, kuid mitmed neist said tulelontidest haaratud ja kõrvetatud, põletatud, praetud. Nende nahk ja liha sulasid luudele ja nende riided lahvatasid põlema.
Kogu maa ja mets põles, taevas oli must. Ork minu eest langes kõigepealt ühele põlvele, siis kahele ja tema ümber tõmbus väikestest leekidest koosnev kera kokku. Tema kätest voolas välja jääd, vett ja lund, kuid selle tuletormi vastu ei saanud miski. Ta vajus sinnasamasse kokku. Ja tuli neelas ta.
Sulgesin korraks silmad, kuid tundsin järsku sooja enda poole liikumas. Avasin need taas, nähes enda ees väikest deemonit põlemas, soomused hõõgumas. Kuid tema pilk oli ikka veel hirmul. Lille kummardus mu kohale ja raputas mind. Ma ei kuulnud, mida ta hüüdis, kuid ma tundsin kergelt elujõudu tagasi tulevat. Suutsin tunda kerget kõrvetust oma põlevates jalgades enne, kui silmad sulgesin ja muigasin.
Kuid ma tundsin kogu oma keha, liigutasin oma varbaid, siis sõrmi, keerasin aeglaselt pead ja silmasin kohe Lillet. Tal oli kaks kanüüli käte sees ja ta täitis mingit pakki verd. Ta paistis kuidagi kahvatu, vaatamata oma tavalisele roosale nahatoonile ja soomustele. Nägin, kuidas ta suure suuga haigutas. Nad olid vist tükk aega üleval olnud.
„Milleks sa neid pakke täidad?” küsisin vaikselt. Tüdruk kohkus, kanüül kukkus ja üks pakkidest läks lahti. Mu põrand oli sekunditega kaetud punakas-kuldse loiguga. Meelis ajas end ägisedes püsti.
„No mida perset, said veel eluvaimu sisse. Me pidime sinu kuradi poolkülmunud kehasse mitu liitrit deemoverd süstima, et su keha suudaks surnud rakud asendada uutega.” Ta oli kõbus nagu ikka.
„Kuidas sa meid leidsid?” küsisin hädiselt.
„Selline inferno oli lahti viimati umbes kakskümmend aastat tagasi, kui see lohe keset Peterburi maanteed tänu asfaldi kuumusele koorus. Mendid olid just välja lasknud mind, kui seda tulelonti silmasin. Õnneks suutsid vardjad selle massi eest ära peita. Noh, pikemat lugu pole, panin masinale hääle sisse ja tulin sinna. Leidsin teid kahte ja tõin siia, muide mõlemad oimetud. Ja keset seda tuletormi, hullumeelsus. Noh, ja nüüd olen sind oma kolm ööpäeva elus hoidnud, kuni su keha paranes. Deemoni veri kiirendas seda protsessi, eile hakkasid alles andma ellujäämise märke,” lausus Meelis, istudes mugavalt tugitoolis. Nägin kotte ta silmade all ja ei teadnud, kuidas saan selle talle tasuda.
„Heh, mis sa arvad, kas üks õhtusöök tasub selle võla?” küsisin. Meelis turtsatas põlastavalt.
„Ma olen su sõber, kuid mul läheks enda turgutamiseks ka midagi vaja. Ja Lille tasus selle võla juba sinu eest. Kümme liitrit deemoverd minule sinu ellujäämise vastu. Vat, nii palju sa väärt oledki, Rainer. Pealegi seitse liitrit on juba käes,” seletas ta rahulikult. Noogutasin tasakesi ja sulgesin jälle silmad.
„Lille, on sinuga kõik korras?” küsisin tüdrukult. Tundsin ta juukseid oma näol.
„Mhm on küll,” sõnas ta oma lapsehäälega, mis pani mind naeratama.
„Kas sa saad selle verega hakkama?”
„Ikka. Ma andsin teistele ka verd ju. Ja nemad tahtsid kõike.”
„Hästi, hästi. Sul on ka vaja aega taastumiseks,” pöördusin Meelise poole. „tule ülejäänud verele ülehomme järgi, lase meil tempo maha võtta, keegi peab maja eest ka hoolitsema. Sobib?”
„Ikka, sa saad küll ise hakkama.” ta tõusis, astus sammu minu poole ja surus mu kätt. Andsin talle nõrga vastuse.
Meelis astust uksest välja, sulgedes selle vaikselt. Ta seisis hetke paigal, nohisedes läbi nina. Ta kratsis oma vasakut lõuapoolt ja kraapis korra tossuga tsemendist treppi. Siis, käed taskus ja pea maas, asutas ta end minema. Vaikselt trepist alla tippides muutus ta meel kurvaks ja sammud aina raskemaks. Korra ta peatus isegi, kuid sundis end kohe edasi liikuma.
Jõudnud alla ukse juurde, lükkas ta selle õlaga lahti ja astus kõrvale. Ta silmis helkisid pisarad, kuid ta lükkas need kiiruga eemale. Ta tõmbas nina puhtaks ja astus auto juurde. Ukse avanud, istus ta päiksest kuumale istmele, asetas käed roolile, aga ei keeranud süüdet. Selle asemel nuuksus ta tasakesi. Ta õlad rappusid vaikselt nutuhoos. See kestis vaid paar hetke, kui ta jälle oma pea tõstis ja kortermaja ust silmitses.
Mustad kujud olid ilmunud igale poole maja ette, paar neist askeldas ukse juures, ülejäänud olid kogunenud gruppideks, tasakesi midagi arutades. Meelis tabas endalt mitmeid kapuutsi alt paistvaid pilke.
Järsku kostis koputus. Kellegi tugev nukk tagus ta akna pihta. Meelis keris selle alla ja võttis vastu raske hõbepaberist koti. Siis vaatas ta kaputsiinlase poole, kuid tolle nägu oli hästi varjatud
„Su perel on nüüd ohutu, Meelis. Sa tegid õiget asja,” kuuldus krigisev ja madal hääl. Meelis oli seda kuulnud ka telefonis, kuid nüüd tundus see veel selgem. See oli orki hääl. Väga haavatud ja väsinud, kuid siiski mõrvarliku tahet täis orki oma. Ta võdistas õlgu.
„Siin on võti,” sõnas ta vaid ja viskas korteri võtme läbi akna. Siis keeras ta selle üles, pani autole hääled sisse ja sõitis minema. Ta ei tahtnud seda veresauna näha.
