Juuli oli pikk ja tegemisi täis, asja on olnud metsa ja mõisa, tööpostile ja vaktsineerimiskeskusse, zombide ja samuraide sekka. Kuidagimoodi õnnestus selle kõige kõrvalt isegi veidi kirjutamisaega välja võidelda. Nüüd (eirates seisukohta, millega ma selle numbri pikas intervjuus tegelikult nõustun), jään lootma sellele, et Reaktori juulinumber kõneleb iseenda eest ja ei tee sisust pikemalt juttu.
Lennuka lohepildi tegi kaanele Katrin Topkin (temaga vestlen selles numbris pikemalt) ja ilusad kirjad lisas Jana Raidma.
Jana manas kohale ka uue toimetuse liikme - Peatoimetaja rändmorsa. Rändmorsk anti üle ilma igasuguse tseremooniata Elvas ja see peab nüüd rändama käest kätte koos peatoimetaja vastutuse üleandmisega. Esimest rännet on loodetavasti ette näha oktoobris ja siis ehk aastavahetuse paiku.
Tänan ja ärgem unustagem ka lühijutu Stalkerit. Laast pole liist nagu väljaspool Euroopa Liitu öeldakse.
Eks ikka selle saamine, mis muu :D Raamat jõudis nii vähe väljas olla, et täitsa üllatav, et nii palju inimesi seda enne Stalkerite hääletust lugeda jõudis. Samas jooksis see terve aasta Lääne Elus järjejutuna, küllap see aitas :)
Vanuse poolest kindlasti :D sest Valu ja vaeva jutt sai kirjutatud tubli hulk aastaid varem. Kui ma nüüd sodikaustast järgi vaatasin, siis esimene versioon sai kirja aastal 2013 ja Laevakaitsjate esimene mustand valmis 2019.
Frank Árpád Darabont sündis 28. jaanuaril 1959. aastal Prantsusmaal põgenikelaagris, kuhu tema ungarlastest vanemad olid põgenenud 1956. aasta Ungari ülestõusu järgselt. Sealt sõideti pärast Franki sündi koos tema üheksa õe ja vennaga edasi Ameerikasse, esmalt Chicagosse ja kui Frank oli viiene, siis koliti Los Angelesse.
Formaalset filmiharidust Frank saanud ei ole, lõpetas keskkooli ära ja läks kinno kohanäitajaks tööle. See andis noorele mehele võimaluse vaadata tööstuslikus koguses filme ja vabal ajal kirjutada, kirjutada ja kirjutada. 2010. aastal Mick Garrisele antud intervjuus (millele ma kavatsen veel korduvalt viidata) on Frank ise öelnud, et tal läks üheksa aastat, enne kui talle kirjutamise eest reaalselt raha maksti, nii et mees soovis kõigile neile, kes filmimaailmas läbi lüüa soovivad, kõvasti kannatlikust ja järjepidevust.
Sellessamas intervjuus oli juttu nii oma hääle leidmisest kui ka oma loo rääkimisest.
Warner Brothersi teemapark asub Austraalias Queenslandi osariigis Oxenfordis. Ta on Austraalia ainus filmiteemapark ja maailma vanim Warner Brothersi teemapark (teised on Madriidis ja Abu Dhabis). Selle pindala on 1½ km². Avati 1991 ja aastas külastab seda 1½ miljonit inimest. Sissepääsutasu oli avamise ajal 29$ täiskasvanutele ja 19$ lastele, kuid tänapäeval maksab päevapääse 100$, kui see internetist osta. Ma ei hakka atraktsioonide nimesid tõlkima, aga nendes mainitakse Batmanit, Rohelist Laternat, Scooby-Dood, Supermani, Speedy Gonzalezit, Sylvesterit ja Tweetyt, Tomi ja Jerryt jne. Kinni on pandud gremlinid, pokemonid, noor Einstein, Politseiakadeemia, Aquaman, Shrek, Harry Potter, Arkhami hullumaja jne.
Algas kõik sellest, et Šveitsi Parapsühholoogia Ühingu presidendil Wolfgang Eisenbeissil tuli mõte korraldada spiritistlik maleseanss tänapäeva malesuurmeistri ja ammusurnud malesuurkuju vahel. Suurmeistrit ei tulnud kaugelt otsida – selleks sai Šveitsi elama kolinud eksnõukogude maletaja Viktor Kortšnoi, kellele selline pakkumine tegi kõvasti nalja, ent ta nõustus, kuna „kõik maletajad on pisut peast põrunud ning see oleks huvitav kogemus“. Küsimusele, kellega ta ise sooviks mängida, pakkus ta välja kolm nime – kuubalase Capablanca, eestlase Kerese ja ungarlase Maroczy. Võite ette kujutada tema hämmingut, kui nädal hiljem andis Eisenbeiss talle teada, et kahjuks kahe esimesega ei ole teispoolsuses ühendust saadud, kuid Maroczy on leitud ja hea meelega mängiks ühe partii, kuigi endisel ungarlasel on ta enda sõnade järgi viimasel ajal vähe mängupraktikat (!) olnud.
Üle hulga aja üks mitteloll film? Peaaegu!Maailma esimene ajarännufilm, A Connecticut Yankee in King Arthur's Court, linastus täpselt sada aasat tagasi. Kui palju ajarännufilme on üldse tehtud, ei hakanud ma isegi otsima, ehk piisab pakkumisest: “väga palju”. Aga lisaks on The Tomorrow War veel ka täiesti edukas tulnukafilm ning vähemalt esimeses pooles, õudukana pinget keriv. Peaosas on ka Marveli universumist tuttav Star-Lord, misiganes ta pärisnimi ka ei oleks (Chris Pratt).
Millest siis film meile räägib? Kõigepealt saame muidugi ohtralt eelpainet, kuidas laotakse meile klotsid ette, mida edasisest filmist oodata: Star-Lordi, see tähendab, Dan Foresteri raske elu, kuidas endine eriväelane ei saa tänapäevases maailmas hästi hakkama, kuidas on raske olla väikese kooli õpetaja, ning üldiselt on nina vee peal hoidmine raskeks muutunud.
Autor Indrek Hargla
Lavastaja Anne Velt
Kunstnik Karmo Mende
Muusika Mick Pedaja
Grimmikunstnik Sirle Teeäär
Valgus- ja videokunstnik Rene Topolev
Näitlejad: Merle Palmiste (Eesti Draamateater), Liis Haab, Katrin Valkna, Tarvo Krall, Meelis Põdersoo (VAT Teater)
Teatris käisid ja muljetasid Meelis, Lilian, Laura, muljed ja mõtted on kirja pandud vahetult pärast etendust kojusõidu ajal
Meelisel-Lilianil oli see juba neljas Hargla kirjutatud näidend vaadata ja eelmised kolm meeldisid; Laural oli esimene. Nii Ajateatri kui lavastajaga meil varasem kogemus puudub, peale Nõida tundub aga, et see ei jää sugugi viimaseks. Nähtu rõõmustas silma, tegi kultuurihinge rõõmsaks ja vääris kaugelt kohale sõitmist vägagi.
Lavastaja Anne jaoks ei olnud see esimene kokkupuude Harglaga, loodetavasti ei jää ka viimaseks. Koosmäng loojate ja kohaga paistab toimivat suurepäraselt.
Katriniga plaanisin jutuajamist tegelikult juba kevadel - mõnest ühisest kirjutustoast olid jäänud mõlkuma kirjutamise ja koostöö teemad, millest tundus oluline rääkida. Samuti andis põhjust jutuajamiseks Noortekirjanduse Ühingu käivitamine. Tookord leppisime kokku, et räägime kunagi suve poole, siis kui uus raamat valmis saab. Nüüd jõudis see aeg kätte.
Laura: Sinu uus raamat on kohe-kohe valmis - palju õnne! Räägi veidi Lana-lugude maailmast lugejale, kes kuuleb sellest esimest korda.
Katrin: Lana lugu toimub fantaasiamaailmas, kuningriigis nimega Torren. See on saarekuningriik, seal on nõiad ja võlurid, neil on erivõimed, enamasti sünnipärased võimed. Siis on seal veel rida maagilisi loomi ja taimi - selline maailm. Kui esimeses raamatus tutvusime Lanaga, kuidas temast sai Lumiina tegelaskuju, siis teises osas tuleb Torrenis sõda.
Kui väga rohmakalt eraldusjooni vedada, siis jaguneb fantasy laias laastus kaheks: eepiline fantasy ja kangelasfantaasiad. Viimast on sageli nimetatud ka mõõga ja maagia kirjanduseks, sarnaselt siis seikluskirjanduse mõõga ja mantli kirjandusega. Mõõga ja maagia (sword & sorcery) termini mõtles aga välja käesoleva kirjatüki kangelane Fritz Leiber. Võib ju vaielda, millal täpselt ilmus esimene fantaasialugu ja millal esimene kangelasfantaasia, aga Fritz Leiber oli mees seal üsna alguses. Esimene oli Robert E. Howard ja tema barbar Conan, kes võib-olla polnudki kõige esimesed, aga menu ja levik panevad asjad paika ning neid mäletatakse siiski esimestena. Howardi tuules tuli teisigi, kasvõi C. L. Moore, aga kui me räägime järgmisest suurest nimest, siis me räägime Fritz Leiberist ja tema Fafhrdi ja Halli Hiirepüüdja lugudest. 1939. aastal ilmus esimene jutt ning 1957. aastal koguti need jutud kogumikuks.
„Hinged mõõgateral” on Rait Piiri esikjutukogu, kus on kogutud kokku tema kaks eelnevalt Reaktoris avaldatud kosmosemärulit ning lisaks siis ka kaks idamaist õudustrillerit. Saanud raamatu Lummuri kirjastusest, ütles Joel Jans, et loe ja vaata, kui miskit emotsioon tekib, siis võid ju ka midagi kirjutada. Lugesin ja ütleme siis kohe ära, et väga pikalt ei pidanud arvustuse osas otsutama, sest minu arvates üle pika aja üks paremaid kogumikke, mida ma lugenud olen. Oli müstikat, oli seiklusi, tempo oli kogu aeg korralikult peal ja lood korraliku lühiromaani mõõtu, nii et autor sai tegeleda korraliku maailmaloomega ning samas edastada lugejale tavalisest veidi keerukamat süžeed. Kõigele lisaks on lugude juures ka Kadri Umbleja illustratsioonid, mis loovad iga loo alguses juba mõnusa võõriku atmosfääri. Toimetuslikult igati korralik teos, sisuvigu silma ei hakanud, kui siis paar pisiviga, mis aga teose nautimist mitte kuidagi ei seganud.
Romaan „On aeg!” on järg autori 2016. aastal ilmunud noorteromaanile „Mina olen surm”, kus koolipoiss Roomet avastab endas erilised võimed näha teiste inimeste elukellasid ning põgeneb tagakiusamise eest vaiksesse Viljandisse. Eelmine romaan langes minu puhul väga hästi kokku perioodiga, kus ka minu elu hakkas üha rohkem Viljandiga seostuma ning lisaks fantaasiaküllasele sisule pakkusid äratundmisrõõmu ka Mulgimaa pealinna tegevuspaigad. Antud raamatus tuleb aga Roometil oma võimeid tõsisemalt tundma õppida ning puutuda kokku suurema kurjusega, kui ta oodatagi oskab. Kuna ma ilmselgelt ei ole antud romaani sihtgrupp, siis kaasasin antud arvustusse ka oma tütre ja abikaasa sisendit, kes samuti mõlemad raamatud läbi on lugenud.Esimeses romaanis tutvustati kogu üleloomulikku maailma ülesehitust – liivakellade ja elulõngade toimimist – peategelase igapäevase suhtluse ja sellest tulenevate kogemuste või õigemini kogenematuse kaudu.
Lõppeva juulikuu vältel kolisime naise ja lapsega ühest Tartu linnaosast teise, Annelinna korterist Ihastesse ämmaga ühe katuse alla (kui miskit väga drastilist ei juhtu, kasvab lapselaps üles oma mamma juures). Selmet kirjutada see kuu oma jutumuljetustele üht pikka raamjutustust, mõtlesin ikkagi jagada mingeid kolimisel tekkinud hetki, teha kolimismuljetusi.Enne aga asun esimese jutu muljetamise juurde. Seegi kuu oli terve hulk võistlusjutte. Esimene, mida kommenteerin, on “Haldjanõidus”, mille autoriks on Mia Lisette Tamme.
Nicholas on noormees, kelle pere läheb suuresti ema eestvedamisel linnast maale elama. Juba teel maakohta kuuleb ta folkloorseid lugusid haldjatest ja meetmetest nende eemale peletamiseks ja esiti peab neid jaburaks luuluks. Ja ometi tõmbab üks laul teda juba esimesel ööl metsa suunas... Noor armastus ja sajanditepikkune võitlus fantaasiaolendite vahel - ladusalt jutustatud fantastiline romanss.
Mind, Eesti Kaitseliidu vanem-seersant Silda saadeti koos Jõgeva maleva Delta rühmaga Jõgeva lähedale metsa Kuremaa järve äärde. Ülesanne oli ära tuua tähtis vaktsiinisaadetis uue zombiviiruse vastu, mis meie andmetel oli koos kandelennukiga sealkandis alla kukkunud. Nagu teada, hulkus ümbruskonnas viimasel ajal aina rohkem zombistunud kaasmaalasi ja kuigi paljud neist tiirutasid asulate ümbruses, kus nad tekkinud olid, siis ennast kaitsvad inimesed olid suurema osa kaugemale metsadesse tõrjunud, kus lisaks leidus ka nakkusohtlikke loomi ja puuke.
Meie rühmas oli lisaks minule veebel Kivi, noorem-seersant Pikk kes oli ka meedik ja üks seersant Lõuna maakaitseringkonnast, kelle nime ma olen unustanud. Rühma juhtis leitnant Loor. Meile oli teada ka, et vaktsiini vastu tunneb huvi Vene Föderatsioon, kust on kindlasti saadetud mingeid luurajaid, püüdsime nende suhtes valvel olla.
Ulmestaar Kati Metsaots
Olen tõlkija, alustasin kunagi 19-aastasena sõprade jaoks pöidlaküüdikaga, aga nüüd tõlgin juba 25 aastat enamasti juurat ja finantsi, sinna vahele juhendeid, proosat ja vanu Eesti filme, nt praegu just tuli töösse „Teisikud“. Kasvasin Lasnamäel, elan Lääne-Virumaal metsas.
1. Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?
Mark Lawrence’i „Prince of Thorns“ triloogia oli väga hea, hästi hoogne sünkmust mõnusalt musta huumori, toredate kõrilõikajate ja teravmeelsete võrdluste ja kirjeldustega, seda tahaks väga eesti keeles ka näha. Glen Cooki „Black Company“ oli võrratu, v.a „Port of Shadows“, mille ta hiljem kirjutas, seal on hästi palju lihtlauseid, ärge seda lugege.
Kuid seekord oli asi teisiti. Või vähemalt kõikide eelduste kohaselt pidi tänasest tulema kas mu karjääri kõrghetk või läbikukkumine. Vaatasin peeglist endale sügavalt otsa. Mu peas pendeldas vaid üks mõte: Mida ma teen, mida ma teen?!
„Saade algab minuti pärast!” hüüdis režissöör väiksesse ruumi sisse. Võpatasin tahtmatult ja grimeerija naeris õrnalt. Liisal oli alati kõige salapärasem naer. Võib-olla peaks ta pärast seda välja kutsuma?
„Ära põe. Ju see on mingitsugu mustkunstnik nagu ükskord. Sa olid siis väga hämmelduses,” sõnas ta, ise kergelt kammides.
Ja kui te küsite seda, mis on ometi õlgedel viga, siis olete te küll talus elav mats. Isandatel on suured voodid, millel on sulgi täis topitud kotid ja padjad. Kuidas küll jätkub kanu lossiõuele siblima, kui neid sulgede saamiseks ja meeste toitmiseks tapetakse, jumalad seda teavad.
Jumalatest rääkides, meie parun ei tegele neist enamiku jaoks just meelepäraste asjadega. Küsimus pole maagias, mille kohta mõned ütlevad, et see annab inimestele suurema väe, kui neil on selleks õigus. Meie isand teenib lisatulusid teeröövlina ja teeb hullemaidki asju, aga jäägu see praeguseks. Meil on ju just üks ots ees, ma ise nuhkisin välja, et jõukas kaupmees parun Bofi maadelt läbi sõidab. (Just parun Bof see meie isand ongi.
"Kas seda mõtlesitegi?" Ta vaatas ükshaaval teistele otsa.
"Jah, just zeda," kähises pikk Zebiot. "Zee on meie ainus lootuz: kütuzt napib, toitu-jooki on vähe, hõuzte on vaid kümmekond järel. Me oleme põhimõtteliselt järjekordne zurev rass ziin lõputus universumis. Nagu sellised, mille tunnistajateks oleme ize korduvalt olnud."
"See on suurr viga!" raius Zabata vastu. Tema oli vähe ägedama iseloomuga kui teised ja ei häbenenud seda ka tunnistada. Tema nägu oli tumedamat tooni ja silmad asusid üksteisest kaugemal kui teistel. "Me peaks minema ikkagi Trriifiuse tähesüsteemi. Seal on mitu planeeti, millel on ka minu sugulased."
"Zorry, pole nii palju kütust ziukse reisi jaoks! Pealegi, ma mäletan, et zu zugulased olid parajad zõjardid, nigu zinagi. Keegi ei taha zinna minna!"
Zabata vaatas otsa nendele, kes polnud veel sõna võtnud.
„Astuge sisse!“ hõikas doktor Heger sügava, alati enesekindla bassiga, kuid ohkas seejärel kuuldamatult, masseerides kondiste maksaplekiliste vanainimesesõrmedega oma hõbehalle meelekohti. Oli hiline pärastlõuna ja juba madalale vajunud sügispäike täitis ta askeetlikult sisustatud kabineti punaka kuma ja pikkade tumedate varjudega ning ta tundis, et on üdini väsinud. Päev oli olnud kiire, patsient-patsiendi järel olid voorinud ta kabinetist läbi – mõned neist uued näod, teised juba ammused tuttavad – ja vana arst oli kannatlikult nende kurtmisi kuulanud oma heledate, alati säravate, justkui pisikeste linnusilmade terava pilguga õnnetute hingesoppide pimedaid sügavikke valgustades, murede ja kaebuste tihedast udust läbi puurinud, üritades nende kurbi mõtteid kas kindla sõna või õige retseptiga helgematele radadele suunata.
Hobune oli väsinud. Õigupoolest oli ta juba möödunud suvel väsinud, kuid nüüd, peale nii pikka lumes sumpamist, sai ka tema kindlasti aru, et tagasiteed enam polnud.
Poiss peatus hetkeks, leides kõrges lumes juba sisseastutud koha, ning toetas oma pea hobuse auravale kehale. Soojus – see võis olla viimane kord, kui ta seda tundis. Tooru oli olnud nende talus nii kaua kui ta mäletas ning nüüd, kui majaperemees eemal, tema vastutada. Ta võinuks valida ükstakõik millise muu looma, kuid teistest võis veel tuleval suvel abi olla, Toorust aga mitte. See oli õige tegu ja tema kui kõige vanem mees külas pidi seda tegema. Küla kaitsmine oli meeste töö.
Kuid ometi tundis ta rinnus pitsitust.
Hobune hirnatas.
Markuse insomnial oli aastatepikkune ajalugu. Juba teismelisena esines tal perioode, kus õhtuti uinumine võttis tunde, mis tõi loomuliku osana kaasa raskused koolis keskendumisel. Täisikka jõudmise ajaks olid neljatunnised katkendlikud ööuned saanud tema igapäevaelu lahutamatuks osaks, seda hoolimata kümnekonnast erinevast järeleproovitud unerohust, aroomiteraapiast ja heast unehügieenist. Ta oli katsetanud isegi kristalle ning hüpnoosi, kuid miski ei olnud toonud lahendust.
Kahtlevalt põrnitses ta väikest pihustipudelit laual. Pärastlõunal oli Markus saanud innuka kõne oma unearstilt, kes rääkis talle võimalusest võtta osa uue unerohu katsetustest. Senini oli ravim näidanud suurepäraseid tulemusi, lisaks ei tekitavat see sõltuvust.
Päike särab taevas ning õhk levitab läheneva kevade lõhna. „Kirju-Lepatriinu“ lasteaias on lõunauinaku eelne aeg ning kogu kollektiiv on õues. Lapsed sebivad ja kilkavad muretult mänguväljakul ning õpetajad peavad nende üle vahti. Kaksikõed, Milli ja Malli, mängivad oma kaaslastega peitust ning on parajasti pugenud vana puu õõnsusesse. See sobib suurepäraselt peidukohaks. Nad on viimased, keda pole veel üles leitud. Nad itsitavad lõbusalt, sest lähenev võit on magus. Nende isa Ustav räägib küll alati, et võit ei ole tähtis, ning Milli ja Malli on sellega nõus, aga ainult niikaua kuni nad ise kaotavad. Käegakatsutava võidu eel on see väga tähtis.
Õpetaja Astrid vaatab kella. Aeg on niikaugel, et tuleb naasta tuppa ning valmistuda lõunauinakuks. Ta hakkab lastele korraldusi hüüdma, kuid teda katkestab järsku tumedaks tõmbuv taevas. Tundub, justkui oleks päikese ette lennanud linnuparv, mis varjutab tähe valguse.
„Meister Hanson?“ kõnetas võõras viisil, mis viitas selgesti, et ta soov on vestelda nelja silma all. „Proua,“ pöördus teine Lana poole viisaka noogutusega. See oli ilmselt esimene kord, kui keegi Lanat prouatas. Kiiresti tervitas Lana teda vastu ning Hanson eemaldus võõraga rääkimiseks paar sammu kaugemale.
Et mitte kohmetult seistes niisama oodata, kõndis Lana aeglaselt edasi.
Naine tahtis olla üksi ning pidev jälitamine Gregory poolt häiris teda; viimase kohalolek muutis ta veelgi paranoilisemaks ja ärritunumaks, kui ta juba niigi oli. „Ma jalutan ainult veepiiril, oodake siin.“ Gregory jäi maha.
Lana tähelepanu köitis vahemik telkide vahel, kus magas salk lohesid. Olevused lamasid külg külje kõrval keras ning näisid selliselt väiksemad ja lausa armsad oma igasse suunda turritavate ogadega. Neil olid nüüd kõhud täis söödud ning nad magasid õiglase und.
