Nõukogude ulme patriarh Aleksandr Kazantsev (1906-2002) oli malemuusa Caissa austajate seas üpris erandlik tegelane. Nimelt, kuigi ta armastas ka normaalset malemängu, oli tema suur armastus maleülesannete koostamine. Ja sellel alal on vaid vähesed tema saavutusteni jõudnud.
Nagu ta ise on öelnud: „Maleetüüd paelus mind loomise keerukusega, seda enam, et ma nägin siin võimalust kõige pöörasemate ideede elluviimiseks. Mõne ülesande kallal ma murdsin vaheaegadega pead mitukümmend aastat. Ühesõnaga, püüdsin tabada malelaual „sinilindu“, lahendada „mõeldamatut paradoksi“ ja kui see lõpuks õnnestus, olin õnnelik. Males on kõik võimalik! Tuleb see vaid üles leida.“
Kazantsev oli 15 aastat NSV Liidu Malekompositsiooni Komisjoni esimees, osales FIDE (Rahvusvaheline Maleföderatsioon) malekompositsiooni püsikomisjoni loomisel 1956. aastal ja oli 10 aastat selle asepresident, samuti hulk aastaid maleajakirja „Šahmatõ v SSSR“ toimetuse liige. Ta oli sel alal ka kõige kõrgema rahvusvahelise kategooria kohtunik ning on pälvinud nii rahvusvahelise meistri tiitli malekompositsioonis kui ka hiljem rahvusvahelise suurmeistri tiitli (males on selline komme teenekaid austada). Tema sportlikud saavutused on ajalooallikates üllatavalt vastukäivad – koostanud 70 (või kuni 130) etüüdi, pälvinud 8 (või kuni 11) auhinda, millest olulisemad oleks NSV Liidu meistrivõistluste hõbe- ja individuaalne maleolümpia kuldmedal (tõele au andes olgu mainitud, et mitte ükski maletaja pole kunagi kuulnud, et maleolümpial oleks eales koostajatele mingeid eraldi medaleid jagatud...). Olgu mainitud, et maleülesannete koostajatele vahetuid võistlusi ei korraldata ja tegu on harilikult üle mitme aasta toimuvate konkursidega, kuhu asjaosalised oma vahepeal loodud loomingu saadavad. Lõppmänguetüüdid on malekompositsioonis eraldi (ja ühtlasi kõige hinnatum ja raskem) kategooria.
Poleks ime, kui Kazantsev poleks oma malekirge ka loomingus kajastanud. Õigupoolest on Kazantsev küllaltki väheviljakas autor, mistõttu nende teoste hulk, kus malet mängitakse, on protsentuaalselt üpris suur – kokku on loetud lausa 20 teost. Ja enamasti ei ole tegu olukorraga, kus kaks tüüpi lihtsalt kusagil malelauda näevad.
Vaevalt on ühtki teist kirjanikku, kes oleks alustanud jutu kirjutamist ... maleetüüdi loomisest! Kazantsev on seda teinud ja mitte ainult ühe korra! Seejuures kõik kirjapandu tuleneb täielikult etüüdist ja selle lahendusest. Täiesti ainulaadne on aga kogumik „Caissa and“, kuhu on kokku sulandatud autori etüüdiparemik ja ulmelooming. Seejuures on esmatrükiga samal aastal ilmunud kogumiku teine trükk oluliselt paksem ja sisaldab eraldi lisana puhast etüüdiloomingut.
Fantaasiast nii malelaual kui elus Kazantsevil puudust ei olnud. Inseneriharidusega Kazantsev oli hingelt leiutaja, kelle eestvõtmisel loodi 1950datel ka NSV Liidu Leiutajate Liit. Oma esimese leiutise – „elektrikahuri“ leiutas ta juba 1931. aastal ning pälvis sellega kohe ka võimuladviku huvi. Püssirohu asemel kasutataks selles relvas elektromagnetilist kiirendamist, mis põhimõtteliselt võimaldaks mürsu saata isegi teisele mandrile. Peab mainima, et kuigi teoreetiliselt asi töötab, siis tehnika ei võimalda isegi praegusajal sellist relva luua. Toona seda muidugi ei teatud ning uurimusteks raha ja võimalused Kazantsev sai. Sõja ajal nimetati tema juhitud üksust tinglikult „Jules Verne nimeliseks instituudiks“. Tema olulisemaks leiutiseks võib pidada nn „kuivamaatorpeedot“ – lõhkelaenguga varustatud roomikutega tanketti, mis elektri jõul vastase tanki pihta kihutab. See relv oli oluline Leningradi blokaadi murdmisel. Ka on Kazantsev toonud vene keelde sadakond sõna, teiste seas „инопланетянин“ – võõrplaneetlane. Tegelikult isegi kirjandusse jõudis Kazantsev vaid tänu sellele, et tema ideid nimetati liiga ajast ees olevateks. Teisalt nimetati tema kirjutamisstiili arhailiseks juba 1960-ndate kontekstis.
Olgu lõpetuseks mainitud, et Kazantsev on ka üheks Ambrosius Võbegallo prototüübiks vendade Strugatskite romaanis „Esmaspäev algab laupäeval“ .
