Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia traditsioonilise jutuvõistluse viimasest saagist on veidi aega mööda läinud ja nüüd olen minagi jõudnud end toimunuga kurssi viia. Üldiselt olen alati ka ise osa võtnud, seekord kahjuks ei jõudnud, ent seevastu on võimalus suurema rivaalitsemiseta teiste osavõtjate lugusid nautida või siis mitte nautida, olenevalt loost.
Mis siin avalikku saladust salata, et mulle endale meeldivad kõige enam seikluslikud lood. Kui ma enne jutuvõistlust uurisin žürii koosseisu, siis oli kõhus kergelt kõhe olemine ja suured kahtlused, kas mõni minu maitsele sobiv lugu ka ikka esikümnesse ja Täheaega jõuab. Nagu vana Baskin ühes sketšis ütles: kahtlusi ei olnud, aga kõhklused küll. No õnneks kui jutuvõistluse Täheaeg minu lugemislauale jõudis, siis kõhklused summutati ja kahtlused kaotati. Avaldan selles suhtes tunnustust nii žüriile kui kirjanikele, et nende pingelises koostöös saab tõesti lugeda võistlustööde kogumikust head eesti seiklusulmet. Eriti muidugi kirjanikele, kes suutsid piisavalt osavasti žürii hingekeeltel mängida, et neile muljet avaldada ja esikümnesse jõuda, kuigi võib-olla mitte nii võimsat sümfooniat, kui žüriiliikmed lootnuks (nagu me saame lugeda Mairi Lauriku järelvaatest võistlusele nendesamade kaante vahel).
See tähendab, et seikluskirjanikud tegid head tööd, ponnistades lisaks põnevale süžeele ka kirjandusliku poole kallal, mis on ju samuti päris kaelamurdev ülesanne. Nagu ikka, meeldis mulle ka seekord nii mõnigi mitteseikluslugu ja see tähendab, et nende mitteseikluslugude autorid olid samuti suutnud lisaks kirjanduslikule osale pöörata kiiduväärselt tähelepanu ka huvitavale süžeele. Paar lugu olid küll kahjuks sellised, mille ma hea meelega pooleli jätnuks, kui need poleks olnud võistluse lood, sest minu teetassikesest valati nad veidi mööda.
Millised lood siis need olid, mille puhul mul arusaam heast loost žüriiga ühte langes? Need olid nendesamade autorite omad, kes on võistluskogumiku kaanel välja toodud: Häli Kivisild, Rait Piir, Joel Jans, Laura Loolaid, Jaagup Mahkra, Meelis Kraft ja Tõnis Hallaste. Ma oleks nad pannud ainult veidi teise järjekorda. Kuna ma hetkel žüriis ei ole, siis ma ei hakanud mingit pikka pingerida looma, sest selleks peab ju enne lugema läbi ka mitte-esikümne lood, sest sealt võib samuti keegi kümneliste sekka tõusta.
Aga selle minu isikliku kümne puhul võin esikolmiku vast ikka ära teha ja need oleksid:
„Moskva Hääl“
Korralik alternatiivne maailm päris ägeda tehnikaga. Muidugi oleks võinud madinat ja plahvatusi rohkem olla.
„Raha ei tunne maailmavaadet“
Korralik tulevikumaailm päris ägeda tehnikaga. Madinat ja plahvatusi oli piisavalt aga minu isiklikust esikohast jäi puudu mingi imeüüberäge tehnika, no nagu karachi-nuga või punutud tehisintellektivaibad.
„Noa teritamine“
No korralik äge imeüübermaterjal ja (anti)kangelaseks kasvamine. Võib-olla ehk veidi liiga paljusõnaline, kuid toreda ja meeldejääva ideega igatahes.
Aga tegelikult seda arvamust kirjutama jäädes tahtsingi ma tegelikult rääkida võistluse seekordsest omapärasest paarikaupa pingereast. Kusjuures selle oma pingerea tekitamisel jäin ma samamoodi kimpu nagu võistluse žürii. Nii väga oleks tahtnud eri lugusid samale kohale panna ja isegi rohkem kui kaks tükki korraga. Aga loomulikult olles juba näinud halba eeskuju ja jõudnud järeldusele, et see ei ole hea traditsioon, tegin ma südame kõvaks ja kaalutlesin ikkagi pjedestaali valmis ning andsin igaühele eraldi oma medali. Tegelikult oleks võinud ka žürii samamoodi teha, sest just seda neilt kõik ootasid ja selles ju jutuvõistluse senine mõte ongi olnud. Mitte ainult häid lugusid välja tuua, vaid ka järjekorda panna, sest vastasel korral võiks ju esikolmiku ja üldse igasuguse järjekorra ära jätta ja tuuagi iga kord lihtsalt rahva ette kümme lugu mis olid žürii arvatest teistest veidi meeldejäävamad ja huvitavamad. Sellisel juhul poleks aga enam tegu jutuvõistlusega, vaid pigem juttude kirjutamise festivaliga, kus kõik kirjutavad, loevad, kingitakse vastakuti lilli ja ollakse niisama õnnelikud. Mis ei oleks ju ka sugugi paha idee, kuid siis võiks seda kohe algusest peale niimoodi planeerida ja läbi viia.
Siin tekib muidugi veel ka küsimus, et mis siis teha, kui head lood ei mahu kümne sekka ära? Ma arvan, et ka siis peaks südame kõvaks tegema ja üle kümne piiri olevad head lood ikkagi üle kümne piiri jätma. Pigem oleks sellisel juhul mõttekam juba hakata eriauhindu välja andma. Kasvõi iga žüriiliikme kohta üks eriauhind just selle žüriiliikme poolt ja siis veel kamba peale kokku viis lisaeriauhinda ja ongi teine kümme ka ära märgitud. Võib muidugi juhtuda, et žürii tegelikult tegigi oma südame kõvaks ja kõigi need kahe- ja kolmekaupa auhinna saanute seast jäetigi veel hulk häid lugusid paarikaupa ritta panemata, sest kokku oli lugusid ju 69. Seda aga ei saa enne teada kui neid lugusid ise ei loe. Täheajas neid muidugi ei ole, sest muidu oleks pidanud ka paaris-Täheaja juba välja andma.
Kuid õnneks ei jää ka ülejäänud lood saladuseks ja huvilistel on võimalus neid Reaktori jutuvõistluse järgsetest numbritest lugeda ja ise otsustada, kellega nemad keda paari oleks pannud. Ma ise võtan nad samuti kohe järgmisena ette, et oleks hea võrdlusmaterjal võidulugudega. Midagi põnevat on tahapoole jäänute seast mulle alati veel silma ja hinge jäänud.
