tõnis

Kodune teraapia
Maarja Kruusmets

Elu ja selle stressifaktorid... Dianale antakse tööl mõista, et kui teda mõeldaksegi ülendada, siis üksnes tema ilu pärast. Diana hea sõbra tüdruksõber süüdistab teda mehe ülelöömises. Viimaks on Diana peigmees tema peale solvunud, et see ei tulnud kaasa kokkusaamisele sõpradega. Need vestlused ja tülid ajavad Dianat ärevaks. Mida ta teeb - võtab kodus riiuli pealt kaardipakisuuruse musta läikiva vidina ja laseb sel imeda endasse kõik need negatiivsed emotsioonid. Sel masinal on ent üks vajakajäämine - mahupiirang...

Pärast seda, kui ma olin üle lugenud oma teksti, vaatasin siis lugeda Kruusmetsa teksti ja korraks tundsin mingit alaväärset kimbatust - tema teksti jutustav osa jookseb palju paremini, palju vilunumalt kui minul. Laused mõjusid värskematena.

Selle esmamulje pealt oleksin tulistanud mingi ootamatu kiidulaulu. Nüüd olen andnud aega muljel settida ja jutt selline, mis varemgi tema tekstide kohta - stiil on ses mõttes hea, et võimaldab konarusteta ja peatusteta lugemist. Võib-olla mõni ütleks, et lihtlabane (need, kel on tunne, et ühel kirjanduslikul jalutuskäigul pole väärtust, kui teekond ei vii läbi jalgu lirtsuma panevate soode), mu meelest pole hõlbus arusaadavus mingi patt ega ohverdus.

Pigem on häda selles, et sisu on selline ambitsioonitu argiulme, mis mõjunuks juba-nähtu-juba-tehtuna isegi Hugo Gernsbacki Amazing Storiesi veergudel. Nii et väheke mõjub miskise hobikirjutusena, mugavustsoonis kirjutamisena. Ma ei väida (või öelda, et ma ei süüdista?), et autoril olnuks seda mugav kirjutada - ilukirjandus ei ole ju kuskilt otsast “mugav” tegevus. See võib olla erutav, intensiivne, väsitav, frustreeriv või lõbus, vähemalt võivad selles olla omad lõbusad hüsteerilised hetkekesed, aga arvan, et ilukirjanduse loomine ei saa kunagi päriselt olla “mugav”. Isegi siis mitte, kui kirjutada hõlpsasti loetavat ja sisu poolest tuttavlikku teksti. Kuid oleks tore näha lisavürtsi.

Ma tõtt-öelda kirjeldan pea iga tema teksti samade sõnadega, sama juttu üksnes parafraseerides. Ma ei tea, miks ma sedasama juttu alati nii pikaks veeretan, teil kõigil on tüütu. Ütlen siis vahelduseks midagi muud kah: mulle meeldib autori stiil, aga ma tahaks teada, kuidas ta kirjutaks, kui saaks oma ideedepanka tuuseldada lasta näiteks Tartu kirjutustoas. Kui on tallinlane, äkki siis veebi teel. Või äkki võiks kellegagi kahasse midagi kirjutada. Või kui tal oleks kirjutamise käigus keegi hea ja ideederikas sõber või toimetaja, kellega ühiselt timmida teksti suunda ja kulgemist, panna paika mingi süžee, mis võiks juba eos kõlada intrigeerivamalt kui too pastelselt pehme turvalisus, mis seal praegu on. Sest teekond on üldiselt hea, aga tahaks paremaid sihtpunkte tema kirjutusele.

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kodune-teraapia

 

Mälestuste leekides
Martin Dislis

Loo alguses päästetakse amuletimüüja Haamiah ühe turupäti käest. Päästjaks on teravahambuline ja vaevu inimesesarnane mürkroheliste silmadega olend - olend, kelle sarved on maha viilitud ja kes nimetab end Maslamaks. Maslama peab pääsema Haamiah' rahva pühasse kohta Isnad-Lanasse, mille kohitsetud pühakud saavad aidata tal õppida ennast või oma minevikku lähemalt tundma. Selleks on tal vaja Haamiah' perele kättesaadavaid hõljukautosid.

Selle loo maailma eest annaksin mitte 10, vaid 11-12 punkti - ühelt poolt võiks see toimida Avicenna-aegses Bagdadis, siia võiks justkui sobida Aladdin ja džinnilambid ja alibabad ja muu säärane. Teisalt pole see “Tuhande ühe öö” juttudest kokku laenatud, vaid siin on omad rituaalid, omad festivalid ja omad usulahud oma filosoofiatega. Vana-Pärsia hõng, ent siiski otsekui nullist loodud.

Samas on siin tulevikutehnoloogiat. Küberimplantaadid, posthumanistlik mõistuse üleslaadimine, kas või hõljuklaevad. Ja siin pole ka tegemist tühipalja Clarke’i kolmanda seadusega (või mis “tühipalja”, oleks äge seegi, kui inimesed oleks unustanud oma loodu toimimismehhanismid ja peavad seda jumalikuks üleloomulikkuseks), siinne tegelaskond pole kogu tehnoloogiat taandanud maagiaks, vaid teavad seda piiri, räägivad ikkagi küberasjadest kui küberasjadest. Maagia ja tehnoloogia kohtumine samas maailmas - vast mitte steam-, aga mingi -punk ta on ja juba ainuüksi see sulaselge defineerimatus teeb teksti rõõmustavaks.

Stiil on funktsionaalne, on ülesannete kõrgusel. Maailma samm-sammult avamine mõjub värskendavalt, mingeid keele- või mõttepöörasusi autori käekirjas pole, on lugejasõbralik. Võib-olla Maslama räägib liiga argiselt ja liiga tavainimeselikult (jõletut esmamuljet jätva soerdi esimesed sõnad on: „No ilusat pärastlõunat, noormees! Kosuta end veega, see sul seal voodi kõrval. Kui sul väga vaja, võin sulle kärakat ka tuua!" - ehk sooviski autor teravat kontrasti välise esmamulje ning sisuliselt inimliku suhtumise vahel, aga mingi “siiski” jääb minusse pakitsema, ka hiljem on ta veidi liiga inimlik minu maitsele). Kuid seegi pole õigupoolest viga, kuivõrd otsus.

Lugu mõjub veidi buddy-movie’liku sõprade teekonna ja seiklusena, süžee on okei (minnakse Isnad-Lanasse, saadakse vajaminev ja jätkatakse teekonda), aga mitte otseselt ülemäära põnev ega tekita hirmsat vajadust teada saada, mis nende konkreetsete tegelastega juhtuma hakkab. Ma ei ütleks, et süžee või tegelastega toimuv oleks kuidagi halb või et see üleni jääks varju, mingid lahendused on huvitavad küll, aga see ei moodusta omaette voorust. Maagilise ja tehnoloogilise kokkupuude on hea ja sellest peaaegu piisab tekstist vaimustumiseks. Kui see on autori debüüt, siis on tegemist päris tugeva sellisega minu meelest.

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-malestuste-leekides

 

Margaret
Tim Hornet

Vanamees Hans ärkab metsaeide majas ja saab aru, et ta on jäänud ainsaks, kes seda vana naist, metsa enese südant ja olemust, veel teenib. Nad hakkavad koos elama, pakuvad teineteisele mingitki seltsi, aga ülejäänud küla neid ei hoia ega armasta, lisaks kipub külarahvas metsa hävitama, ehk isegi tarbetult. Vanurid hauvad kättemaksu, kuni lõpus...

Mulle meeldivad isikustatud metsad ja muud säärased asjad - siin elab mets vanaeidena, kellele tuleks inimlapsi ohverdada ja kes tajub seda, kui mingit metsa osa põletatakse. Võrreldes niisama nõiamooriga on selline tegelaskuju vahva.

Teiseks meeldib mulle, et vanamehe ja vanaeide hääbumise ja elu lõppemise lugu mõjus haaravalt.

Mul on ka tunne, et puänt oleks justkui hea ja ootamatu - loed ja tunned, et midagi siin on -, kahjuks tekkis mul endal veidi liiga palju küsimusi, et see saanuks mind kogu täiega pikali lajatada. Selle funktsionaalse lugemise testi põrusin ma sajaga - ja võib-olla veelkord üle lugedes ja korralikult järge pidades võiks puänt ka mõjuda, ma võiks sellest korralikult aru saada (vanamees Hans muutus poisiks ja vanaeit muutis end ka nooreks? Väärikast Margaretist sai noor õde Grete, aga samas oli vanaeit lõpuks katlas? Ja kättemaks puutub siis külaelanike ärasöömisse, aga kes sööb, kui nõid oli söödud…?). Ent esmatabamust ma enam ei saa ja sellest on kahju, sest nagu öeldud, midagi head läks minust hetkel mööda.

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-margaret

 

Tippkiskja
Catheline Tamm

Jason ärkab üles oma keldris, kus ta on juba kuu aega elanud (õnneks rottidest puremata) ja läheb välisukse juurde temperatuuri mõõtma. 46 kraadi. Jason on üks viimaseid ses jõletus postapokalüptilises hävinud linnas. Loos leiduvad veel turske ja üllatavalt lihav kaubitseja Tümikas ning paranoiline tabletihangeldaja Diiler. Iga natukese aja tagant näeb Jason ka mingit salapärast tüdrukut - sellist, kelletaolisi võis näha enne sõda, kuid see pidi kindlasti olema viirastus. Või siiski…?

Kui ma mõtlen postapokalüptiliste lugude peale, tulevad ikka pähe tühjad tänavad, üksildane mees otsisklemas midagi kesk kõledust. Vahel satub kokku mõne teise üksildasega, ent vestlused on laetud mingist matšolikust individualismiihalusest ja üleüldisest pessimismist inimolemuse ja maailma saatuse suhtes. On ka utoopilise potentsiaaliga postapot - sellist, milles inimesed pingutavad selle vähesegi headuse nimel, millest kinni hoida (näiteks “Jaam üksteist”), ja püüavad luua või leida midagi, mis võiks tuua kas naeratusi näole või kergendust hingele.

“Tippkiskjas” pole sellist lootust, see on üksildase mehe kaudu troostitu maailma avamine, kohutavate sündmuste kirjeldamine ja samas lootusetu maailma kaudu ühe karakteri avamine. Kõige huvitavam siin on tüdruku ilmumine, see väikegi lootus teda näha (väike laps kui taevaliku moraalipuhtuse võrdkuju ses räpases patuses maailmas - meenutab Cuaroni “Children of Meni”). Temaga juhtuv oleks nagu kurb, aga peategelase otsused selle järel annavad lugejale mingigi n-ö rahulduse. Kui kättemaksunauding on suurim, mida süžeest saad, siis annab see aimuse loo toonidest, selle meeleolust.

Ent selles loos pole süžee sugugi põhiline, palju suuremat naudingut võiks leida hoopis stiilist. Tuues näiteks suvalise lõigu: “Kui ta end nüüd asemelt üles ajas ja taaskord küünlajupi süütas, nägi ta, et leek, mis vaid vaevaliselt ümbritsevaid koorunud krohviga seinu ja roostetavaid torusid valgustas, oli habras ja vinduv. Ta oli muidugi kohe ärgates tundnud, et õhk on paks ja halb, mitte vaid tema enda higi, uriini ja muudest kehalõhnadest, mis nädalatepikkuse pesematusega kaasnesid – nendega oli ta juba nii harjunud, et peaaegu ei märganudki enam – ega ka mitte boileriruumile omasest kergest kopitus- ja hallituslehast, vaid ka sellest, et õhku oli vähe, nii et iga liigutus teda higistama ajas ja pani pea veidi ringi käima.” Kas pole mitte sugestiivne tekst? Kas see ei tungi mitte naha alla, ei hakka ajukäärdudes tiirlema?

Autori käekiri paigas, kirjutustalent ilmne. Stiil tekitab lugupidamist. Mulle endale lihtsalt ei istu hästi see klassikaline lootusetu postapo. Ma ütleks, et see on väga hästi kirjutatud tekst, mis mulle samas mingis mõttes eriliselt ei meeldinud. Ehk oleks õigem öelda, et selle lugemine oli nauditav, aga ei pakkunud lõbu. Ja kuna süžee on veidi tavaline postapo, siis ta pole ka otseselt unustamatu lugu. Aga heaks vaheetapiks siiski - ja jätkuvalt sunnib põnevusega jälgima, mida autor edasi kirjutab.

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-tippkiskja

 

Tädi Noora korteris
Tõnis Hallaste

Mees kolib oma lahkunud tädi korterisse Annelinna, nüüd saadab kirju oma emale, et rääkida, kuidas läheb. Tasapisi hakkavad mingid elektrividinad streikima. Ja on muudki kahtlast…

Saatsin jutuvõistlusele kokku 3 teksti, ühel läks hästi, teine on see praegune ja kolmandast me üldse ei räägi. Kui märtsis valmis sain ja “viimseni” ära toimetasin, tundsin veel, et täitsa okk asi ja pärast jutuvõistlusele saatmist pole enam kordagi lugenud. Käesoleva kuu alguses üle lugedes tajusin teravalt, et oleks ikkagi võinud. Mulle üldse ei meeldinud seda lugeda ja mõelda, et seda näevad teisedki. Jätsin sisse mingeid asju, millega ma keeleliselt nõus polnud, ja stiil polnud päris see. Enesepiinajalikum osa minust tahtis kohe otsa lugeda Catheline Tamme lugu. Või õigupoolest mis tahes teist selle numbri lugu. Lugesin Maarja Kruusmetsa, sest tal on väga lugejasõbralik stiil, selline “unusta-oma-mured”-värk -, ent seegi tekitas kimbatust.

Kõige veidram oli tajuda, kuidas üle lugedes tundus kõige ehedamana jupp, mille kirjutamine tundus endale kõige võltsim - nimelt peategelase viimane kiri, kus ta juba hullumas oli. Kirjade PS-id ei töötanud üldse, vähemalt mitte nii, nagu kavandatud; suur õudusstseen, kus raamatu lehekülgedele ilmub “VÄLJA”, kukkus kohmakalt välja (muuseas, lugu läks võistluselegi pealkirjaga “VÄLJA!!!”, sest ma arvasin, et ajab asja ära. Kui küsisin žüriiliikmelt, mis mulje see ka jättis, ei tulnud mulle endalegi selle loo nimi meelde - oleksin võinud mõelda “See on nagu “Get out!”, ainult et pole mitte üldse seotud filmiga). Õudusega pole mõtet tegeleda, kui viljeled ainult selliseid klišeid ja teed seda kohmakalt - jajah, isegi olukorras, kus tekst on läbini koomilise, ülejäänud teksti õõnestava puändi teenistuses.

Tegelt on nõme enda tekstist rääkida, mida tahes ma selle kohta ka ei ütleks. Laitmine hakkab tähendama kiituse lunimist, kiitmine viitaks ma ei tea millele. Mis siin ikka muu aidata saab - edasi kirjutada.

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-tadi-noora-korteris

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0824)