„NONSENS!!! Uskumatu! See on barbaarne! Öelge mulle, preili Schultz, kas me elame 20. sajandil või pimedal keskajal?“

„20. sajandil loomulikult, härra Tšiž.“

Härra Tšiži närviline edasi-tagasi kõnd peatus hetkeks. Tema tähelepanu oli hõivanud kergelt vetruv põrandalaud. Kui varasemalt sai ta anda ilma pikema järelemõtlemiseta korralduse vana põrand üles kiskuda ja uus asemele panna, siis nüüd ei olnud see enam võimalik. Paraku oli keisril neil päevil suuremaidki muresid kui ühe provintsihaigla mädane põrand. Suur ilmasõda oli sulgenud nii keskvõimu rahakukru kui ka peletanud Jurjevist minema kõik vähegi austusväärsed meditsiiniteadlased. Kui veel kolm-neli aastat tagasi sai Vladimir Tšiž kubermanguvõimu toel Jurjevi ülikoolilt välja võidelda uue, avarate valgusküllaste palatite, plaaditud põrandate ja moodsate seadmetega haigla ehituse Maarjamõisa mäel, siis nüüdseks oli igasugune lootus elementaarseidki sanitaartingimusi parandada jäädavalt kadunud, rääkimata uue haigla ehitusest.  Kogu pehkinud niiskushaisuse maja peale oli Jurjevi vaimuhaiglal jäänud alles vaid kaks arsti – tema ise ning doktor Nikolai Lebedev, kes oli kaugelearenenud joomarluse tõttu ise pigem abivajaja kui abiandja. Samuti neli haiglaõde, nende seas ka alati külmanärviline ja üdini asjatundlik preili Schultz, kes oli haiglat nüüdseks teeninud peaaegu veerandsada aastat.

Ka nüüd seisis ta kannatlikus rahus ukselävel, meenutades juukseid ja õlgu katva, lõua alt pleeknõelaga kinnitatud liniku tõttu pigem nunna kui medõde. Küllap olekski preili Schultzi nunnaks peetud,  kui tema eeskujulikult lumivalgel pihikpõllel poleks olnud rinnalapil suurt punast risti.

Olmeprobleemid põrandaga rahustasid ka doktor Tšiži maha. Hoolimata sellest, et äsja õde Schultzilt kuuldud lühikirjeldus Kambja kirikus toimunud episoodi kohta oli olnud äärmiselt häiriv.

„Kus see vaene naine nüüd on?“ uuris Tšiz õelt.

„Naiste osakonnas. Õed Laškova, Miller ja Ossipova hoolitsevad ta eest. Pean kahjuks ütlema, et naine oli väga vägivaldne. Pidime tema rahustamiseks kasutama ära terve pudeli eetrit. Millal on lootust saada uusi varusid?“

„Kahjuks ei ole mul häid uudiseid,“ tõdes doktor Tšiž kurvalt. Ta võttis prillid peast, et neid pintsakurevääril puhastada, saades isegi aru, et see oli alateadlik ennastsäästev liigutus. Selleks, et lühinägeliku silmaga mitte näha preili Schultzi pettumust ja seepärast end halvasti tunda. „Kõik riigi eetrivarud lähevad eeskätt sõja teenistusse.“

„Mida ma selle noormehega teen?“

Teemavahetus julgustas dr Tšiži taas prillid pähe panema. „Noormehega?“

„Noormees, kes naise kirikus ära päästis. Mõtlesin, et ehk soovite temaga kirikus juhtunust lähemalt rääkida. Ta ootab ukse taga.“

„Jah, jah muidugi. Las ta tuleb sisse!“

„Kas lubate mul lahkuda? Härra Angelbergil on  eriti raske melanhooliahoog. Tal on vaja viivitamatult aadrit lasta.“

Dr Tšiž lasi lubava žestiga õde Schultzi oma toimetuste juurde tagasi. Ukselävele astus kiitsakas linalakk noormees. Esimesena köitsid doktori tähelepanu tema helesinised silmad, mille läbitungivust võimendasid kõrge laup ning verevaegusele viitav  kahvatu nahk. Need helesinised silmad peatusid esiteks doktoril ja ekslesid siis huviga mööda ruumi ringi.

„Ma näen, et teile meeldib minu  kabinet?“ uuris doktor sõbralikult. Noormees noogutas. Tšiž püüdis noormehe pilgurännust aimata tema huvisid: „Jaa – siin riiulitel on kõige uuem kirjandus inimvaimu tervise kohta nii vene, prantsuse kui ka saksa keeles. Sealhulgas ka minu teoseid ... ja vaade on ka väga ilus, eriti nüüd, kus päike loojub ja agulimaja katused Tähtvere orus oleks justkui üle kullatud. Vaadake, see torniga maja seal taamal, see on minu kodu ...“

 „Ma olen kõik teie raamatud läbi lugenud. Ma imetlen väga teie tööd hüpnoosi alal,“ segas noormees läbematult psühhiaatri jutule vahele

Kompliment  meeldis Tšižile. Talle meenusid need kaunid ajad, mil sai Treffneri kooli kasvandike imetlevate pilkude saatel inimeste hingeelu saladusi loengutes avada. „Aga saame siis lähemalt tuttavaks.“ Doktori tumeda kitsehabeme varjust välgatas särav naeratus ning ta ulatas noormehele terekäe. „Vladimir Tšiž, Jurjevi vaimuhaigla peaarst.“

„Jaan Look, Tartu ülikooli arstitudeng.“

„Tartu!? Ahjaa .... nii te, eestlased, seda linna kutsute .... tubli ...t ubli... Teid kroonuväkke ei ole tahetud värvata?“

„Ma olen ju tudeng...“

„Ja-ja, muidugi ... Aga nüüd rääkige mulle, mis siis täna selle naisega juhtus, kes täna siia toodi?“

Doktor Tšiž sättis end mugavalt istuma ja osutas käega teise tooli suunas, et tudeng sama teeks. Jaan, kes ilmselgelt ei olnud varem peenete nikerdustega nahkpolstriga toolidel istunud, tundis end seal üsna ebamugavalt ja oleks eelistanud pigem lihtsat kolmejalgset järi.

„Kambja mõisa kubjas arvas, et naine nõidus ta poja ära. Poeg oli eelmisel päeval käinud oma sõpradega naist tema kodu juures aasimas. Või no mis kodu ... naine on Mäeküla talu sauniku lesk Triinu,  kes pärast mehe surma läks elama metsa, mahajäänud kartulikeldrisse. Kedagi ta seal ei sega, aga külarahvas temaga asja ka ei tee – kuidagi saab ta seal hakkama. No ja poisikesed narrisid teda, et kole nõiamoor – riided räbalad, juuksed sorgus, hambaid suus pole ... ja naine oligi kupja pojale suures vihas sajatanud, et too pimedaks jääks. Ja kaks päeva hiljem : poiss pime mis pime ...“

„Üks hetk, härra Look ... te nüüd räägite eellugu. Kuidas te seda kõike teate?“

„Sest ma olin sündmuste tunnistaja. Olen Mäeküla kandi talupoeg ja ainus Kambja kihelkonna eestlane, kes arstiteadusest midagi teab.  Ma pean silmas seda päris arstiteadust, mitte konnalima ning puukoore leotisega ravimise ebateadust, mis eestlaste seas ohtralt levinud on. Igatahes otsekohe saadeti vanker mulle järgi, et ma poisi üle vaataksin. Loomulikult ma tegin seda ja sain kohe aru, et poisi silmadel pole mitte midagi viga. Poiss teeskles pimedat lihtsalt jonni pärast, et  kubjast vaese metsnaise peale tigedaks ajada. Kahjuks minu diagnoos poisi raudsest tervisest aitas Mäeküla Triinu tagakiusamisele kaasa. Öeldigi, et kui poisi tervisel midagi viga ei ole, siis järgelikult ongi tegu nõidusega. Seejärel ajas kubjas talumehed vankrile ja sõideti vana kartulikeldri juurde. Kartsin alguses, et nad löövad naise maha. Aga mõne aja pärast kuuldus Kambja kirikust hirmsat röökimist. Mehed olid viinud naise sinna ja hakanud temast saatanat välja ajama. Kogu külarahvas oli juba tulnud selleks ajaks kaasa elama, kui mina kirikusse jõudsin. Vaene naine oli köitega kinni seotud, vedeles altari ees põrandal ja kriiskas, mis hirmus.  Kubjas luges omatehtud manamise sõnu ja teised kordasid neid järgi. Ja siis ma ütlesingi, et laske naine vabaks – mul on hoopis parem plaan.“

„Ja siis need vihased mehed võtsid sind kenasti kuulda ja tõid naise minu haiglasse ravile?“

Tudeng noogutas taas.

„Te jätate olulise osa oma loos vahele. Mida te ikkagi täpselt tegite, et mehed oma keskaegsed barbaarsused otsemaid lõpetasid?“

Tudengi eestlaslikus turdnäos ei liikunud ükski lihas, aga ometi oli silmade varjust aimata salakavalat muiet: „Veensin nii, nagu peab. Ma ju ütlesin, et olen kõik teie raamatud läbi lugenud. Võiksin olla vabalt teie assistent.“

„Mnjaaa .... assistent ... teate, mul tekkis korraga suurepärane mõte. Kas te ei sooviks haiglasse praktiseerima tulla? Juba homsest! Teile on tagatud hea toidukord ning minupoolne tasuta õpetamine. Raha kahjuks maksta ei saa. Meie haigla on Suure ilmasõja tõttu üsna kehvas olukorras.  Põhilisi majandustöid, nagu puude lõhkumine või põrandate pesu teevad patsiendid, kel vähegi jalg ja oid kannab. Meil ei ole raha isegi põranda paranduseks,“ tuli dr Tšižile taaskord õõtsuv põrandalaud meelde.

„Võtan ettepaneku vastu,“ vastas tudeng rõõmsalt, „pole ei mulle ega ei põrandale seda raha vaja!“

„Ahhaa!“ tõstis doktor tähenduslikult sõrme, „minu poolt esimene õppetund teile! Rikutud põrand tähendab reeglina ebasanitaarsust – kas hallitust või närilisi. Seetõttu tuleb haiglas katkised põrandalauad esimesel võimalusel ümber vahetada.“

 Jaan oli järgmisel päeval juba koidu hakul haiglas päral. Hoolimata varasest ajast oli õde Miller juba hoovi, õitsevate õunapuude alla  ladunud lesimisasemed. Teadagi miks – mis veel lõhustaks paremini melanhooliahaigete ülemäärast musta sappi kui maikuine päiksevalgus ja häälekas linnulaul. Parasjagu tuligi õde ise haigla küljeuksest välja, järjekordne ase kaenlas. Õde Millerile oli lesimisasemete tassimine tühiasi – oma kogult ja jõult ei jäänud ta meesterahvastelegi alla ning oli seega haiglas asendamatu abiline. Just õde Millerilt sai Jaan suunised otsida üles õde Schultz, sest doktor Tšiž polnud veel haiglasse jõudnud.

Õde Schultz askeldas koos õdede Laškova ja Ossipovaga Kambja kirikust päästetud naise voodi juures. Mäeküla sauniku lesk oli ärkvel, kuid vaatas tühjal pilgul lakke. Ta oli sama katatoonses seisundis nagu mõned teisedki patsiendid palatis. Need vähesed, kes sõja ajaks olid haiglasse jäänud. Vaid üks vana hallipäine naine istus omaette palati seina ääres ning ümises vaikselt laulda. Mäeküla sauniku lese halli-linakarva segused juuksed, puhtaks pestud, kuid ikka sorakil, olid padjale laiali valgunud. Naine võis olla suhteliselt noor –  mitte palju üle neljakümne eluaasta, aga tema hammaste puudumisest kokkuvajunud suu muutis ta aastakümnete võrra vanemaks

„Nonii, tulevane doktor Look. Mis te arvate sellel naisel viga olevat ja mis ravi te pakuksite,“ uuris õde Schultz Jaanilt.

„Tulevane doktor Look“ kõlas Jaani kõrvus eriti magusalt. Isegi olukorras, kus arstidepõud võis isegi Treffneri tubli õppuri doktoristaatusesse kiiresti tõsta.

„Arvestades naise minevikku, eriti käitumise muutust pärast mehe surma, tema vanust ... siis kõik märgid viitavad hysteria-haigusele ja seda ravitakse vabastavate emakamassaažidega, aga ....“

„Aga te ei usu seda hästi?“

„Jah. Ma ise kahtlustan, et siin on tegu haigusega, mille avastas doktor Tšiži eelkäija doktor Kraepelin. Ma kahtlustan, et vaesel naisel on skisofreenia ja teda võiks proovida aidata hüpnoosiga ...“

„... mida valdab hästi doktor Tšiž,“ lõpetas õde Schultz emaliku naeratuse saatel Jaan Looga mõttekäigu.

„Aga tähtsad asjad kõigepealt!“ kostus selja tagant doktor Tšiži hääl. Kus hundist ...

 „Jaan, otsige üles õde Miller ja küsige tema käest kuuri võtit. Kuuris on koorem laudu ja kõik vajalikud tööriistad. Seejärel minge mu kabinetti – te juba teate ise, kus see asub. mu poiss – otsige sealt kompamise järgi üles õõtsuv põrandalaud ning vahetage see uue vastu välja. Kui selle korda saate, siis otsime teile teise töö.“

„Tudeng Jaan tegi siin väga teraseid tähelepanekuid patsiendi haiguse kohta.“ püüdis õde Schultz doktori korraldusi ümber muuta „Ma arvan, et tema teadmistel oleks patsientide seisundi jälgimisel suur abi. Eriti arvestades, et doktor Lebedev on juba mitmendat päeva joomatsüklis. Põrandalaud võib ka paremaid aegu oodata.“

„Nagu ma ütlesin – ei maksa alahinnata katkise põrandalaua ohtu haigla sanitaarsusele. Olen kindel, et seal põrandalaua all on üks korralik rotipesa. Praktikant Jaan – täitke palun mu korraldus!“ kamandas Tšiž

Õde Schultz ohkas allaheitlikult. Ta oli ilmselgelt pettunud, aga doktori korraldused on täitmiseks. Jaani ilmest ei olnud taaskord aimata ühtegi emotsiooni.

„Enne kui ma lähen põrandat parandama, tahaksin teha veel ühe tähelepaneku,“ lausus Jaan tasasel häälel, pilku ainiti Mäeküla sauniku lesel hoides. „Ma kindlasti ei arva, et naises saatan peidus on. Aga ka igati teaduseusku valgustaja Lichtenberg nentis, et lihtrahva tähelepanekutel võib olla täiesti teaduslik tõepõhi all. Võimalik, et diagnoos on skisofreenia, aga ma ei välistaks võimalust, et naine on mõne seni veel teadusele tundmatu väe kütkes.“ Sõna „kütkes“ ütles Jaan erilise rõhuga ning pööras pilgu täpselt dr Tšiži silma, nii, et too võpatas. Seda öelnud, lahkus ta vastust ootamata palatist.

„Ja-ja -! ühmas doktor Tšiž. „Mina arvan, et siin on tegu klassikalise hysteria-haigusega ja pärastlõunal teeme esimese emakamassaaži protseduuri. SEAL TA ON!!!“

„Doktor, ärge ehmatage patsiente – me oleme veel palatis.“ hurjutas õde Schmitz arsti „Mida te nägite?“

„Suur rott. Jooksis üle palati voodi alla!“

„Me toome laost mürki, aga palun ärge enam patsiente oma emotsionaalsusega häirige. Te ju teate isegi, kui tundlikuks must sapp vaimuhaige inimese teeb.“ Seda öeldes lahkus õde Schultz koos õdede Lebedeva ja Ossipovaga palatist.    

 Doktorit aga jäi rott häirima. Ta laskus kõhuli voodi juurde, tõstis  voodilina üles ja nihutas voodi all olevat kambripotti, et seina paremini näha oleks. Ei paistnud ei rotti ega olnud ka märkigi rotipesast. Mõneti kergendatult tõusis doktor püsti, et elada üle veel suurem ehmatus. Mäeküla sauniku lese voodi oli kaetud rottidega, kes siblisid viiksudes-piiksudes tihedalt üksteise kõrval ja üksteisest üle.  Doktor kattis suu kätega, et vägisi pealetulevat karjet summutada. Lese seni tühja pilku tekkis maniakaalne säde. Ta vaatas doktorile otse silma ning itsitas oma hambutul suul naerda.

Doktor hiilis ettevaatlikult voodi juurde ja sirutas käe välja. Just see hetk, kui ta ootas sõrmeotstes karedate harjaste puudutust, kadusid rotid sama ootamatult, nagu nad olid ilmunud. Doktori sõrmed puudutasid hoopis pehmet kaamelivillast tekki, milliseid sajandi alguses keisri õnnistusel otse Bakuust Jurjevi vaimuhaiglasse toodi. Samal hetkel aga tundis doktor koputust oma õlal. Ehmatades pööras ta end ringi. Eakas patsient, kes äsja oli seina ääres kössitades vaikselt omi laulukesi ninna alla ümisenud, oli ühtäkki doktori külje all.

„Ta on siin ... ta on siin .... tema ise ... ta on siin ...“ vadistas ta.

„Kes on siin, proua Holtz?“

„Ta on siin ... tema ise ... tema ise ...LUCIFER!!!“ Proua Holtzi vanainimeselik pudistamine muutus korraga kõuehäälseks möirgeks ja leebe memmenägu moondus hetkeks deemonlikuks lõustaks, mida Tšiž seni vaid keskaegsete kunstnike fantaasialoomingus piltidelt näinud. Samaaegselt adus Tšiž silmanurgast palatis liikumist. Patsiendid tõusid aeglaselt istukile ja jäid voodi servale istuma, käed rinnale risti asetatud. Sealhulgas ka need patsiendid, kes juba kuid olid olnud koomalaadses seisundis ja vajasid õdede abi kõikide eluks vajalike protseduuride juures.

See oli doktor Tšiži jaoks liig, mis liig. Pimesi tormas ta palatist välja pikka vahekoridori. Tavaliselt suletud palatite uksed olid nüüd lahti ja igal uksel seisis keegi patsientidest, sealhulgas ka patsiente kõrvaltiivast meesteosakonnast. Patsiendid sosistasid justkui ühest suust: „Ta on siin, ta on siin ...“

Doktor Tšiž ei kuulanud neid. Tema mõtteis oli vaid ainus eesmärk – jõuda välisukseni. Alles seal sai ta rahulikumalt järele mõelda, mis oli juhtunud. Psühhiaatrina mõistis ta väga hästi, et kui õudne äsjakogetu ka ei olnud, oli tegemist kõigest hallutsinatsioonidega. Aga mis neid käivitas? Ta ju ei olnud  teinud seekord mitte midagi teistmoodi kui tavaliselt. Ainus uus element igapäeva harjumustes oli ...uus patsient. Äkki oli Jaanil ikkagi õigus teadusele tundmatute vägede osas? Ta tõttas tulistjalu kuuri juurde, et Jaaniga tundmatute loodusvägede teemal meelerahu leidmise eesmärgil pisut arutada.

Jaan istus kuuri kõrval puupakul ning nautis päikesepaistet.

„Ma näen, et sa ei ole veel põrandalaudade hööveldamist alustanud?“ Tšiž oli suutnud ehmatusest tekitatud ärevuse alla suruda ning võtta taas distsiplineeriva haiglajuhi rolli.

„Ei ole alustanud. Mõtlesin siin natuke elu üle järele ning asun kohe tööle,“ selgitas Jaan oma silmnähtavat laiskust „Aga teie näete välja, nagu oleksite tonti näinud ... või hoopis saatanat?“

Midagi Jaani hääletoonis häiris sügavalt doktor Tšiži. Ta teadnud täpselt, mis, aga tunne oli tuttav – sama oli ta kogenud paadunud sotsiopaatidega suheldes. Isegi paljunäinud vaimuarstina pidi Tšiž sellistel puhkudel olema valvel, et mitte lasta endaga alatult manipuleerida. Jaani suhtlusmaneeri tunnetades meenus Tšižile aga hoopis midagi olulist: „Jaan. Ütlesite eile, et teid ei kutsuta kroonuväkke, sest olete tudeng. Aga eelmine kuu tuli prikaas, kus kutsutakse sõtta ka tudengid. Kas te hoiate kroonukomisjonist kõrvale?“

„Ei. Ma käisin kohal ja veensin neid, et mind ei võetaks sõtta.“

„Veensite ... nii nagu te veensite Kambja kirikus neid vihaseid mehi?“

„Täpselt nii .... hüpnoosi abil. Nii, nagu ma veensin hüpnoosi abil õde Schultzi, et ta paluks teil mind enda jutule kutsuda ja nii nagu ma veensin teid ennast, et te mind enda juurde praktikale võtaksite.“

„Hüpnoosi!?“ Doktor Tšiž pahvatas valjuhäälselt naerma „Hüpnoos nüüd see küll olla ei saanud ...“

„Ma ju ütlesin, et olen kõik teie raamatud läbi lugenud. Aga mitte ainult. Teie suurepäraste teoste najal arendasin omi oskusi edasi. Näiteks ka seda, kuidas pelgalt mõtete ja pilgu abil inimese meelt mõjutada. Sealhulgas ka pettekujutelmi esile kutsuda. Lihtsalt vaatad inimesele sügavalt silma ja paned teda tegema, mida iganes heaks arvad. Kahjuks ilmusite te täna palatisse nii ootamatult, et mul ei õnnestunud häälestada end selle tobeda põrandalaua parandamise nurjaajamiseks.“

„Pettekujutelmi!?“ Kas tõesti suutis see noor mees pelgalt oma mõttejõuga doktori peas hallutsinatsioone tekitada! Siin oli kas tegu hullumeelsusega või geniaalsusega. Muidugi üks ei  välistanud teist, nagu ka Tšiž oma töös sageli täheldanud oli. Igatahes vääris Jaan lähemat uurimist. „Mul oleks väga huvitav teie avastusi lähemalt uurida. Ehk lähme arutame seda koos. Põrandalaud võib oodata,“ sõnas Tšiž naeratust näole sundides.

„Ma arvan, et mitte. Usaldades oma õpetaja tarku sõnu – katkine põrandaaud haiglas tähendab andestamatut  ebasanitaarsust. Tähtsad asjad kõigepealt,“ ühmas Jaan ning tõusis püsti, et hööveldamiseks sobiv laud välja valida.

„Ma nüüd ei teagi, mida teiega teha ...“ oli doktor kohmetunud.

„Ma arvan, et teate.“ Jaan astus doktorile nii ligi, et nende rindkered peaaegu puudutasid üksteist. Tema  läbitungivad heledad silmad justkui puurisid läbi doktor Tšiži hinge „Te tahate väga sõtta minna.“

„Jah...“ vastas doktor vaikselt, aga enesekindlalt . „Ma tõesti tahan väga sõtta minna.“


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0464)