Sügispäike kuldas taamal paistvat mitmevärvilist metsaviirgu ning kõditas Markuse nina, pannes teda aevastama. Ta lasi parema käe autoroolist lahti ning õngitses välja päikeseprillid. Lapsena oli sügis mehe jaoks tähendanud uue ja põneva kooliaasta algust, nüüd tuletasid värvilised puulehed ning karge sügisõhk talle aga meelde, et pool elu on juba elatud ning kõik liigub paratamatult vältimatu lõpu poole.

“Issi, kas me oleme varsti kohal?”

Poja hääl kiskus Markuse melanhoolsetest mõtetest välja. Kusti oli seitsmeaastane elav laps ning tema kõrval unustas mees sageli oma turjale kogunenud aastad.

“Jah, üsna varsti, sõbrake. Pea veel pisut vastu.” Mees heitis pilgu kõrvalistmel tukastavale naisele ja naeratas. Mariel oli alati suhtunud autosõitu kui teretulnud võimalusse unenägudemaale reisida. Isegi eesseisvad põnevad sündmused ei olnud suutnud tema vägisi kinni vajuvaid silmi lahti hoida.

Kümne minuti pärast olidki nad kohal. Nende ees kõrguv hallides toonides betoonhoone ei reetnud millegagi, et selle südames peitus kõige kaasaegsem ja uuenduslikum meditsiinikeskus riigis. Markuse vanemad ootasid neid juba maja ees, mõlemal elevil näod peas. Kusti pani neid nähes jooksma ning viskas vanaemale kallistuseks käed ümber. Varsti astusid nad juba kõik koos hoone uksest sisse.

“Tere, me oleme noorusekliinikusse,” pöördus Mariel vastuvõtulaua taga istuva noormehe poole, kes nende saabumise süsteemis registreeris ning nad mugavalt sisustatud soojades toonides ootetuppa juhatas. Seintel rippusid “enne” ja “pärast” pildid vanematest inimestest, kes protseduuri järel oma vanusest välimuse järgi vähemalt kümme aastat olid kaotanud - “pärast” piltidel puudusid sügavad kortsud, läinud olid pigmendilaigud ning inimeste silmadki olid säravamad ja pilk selgem. Siiski ei olnud Markus kindel, et kõik see ei olnud üks suur fototöötlus ning reklaamitrikk, ning hoolimata põhjalikkust eeltööst oli tema hinges kahtlus, et väikese varanduse maksev protseduur on vaid pisut enam kui hinnaline spaakülastus.

Ta astus ühele fotole lähemale ja pistis nina peaaegu vastu pilti, uurides detaile üksikasjalikult.

“Ahhaa!” ütles ta hetke pärast võidukalt ja kopsis vastu klaasi. “Vaata, ema, ma olen kindel, et see pilt on arvutis töödeldud!”

Mõlemad tema vanemad astusid tema kõrvale ning vaatasid tähelepanelikult poja näidatud kohta.

“Mina küll midagi aru ei saa,” kissitas isa silmi, “aga noh, ega mina oskagi neid asju niimoodi vaadata. Nägemine pole kah ju enam endine.”

“No kuidas sa ei näe, siit kohast on ju loomulikud nahakurrud täiesti siledaks tehtud! Ning siin on sünnimärkki kadunud! See fotošopp on küll hästi tehtud, aga mind juba ära ei peta! Ja ma olen kindel, et ülejäänud on täpselt samasugused!”

“Mis sa nüüd, poja, miks nad meid petma peaksid?” lausus ema rahustaval toonil. “Sa oled vist lihtsalt pisut mures, siis lööb ikka su paranoiline pool välja. Ära nüüd meie kauaoodatud ilusat päeva ära riku!”

 

“Mina ei tea, ma pole üldse enam selles asjas nii kindel. Aga kes mind siis kuulab,” torises Markus ning vajus pehmele diivanile istuma. Kusti ronis talle kohe sülle ning hakkas teda roietesse torkima, nii et mees ta mühatades sülest maha tõstis. “Proovi nüüd natuke aega korralikult käituda, palun,” ütles ta kulmukortsutusega.

“Sinuga pole üldse lõbus!” virises poiss, kuid tõmbas end teise diivaninurka kerra ja võttis telefonimängu ette.

Kostsid sammud ning kiirustades jõudis kohale ka Markuse õde Liliana. Ta kallistas oma vanemaid ja potsatas siis hingetult tugitooli.

“Jõudsin ikka õigeks ajaks. Teel oli õnnetus juhtunud ning sellest mööda pääsemiseks läks aega.” Ta vaatas nende üsna vaikselt istuvaid vanemaid. “Noh, kas olete valmis?”

Isa vaatas emale otsa ning pigistas tema kätt oma peos. “Valmis jah. Ei tea ainult, kaua me peame siin veel ootama.” Ta silmitses uudishimulikult läbi seinasuuruse klaasi paistvat protseduuriruumi. “Juba kümme aastat tagasi räägiti sellest avastusest. Mõtle, kui kaua läks, et meil siin ometi neid protseduure läbi viima hakati. Me oleme nii põnevil!”

Äkitselt pani nende selja tagant kostev kõlav hääl Markuse võpatama.

“Tere-tere, rõõm teid näha!” Hääl kuulus elavale tumedapäisele keskealisele mehele, kes, must laborikittel üll, oli märkamatult nende selja taha ilmunud. “Teie olete vist perekond Kellerid, kas pole?”

Ta surus järjest kõigil kätt, isegi Kustil, kes seda innukalt üles-alla raputas. Markus aga ei saanud midagi parata, et tohtri ülevoolav entusiasm talle pisut vastukarva käis.

Arst istus nende keskele ning küsis: “Protseduuriga olete vist kõik juba tuttavad, eks ole?” Hoolimata igalt poolt vastuseks saadud noogutustest, ta jätkas: “Asi iseenesest on hästi lihtne. Härra ja proua siin,” ta nookas Markuse vanemate poole, “istuvad rahulikult toolidel ning saavad läbi hapnikumaski kahekümnekümne minuti vältel hingata vesiniksulfiidi sisaldavat gaasisegu. Nagu te teate, aitab vesiniksulfiid peatada rakkude vananemist ning ergutada mitokondrites splaissingu faktorite tootmist. See leevendab kehas vanusega seotud vaegusi ning vähendab märgatavalt keha bioloogilist vanust.”

Kusti sikutas isa varrukast ning sositas: “Issi, mis need mitokondrid on?”

Markus hakkas vastama, kuid arst jõudis temast ette. “Mitokondrid on justkui tibatillukesed akud meie keharakkudes. Tänu neile on sul jõudu ringi joosta ja pahandusi teha,” vastas ta naeratades.

“Mina ei tee pahandusi,” mossitas poiss ning pani käed rinnale risti.

“Siis on ju küll hästi,” muigas tohter. Hoolimata soravast jutust ning säravast naeratusest jäi Markusele mulje, et arst on närvis - tema käed värisesid pisut ning ta niisutas sageli keelega huuli. Kummaline, et palju harjutatud protseduur peaks spetsialistis ärevust esile kutsuma. Aga noh, võib-olla tegi Markus liiga kiireid järeldusi ning arstil oli hoopis mõni isiklik mure, mis teda parajasti häiris.

Tohter tõusis. “Kas lähme?” küsis ta Markuse vanemate poole pöördudes.

“Lähme jah,” nõustus isa ning aitas ka ema püsti. “Me oleme väga põnevil!”

Kolmekesi astusid nad läbi protseduuritoa ukse ning üsna pea istusid vanemad mugavalt ruumi keskel lauakese ääres tugitoolides. Markus ei kuulnud enam nende ja tohtri vahelist juttu, kuid ta jälgis väikese ärevusega, kuidas emale ja isale hapnikumask ette pandi ning nad silmi sulgedes tahapoole nõjatusid. Hetke pärast lülitas arst laual seisva kingakarbi mõõtu masina sisse ning teisel pool klaasi ootajad võisid näha, kuidas roheka värviga gaas mööda läbipaistvaid plastvoolikuid maskidesse voolas.

Paar minutit ei juhtunud mitte midagi. Siis nügis Mariel Markust küünarnukiga ribidesse. “Kuule, mulle tundub, et su ema juuksed muudavad värvi.”

Mees hüppas püsti ning astus klaasile lähemale. Teised järgnesid talle.

“See on tõsi!” hüüatas Liliana. “Vaata, isa juuksed muutuvad ka!” Isa puhul oli värvist silmatorkavam hoopis asjaolu, et tema hõredaks jäänud juuksed hakkasid kiiresti omandama aastatetagust tihedust. Mõlema vanema põsed hakkasid roosatama ning muutusid ümaramaks, kortsud tasandusid ning nahk tõmbus rohkem pingule. Tundus aga, et kumbki polnud toimuvatest muutustest teadlik.

“See tõesti töötab!” pomises Markus üllatunult ning tundis enda sees tärkavat rõõmu ja lootust. See polnudki lihtne soolapuhumine - tema vanematele tõepoolest kingiti tema silme all aastaid juurde!

Äkitselt põrutas Kusti käega kõvasti vastu klaasi, nii et arst, kes oli parajasti veeklaasist lonksu võtmas, võpatas ning pisut vett noorenemismasinale loksutas.

“Vanaema, sa muutud nooremaks!” karjus poiss, samal ajal kui tohter protseduuritoas pabersalvrätiga kiiruga masinat kuivatas.

Mariel haaras poja käest kinni ning sisistas:

“Misasja sa teed, jäta kohe järele!”

Kummalisel kombel polnud vanavanemad Kusti kopsimist kuulnud ja istusid rahulikult edasi oma toolidel. Ilmselt summutas klaas müra päris palju. Pealtvaatajad jälgisid protseduuri edasi üllatunud vaikuses.

“Emme, kas sina puuksutasid?” küsis väike Kusti mõne minuti pärast naljaka peenikese häälega. Ta hoidis oma nina teatraalselt kahe sõrme vahel.  “Mida sa ometi söönud oled?”

Mariel vaatas poega arusaamatu pilguga. “Millest sa ometi räägid?” Kuid siis nuhutas temagi õhku. “Siin tõepoolest kuidagi haiseb, nagu mädamuna või midagi. Kust see ometi tuleb?”

Markuski lasi pilgul toas ringi käia. “Hei, vaadake, mulle tundub, et see gaas on kuidagi siia pääsenud.” Ta osutas ukse alt immitsevale rohekale pilvekesele, mis õhust raskemana maapinna lähedal püsis. Kükitades pistis ta nina gaasile lähemale. “Seep see on jah, mis siin haiseb. Uskumatu, et ema ja isa selle seal välja kannatavad.”

“Kallis, vaata!” astus Mariel tema juurde ning puudutas mehe paremat oimukohta. “Su hallid juuksed on kadunud! Ja sinu armsad naerukurrud ka!” Ta libistas oma sõrmedega õrnalt üle Markuse näo.

Mees vaatas üllatunult oma naist ning nägi samal hetkel, kuidas tema armastatu silmade alt kadusid aastatega tekkinud tumedad laigud ning tema nahk muutus uuesti säravaks. Markuse suu vajus jahmatusest lahti ning ta kaotas uskmatust väljendavad sõnad, mille ta hetk tagasi oli tahtnud kuuldavale tuua.

“Kusti, sa oled jälle väike ja nunnu!” hüüdis Liliana kõlavalt oma vennapojale. “Tule sülle!”

Markus jälgis, kuidas tema äsja seitsmeaastane olnud poja nüüd väikese põngerjana vänderdavatel jalgadel oma tädi poole paterdas ning kohe sülle kahmatud sai. Poisi hele naer täitis ruumi, kui Liliana teda palja kõhu pealt kõditas ning lae all keerutas. Lapse suureks jäänud riided vedelesid kasutuna põrandal.

“See nüüd küll õige asi pole,” lausus Markus ning põrutas nüüd ise rusikaga vaatlusakna klaasile. Nüüd tõstis oma tahvlisse süvenenud olnud arst pea ning nägi klaasi taga toimuvat. Ähmi minnes lasi ta tahvlil lauale langeda ning vajutas kiiresti noorusemasina nuppu. Gaasivool hapnikumaskidesse lakkas ning Markuse vanemad avasid silmad. Jahmununa vaatasid nad alguses üksteist, siis oma lapsi, miniat ja pojapoega teisel pool akent. Hetke pärast sikutasid nad hapnikumaskid eest ning kiirustasid tagasi ootetuppa, närveldav arst kannul.

“Ma väga vabandan, sellist asja pole kunagi varem juhtunud!” paristas tohter käsi mudides. “Tundub, et seinas peituvates mahutites on tekkinud leke ning masina käivitudes hakkas gaas kuskilt välja imbuma. See oli vist see vesi… Ja nüüd ei saanudki te oma kuuri lõpetada,” pöördus ta Markuse vanemate poole, “ning teie…” vaatas ta mehe süles siputavad väikest Kustit, “noh, ma kohe ei tea…” Kuna kõigi küsivad pilgud olid ikka veel talle suunatud, pakkus ta lootusrikkalt: “Soovite ehk tassikese teed?”

Nüüd sai ärritus Markusest võitu. “Mis teed, te kobakäpp! Vaadake, mis te mu perega olete teinud. Vanemad on kenasti nooremad jah ning naine näeb ka jälle väga hea välja, aga ma ei taha küll jälle neid kohutavaid kaheseid oma pojaga läbi elama hakata!” Tal jäi täielikult tähelepanuta Marieli saadetud külm pilk. “Mida te selles suhtes ette kavatsete võtta? Kas teil mingit vananemismasinat ka on?”

Tohter tõmbus Markuse tundepurske peale tasapisi temast eemale. “Arusaadav, arusaadav,” pomises ta, vaadates väljapääsu otsides ringi. “Palun võtke korraks istet, ma lähen konsulteerin kolleegidega. Aga ärge muretsege, see kõik on vaid üks väike viperus, üks väike viperus.” Ta kiirustas ruumist välja ning kadus kitlisabade lehvides vaateväljast.

Kõik istusid ärevalt uuesti diivanitele. Kusti oli ainus, kes polnud olukorrast häiritud, vaid lutsis rõõmsalt pöialt, ise porgandpaljana ema süles istudes. Õnneks oli ruumis soe.

“Küll ma näitan talle üht väikest viperust, kui ta tagasi tuleb!” urises Markus. “Nende asutusest ei jää kivi kivi peale kah mitte! Ma ütlesin algusest peale, et see ei ole hea mõte!”

Ta pilk liikus ühelt pereliikmelt teisele. Kõik olid jahmatusest pahviks löödud, keegi ei osanud lahendusi pakkuda. Tema ema klammerdus isa külge ning oli üsna õnnetu näoga, isa patsutas teda aga rahustavalt käsivarrele. Liliana näris närviliselt oma alahuult ning toksis sõrmedega vastu tugitooli käetuge. Marieli silmist voolasid vaiksed pisarad, kui ta õrnalt oma väikese poja pead silitas.

Markus silmitses parajasti pikalt oma nooremaid vanemaid, kui märkas, et ema juustes toimub jälle muutus. Ta jälgis hetke tähelepanelikumalt, enne kui sõnas:

“Ema, su juuksed muutuvad tagasi halliks.” Ka teised pöördusid teda vaatama. Tõepoolest - tundus, et alul aeglaselt, siis aga üha kiiremini pöördus noorenemisprotsess vastupidiseks ning mitte ainult vanemate, vaid ka Markuse, Liliana ja Marieli näod saavutasid vaid minuti jooksul oma endise välimuse. Nad kõik jõllitasid üksteist kui võlutult, kuni Kusti hääl neid tardumusest välja tõi:

“Emme, miks ma paljas olen?”

Mariel korjas põrandalt poja riided kokku. “Pärast seletan,” sõnas ta naeratades ja pisaraid pühkides. “Topi nüüd end kähku riidesse, lähme koju.”

Kõik olid ühisel nõul, et neil pole enam mõtet oodata, kuni arst kolleegidega tagasi tuleb. Mingeid edasisi katseid nad endi peal küll ei tahtnud lasta teha.

“Aga raha peavad nad meile küll tagasi maksma, muidu nõuame kohtus kahjutasu kah veel välja,” ütles Markus kindlalt, kui nad kliiniku uksest välja astusid. Teised vaid noogutasid nõusolevalt.

 

Paari nädala pärast sõitis Markus perega vanematele külla. Nad rühmasid üheskoos mõnusal soojal sügispäeval lehti riisuda. Mehele ei jäänud märkamatuks, et hoolimata vanamoodi hallidest juustest ning kortsulisest näost, oli tema isa toimetamises uut elujõudu ning jaksu ning ema mängis Kustiga pikemalt ning elavamalt kui varem. Võib-olla ei olnudki see kliinikuskäik päris asjatu olnud, ehk andis see siiski neile veel mõne ühise aasta. Tol õhtul tundis Markus üle pika aja jälle, kuidas sügis võib olla täis lubadusi uutele algustele.


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0520)