Kui Zoom hääled sisse võtab, ja ühendused paika saavad, hakkab Tartus juba pimedaks minema. Soojenduseks ja jutulõnga veeremasaamiseks muljetame pisut Täheaja kogumiku teemadel. Nimelt on “Pahura jumala” paberraamat Mehhikosse kohale lennanud ja Häli seda ka lugeda jõudnud.
Alustakski küsimist jutuvõistluse võidujutust. Kuidas tuli mõte ja kuidas ideest jutt sündis?
Idee tuli siis, kui ma vaatasin sarja “The Handmaid’s Tale”.
Seal on stseen, kus priviligeeritud naised lähevad meeste kogu ette ja loevad piiblit. Ühel naistest lõigatakse selle peale sõrm maha, sellepärast, et naised ei tohi lugeda. Ma vaatasin seda stseeni ja hakkasin mõtlema, et kuidas on võimalik jõuda kristlikust ligimesesearmastusest lugemise ärakeelamise ja sõrmede mahasaagimiseni sedasama kristlust ettekäändena kasutades. Seejärel tuli emotsioon - vat kui mina jumal oleksin, oi ma alles nuhtleks neid mehi nagu Vanas Testamendis kombeks. Veidi rahunenuna tuli aga hoopis mõte - mida ma siis jumalana teistmoodi teeks? Ja sellest kujuneski välja jumalate akadeemia ja sealsed tudengid.
Loomulikult, ma pean kohe tunnistama, et ‘Pahura jumala baar’ oli mul algselt mõeldud jutukogumikuks ja tegelik jutt, mis mul peas keerles, jäi kuskile sinna kogumiku keskpaika. Aga kui hakkasin kirjutama, tuli välja, et kui ma kirjutan tolle jutu, pole sellel, ega mu maailmal korralikku pidepunkti. Nii ma siis kirjutasingi avaloo, sündmuse, millest kõik järgnevad jutud alguse saavad. Jutukogu endaga ei ole ma veel väga kaugele jõudnud ja paari lähema aasta jooksul ilmselt ei jõua ka, kuna teised projektid on pakilisemad.
Üks temaatika või troop, mida märkasin nii “Kohtumõistmise” loos, “Pahura jumala baaris”, kui Saskia-raamatus on teispoolsuse bürokraatia. (See on nii tugevalt sees, et mul tekkisid kohe seosed sarja The Good Place hilisemate hooaegadega, samuti kodumaise mänguga Death & Taxes.) Mis on sedalaadi maailmaloomet inspireerinud ja mis sellise temaatika puhul paelub?
Ma arvan, et teatud määral on see seotud sellega, milline on meil elu praegu siin Mehhikos. Kuigi ma olen siin peaaegu viisteist aastat elanud, on siinne paberimajandus siiski selline, mis aeg-ajalt võtab lihtsalt juukseid kiskuma.
Üks näide. Mu pass aegus ja praegu püüan seda uuendada. Rõhk sõnal “püüan”. Ma pole saanud endale aega kinni panna ei interneti teel ega telefoniga helistades. Kohale minna ilma ajata pole mõtet, sest pandeemia on selle võimaluse nullinud. Minult nõutakse erinevaid dokumente, nende koopiaid, kõik paberkujul. Kui ma eelmisel korral passi käisin taotlemas, oli mu kaust pabereid nii täis, et õhtuks valutasid mõlemad käsivarred nende kandmisest. Ja see on kõigega niimoodi. Teine näide: lapsi tuleb igal aastal kooli sisse kirjutada ning selleks on vaja koopiaid mõlema vanema ID-kaardist, lapse ID-kaardist, elukohta tõendavast dokumendist, klassitunnistustest, lisaks fotod, sissekirjutus ise, arstliku ülevaatuse dokument jne. Neid erinevaid koopiaid tuleb kooli viia iga väiksemagi asja puhuks - koolitarvete kättesaamiseks, riigipoolsete hommikusöökide taotlemiseks, vanematele mõeldud kursuste läbimise tõendamiseks jne, jne. See oli üks inspiratsiooniallikas “Saskia” loo kirjutamisel, samuti ka see, et kui inimesed räägivad surnute maailmast, siis see on tavaliselt selline eriline, eeterlik maailm. Ja mina mõtlesin: ei, mina ei taha mingisugust eeterlikku maailma, kus nad lihtsalt ringi hõljuvad! Las nad kannatavad surnuna samamoodi nagu ka elus olles.
Kirjelda oma kirjutamisprotsessi (nt. on sul kirjutamise jaoks oma kindel koht, kindlad rutiinid, lemmik-abivõtted…) - kuidas toimub sinu jaoks loo valmimine esialgsetest mõtetest trükivalmis tekstini?
Inspiratsioon tuleb absoluutselt igalt poolt! Loetud raamatukatkendist, nähtud videost või filmist, kuuldud vestlusest. Ja kui inspiratsioon on tulnud, idee on olemas, siis ma istun ja laagerdan seda ideed ning panen paika nii süžee kui maailma kui tegelased.
Vahemärkusena tahan öelda, et kirjanikke on laias laastus kahte liiki - inglise keeles nimetatakse neid “pantser”-iteks ja “planner”-iteks. “Pantser” on siis see, kes istub arvuti taha ja kirjutab-kirjutab-kirjutab; “planner” peab kirjutamiseks kõigepealt plaani tegema. Mina olen planeerija - enne tegelikult kirjutama asumist pean ma teadma, kuidas lugu algab, mis vahepeal toimub ja kuidas lugu lõpeb. Selles vahepealses osas lasen ohjad veidi lõdvemale ning tegelastel on voli veidi rändama minna, kui nad seda tahavad, aga ma toon nad kindlalt põhiliini juurde tagasi, kui tundub, et nad liiga kaugele kondavad.
Tagasi protsessi juurde: kui mul on plaan olemas, siis oleneb järgmine samm sellest, kas materjali on lühijutu või romaani mahus. Kui tegu on lühijutuga, siis ma lihtsalt istun arvuti taha ja kirjutan ta valmis, sest kuna lugu on lühike, on vaja ta vaid välja kirjutada. Kui mõte on romaanimahuline, siis teen ma endale selle [näitab kaustikut].
Siia kaustikusse kleebin ma pildid (viimasel ajal olen ma märksa visuaalsemaks muutunud, varem ma pilte nii sageli ei kasutanud), panen kirja tegelaste nimed, vanuse, välimuse, iseloomujooned, ameti jne. Seejärel tuleb maailm - fantaasiakirjanikuna pean ma oma maailmad väga detailselt välja mõtlema, nii elanike kui geograafia ja majanduse ja kultuuride, sõjapidamise, religiooni ja muu osas. Kui see on valmis, lähen ma abikaasa õetütre juurde ning palun tal maailm paberile joonistada (ta oskab palju paremini joonistada kui mina ning ma kasutan seda jultunult ära).
Järgmisena panen ma punkthaaval kirja romaani süžee. Põhimõtteliselt järgin seda, mida mu emakeeleõpetajad mulle koolis õpetasid - kõigepealt tuleb teha essee või kirjandi kava ja siis tuleb see lahti kirjutada. [Naerame äratundmisrõõmust.]
Nüüd on mul olemas nii pildid, tegelased, maailm kui süžee. Ja plaan. Õige aeg arvuti taha istuda ja kirjutada. Teavitan sellest abikaasat ja lapsi, kes selle peale näost ära langevad. Ohates kougitseb abikaasa pükstetaskust rahakoti ja kontrollib selle sisu, lapsed kõrval piilumas, seda isegi enne, kui ma neile öeldud saan, et alates sellest nädalavahetusest ja järgnevate nädalate õhtutel (nädala sees päevasel ajal teen ma oma palgatööd) ei soovi ma segajaid ning et nüüd vaadake ise, kuidas te söönuks-joonuks saate. Minu segamine pole lubatud. Järgmised paar nädalat kuni kuu elan ma oma romaani maailmas, hingan selle õhku, söön selle sööki, hiilin nende elanike selja taga ning susin neid tegutsema. Aeg-ajalt tulevad mu lapsed kikivarvukil mu tuppa - emme, ma tahaksin seda asja saada, kooli jaoks on vaja koopiat sellest ja sellest (tavaliselt käivad kõik palved kirjalikult, sest muidu unustan ma need ära samal hetkel kui nad toast lahkuvad). Kord päevas pistab abikaasa pea ukse vahelt sisse, et kuule, kas sa kunagi sööma ka tuled, tacod ja tlacoyod jahtuvad ära :) [Itsitame mõnuga.]
Jah, mustandi kirjutamine on kogu protsessi kõige vaevarikkam, ent samas kõige põnevam osa, kuna ma äratan oma maailma ja tegelased ellu. Ja kuigi see mustand ei ole võibolla keeleliselt kõige ilusam, lauseehitus on konarlik, sõnad on valed või liialt nõrgad, sunnin ma ennast selle läbi kirjutama ja mitte toppama jääma. Kui mustand on valmis, jätan ma ta paariks nädalaks täiesti unarusse. Aga sellel unaruseperioodil hoian ma kaustiku alati enda lähedal. Kuigi ma romaaniga aktiivselt ei tegele, eksib mu mõte alati selle juurde tagasi ning pähe tulevad ideed, kuidas seda paremaks kirjutada. Kõik need punktid, stseenid ja dialoogikatked lähevad kaustikusse kirja.
Ma tean, et tänapäevaste elektrooniliste lahenduste olemasolul on kaustikusse kirjutamine anakrooniline ja kõvasti aegunud, aga mulle see meeldib - see on segu vanast ja uuest kirjutusmeetodist ning käeline harjutus (kuigi mu käekiri sellest paremaks ei muutu) annab mulle just selle tõuke, mida ma järgmiseks protsessisammuks vajan.
Inglise keeles öeldakse - “writing is re-writing”, kirjutamine ongi ümberkirjutamine. Ja seda ümberkirjutamist hakkan ma tegema pärast “unarusperioodi”. Tavaliselt toimetan ma romaanipikkust teksti üsna mitu korda, jälgides seda, et lisatud stseenid ühilduksid sujuvalt süžeeliini, süžeesse ei tekiks auke, tegelaste iseloomud ja kõneviis ei muutuks jne. Samal ajal kontrollin sõnastust ja lauseehitust, roogin välja klišeed, parasiitsõnad ja muud koledused. Vahetan “pehmed” tegusõnad välja tugevate vastu, kustutan liigseid omadussõnu, pean lõppematut sõda komadega jne.
Edasi annan käsikirja proovilugejatele - see on mulle kui kirjanikule oluline romaani arendus. Mul on kaks-kolm proovilugejat, kelle arvamust ma väga hindan. Kui nad mulle ütlevad “ma jäin siin toppama” või “ma ei saanud sellest süžeepöördest aru” või “see dialoog on kohmakas”, võtan ma need lõigud/stseenid/peatükid ette ja proovin neid parandada
Peale järjekordset toimetamist, kui proovilugejad on romaani uuesti läbi lugenud, tuleb järgmine samm.
Kõik kirjanikud teavad, et romaan on nagu Tallinna linn ja ei saa mitte kunagi valmis. Ka mitu aastat hiljem võib kirjanik tagasi romaani juurde tulla ja muuta kas sõna või lõiku või kogu peatükki.
Aga... romaan võib saada kirjastamisvalmis, ning kirjaniku asi on see hetk ära tunnetada. Kui see hetk on käes, annan ma teksti kirjastajale või agendile, ning nemad loevad seda ja otsustavad, kui palju on veel midagi vaja muuta ja toimetada. Ta-dam! Kirjutamistprotsess lõpetatud!
Mõeldes NaNoWrimo hoog-kirjutamisele, aga samuti kirjutajate töö- ja tugigruppidele - kes või mis on sulle kirjutamisel toeks ja abiks?
Paar aastat tagasi, siis kui ma hakkasin tõsisemalt kirjutama, läksin ma internetti ning uurisin sealt, kuidas kirjutada. On selline koht nagu absolutewrite.com See on suur kirjanike kokkusaamispaik - seal tegutsevad nii need, kes on juba kirjastatud kui need, kes seda alles ootavad ja selle nimel kõvasti tööd teevad. Üks selle saidi alafoorumitest on “Share your work”, mis on mõeldud oma kirjutiste näitamiseks, et neid siis kommenteeritaks ja kirjanikule nõu antaks. Saidi moderaatorid soovitavad piirata teksti sõnade arvu 2000-2500 sõnani, ent parimaks vahemikuks on 500-600. Seal olen ma paari oma teksti lasknud arvustada ning olen mitmeid ka ise arvustanud ning ma pean ütlema, et see oli üks huvitavamaid kogemusi, mis mul on olnud. Ausus on teksti kritiseerimisel sama oluline kui taktitunne ning ma olen alati lähtunud põhimõttest “tee teistele seda, mida tahad, et sinule tehtaks”. Selle foorumi liikmeks olemine õpetas mulle, kuidas anda kriitikat nii, et teksti autor end halvasti ei tunneks, sest kriitika võib olla ränk kuulata ja omaks võtta. Samuti, kuna ka minu tekste kritiseeriti, aitas see kasvatada ninasarvikule väärilist nahka mu õrnale kirjanikuhingele.
Häid nõuandeid nii kirjutamise, maailmade loomise, dialoogide, kirjelduste ja muu kohta olen saanud nii eelmainitud foorumist kui ta teistest, eriti kirjandusagentide loodud saitidelt, kus nad kirjutavad kirjutamisest ning jagavad oma mõtteid. Kui kellelgi on tahtmist seda foorumit uudistada, on selle aadress https://absolutewrite.com/.
Näost-näkku (okei, vahel ka virtuaal-näkku) kirjutamisgruppidest, nagu on Tartu ulmekirjutamise töötuba või Noortekirjanduse ühingu õpitoad või Keskraamatukogu kirjutustuba, sa osa ei võta?
Ei. Ühest küljest olen ma Eestist lihtsalt nii kaugel ning kaheksatunnine ajavahe ei tee asju lihtsamaks. Teisest küljest olen ma ka väga introvertne ning oma juttude ja mõtete jagamine võõrastega on mulle raske. Mu vanem tütar tuleb aeg-ajalt minu juurde ja võtab mul õlgade ümbert kinni ning ütleb: “Me oleme täpselt ühtemoodi, meile kummalegi ei meeldi võõrad ja seltskonnas olemine.” Ja siis me ohkame koos ja naerame koos. Sest nii see on.
Kui sul on vaja omaette olla, kuhu “metsa” sina lähed?
Me elame kolmetoalises majas. Mehhiko standardite järgi on see hull priiskamine, kuna enamik meie naabruskonna elanikest elavad palju pisemates majades (Võrdluseks - meie 3-toaline maja pindala on 45 m2, aga on perekondi, kes elavad korteris, mille pindala on 9-12 m2) Kolm aastat tagasi (ja 11 aastat pärast Mehhikosse kolimist) tegime majale juurdeehituse, sest lapsed kasvavad ning neil on meelerahu säilitamiseks ning teismeea iseärasuste üleelamiseks vaja eraldi tube.
Kui saime juurdeehituse tehtud, läksin ma abikaasa juurde ja ütlesin: “Nii, kuna selle juurdeehituse katus on lame, siis mina tahan sinna teha oma aia. See aed on minu projekt, sul ei ole sellega mingit pistmist, mina ostan sinna mulla ja väetise ja taimed, kõik-kõik-kõik ja töötan seal, kui mul aega on.” Ta noogutas ja mõtles veidi. “Aga ainult juhul, kui sa saunast loobud,” vastas ta. (Hetk enne aia mainimist olin ma teda ehmatanud teatega, et ma tahan endale majja sauna). Niisiis tegi ta peas kiirelt kaalutlused ning valis kahest variandist leebema ning ma sain endale katuseaia (Ma tahan ikkagi seda sauna ka, aga seda pean vist veel järgmised 11 aastat ootama).
Praegu on ka Mehhikos talv tulekul ning ilm on juba külm, ning ma ei saa aias töötada, aga see aed - see minu pisike 12 m2 katuseaed on minu “mets”, kuhu ma suurlinna kõleda betooni eest põgenen.
Tavaliselt töötan ma juurdeehitatud toas. Seal on mul
kirjutuslaud, raamaturiiul, hästi mugav tool, arvuti, kaustikud, suur
pliiatsitops… Seal ma töötan, seal ma kirjutan. Lapsed juba teavad, et kui uks
on kinni, tohib minu juurde tulla ainult juhul, kui on maavärin või sõda lahti.
Minu aed ja minu tuba - need kaks kohta on siis paigad, kus ma tunnen ennast
hästi. Enne juurdeehitust tegin ma tööd elutoas, kus pole mitte ühtegi akent.
Eestis on ilma akendeta maja kontseptsioon võõras - kui mu ema mulle külla tuli
ja elutuppa astus, oli tema esimeseks küsimuseks: “Ja kus teil aken on?” Ma
kehitasin õlgu. Ta läks allakorrusele…
Kõrvalepõikeks: meil on ühe sisehoovi ümber kolm maja, kus elab neli peret, kõik sugulased: ülemisel korrusel elame meie, allkorrusel elab ämm pojaga, üle hoovi eraldi elab abikaasa õde perega… hispaania keeles öeldakse “juntos, pero no revueltos” (“koos, aga mitte segasummas”).
Ühesõnaga, tuli ema mulle külla, ülakorrusel küsis, kus on aken, läks alla, küsis, kus on elutoa aken - allkorrusel ei ole ka elutoal akent - ja minu vastuse peale, et aknaid antakse siin jaopärast, ta lihtsalt vangutas pead, vaikselt imestades, kuidas inimesed pimeduses hakkama saavad.
Sellepärast ma ütlesin ka juurdeehitust planeerides, et mina tahan uude tuppa akent. Kui tuba valmis sai, võtsin selle kiire ja häbitult nahaalse lükkega endale töötoaks. Abikaasa töötab mul kesklinnas, aga pandeemia ajaks saatis firma kõik oma töötajad kodukontorisse. Kuna mina sain uue toa enda käsutusse, jäi temale akendeta elutuba, kuigi temal on sellest ükskõik, peaasi, et saab kodust töötada (ma võiksin Mehhiko töötamiskultuurist ja tundide kaupa liikluses istumisest rääkima jäädagi). Ja mina jäin oma tuppa ja oma akna juurde. Niisiis on mul minu “mets” (aed, kus ma saan mõtteid koguda ja päikest nautida) ning ka minu tuba, ehk siis minu koobas, kust on mind väga raske välja saada.
Kui palju on sul endal aega lugeda? Mis formaadis ja mis keeles lugeda eelistad?
Lugemiseks aega jätkub (pärast tööd, oma juttude kirjutamise vahepeal), aga meie pere kuulub filmifanaatikute hulka, ka lapsed, mistõttu valime sageli filmi vaatamise raamatu lugemise asemel. Superkangelased on viimase aja trend (Marvel, DC jne) ning olen vanema tütre ka nii kaugele saanud, et ta ka koos minuga draamasid vaatab (Schindleri nimekiri, Pianist, Kalmaarimäng) .
Küll on aga mu lapsed suured õudusjuttude fännid. Vanem tütar luges nt pärast filmi vaatamist "Miss Peregrine’i" raamatud läbi (mina muidugi ka!). Samuti meeldivad neile muinasjuttude ümberjutustamised, eriti, kui nood on õudusjuttudeks tehtud. Algkoolis (1.-6. klass) nn kohustuslikku kirjandust pole, aga põhikoolis (7.-9. klass) küll, ning viimati luges mu tütar "Mowglit".
Viimati vaatasime lastega koos multifilmisarja "A Tale Dark & Grim", mis põhineb Adam Gidwitzi sama nime kandvatel lasteraamatutel. Neile tohutult meeldis, ning nad küsisid minu käest, kas Hansu ja Gretekese jutt ka tegelikult selline oli. Ma suunasin nad Grimmide muinasjutu kogumiku juurde, mis meil hispaaniakeelsena riiulis seisab ning jätsin targu mainimata, mida folkloristid Grimmidest tegelikult arvavad. Küll nad selle ise välja uurivad, kui aeg on õige.
Ma ise olen kõigelugeja, maailmaklassikutest kosmoseooperiteni, sotsiaalkriitikast ja krimiromaanidest puhta fantaasiani. Viimati loetutest jättis mulle väga sügava mulje Aravind Adiga "Valge tiiger" (mille ma jõudsin kõigepealt filmina ära vaadata ja tellisin seejärel Amazonist e-raamatuna oma Kindle-isse. Eelistan raamatuid tegelikult paberformaadis lugeda, aga tehnoloogia arenguga tuleb sammu pidada :)
Ma hakkasin lugema nelja-aastaselt ning pole sellest ajast saadik lugemisse eriti pikki pause teinud. Tänu meie külaraamatukogu hoidja soovitustele neelasin ma raamatuid kümnete kaupa ning nagu oligi arvata, mõjutasid need minu käitumist teatud suunas. Üheks heaks näiteks on see, et ma hakkasin oma õele jutte jutustama. Mitte ümberjutustusi loetud raamatutest, vaid mu enda väljamõeldud jutte. Vastutasuks pidi ka tema mulle oma jutte jutustama. Selleks oli meil isegi kindel rituaal - ootasime kuni ema või isa ahju kütte panid ning kui tuba juba soojaks läks, võtsime kandilised diivanipadjad, viskasime ahju ette pikali, panime padjad pea alla ja jalad ahjupleki peale ning hakkasime kordamööda jutte jutustama. Praegu ei mäleta ma ühegi jutu sisu, aga meeles on, kuidas me mõlemad õega jalataldu ahju vastu surusime ja neid kohe ära võtsime, kuna kuum ahi kõrvetas mõnusalt. Mõnikord juhtus nii, et ahi jõudis ära küdeda ning õhtu saabus enne kätte, kui jutt otsa sai, mis tähendas, et järgmisel õhtupoolikul tuli uuesti ahju küttepanekut oodata, et jutt uuesti käima panna.
Kui tuttav oled sa Mehhiko ulmega? Mis on kohalikud lemmikžanrid, popid tegelased või süžeed?
Mehhiko ulmekirjanikke ma kahjuks ei tunne ja nende raamatuid pole lugenud. Kuigi ma loen kolmes keeles (hispaania, inglise ja eesti), eelistan ma kahte viimast keelt. Mehhikos, nagu ka enamikes Ladina-Ameerika riikides on valitsevaks žanriks maagiline realism, mis pole minu lemmik, kuigi olen paari juttu ja romaani lugenud.
Viimasel ajal on vanem tütar juba sellises eas, et tahab noortejutte ka lugeda ning tänapäeva teismelisele kohaselt on ta ka youtuuberite fänn. Seega ehib tema raamaturiiulit “Los Compas” (lühend sõnast “compadres”, mis tõlgituna tähendab kamraade või sõpru - eesti keeles pole sellel head vastet) raamatusaaga. Nooremale tütrele meeldib fantaasia (ikkagi oma ema tütar) :) ning temaga koos me loeme juba eelmainitud Adam Gidwitzi hispaania keelde tõlgitud lasteromaane aga samuti ka Peter Paani, haldjajutte ja muid raamatuid.
Mõeldes novembrile ja hingedeajale - kirjelda veidi kohalikku pühadekombestikku. Tean et Mehhiko surnutepüha on erinevalt Eesti hallist ja melanhoolsest pühast heatujuline ja värviküllane :)
Hingedeaeg on Mehhikos tõesti veidi teistsugune kui Eestis. Surnutepüha (Dia de Muertos) peetakse kahel päeval - 1.-2. novembril, ning selleks ajaks tehakse igas kodus surnute mälestamiseks väike altar (ofrenda) koos andidega. Tavaliselt on altariks laud, millele asetatakse surnud pereliikmete fotod, ning fotode ette pannakse suured (250-300 ml) parafiiniga täidetud klaasid ning neid klaasiküünlaid müüakse nii tänaval kui poes, nii kirikus kui nõiaturul (Jah, Mehhikos pealinnas on Sonora nimeline turg, kus müüakse nõiatooteid, alates juba mainitud küünaldest, kuni tegelike nõiaküünaldeni (mille põletamine kas hoiab kurja silma eemal või puhastab kodu või meelitab ligi õnne ja edu) ning erinevaid taimi, puukoort, puujuuri, amulette jne).
Klaasiküünlad pannakse põlema kas 31. oktoobri õhtul või 1. novembri hommikul ning jäetakse põlema, kuni kogu parafiin on ära kasutatud. See võtab aega umbes 2 päeva. Altarile leiavad tee ka söögiannid - mandariinid, kaunistatud suhkru- või šokolaadikolbad, spetsiaalne magus sai - pan de muerto, ning kas vesi või Coca-Cola või limonaad, olenevalt sellest, mis konkreetsele lahkunule tolle elu ajal meeldinud oli. Altar kaunistatakse ka kõrge peiulille ehk tageetese õitega. Mõnel pool on kombeks peiulill õielehtedest paljaks kitkuda ning neist põrandale rada moodustada, mis viib välisukse juurest altarini. Selle raja peal ei tallata ning seda hoitakse tervena kogu surnutepüha jooksul. Käiakse surnuaial, meenutatakse lahkunuid.
Teisest küljest on mehhiklastel tavaks end novembri kahel esimesel päeval näomaalingutega katta, kostüümid selga panna ning nn "kommijahile" minna.
Meie naabruskonnas on kõige populaarsemaks kohaks meist üle raudtee jääv pisike elamu- ja ärirajoon. Kui muudel päevadel on sealne liiklus Mehhiko kohta üsna hõre, siis surnutepühal tuleb sinna kokku tohutu rahvamass (üle paari tuhande inimese), peamiselt lapsed ja nende vanemad, aga ka noored ja vanad, keskealised ja beebid, kes on leidlike näomaalingutega kaunistatud ning vastavatesse kostüümidesse rõivastatud. Ameerika Halloweeni mõjutused on Mehhikos väga tuntavad (kostüümidest on populaarseimad nõiad, muumiad, printsessid, õudusfilmidest tuntud sarimõrvarid ja muud tegelased), aga väga palju on ka Mehhiko enda kultuuriloost mõjutatud tegelasi, kellest üks enim soositumaid on Catrina - 19. sajandi keskpaigas moodi tulnud laia puhevil kleidi ja looritatud kübaraga naine, kelle nägu on maalitud luukolbaks ning sellele on joonistatud lilled (kõige sagedamini peiulill), või muud erksad ja säravad kujundid.
Samuti tähistatakse surnutepüha ka koolis ning lapsed tulevad kooli samuti värvitud nägude ja kostüümidega ning käivad klassist-klassi komme nurumas, lauldes seejuures järgmist salmikest:
Mi calaverita tiene hambre, mucha hambre,
Hay un dulce por aquí, aunque sea un calcetín!
(Otsetõlkes - Minu kolbake on näljane, väga näljane, kas leidub siin kommi, ka sokk ajab asja ära!)
Calaverita (oli algselt) kolbakujuline korvike, mille sisse lapsed maiustusi koguvad, ent praegu on see saadaval ka kõrvitsa, supipaja ja muude vormidena.
Niisiis, tulles tagasi eelneva kirjelduse juurde - naabruskond kihab kostümeeritud lastest, noortest, vanadest ja mitte nii vanadest inimestest, kes kõik peatänaval tunglevad ning oma kommikorvikesi proovivad täita. Poodide ees seisavad nende omanikud, suured kotid käes, ning jagavad neist möödujatele komme, šokolaade, snäkke jne. Inimeste vahel tänaval sõidavad mootorrattad ja autod, mis on samuti kaunistatud - kunstämblikuvõrgud, kunsttolm, kunstveri. Mõne auto pakiruumist ulatub välja pooleks raiutud mannekeen, suu pärani lahti, või mõned eluks ebavajalikumad kehaosad. Parimate kostüümide ja näomaalingute omanikega tehakse pilte, paludes selleks alati luba (mehhiklased on üldiselt viisakad, kuigi see nendest loodud kuvandiga eriti kokku ei lähe) ning melu ja lärm kestavad tunde. Mõnikord on mõned elumajade omanikud teinud oma majadest nn "kummitusmaja" ning nende majade juurde tekib pikk järjekord, sest kõik tahavad sinna sisse minna ja ärahirmutatud saada.
Mehhiko hingedepäev ja surnutepüha on seega nii lahkunuid austav kui ka elujaatav, kus surnuid nii mälestatakse ja nende hingede eest palvetatakse, kui ka antakse endale vabadus olla rõõmus ja elus. Vastuolu, mis on Mehhiko kultuuri ja inimestesse juba sündides sisse kirjutatud.
Kinodesse tuleb hingedeajaks lisaks õudusfilmidele ka lastele mõeldud multifilme, millest meie perekonna ainulemmikuks on “Coco”. Kui seda Eestis on võimalik vaadata, soovitan väga - film põhineb Mehhiko kultuuril ning on just nii värvikirev, traagiline, koomiline ja südamlik, nagu Mehhiko ja mehhiklased isegi.
Saskia-raamatus tüdrukute välja mõeldud võlukuningriik mõjus väga autentselt - on selle aluseks mõni päriselu paik?
"Saskia läheb metsa" on "autogeograafiline romaan." Seal kirjeldatud soomets on täiesti olemas. Vähemalt oli, kui ma laps olin. See oli meie kodu lähedal ning seal olid nii Röövlimäed kui troonisaal, nii talveaed kui ka turbaaugud. Meil oli kombeks õega seal talviti mängimas käia ning kuivenduskraavi jääl uisutada. Suvel polnud aega, sest tööd nõudsid tegemist, aga talved olid soometsa päralt.
Jutuvõistlus sai läbi ja raamat sai valmis - mille kallal nüüd töötad?
Minu pooleliolevaks projektiks on juba mainitud inglisekeelne fantaasiaromaan. Tõuke selleks andis mulle mu vanem tütar, kes samuti jutte kirjutab (tema küll Wattpadis, ja tegelasteks on antikangelased, creepypastad ja muud sünged tegelased). Saatsin talle nö harjutamiseks paar internetist otsitud pilti ja lisasin juurde, et "kirjuta neist lugu kokku". Pool tundi hiljem sain tema käest vastuse: "Aga miks sina nendest lugu ei kirjuta?" Järgmised kaks päeva käisin ma ringi kui pilve sees ning panin mõttes juttu kokku. Seejärel tuli kasutusse järjekordne romaanikaustik ning praeguseks on romaan juba üsna "romaanitaoline". Tuleb vaid paar korda veel üle toimetada ning ta on proovilugejatele saatmiseks valmis. Ka sellel romaanil on joonistatud maailma pilt, mille ma kleepisin seinale töölaua kõrval, et see mul kogu aeg silmade ees seisaks.
Suur aitäh põneva jutuajamise eest!
Lugege ka Triinu tehtud kevadist intervjuud Sakalas.
