mairi

Ettekanne Tammsaare muuseumi XVI sügiskonverentsilt „Moodne müüt"

Üheks esmapilgul ehk väheoluliseks või veidraks murepunktiks meie kirjandus- ja kultuurimaastikul on teismelised. Teismelistega ongi veidi kummalised lood. Ilmselt on iga siinviibija korduvalt kuulnud, et tänapäeva noored ei loe või istuvad ainult nutitelefonides ja muutuvad seetõttu kirjaoskamatuteks. Ei! Sellest ma ei räägi. Pigem tahaksin sellele vastu vaielda ja öelda, et pole neil tänapäeva noortel häda midagi. Pealegi „teismelised ei loe" on märkimisväärselt vanem probleem.

Juba 1971. aastal kirjutas Rosemary Winebrenner lapsevanemaile selgitada püüdes sellest, miks nende teismelised ei loe. Ühtlasi pakkus ta välja ka lahendusideid, kuidas neid teismelisi lugema meelitada. Aga neli suuremat põhjust, mis kõik on minu meelest aktuaalsed tänaselgi päeval:

    pole vabalugemiseni jõudnudki;

    puudub lugev eeskuju täiskasvanute hulgas;

    loobunud vabalugemisest ajasurve tõttu (sh ka õppetempo muutumine koolis);

    loobuvad lugemisest sotsiaalse surve tõttu.

Igaks juhuks mainin üle ka selle, et hoolimata oma algsest päritolust, on termin „ulme” või „ulmekirjandus” täna kasutusel laiemana, hõlmates enda alla teadusulmet, üleloomulikku õudust ehk õudusulmet ning muinasulmet, lisaks veel ulmelise elemendiga alternatiivajalugu. Mütoloogial baseeruv on neist siis muinasulme ning alam-alamžanr, mille tegevustik toimub kaasaegses ühiskonnas, nimetub juhul linna-muinasulmeks.

 

Võimalustest!

Kas siinse piirkonna mütoloogiat üldse annab pädevalt ja põnevalt noortekirjandusse põimida? Kui ulme lugejaskonna hulgas lahtiste kõrvadega ringi liikuda, kuuleb natuke liiga sageli, et just Eestis aset leidvad ja eestlastega seotud ulmelood kõlavad võõralt. Lugeja on harjunud anglokultuurist tulnud tõlgetega, tänapäeval üha enam ka originaalidega. Mulle näib, et läbi selle on paljud lugejad kohandunud, et maagiline seiklus ongi seotud anglokultuuri või antiikmütoloogiaga ja kosmoselennud siis ikka suurriikidest pärit nimedega mehitatud. Üsna sageli kuuleb ka virisemist, et on lihtne ette kujutada, et kuskil Ameerika tundmatus linnakeses heitlevad vampiirid või libahundid, kuid seda näib lugeja justkui teadvat, et Tartus või Paides selliseid asju ei juhtu.

Jah, vampiiridega on meil ilmselt kitsas, neid ei suutnud ka meie esivanemad siinkandi metsadest leida, kuid libahuntide osas pole ma üldsegi nii kindel. Meie omad on lihtsalt palju armsamad nii oma kirjelduselt kui ka võimalustelt. Neid võib siin vabalt liikuda. Libahundimüüt on minu meelest suisa üks armsamaid, mis meil pakkuda on. Esiteks on meie libahundid ilusad oma tavalisest hundist eristamatu välimusega ning teiseks pakub meie mütoloogia midagi, mida paljud kultuurid ei paku – lunastust. Peab vaid leiduma piisavalt vapper kangelane, kes sepistatud noa otsast leiba pakuks ning probleem saabki lahendatud. Tõenäoliselt on nii mõnigi ahjualune ka suurtes kaubanduskeskustes kümnist kogumas – ikkagi tema maa ja tema tegemine. On meilgi oma haldjad, omad nõidumised ja palju muud, mida ühte korralikku noorte seiklusloosse sisse kirjutada saab.

Mul on hea meel tõdeda, et üha enam ja enam jõuavad ka meie paikkonna mütoloogilised tegelased tee ilukirjandusse. Autoritest saab ka mõned välja tuua:

   Tuuli Tolmov – tema „Neetud taevakivi" ja „Põhja nõid” moodustavad noortesarja alguse, mis viib lugeja Kaali meteoriidi langemisaegsesse Eestisse.

   Mann Loper – „Algus pärast lõppu" on küll postapokalüptiline noortekas, kus osa tegevusest toimub ka kosmoselaevas, kuid raamat on läbinisti läbi põimitud erinevatest selle piirkonna mütoloogiatest. Lisaks Eestile on kasutusel ka skandinaavia ja slaavi mütoloogiat, mis teadjamale lugejale annab äratundmisrõõmu, kuid mütoloogilises maailmas võhiklikule esmase emotsionaalse teadmise ja tunnetamise võimaluse.

   Reeli Reinaus – tema noortekates on pea kõikides kasutatud mingeid mütoloogilisi detaile ning need on ikka siitsamast pärit, ilmselt kirjandusmuseumi paksudest seintest välja nõrgununa. Kui Tuuli paigutas oma noortekad minevikku ja Manni lugu on kauges tulevikus, siis Reeli lood on siin ja praegu – meie tänases maailmas, kuid see maailm on maagiline.

   Berit Sootak – raamatud „Viimane hingelind" ja „Ilmalinnu laul" on samuti kaasaegsesse maailma toodud ehk siis põhižanrilt linnamuinasulme alla kuuluvad, kuid neis on tugevaid krimikirjanduse jooni sees. Põnevust jagub ja maagiat samuti – ikka siitsamast ja ümbruskaudsetest maadest korjatud lood.

    Natuke noorematele lugejatele suunatud raamatutest tahan kindlasti välja tuua „Allikahaldja" – seegi on kaasaegsesse keskkonda seatud raamat, kus lapsed suvevahejaks vanaema juurde lähevad, kuid see, mis vanaema juures juhtuma hakkab, on juba puhas maagia. Mõnus esmane tutvustus antakse väga paljudele mütoloogilistele tegelastele.

Ilmselgelt on autoritevalik poolik ning subjektiivne, isiklike lemmikutega pikitud, seega vabandan, kui midagi väga olulist ja temaatilist kas meelde ei tulnud või lugemislauale pole sattunud. Igal juhul on selge, et võimalusi meie mütoloogia kasutamiseks on ning seda ka tehakse – viimastel aastatel üha hoogsamalt ja mõnusamalt.

Aga miks meil seda ikkagi üldse vaja on ehk noortemütoloogia vajalikkusest?


Kes seda muinasulmet siiski loevad? Eestis ei ole sel teemal eriti uuringuid koostatud, kuid laias maailmas on tehtud päris mitmeid žanripõhiste eelistuste uuringuid. Heaks uurimismaterjaliks on loomulikud tudengid. Kuna ka ingliskeelsed uuringud seovad sageli Science Fictioni ja Fantasy ühte lahtrisse, on neid lihtne eesti keelde „ulmeks” tõlkida. Uuringute tulemusena on suurimad ulmelugejad just reaalalade inimesed. Teisalt on ulmekirjandus ka reaalalade tudengite eelistatuim žanr. Ehk siis igatepidi vaadatuna on nad suured ulmekirjanduse lugejad.


Üsna sageli on just reaalaladel tugevamad need, kes lapsena alustavad lugemist populaarteaduslikest raamatutest ning jõuavad ilukirjanduseni alles hiljem ehk siis enne loetletud mittelugejate hulgast need, kes polegi veel teismeeaks ilukirjanduseni jõudnud. Alles eelmisel nädalal oli mul ühe 8-aastase poisiga väga põnev vestlus fusioonmootoritest. Ilmselt leiab tema tee ilukirjanduseni ka läbi fusioonmootorite ehk siis läbi teadusulme, sealt edasi muinasulme ning kui see kõik talle meeldib, siis avab ehk kunagi ka ulmevaba ilukirjandusliku raamatu.

 

Mitte ainult Eestis, vaid ka mujal maailmas on muinasulmel oma kuvand – sageli peetakse seda lapsikuks ning suured inimesed just nagu kardavad öelda, et neile meeldib fantaasiamaailmades seigelda. Teisalt on aga erinevates uurimustes leitud, et just fantaasiamaailmad on väga head ohutuks peegeldamiseks. Nii lugemise kui kirjutamise baasil on seda kasutatud teraapiana. Maailmas, mida päriselt ei ole, saab otsida lahendusi probleemidele, mis päriselt on.

 

Leidsin ka uurimuse, kus vaadeldi „Harry Potteri“ lugemist ning jõuti järeldusele, et noored, kes on suurt muinasulmesarja lugenud, omasid väiksemat suitsiidiriski kui nende eakaaslased, kes seda teinud ei ole. Eesti keele ja meele taust ja tulemine on veidi teistsuguse mütoloogia pealt, kuid ma ei oleks nii ülbe, et välistaks sarnase mõju eesti noortele, kes on lugenud näiteks neidsamu raamatuid, milles eelnevalt juttu tegin.

 

Ma olen ise pigem teadusulme kui muinasulme tüdruk, seega teadusulme kohta uuritavat olen rohkem otsinud ja lugenud, kuid teatav ekstrapoleerimisvõimalus siiski kaasneb. Nimelt, taaskord tudengite peal, on läbi viidud päris mitu põnevat uuringut. Osa neist lugemise ja osa ulmefilmide vaatamise kohta ning mõlemal juhul oli tulemus ühene – tudengid, kes lugesid või vaatasid teadusulmefilme, tundsid end reaalteaduslikus erialaterminoloogias kindlamalt. Vaadeldi näiteks tulevasi õpetajaid ning nende võimekust praktika ajal termineid õpilastele selgitada. Ilmselt tuleb siin mängu nii lihtsalt suurem lugemus kui eneseväljendusoskuse arendaja, kuid ka terminoloogia tajumine tunnetuslikul tasandil.

 

Täiesti omavoliliselt ja spekulatiivselt sama mõtet nüüd mütoloogial baseeruvale muinasulmele laiendades võib hoomata, et kodukoha mütoloogilise muinasulme lugemine aitab noorel paremini tunnetada kodukoha ajalugu, kultuurilugu, kuid ka teda ümbritsevate inimeste sotsiaalkultuurilist käitumist, sõpruskondade, kogukonna ja ühiskonna toimimise neid detaile, mis tulenevad väga sügavalt meie juurtest ja kasvatusest.

 

Ja see viibki mind mütoloogilise noortekirjanduse kasutamise eesmärkideni. Hoolimata üha globaliseeruvast maailmast kasvavad tänased ja loodetavasti ka homsed eesti noored eestikeelses keskkonnas, sellel väikesel, igavesti halva ilmaga maalapil. Aga kes see eestlane on ning millised võimalused või vajadused tal on? Millest on ta unistanud läbi ajastute ning millised hirmud on kohandunud tavandiliseks käitumiseks?

 

Realistlik-ratsionalistlik maailm annab faktid, kuid mütoloogia lisab emotsionaalse tausta, mis faktide sirgjoonelisuse kolmemõõtmeliseks ruumiks moondab. Teadmine ja tunnetamine meie riukalikest, kuid vahel ka abivalmitest haldjatest, lunastusvõimalikest, kuid ohtlikest libahuntidest, iseloomuga loomadest, puudest ja soodest ning veel paljust muust, aitab ka tänasel noorel paremini mõista ümbrust, milles ta kasvanud on. Mõistmine toetab kuuluvustunnet, mis omakorda aitab ehitada tugisüsteeme ning taas jõuame väga olulise – vaimse tervise toetamise – teemani.

 

Ma alustasin sellest, kuidas teismelised „ei loe" ja kuidas see on olnud probleemiks juba ammu enne nutitelefonide ilmumist. Uurides natuke rahvaraamatukogude aastaaruandeid, oli selge, et sarnaselt toimib mõtlemine igal pool. Aastal 2017 toimus Tartumaa raamatukogudes (välja arvatud Tartu Linnaraamatukogu) vähemalt 63 üritust, milles osalesid lasteaialapsed, vähemalt 138 algkoolilastele suunatud tundi ning napp paarkümmend sellist, mis võisid hõlmata ka põhikooli vanemat vanuseastet. Peamiselt kirjaniku kohtumine kogu kooliperega. Kui ma tulen aga kas või tolle sama fusioonmootori-poisi juurde, jääb selle mustri puhul tema side raamatukogu ilukirjandusliku riiuliga loomata, kui tema vanemad aktiivsed raamatulugejad pole.

 

Mõistmaks probleemi olemust vähemasti osaliselt, uurisin aruandeid lähemalt. Laste- ja noortetöö reale kirjutatud lause „lasteaialapsed käivad meil sageli" annab küll teise noortetöö mittemainimise kaudu teatud aspekte edasi, kuid ühest järeldust teha ei saa. Öeldud sõnadest on juba kergem midagi järeldada. Ühest küljest hoiakuid. Tuuakse välja, et toetav kodu soosib lugemist, kuid vahel on mõte teisi noori mahakandva alatooniga. Öeldi ka, et väiksemad lapsed on raamatutele vastuvõtlikumad – jällegi mitutpidi mõistetav mõte.

 

Suuremate laste puhul tuuakse välja nii ninapidi nutiseadmetes istumist kui ka kooliga koostöö keerukust. Eks see koostöö olegi keeruline. Õpetajatel on õppeprogrammid, mis peavad saama läbitud. Samas leian ma, et päris mitmeid teemasid on võimalik mõnusalt ja muhedalt õppida ka raamatukogus, just nimelt nende heade seikluste keskel. Emakeeletundidesse sisse pugemine on nii päevselge, et sellest ei maksa eraldi ilmselt rääkidagi. Muinasulme sobitub sama intuitsiivselt aga ka ajalootundidesse, luues kultuuriloolise tausta õpikufaktide toetamiseks.

 

Aga kuhu veel? Ma ei ole Eesti autorite raamatutes veel suuri fantaasiamaailma kaarte kohanud, kuigi Tuul Sepa „Allikahaldja" allmaakaart oleks väga äge lisandus ning samasugune võiks olemas olla ka Mann Loperi jutus „Tänulik Olevipoeg", kuid tõlkeraamatute hulgas on neid juba täna piisavalt. Maakaartide lugemisoskus on miski, mida lisaks ajaloole ka geograafia tunni raames õpitakse.

 

Matemaatikatki annab põimida! Raamatukogu liigitusskeem kui koordinaatsüsteem, millest midagi üles leida. Või veelgi ägedam: juba sarja mõõtu fantaasiamaailmade kaudu annab suurepäraselt arvutada aritmeetilist keskmist, leida moodi ja mediaani. Füüsika tunni raames oleks võimalik leida loitsuks vajaminevat energiat või mõne konkreetse krati võimsust. Loovama lähenemisega võiks ka nuputada, et millist energiat neis tingimustes kasutatakse või kuidas neid maagilisi situatsioone saaks päristeaduse abil imiteerida.

 

Siit võib mõttega veel kaugele edasi minna ning jääb üle nentida, et muinasulme koolitunnis kasutamise võimalused on piiratud vaid meie endi fantaasia piiratusega. Viskan siinkohal ka õhku idee, et ehk peaks taolisi tunde kambakesi koos välja mõtlema, et neist parimad tunnid välja töötada ning neid igas Eesti raamatukogus ja koolis kasutada saaks.

 

Nagu te ilmselt juba aru saanud olete, on mu jutul rohkem kui üks täiesti varjamatu eesmärk ning neist kõik võib kokku võtta mõttega, et minu meelest oleks äge, kui kõikidel noortel oleks paremad võimalused hea muinasulmelise noorteka kätte haaramiseks. Noortekas, mis juba definitsiooni kohaselt tegeleb lugeja eakaaslastega, eakohaste probleemidepuntraga, kuid mis pakub lisaks muule lummavat maailma põgenemiseks, tuntud ja koduse kultuurimaastiku toetust, aitab mõista eri põlvkondi, lahendada valutumalt probleeme, sütitada fantaasiat ning miks mitte ka õpetada kaarti lugema või täppisteaduse valemeid meelde jätma. Ja see on alles loetelu algus, milleks kõigeks mütoloogial, siinses turbas ja liivas sündinud mütoloogial põhinev noortekirjandus hea on. Õnneks on sellest viimastel aastatel aru saama hakanud ka meie kirjanikud ning ma loodan, et see trend jätkub.

 

Alles paar nädalat tagasi vestlesin Tuul Sepaga ning juttu tuli just sellest mütoloogia sobitumisest meie ruumi ning kuidas see sageli lugejale võõrastav tundub, kuigi peaks olema hoopis omasem. Jõudsime mõlemad järeldusele, et ilmselt oleks seda veel rohkem vaja raamaturiiulitel näha. Mida enam seda on, seda kodusem ta tundub. Mida enam seda on, seda tõenäolisem on, et nende hulka satub tulevasi maailmakirjanduse tippteoseid. Ja siis, mine tea, on ehk ees hoopis võimalus, et kogu suur ja lai maailm hakkab leidma, et just eestlaste mitmevärviline mütoloogia on see kõige õigem muinasulme lugude taustamütoloogia.

 

Mulle tundub, et sellega, ei vähem ega rohkem kui maailmavallutusplaaniga, on paslik noortekirjanduse vajalikkusest rääkimine lõpetada.

Aitäh teile!

Ja toredaid lugemiselamusi!


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0661)