Alustama peaks vast selgitusest – ma olen siinvaadeldavale raamatule järelsõna kirjutanud ning alul oli mul isegi teatavaid kõhklusi, kas ma tohiks üldse seda raamatut arvustada. Noh, et olen kuidagi seotud ju! Samas, eks eesti ulme ole niiehknaa selline pisike konnatiik, kus kõik on praktiliselt kõigiga seotud. Pealegi, järelsõna ja arvustus on siiski pisut erinevad asjad ja eks neil ole ka erinevad eesmärgid, kattub vaid see, et mõlemad püüavad autorit-raamatut tutvustada.
„Teekond Ridamuseni“ on jutukogu, mille kaante vahele on koondatud valik Maniakkide Tänava ulmejutuloomingut aastaist 2011 kuni 2019, olles niimoodi omamoodi järjeks autori esikkogule „Euromant“ (2011). Maniakkide Tänava puhul on teinekord küll räägitud sellest, kuidas ta kui autor üldse ei arene, aga piisab, kui põgusalt ja kasvõi mõttes võrrelda värsket ja esikkogu ning selle mittearenemise jutu võib kohe lõplikult mustikasse saata.
Kogumiku avab pea lühiromaani mõõtu jutustus „Pika musta mantliga mees“. Eks kogenud ulmefänn kohe mõtleb ja meenutab ning ilmselt tuleb ka meelde jutt „Musta mantliga mees“, millega Maniakkide Tänav pärast mõningast pausi 2008. aastal kirjandusse tagasi tuli. Vaat, kümmekond aastat hiljem kirjutas autor algsele jutule teist samapalju juurde ning kuigi algjutt oli ka hea, sai tekst juurdekirjutatud materjaliga paremaks. Autor, kes ei arene, nii ei toimiks...
Kui avajutt on üsna tänavlik õuduskallakuga märul, siis kogumiku nimilugu on hoopis midagi muud. Lugeja saab siin osa ühe tehismõistuse sisekaemusest ja saab otsekui kätte ühe teise piiritähise Maniakkide Tänava loomingus. Kui väga laialt lahmida, siis autori looming suuresti ju liigub rahvalikust õudusest küberisse-kosmosesse ja tagasi. Lugeja saab avalugudega otsekui spikri sellest, mida edaspidi oodata.
Kolmas jutt on kogumiku vanim, seda muidugi juhul, kui me võtame aluseks avajutu lõpliku valmimise aasta. „Ajudega töötajad“ on nii mõnegi kohaliku arvaja meelest suisa Maniakkide Tänava tipptekst. Pean isegi seda autori tippude hulka kuuluvaks, kuigi omaaegse jutuvõistluse žürii ja nii mõnigi häälekas arvaja selle teksti väärtusi ei näinud. Mõni mõis! Tegu on leidliku tekstiga, kus äge maailm ja võigas lugu, mida autor maitsekalt lahti kerib. (Mainiks, et ka sellel tekstil on varasem kaaslane ehk jutt, mille autor kirjutas sama materjali peale, aga mis on hoopis teine lugu.)
Ma jäingi nüüd mõtlema, et kas ma peaks kogu sisukorra jutt-haaval läbi käima, või puudub selleks vajadus? Spoilerdada ehk mittelugenutele sisurikku ju teha ei taha ning usinamad on niiheknaa üht ja teist juba lugenud...
Märkasin kogumikku lugedes, et mu maitse on muutunud, või siis on autor kogumiku tarbeks omi tekste silunud – üsna mitu juttu mõjusid meeldivamalt ja küpsemalt, kui esmalugemisel. Tooks näiteks kasvõi „Tolmunud soldatid“, mida ma esmalugemisel eriti ei hinnanud, või siis raamatu lõpulugu „Tähed täis surma“, mis esmalugemisel mulle küll meeldis, aga mille puhul ma tundsin, et midagi on siiski puudu.
„Tähed täis surma“ tegevus toimub samas maailmas, kus ka romaan „Laevakaitsjad“, neil on suisa ühine peategelane. Romaani lugemise järel hakkasin ma küll pisut kahtlema, aga bibliograafia huvides ei pidanud ma paljuks suisa autorilt järele uurida. Jah, ikka sama maailm! Kogumikus on ka teisi tekste, mis haakuvad mingi muu materjaliga. Näiteks vendade Strugatskite ja stalkerluse radadel hulkuv „Haualkäik“ või Ülle Lätte juttu „Udriku küla naised“ n-ö jätkav „Meie külas nähti imet“. Hoolimata seostest, võib kõiki neid jutte lugeda-nautida ilma külgenevat materjali teadmata.
Üheksa juttu kogumikus ja mul on jäänud kirjutada veel kahest, aga ma ei pea seda vajalikuks. Ei, mitte seepärast, et need oleks halvemad. Jutust „Valuhoidjad“, mis mulle üldiselt meeldis, ei oska ma n-ö spoilerdamata suurt midagi kirjutada ning usun, et alternatiivajalooline „Kolmanda Reich’i triumf!“ on kõigil niigi loetud.
Kokkuvõtvalt tahaks ma nüüd välja tuua head ja vead.
Alustaks viimastest. Maniakkide Tänava loomingu ehk suurim ... noh, ütleme: kriitiline etteheide. Autor kipub lõppudega kiirustama, et kerib lugu ja kerib ning siis järsku kargab autorile pähe, et nüüd on aeg otsad kokku tõmmata ja kohe ta tõmbabki. Piisab kui võrrelda jutte „Ajudega töötajad“ ja „Kolmanda Reich’i triumf!“, kus esimeses seda lõpukiirustamist pole, teises aga küll. Teine etteheide oleks vast teatud lohakus või siis pungilik hoolimatus, päris näppu peale panna ei oska, aga lugedes korduvalt selline mõte tekkis. Samas, võib-olla on see hoopis autori omapära, mitte eksimus.
Kiita tuleb aga ideid ja nende ümber punutud leidlik-hoogsaid lugusid. Minu jaoks jaguneb hea kirjandus üldiselt kaheks. On teosed, mille suurust sa küll mõistad ja naudid, aga lugema pead end sundima. Ja siis on teosed, mida loed, sest tahad lugeda ja mõnus on. Maniakkide Tänava tekstid on just sellised, et hakkad lugema ja loed. Nauding, lihtsalt nauding. Mõni ilmselt häbeneks ja ütleks „patune nauding“, aga mina mitte!
Alguses oli juttu Maniakkide Tänava loomingulisest arengust ning kogumik „Teekond Ridamuseni“ on just selline konkreetne tõestus arengule. Esinduslik valik tekste, mis annab kena pildi autori loomingust. Sobib nii esmatutvuseks, kui ka varasema suhte tsementeerimiseks.
Maniakkide Tänav
Teekond Ridamuseni
Lummur
2021
288 lk
