kaanepilt
 
59626225 2326833760873877 3267256753930108928 n

Aasta esimene Reaktor on valmis ning sellekuiseks läbivaks teemaks on muidugi "Hukkunud Alpinisti hotell", sest alles hiljuti tuli välja samanimelisel Strugatskite romaanil põhinev eestikeelne graafiline romaan ning muidugi väike pilguheit möödunule. 

Kõigepealt siis tegime katse uut, värsket graafilist romaani lugeda ning esialgsed suurejoonelised plaanid päädisid sellega, et põhjalikke lugejaid oli kaks ning peatoimetaja katsus teost sõrmega. Ehk kunagi veidi pikemalt ka, kunstniku stiil ja teose enda vaieldamatu väärtus meie ulmemaastikul väärivad küll seda, et sellele põhjalikumalt tähelepanu pöörata. Meist eraldi kirjutas "Alpinisti" koomiksile arvustuse ka

Loe edasi...

{SILDID}
 

tammjärv autori kodulehelt

Veiko Tammjärve sulest ilmunud "Hukkunud alpinisti hotell" on graafiline romaan, mille aluseks on vendade Strugatskite legendaarne “Hukkunud alpinisti hotell” ning selle põhjal Tallinnfilmi stuudios 1979. aastal valminud ulmefilm. Kui ulmet ilmub Eestis vähe, siis ulmelisi graafilisi romaane ilmub harvem kui meie metsadest uusi liike avastatakse. Ja tegelikult isegi sellest vähem. Seega on Veiko Tammjärve "Hukkunud alpinisti hotell", mille toimetaja on Mari Tammjärv, üks tähelepanuväärne sündmus. Reaktor uuris kuidas selline teos sündis ning kust Veiko Tammjärv üldse sellise idee peale tuli.

Huvilised võivad poelettidelt ja raamatukogudest leida sinu joonistatud koomiksit, mille aluseks on vendade Strugatskite „Hukkunud alpinisti hotell“.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Pascal on set

Festivali algusaastatel nullindate keskpaigas ei läinud HÕFF-il ühtegi kevadet nii mööda, et Haapsalus poleks mõni prantsuse uus ekstreemsus linastunud. „Haute Tension“ (2003), „Sheitan“ (2006), „Inside“ (2007), „Martyrs“ (2008) kui peast mõned nimed siia üles lugeda. Noored ja vihased mehed tegid õudusfilme, mis panid vaatajate taluvuspiiri karmilt proovile. Näiteks „Inside“ on selline, mida ma teadlikult olen valinud mitte vaadata. Kõige kurikuulsam neist nimetatud ja nimetamata jäänud New French Extremity laine filmidest on aga minu arusaamise järgi siiski „Martyrs“. Naise elusast peast nülgimisele on teistel raske midagi vastu panna.

„Martyrs“-i kirjutas ja lavastas Pascal Laugier, kes käesoleva aasta 16. oktoobril tähistab poolesajandat sünnipäeva.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Horseshoe Brewery, London, c. 1800

KUU ÕUDUSSEIKLUS: Londoni õlleuputus (11. detsember)

Päris õudne lugu juhtus Londonis 17. oktoobril 1814, kui Meux & Co. pruulikojas lõhkesid õllevaadid ja vabanes 580–1470 kuupmeetrit õlut. Õlu purustas pruulikoja seina ja voolas 5 meetri kõrguse lainena linna. Hukkus 8 inimest, neist 4 olid täiskasvanud naised ja 4 alaealised. Pruulikojas jäid kõik ellu, ehkki 3 töömeest tuli rusude alt välja kaevata. Liikvele läksid jutud massijoomingutest ja end tasuta õllest surnuks joonutest, kuid need ei vastanud tõele: tollased ajalehed ei kirjutanud millestki niisugusest, vastupidi, rahvamassid olevat hästi käitunud.

Loe edasi...

{SILDID}
 
2020-jpeg

Mujal maailmas teevad ajakirjad ikka aastavahetuse paiku edetabeleid. Tehakse meilgi lehtedes ja portaalides ning tehakse isegi kirjandusest, aga eks me tea kõik, et kui ulme üldse pildile pääseb, siis kus on ulme koht üldtabelis...

Lühidalt: tekkis mõte, et me saaks ju ise ulmet propageerida ja olla ka lihtsalt edevad. Toimetus pöördus toimetuse liikmete ja paljude püsiautorite poole. Vastuseid ei tulnud küll nii palju, kui lootsime, aga piisavalt, et need avalikustada.

Sai küsitud kolm parimat 2020. aastal eesti keeles ilmunud ulmeraamatut ja kolm parimat juttu. Küsides ei teinud me vahet eesti ja tõlkekirjandusel, sest meie eesmärk polnud absoluutse parima selgitamine, selleks on meil ju Stalker – tahtsime, et inimesed tõstaksid esile teoseid, mis neile meeldisid, mida nad peavad oluliseks ja parimaks.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Hea lugeja ehk juba märkas, et seekuine Reaktor satub mitmel korral “Hukkunud Alpinisti” radadele.

Novembri teemaõhtu "Veiko, Veiko ja Alpinist Salongis" jäi suuremal osal toimetusest karantiini tõttu külastamata. Kuid eraldus meid ei heiduta! Haukasime südamekinnituseks pisut loomset toitu ning plaanisime võtta trükikoomiksi kamba peale uurimise alla võtta. Et toimetuse liikmetel on “Alpinisti” ja selle kultuurivälja suhtes erinev häälestus, palus Laura arvajatel kirjeldada ka oma kogemust 1979. aasta filmi ja Strugatskite raamatuga.

2021-01-23 alpinist 031

Et aga toimetuse liikmed on kollektiivselt talveunes, väsinud ja niisama linnukesega, siis piirdus planeeritud kambakesi arvustamine sellega, et arvustasid toimetuse nähtavasti kõige tublimad: Laura ja Joel.

Loe edasi...

{SILDID}
 
23001

Terve plejaad kõige kõrgema kategooria ulmekirjanikke on oma hobiks märkinud kirgliku malemängu. Nimekiri on pikk, näiteks Edgar Rice Burroughs, Lord Dunsany, Isaac Asimov, Harry Harrison, Robert Sheckley, Robert Jordan, Roger Zelazny, George R. R. Martin, Jack McDevitt. Aga kui hakata lähemalt uurima, et mil moel see kirglikkus ka avaldub ja kas neil ka silmapaistvaid tulemusi on, siis allikad on enamasti üpriski kidurad.

Selles suhtes on erand Fritz Leiber, kes erinevalt paljudest teistest suhtus niisama kergemasse nupuklõbistamisse küllaltki vastumeelselt ja eelistas korralikku pikka turniirimalet.

Käigud sai noor Fritz selgeks küllaltki hilja, 12-aastaselt ja kuigi on märgitud tema mänguosavuse kiiret arenemist, siis poisipõlves ta eriti entusiastlikult nuputõstmist ei harrastanud.

Loe edasi...

{SILDID}
 
draakoni-ärkamine

Läinud aasta viimasel päeval oli mul võimalus rääkida töökaaslastele ühel endavalitud kirjanduslikul teemal. Püüdsin tol hetkel lähtuda sellest, millest võiks neile ehk enim kasu olla. Ilmselgelt pidi see olema seotud ulmekirjandusega, sest ega ma muust eriti rääkida ei oska ning teisalt on see teema, millest suurem osa kuulajaist midagi ei teadnud. Kaalusin üht ja teist ning otsustasin, et korjan välja peotäie raamatuid, mis 10-12-aastastele teadusulme nõksuga kirjutatud on. Nende rivi on küll väike, kuid õnneks aina kasvav. Täpsemalt sai siis teemaks: “Poistele? Teadusulmesugemetega lood keskmisele koolieale, mille peategelaste hulgas on poiss.”

Poistele ja tüdrukutele on jaotus, mida ma laias laastus jälestan.

Loe edasi...

{SILDID}
 
jyrka 2

„Hukkunud Alpinisti hotell“ on kõigi aegade parim Eesti film! Ja suure tõenäosusega jääbki selleks. Minu jaoks kindlasti. Vaatan filmi iga aasta vähemalt korra, reeglina sagedamini. Vanasti pidin lootma televisiooni armulikkusele, aga nüüd on mul restuareeritud versioonist kõrvetatud DVD. Oleks muidugi tahtnud osta ametlikult ja poest, aga kui pole kunagi müüdud...

Tulenevalt eelnevast on mainitud film mul praktiliselt peas, nagu ka romaan, mis oma filmiseose ja lihtsuse tõttu on mul vendade Strugatskite enimloetud teos. Ei, mitte lemmik või kõige olulisem, lihtsalt suurima lugemiskordade arvuga.

Loe edasi...

{SILDID}
 
raevu-päevad-2-sissetung-pimedusest

Oli parasjagu pime ja pilvine õhtu, ja et olin üksinda kodus, hakkasin lugema raamatut. Kogumik vene ulmet lühijuttudes tundus olevat just midagi sellist, mis võiks paslikku ajaviidet pakkuda, seda enam, et Veiko Belialsi nimi on nagunii kindla peale minek. Tagantjärele võin öelda, et üldjoontes suutis raamat oma eesmärgi täita, põhjust nurisemiseks väga ei täheldanud. Guugeldasin ka teiste arvamused välja (Loterii blogi, kaks arvustust leidsin Facebooki "Lugemise väljakutse" grupist) ning selgus, et olen nendega enam-vähem samal arvamusel, samas on nad juba olulise öelnud, nii et palju siin enam lisada ei ole.

Fakti konstateerimise huvides mainin siis ära, et „Raevu päevad 2“ on järg, mille esimene osa ilmus aastal 2019. Kes ei ole kumbagi veel lugenud, soovitan alustada esimesest osast, saab juba sealt hamba verele.

Loe edasi...

{SILDID}
 
täheaeg-19-pilvede-sultan

Läbi aastate on ulmefänn harjunud just “Täheaja” sarjaga kui ühe peamise lühijutte avaldava kogumikuga – küll on kokku pandud temaatilisi eksemplare või siis lugejate ette toodud  jutuvõistluse parimaid palasid. Minu huviorbiiti on just tänu selle sarjale sattunud nii Heinrich Weinberg, Maniakkide Tänav kui ka Joel Jans ning olen selle eest siiralt tänulik. Sügav kummardus ka Raul Sulbile, kes vürtsitab “Täheaegu” temaatiliste artiklitega ulmekirjanduse ajaloost, mida on hea läbi töötada nii enese harimise eesmärgil kui ka uue lugemismaterjali otsinguil. Ka antud raamatu näol on tegu täiesti korraliku ja normaalse teosega, ei midagi väga erilist peale paari loo, aga samas ei midagi väga hullu ka, selline Harju keskmine.


Geoffrey A.

Loe edasi...

{SILDID}
 
igikelts-ja-tuli

Esmakordselt sattus Zelazny autorina mulle pihku veidi enam kui kakskümmend aastat tagasi. Ilmselt juhtus nii paljude teistegagi, sest veidi enne milleeniumivahetust ilmus eesti keeles “Amberi üheksa printsi”. Lugu vaimustas mind sedavõrd, et kui nägin sõbra raamaturiiulis ingliskeelseid järgesid, lükkasin hambad sisse. See oli esimene kord, mil ma ingliskeelse raamatu täies mahus kätte võtta julgesin ning aeg on näidanud, et tegemist oli ühe pika tee algusega. Seda suisa mitmes mõttes: tänaseks loen ma kahes keeles üsna samasuguse mugavusega ning siin ja praegu kõne alla tulev raamat on vähemalt seitsmeteistkümnes Zelazny raamat mu lugemislaual. Nii mõnigi neist on sattunud siia enam kui kaks tiiru. Ma ei teagi, kas sedavõrd tuttavast autorist on lihtsam või keerulisem kirjutada. Üks on aga selge, raamatule eos pandud ootused oli mäe võrra kõrgemad kui tundmatule autorile seatavad.

Loe edasi...

{SILDID}
 
9789916401781

Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, peaksin ma vist alustama sellest õhtupoolikust, kus Meelise pool napsu võtsime (mingi odavapoolne liigmaguslääge liköör) ja isand võõrustaja ühtäkki kostis, et tead sa Skarp, ole täitsamees ja aita mind hädast välja. Ma muidugi küsisin kohe, et kuidas ma kuulsat kirjameest abistada saan ja tema vastu, et tal on jutukogu vaja järgmisel päeval juba toimetajale anda, aga tervest kogumikust on valmis ainult pool juttu. Teeme sellele pudelile kähku päkad ja siis hakka aga trükkima. Just nii ta ütleski. Mis mul muud üle jäi! Teadsin ju, et toimetaja Triin on tähtaegade suhtes ikka väga range ja uskusin tõsimeeli, et kui järgmiseks päevaks jutukogu valmis pole, hakkab päid veerema. Kallasin liigmaguslääge likööri hinge alla ja hakkasin trükkima. Trükkisin ja klõbistasin ja siis kuulsin äratuskella helinat. Tõeliselt hea lugu sai banaalse kirjandusliku klišeega rikutud.

Loe edasi...

{SILDID}
 
läbi-valu-ja-vaeva

Enne kui asume kogumiku kõiki 14 lugu lühidalt lahkama, olgu öeldud, et igasugune veidi erineva ulme eesti keelde tõlkimine ja avaldamine on väga tervitatav, eriti kui sellega tutvustatakse kodumaisele ulmelugejaskonnale autoreid, kes muidu keelebarjääri tõttu jääks  lihtsalt huviorbiidist välja. Samuti on igati kiiduväärt, et pakutakse üht lisavõimalust juttude avaldamiseks ka kodumaistele autoritele, kelle jutud muidu kuskile mujale kogumikku kas ei sobi või ei pääse lihtsalt löögile. Boonusvooruks pakub Ulmeguru antud antoloogias ka väga hea lühiülevaate ulme ajaloost, rikastades sellega nii alles värskelt ulme juurde sattunud lugejate kui ka paadunud fännide hallollust. Iga kogumik, kus kasvõi 2-3 juttu tõeliselt meeldivad, on igati asja ette läinud ning ka antud raamat täitis oma miinimumnormi vähemalt minu silmis suhteliselt hõlpsasti.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Ulmestaar: Tatjana Peetersoo

Tatjana Triinult proov1

Ühesõnaga, esiteks võid enda kohta lugejale paar lauset öelda. Kes oled ning millega tegeled?

Paar lauset enda kohta… See on nüüd küll kõige raskem osa.

Kes olen? Kuis võiks iganes enne surma jõuda lõppjäreldusele, kes keegi on. Inimolend, loodetavasti. Mitte tulnukas, ise küll ei mäleta, oleksin justkui kogu aeg siin olnud. Kuigi… võib-olla lihtsalt ei mäleta.

Staatuselt eelpensionär, tartlane, kuuekordne ema, kolmeteistkordne vanaema.

Loe edasi...

{SILDID}
 

simak

Mängud ajas
Clifford D. Simak

Clifford D. Simaki „Mängud ajas“ (Time and Again, 1951) on suurmeistri üks tuntumaid seni eesti keelde tõlkimata teoseid. Kahekümne aasta eest kosmoses kadunuks jäänud Asher Sutton naaseb Maale – tundub ilmvõimatu, et ta kosmoselaeva hukkumisel eluga pääses. Tulevikust pärit ajaränduritest mõrtsukad on aga saadetud teda vaigistama, et ta ei kirjutaks iial üht raamatut, mille sõnum hakkab kunagi väga suuri probleeme tekitama. Ootamatult ilmub Aldebarani tähesüsteemis ka välja üks eksemplar sellest raamatust – mida ei tohiks olemas olla, sest Sutton pole veel seda kirjutama hakanud.

Loe edasi...

{SILDID}
 
tõnis

Vahepeal olid jõulud ja uusaasta ja jaanuarikuus oli ka tõnisepäev ja puha - kõik üritused, mille tarvis ei saanud tänavu teha tavapäraselt suuri pidustusi, koroona ikkagi. Järgmise kuu numbris kavatsen teha juttu kingitustest, mis tänavu sain (õigemini, eelkõige just ühest kindlast kingitusest, ühest terast, mille sain nimepäevaks ja isegi mitte ei saanud otseselt kingituseks, vaid… ah, las ta hetkel jääb), aga kuna sel kuul sattusid tööl olema kiired ajad ja kuna mul tuli üks terviseasi vahele, räägin hoopis vere andmisest. Loodan, et see ei mõju nagu mõne tervisliku hipi heietused tema kellaviiestest hommikusörkidest või tema varahommikustest jääduššidest või mõnest muust “He’s got his shit together”-harjumusest… 

Või ei, mis ma ajan. Loodan, et see just nii mõjub! Miks ka mitte.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Tormi Ariva – "Tühi paun"

Fantasy, oeh…

Heakene küll – tänu Musta Kassi vahvatele arvustustele BAAS-is hakkasin möödunud sügisel lugema Richard Kadrey poolt kirja pandud Sandman Slimi lugusid, mis koos sama loogika järgi toimiva maailmaga romaanis „The Everything Box“ on fantasy’t minu silmis tublisti rehabiliteerinud. Mitte, et see ulme alamžanr kuidagipidi iseenesest rehabilitatsiooni vajaks, aga… Mul on lihtsalt niivõrd tegelikult ja sügavalt ja tõsiselt tüdimus, vastumeelsus kõigi nende rännakute/missioonide, haldjate, võlurite, nõidade, päkapike, lohede ja muu taolise osas, mis leiab aset pseudokeskaegsetes maailmades.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Sadas uduvihma. See tibutas tasakesi, peaaegu hääletult mustale asfaldile, muutes selle märjaks ja libedaks. Oli täiesti pime. Örisevad ebasurnud ei näinud niikuinii midagi, neile oli sellest täiesti ükstapuha. Neid huvitas saak. Nad tatsasid ringi ja muudkui otsisid. Kuid saak oli juba ammu kadunud. Või nii ebasurnud arvasid.

Saak ei olnud kadunud. Inimesed, kes olid epideemia üle elanud, peitsid end endiste kaasinimeste eest, elasid kusagil keldris või röövisid poode. Ebasurnud olid selleks liiga rumalad, et aru saada. Kuid inimesed olid veel elus.

Üks umbes kuueteistkümnene poiss kükitas ühe prügikasti taga. Õnneks oli prügikast varikatuse all, nii et nooruk ei saanud väga märjaks.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Pidulik saadetis jõudis kohale esmaspäeva pärastlõunal. Tagasihoidlikku helerohelisse vormirõivasse riietatud ametnik hoidis vitstest punutud korvi sangast. Korvist kostis vaikset vääksumist ning kollase tekipuntra seest vaatas neile vastu kaks tõsist tumesinist beebisilma.

“Vaata, kui imearmas ta on,” sõnas Laura oma mehele, kui imetlust täis pilguga nende uhiuut last üle tekiserva piilus. Ta käed värisesid, kui ta need beebi sülle võtmiseks välja sirutas. Titt lalises ning paistis korvist välja pääsemisega rahul olevat.

Kaspar vaatas abikaasat ning tema kätel puhkavat last heldinult. “Täpselt sama armas kui sina.

Loe edasi...

{SILDID}
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0961)