Aadu oli juba mitu päeva just selleks õhtuks valmistunud – koristanud toad, sättinud üles kaunistused ning otsinud keldrist need kõikse suuremad ja isuäratavamad õunad – seega polnud imestada, et niipea kui uksele koputati, tegi ta selle koheselt lahti.

„Ee... me tuleme kaugelt maalt...“ kogeles kõige pisem karvastest külalistest, proovides ehmatusest toibuda.

„Muidugi-muidugi, astuge aga edasi,“ naeratas Aadu laialt ja tegi ukse pärani lahti. „Teil kindlasti varbad valutavad ja sõrmed külmetavad.“

Pisem sant vaatas korra ebalevalt teiste poole. „Jah?“ pakkus ta, samal ajal kui vanamees pani ukse nende järel kinni.

„Noh, mis te siis teha oskate?“ uuris Aadu lõpuks, kui esikus vaikuses niisama seismine hakkas juba piinlikuks muutuma. Muidugi ta teadis, et noorem põlvkond polnud vanade kommetega kursis, kuid ta oli valmis neid aitama ja suunama. Eriti kui tuldi nii uhkete kostüümidega.

Aadu poleks kunagi öelnud, et uusasum, mis mullu tema talu külje alla ehitati, talle meelt mööda oleks, kuid sel olid omad plussid. Seal elas palju noori peresid ning lõpuks ometi sai ta korralikult tähistada püha, mis lapsepõlves nii hinge läks.

„Ee...“ sõnas väike sant uuesti, ilmselgelt sõnadega kimpus. Ta sügas korra lõuga ning hakkas kätega vehkima ja ringi liikuma.

Aadu vaatas ja imestas.

Ta polnud sellist tantsu veel näinud, kuid ajad muutusid.

„Jah! Juhuu! Hei-hei hopladii!“ plaksutas ta liikumisega kaasa.

Peale paari minutit jäi pisike sant hingeldades pidama.

„Kas Martidel on veel midagi näidata?“ uuris Aadu.

Pisem sant, kes tundus olevat nende juht, vaatas korraks teiste poole. Keskmine noogutas.

Pisike sant hakkas õõtsuma ning laulma. Ka teised kaks, üks neist pikem ja mardisoku näoga, teine keskmist kasvu ja väga karvane, ühinesid lauluga.

Aadu proovis laulu sõnadest sotti saada, kuid see ei õnnestunud. Ta oli vana aja inimene. Emakeel suus ning ka vene ja saksa keelega sai ta mitte küll hästi, kuid enam-vähem hakkama. See siin võis olla inglise keel, see pidavat noorte seas väga popp olema.

Julge pealehakkamine on pool võitu. Aadu haaras härjal sarvist ning proovis valjult ja kindlameelset kaasa laulda.

Laul kestis vaid mõned minutid. Kui nad lõpetasid – sandid enne kui Aadu – võttis kõige pikem külaline oma põuest peotäie ja viskas selle tuppa laiali.

„Õige! Õige!“ julgustas Aadu. „Õnne kah muidugi.“

Ta võttis ühe laiali loobitud tüki maast ja uuris seda lähemalt. Tundus plastik ja nagu mingi traat. Einoh, asi ju seegi. Miks ka mitte? Ta oli juba vana mees. Mida oli tal enam pere või viljaõnnega peale hakata?

„On Martidel veel midagi teha?“ uuris ta.

Ilmselges segaduses sandid vaatasid üksteisele otsa.

„No siis soovin ma teile head teed ja tulge ikka järgmine aasta kah. Näe, siin ka midagi tee peale.“ Ta pistis igale sandile priskema õuna pihku ja suunas nad sõbralikult uksest välja.

Need pühad olid korda läinud!

Peale ukse sulgemist seisid kolm karvast santi veel tükk aega liikumatult paigal – õunad peos. Siis tegi keskmist mõõtu karvane suu lahti. „Mis valesti läks?“

Kõige väiksem sant laiutas käsi.

„Aga mida ta rääkis?”

„See jutt oli arusaamatu. Sõnadel oli sisu, aga jutt arusaamatu,“ selgitas pisem karvane kuju. „Ja nagu te nägite, siis ka universaalne liikumiskeel ei aidanud.“

„Ka meie keel paistis talle võõras,“ sõnas kapten. „Ja tema katsetused kaasa rääkida olid tülgastavad, lausa vulgaarsed.” Ta oli ilmselgelt endast väljas. „Navigaator, oled sa kindel, et me olime õiges kohas?“

„Mikrosondid kinnitasid. See on Maa,“ sõnas kõige pikem ja sarvedega.

Korraks seisid kolm kuju vaikides, siis asus keskmist mõõtu tegelane liikuma – teised järgi siblimas.

„Sõge rahvas. Pole imestada, et keegi nendega kontakti luua ei taha,“ turtsatas kapten tusaselt. Ja peale kõike seda eeltööd, mida nad tegid!

Laev ootas keset vana põldu.

Enne pardale minemist kiikas Tõlk veel korra vana maja poole. Sealt kostus nüüd kohalikus murrakus leelotamist, mis piisavalt vali, et maja seintest läbi kajas.

Siis vaatas ta vilja, mida kõik endiselt kramplikult käes hoidsid, ja võttis sest suure suutäie. Tema töö oli kohalikust kultuurist ja kombestikust sotti saada – toit oli selle osa.

Vili oli üllatavalt hea. Ehk tasus tõesti aasta pärast tagasi tulla, mõtles ta, astudes laevale, kuigi kaptenit ta vist enam ümber veenda ei suutnud.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0519)