saskia

Sel sügisel olen juhtunud lugema ootamatult palju noortekirjandust, nii et vaim oli Häli Kivisilla esikromaaniks valmis. Autor on uustulnuk Eesti ulmemaastikul, kuid suutis kiiresti ennast tõestada, võites lühilooga „Juhtumised Pahura Jumala baaris”  selleaastase ulmejutuvõistluse. Olles seda jutustust lugenud ning ka heaks kiitnud, olid ootused ka käesolevale raamatule suhteliselt kõrgeks kruvitud.

Kui nüüd küsida, et miks minusugune keskealine meesterahvas loeb noortele ja pigem isegi tüdrukutele suunatud kirjandust, siis põhjuseid on mitmeid. Esiteks teen ma „luuret” järgmisele põlvkonnale sobiliku lugemismaterjali osas, lootuses saada ka lisainfot, millised teemad tänapäeva noori autorite arvates kõnetavad ning nende maailmavaadet kujundavad. Teiseks proovin olla kursis ka selle osaga Eesti ulmemaastikust, sest väike sisemine sund on proovida kõik trükisõnast ilmuvad paremad kodumaised palad ära lugeda. Ning lõppude lõpuks on ju iga mehe sees pisikene teismeline poisike, kes tahab aeg-ajalt veidi fantaasiamaailmas seigelda; sellisel juhul ei ole enam vahet, kellele raamat on kirjutatud, kui see on kirjutatud hästi.

Antud teose puhul võlus mind väga autori keelekasutus ja stiil – lugu kulges väga heas tempos ning soravalt. Kohati haamerdati lugejat ka päris otsese sõimuga, aga see kõik oli raamatu sisuga ilusti kooskõlas ning tegelaste tunded kandusid raamatu lehekülgedelt ka lugejani ning mõjusid väga ehedatena.

Traditsioonilist õudust on kogenud ulmikule antud raamatus vähe, üleloomulike elementide süžeekäigud ja lahendused on juba ammu kasutatud. Perekonnadraamat ja põlvkondadevahelisi probleeme aga see eest rohkemgi kui kodumaistes draamasarjades. Peategelase sisemine valu oli lausa käega katsutav, kui tükk-tüki haaval suur pilt pere mittetoimimisest kogu oma alastuses kokku pandi, esitades küsimuse: kas see ongi normaalsus? Antud aspektist lähtuvalt mina antud raamatut näiteks noorematele kui 14-aastastele kindlasti lugeda ei soovita ja ka selles vanuses pigem peaks keegi elukogenum suutma lastele lahti seletada tegelaste peamised käitumismotiivid ja vastata tekkivatele küsimustele. Kuigi minu emotsionaalselt sarnastest kogemustest on möödas juba mitu aastakümmet ning elukogemus on selle ajaga päris paksu naha peale kasvatanud, siis suutis tekst ka mind ikkagi piisavalt kõigutada, et tuua aegade hämarusest „head ja paremat” pinnale. Autor on väga oskuslikult taasloonud düsfunktsionaalse peremudeli ning püüdnud lahata noorte seas väga delikaatseid teemasid nagu näiteks suitsiid.

Minu peamine etteheide raamatule oleks selle ulmelise külje nõrkus. Jah, päris korralik maailmaloome teispoolsust kirjeldades oli olemas, aga see kõik tundus kuidagi liiga lihtne ja bürokraatlik. Pigem meenutas kogu see kirjeldus ja toimimine põrgu eeskoda või siis vangla haiglakompleksi, kus pigem tervendava hubasuse asemel valitseb hirmu õhkkond. Antud juhul minu ettekujutus asjade käigust võib-olla lihtsalt ei ühtinud kirjaniku omaga ning seetõttu tunduski mulle selline kinnise asutuse sarnane elukorraldus pärast surma väga vastukarva. Kui teispoolsuse ooteruumi osa välja jätta (minu hinnangul ca veerand kogu raamatust), siis ülejäänust saab päris soliidse õnneliku (aga mitte kõige naiivsema) lõpuga kummitusloo.

Ulmet lisatakse raamatusse läbi mitme põlvkonna loodava allegoorilise muinasjutu, mis jällegi tegeleb justkui maailmaloomega ning on raamatu peamise tegevusliini peegeledus – sama ehe ja otsekohene. Muinasjutt on samas aga veelgi primitiivsem kui pealiini lugu ning pigem sobiks see mõningate mööndustega veelgi nooremale vanusegrupile. Mis omakorda tekitab küsimuse, et millisele sihtgrupile siis autor raamatu on ikkagi kirjutanud, kui koos on nii väga täiskasvanulikud teemad kui ka lihtne muinasjutt põhikooli noortele? Mulle üldiselt selline põimjutustuse muster väga ei meeldi, kuna see hakib süžee korralikult ära ning lugejal on raskem loo tegevustikku jälgida. Olgugi, et põgenemine fantaasiamaailma annab loole just seda õiget fooni juurde, siis lugeja tähelepanu on juba kolme erinevas ajas toimuva tegevusliiniga hõivatud.

Olenemata eeltoodud kriitikast võin siiski südamerahus väita, et tegu on igati ontliku noorteromaaniga, milles käsitletakse tänapäeva ühiskonnna probleeme ulmelises kastmes, aga samas ka ehedalt, otsekoheselt ja täiskasvanulikult. Kuigi selle ulme elemendid ei ühtinud minu visiooniga, siis teos ise oli meisterlikult kirja pandud ja emotsionaalselt kütkestav.

saskia

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0773)