ajudraiver

„Ajudraiver“ on Joel Jansi viies romaan. Julgen väita, et tema raamatud lähevad iga korraga üha paremaks. Alguses teiste kirjanikega kahasse kirjutanud autor on kogunud julgust sooloprojektideks ja saab nende tegemisega väga hästi hakkama.

Seekordses teoses käsitletakse surmajärgset elu täiesti uue nurga alt. Ühtaegu unenäolises, tehnilises ja seiklusrikkas ulmeromaanis satub noor programmeerija Felix pärast autoõnnetuses hukkumist paradiisi, kuid avastab peagi, et see ei sarnane sugugi Piibli taevariigile ja kogu teispoolsusega on midagi väga valesti.

„Ajudraiverit“ võiks nimetada ka psühholoogiliseks romaaniks, sest tegelaste mõtteid ja tundeid on päris palju kirjeldatud. Isegi tehisintellektides on inimlikkust. Koos oma vigade ja heade külgedega teevad AI-d ja arvutiprogrammid, sealhulgas viirused, otsuseid, mida inimesedki teeksid. Nad mõtlevad, peavad plaane, neil on ambitsioonid ja emotsioonid.

Virtuaalmaailmas seiklemine tekitas mõningaid seoseid kultusfilmiga „Matrix“, aga erinevalt linateosest pole „Ajutraiveri“ tegelastel füüsilisi kehasid. Neid võib pigem nimetada digitaliseeritud hingedeks. Inimkonda ei eksisteeri enam füüsilisel kujul ning kõik virtuaalhinged on transporditud uude ellu läbi ajasondi. See ei takista inimestel elamast täiel rinnal. Nad kasutavad ära eeliseid, mida annab digitaalses kehas elamine, juues ennast näiteks purupurju ja muutes siis ühe hetkega uuesti kaineks või migreerudes ühest maailmast teise ainult ühe hetkega. Puudusteks on virtuaalse teispoolsuse ebatäiuslikkus ja kõige tähtsama tehisintellekti Initi jumalik võim, mis seab üsna palju piiranguid.

Kus on võim, seal leidub ka mässajaid. „Ajudraiveris“ on mässajateks viirused, kes polegi üdini halvad, vaid omavad täiesti mõistetavat eesmärki oma tegevuseks. Kes vastuseisust võitjana väljub, jäägu juba lugejatele avastamiseks.

Raamatu keskpaigas vaibuvad seiklused ühest maailmast teise rändamiste jadaks, kuid igavuse tekkimist aitab ära hoida virtuaalide värviküllus ja fantaasiarikkus. Näiteks on üks virtuaalidest tohutusuur Nõukogude Liit, mille keskel kõrgub Lenini kolossaalne monument. Leidub ka erinevaid versioone erinevate ajastute linnadest, katkisi zombimaailmu ja isegi Põrgu on olemas, aga täiesti uudsel kujul.

Rännakud muutuvad loo jätkudes tasapisi uuesti seiklusrikkamaks ja lõpuks tuleb kauaoodatud suur vastuseis.

„Ajudraiverit“ lugedes võib kergesti jääda mulje, et inimeste ülim eesmärk on joomine, võitlus või usust vastuste otsimine. Tavapärast argielu raamatu peategelased elada ei soovi. Neil on küll mälestused kunagisest olmest, aga teispoolsus pole selle jaoks mõeldud. Natuke lihtsama mõtlemisega indiviidid jalutavad pilvede peal ja puhkavad ning teravama mõistusega isendid üritavad üles leida ennast ümbritsevate virtuaalmaailmade eeliseid, et neid enda jaoks ära kasutada. Muidugi on ka neid, kes oma päevad pärast paradiisist edasi pääsemist baarides mööda saadavad, sest teatud sorti inimestele on kange alkoholi tarbimine veel taevalikum tegevus kui pilvepiiril mõnulemine.

Peategelasele Felixile on lihtne kaasa elada, sest temas leidub küll inimlikke pahesid, aga samas on ta heatahtlik ja nutikas. Ta leiab endale ustava sõbra ja ootasin ka romantikaliini tekkimist kena naispeategelasega, aga seda kahjuks või õnneks ei tulnud. Võib-olla oleks see põneva ja kaasahaarava küberseikluse lihtsalt ära rikkunud.

Raamatule andsid väga palju juurde Liis Rodeni tehtud illustratsioonid. Detailirohked pildid olid nagu filmilõigud, mida põhjalikult vaadates avastasin üha rohkem sisuga täpselt kokku langevaid elemente.  Teisi illustreeritud kirjandusteoseid lugedes on tekkinud ajus konflikt enda ettekujutuse ja illustraatori nägemuse vahel, aga „Ajudraiveris“ seda probleemi ei olnud. Kindlasti aitasid kaasa Joel Jansi üksikasjalikud kirjeldused tegelaste välimuse kohta, mis andsid kunstnikule täpsed juhised piltide loomiseks.

Pärast „Ajudraiveri“ lugemist vaatan oma arvutit uue pilguga. Kes teab, mis seal sees toimuda võib? Äkki on programmid kellegi hinged ja elavad täiesti oma elu? Mõte hakkas tööle ning usinamad ulmekirjutajad saaksid „Ajudraiveri“ maailmadesse kirjutada oma fanfictioni või luua järje, sest loo lõpp polnud sugugi lõplik ja sealt annaks päris palju edasi aretada.

ajudraiver

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0544)