„See oligi kõik? Peale nii pikka eelmängu ootasin ma ikka midagi...  Persse!“ urahtas Barbar vihaselt, visates oma kiivri valju kolinaga vastu kivi.

„Tundus väsinud,“ täheldas Kütt, silmitsedes maha visatud 0076arustust. Ta oleks tahtnud rääkida selle hoidmisest, kuid tegelikult tundis ka ise pettumust. Kui mitu aastat olid nad juba Nõiddeemonit jahtinud? Ja nüüd, kui nad lõpuks talle sappa said, lasi ta neil end läbi kloppida ja põrmustada. See polnud õige asi.

Ta oli korduvalt näinud õudusunenägusid valgest sarvedega pealuust keset pimedust.

Nõiddeemon oli surematu ja kõikvõimas. Miks ootas ta neid üksi koopas ja võitles nii vähe?

Kui mitte… Nõiddeemon polnud kõigest sellest ära väsinud.

Kütt oli haldjas ja teadis, mida tähendas teistest kauem elada. Ühel hetkel sai seda liiga palju. Kas oli see ehk lõpuks ka Nõiddeemoniga juhtunud?

„Varjud olid õiged,“ täheldas Kelm vaikselt laagriplatsi äärest.

„Tõsi, kuid ka koopia võib selles osav olla. Varjumaagia on küll üsna haruldane, kuid ei midagi eriskummalist. Ka mina oskan natuke,“ seletas Maag. „Mõistlikum on oodata Pühaku arvamust, kui oletada.“

Üle laagriplatsi levis üksmeelne ohe. Jah, Maagil oli õigus. Pühak oli ainus, kes sai tulemust lõplikult kinnitada.

Nõiddeemon, see mustas varjukeebis ja valge deemonikolju kiivriga  inimesest elajas oli piisavalt lihtne ja hirmu külvav visuaal, et seda kopeerida. Nad olid aastate jooksul mitmeid jäljendajaid maha võtnud. Kuid ometi liikus koopiate vahel ka see õige, külvates õudu ja tuues deemoneid siia ilma. Deemonitel endil maagilist väge polnud, Nõiddeemon oli ainus ja see vägi, mida ta endas kandis, oli hirmuäratav.

“Valmis,” kõlas Pühaku selge hääl, kui ta laagriplatsile tagasi jõudis - rituaalid vajasid üksinda keskendumist.

“Ja sinu arvamus?”

“Raske öelda. Kehast polnud raasugi alles - te panite ikka kõik mängu. Kuid varustuse järgi ütleksin, et üsna hea koopia.”

Pilgud pöördusid automaatselt Maagi poole.

“Mida? Te ise kasutasite kah oma kõige võimsamat rünnakut esimese asjana,” kaebles Maag.

“Jah, aga meie rünnakud ei jäta vaenlasest vaid tuhahunnikut alles,” urises Barbar. Teda ajas nii mage lõpp eriliselt närvi.

“Mulle meenub, et veel eelmisel nädal-” alustas Maag, kuid jäi siis vait. Barbar oli niigi närvis, polnud vaja seda hullemaks teha. Kindlasti teadis ta ka ise, et peale tema tööd oli vaenlasest enamasti alles vaid verine mülgas.

“Pole lugu,” rahustas Pühak oma halli habet sugades. “Vähemalt saime oma varustust paremaks.” See oli maagiliste asjade eelis. Isegi suure hävingu keskel jäid need alati terveks.

Ta tõstis kogu nodi laagriplatsi keskele lõkke äärde.

“Kelm, see on sulle. Nähtamatuse eliksiir,” ulatas ta pudelikese.

“Kulub ära,” pomises Kelm, libistades pudeli kiirelt taskusse.

“Kütt ja Barbar, teile mõlemale ravijoogid. Kui teie kukute, pole meil enam lootust,” andis Pühak järgmised pudelikesed.

“Maag, sulle jääb kiiver. See kaitseb su tarka pead, mida meil nii hädasti tarvis on.”

“Mõistlik,” vastas maag, silmitsedes kiivrit, mis oli loodud deemoni pealuust. Seda kandes vaatasid sa justkui kolba suust välja. Selliseid oli omajagu liikvel - ka temal polnud see esimene. Seepärast kandsid maagid enamasti ka erkpunast riietust, et keegi neid Nõiddeemoniga segi ei ajaks. Lisaks peitis punane vereplekke, mida loitsijatel tuli tihti ette. Maag oli kaks äärmust - väga võimas aga ka väga nõrk. Tuli haarata igast õlekõrrest, mis pakkus kaitset või suurendas võimeid. Enamasti ei saanud nad ka kiivreid kanda - see segas nende keskendumist, kuid mingil kummalisel põhjusel ei käinud see deemoni koljust tehtud peakatte kohta.

“Ning viies viimane mulle,” muheles Pühak, olles leiuga ilmselgelt rahul. “Tugevuse saapad!”

See oli tõesti hea leid! Mida rohkem kaitset pühakul oli, seda parem. Ilma temata polnud viiel seiklejal ei raviloitse, tuvastusrituaale ega taevalikke teadmisi.

“Koopia kohta pole üldse paha,” tõdes Kütt, lükates pudelikese vööle. Barbar urises, kuid tegi sama.

“Raha?” uuris Kelm?

Pühak raputas pead.

“Kahju.”

“On nagu on. Teeme öövalved nagu ikka. Homme võtame jälje uuesti üles,” rahustas Pühak. “Siin lähedal on omajagu deemoneid,” täheldas Kütt. “Seda on lõhnast tunda.”

“Siin on deemonid? Miks nad ei tulnud siis oma isandat kaitsma?” urises Barbar. Korralikust võitlusest ilma jäämine ajas teda tõsiselt marru.

“Ei tea, äkki ootavad midagi.”

“Kurat võtaks, ma loodan, et see midagi tuleb ruttu…”

“Seda tähtsam on korralikult puhata,” täheldas Pühak. “Koopia või mitte, me oleme katki ja väsinud.”

*

“Ma keeldun!”

Pakkumine oli küll ahvatlev, kõik need teadmised ja oskused, kuid hind oli liiga kõrge.

MA EI USU ET SA SEDA TEED. MA OLEN SIND JÄLGINUD. MA TEAN, KES SA OLED.

Ta surus hambad risti.

Tal polnud valikut.

Kas tema või teised.

Peagi jäi seljataha vaid hõõguv kivi ja neli tuhahunnikut. Tuhahunnikut, mis oleks ju pidanud ka eelmisel päeval jääma. Pagan, miks keegi ometi selle peale ei mõelnud. Pühak ju ütles, et isegi raasukest polnud mehest alles.

“Varustus?” uuris ta automaatselt

SEDA ON SUL ALLES SIIS VAJA KUI SA TEEKONNA LÕPPU HAKKAD JÕUDMA.

Ta teadis, et häälel oli õigus.

Ta oli vägev - võimsam kui misiganes varustus võis anda. Kõikide eelmiste kombineeritud teadmised ja oskused tema käeulatuses.

Must vari lehvis ta ümber pimedas tunnelis.

Teda tervitas tume öötaevas teispool koopasuud. See tundus kodune. Selle esine pilgeni täis deemoneid. Veel hommikul oleks ta neid nottima hakanud, kuid nüüd…

Võidukalt tõstis Nõiddeemon oma käe üles ja kriiskas hingepõhjast ja öö täitus deemonite võiduhüüdega.