photo 2023-01-31 22-16-22

1.     Milline oli väikese Joeli lapsepõlv, kus see kulges?

Elvas ja Rõngus, natuke ka Pühaste külas. Sellest viimasest ma mäletan vähe, kuna kolisime Elva, kui olin viiene. Edasi käisin vaheldumisi Rõngu, siis Elva ja lõpuks taas Rõngu koolis. Elvas ei tahtnud asjad kuidagi sujuda, sest teised lapsed olid kuidagi liiga kurjad ja närvilised ning õpetajad hoolimatud. Rõngu Keskkooli saan aga seevastu ainult hea sõnaga meenutada. Eks ma natuke üksik laps olin, sõpru just eriti palju polnud ja ilusamad ilmad kulgesid ratta (või punnvõrriga) mööda Elvat ringi sõites ja kehvemad ulmet lugedes.

2.     Kirjelda palun oma ulmehuvi algust?

Ulmehuvile ladus kahtlemata hea vundamendi asjaolu, et mu lapsepõlves puudusid nii SAT-TV, VHS kui ka arvuti. Telekamängu ma ühel hetkel sain (tädipoja vana), aga sellega tulid kaasa vaid neli mängu ja need ammendasid end üsna kiirelt, sest mitu korda sa nelja mängu ikka läbi mängid. Kuid kahtlemata kõige olulisem oli asjaolu, et mu ema on samuti suur ulmehuviline ja just tema soovitusel lugesin kolmandas (või neljandas) klassis „Insener Garini hüperboloidi“, mida ma pean enda teadliku ulmehuvi alguspunktiks. Tegemist oli lihtsalt niivõrd võimsa teosega, et peale seda tundus kogu kooli kohustuslik kirjandus puhas jama. Mis huvi on lugeda endaealiste tühistest vempudest, kui oled näinud vaimusilmas põlevaid laevastikke, marmorpaleesid ja maailmavalitsejaid? Tagantjärgi võib öelda, et ma eelistasin ilmselt juba varem fantastilisema sisuga lasteraamatuid. Näiteks üks mu suur lemmik, mida lasin emal palju ette lugeda, oli „Vanake Hottabõtš“ ja ka meeldisid mulle väga Olimar Kallase koomiksid oma miyazakilike lennumasinatega, „Lood Kukeleegua linnast“ ja „Sipelgad ei alistu“. Kuid alles peale insener Garinit hakkasin teadlikult ulmekirjandust otsima ja läbi töötama. Alustades muidugi sarjaga „Seiklusjutte maalt ja merelt“ (Verne, „Kahe ookeani saladus“ jne) ning „220 päeva tähelaevas“. Neid muidugi kauaks ei jätkunud ja nii jõudsin mingil hetkel ka vanade Horisontide ja Pioneeride juurde, ehk siis „Asustatud saar“, „Kaheksanullised“, „Must pilv“, „Ränkraske lend“ jpt toredad lood, mis mulle senimaani väga meeldivad. Mingit oma ulmeriiulit Elva raamatukogudes polnud, ehk siis ulme leidmiseks tuli sageli tunde raamatuid lapata ja otsustada, kas tegemist võib olla ulmega või mitte. Lisaks oli Elvas veider süsteem (vist on siiani?), kus täiskasvanute ja lasteraamatukogu olid teineteisest lahutatud ja seega tuli täiskasvanute omas koos käia koos emaga, et ta saaks raamatud enda nimele panna. Uusi ulmekaid osteti neisse kahjuks harva ja seega mäletan oma rõõmu, kui avastasin, et Rõngu vallaraamatukogu oli endale ostnud „Pimeduses sosistaja“, „Terasunelma“ ja „Põrgukoerad“. Hea sõnaga võib veel meenutada ka Meelis Kupitsa ajarännukoomikseid, Paradoks B vanemate õudusjuttude tõlkeid ja romaani „Totu Kuul“.

3.     Kas sul oli omal ajal ka mõni inimene, kellega loetut arutada, või küpsesid sa lihtsalt n-ö omas mahlas?

Eriti mitte, põhikoolis oli selleks inimeseks peamiselt ema ja esimesed ulmehuvilistest sõbrad leidsin alles kuskil keskkooli alguses. Täpsemalt siis Kalveri ja Ove. Just viimane on ilmselt süüdi ka minu Ulmeühinguni jõudmises. Olin sf2001 liige muidugi juba varem (kuskil 2000ndete algusest), kuid üritustele ja Estconile ei julgenud üksi minna. Lisaks tahaks tänada ka keskkooli aegset semu hüüdnimega Lorenzo, kellega sai hommikuti koolibussiga Rõngu sõites lõputult kõikvõimalikest (valdavalt ulmelistest) romaanidest ja filmidest räägitud.

 

photo 2023-01-31 22-16-22

Pildi autor Jana Raidma

4.     Kuidas sa noore mehena (koolis ja ametikoolis) jagasid oma ulmeelu ja n-ö tavaelu (sõbrad, naps, muu möll), kas tekkis ka konflikti, tunnet, et need segavad teineteist?

Möll algas tegelikult alles ametikoolis, enne seda olin üsna karske ja nohiklik noormees. Kuid n-ö napsust ja möllust segas ulmelugemist see periood märksa enam asjaolu, et sain endale viimaks interneti ja koos sellega võimaluse FTP serveritest filme tõmmata. Nagu juba ülal mainisin, siis mul videomakki ega satelliit-televisiooni polnud, mistõttu hakkasin suure hooga „järele võtma“ ehk vähemalt neljaks-viieks aastaks asendas filmivaatamine lugemise pea täielikult. Eks üht-teist sai ka tol ajal loetud, aga võrreldes keskkooli mahtudega oli tagasilangus hirmuäratavalt suur. Kuid samas aitas just filmivaatamine (või täpsemalt neist blogimine) mul ulmefännidega kontakti leida ja tõi ulme juurde tagasi.

5.     Ulme = SF+F+H, aga kuidas sul suhe nende kolmega on? Kui teha edetabel, siis kuidas kohad jaguneks?

Mind peetakse vist väga suureks SF-i fänniks, aga tegelikult on üleloomulik õudus olnud minu jaoks alati ka väga tähtsal kohal. Ehk kuigi ma paigutaks SF-i esikohale, edestab see horrorit ülinapilt. Eks asi ka selles, et esimesed loetud ulmeteosed olid kõik ikkagi SF. Kõige varasemad loetud õudusjutud, mis hoobilt meenuvad, on ilmselt Leo Sinilaiu „Põrguorhideed“. Kuid esimeseks tõeliselt väga meeldinud õudusteoseks oli kahtlemata „Pimeduses sosistaja“, mis selle žanri minu jaoks n-ö pildile tõi. Lugesin kohe peale seda ka M. R. Jamesi kogumikku „Kummitused nukumajas“, mis meeldis samuti väga. Fantasyga on natuke keerulisemad seosed. Conani lugusid ma ei osanud alguses üldse eraldi žanri alla kuuluvateks lugedagi ja pidasin neid tavalisteks seiklusjuttudeks. „Kääbikut“ lugesin esimest korda aga alles ametikoolis ja „Sõrmuste isanda“ peale Peter Jacksoni filmide vaatamist. Seega, kuigi ma fantasy žanri kindlasti ei põlga, maandub see minu isiklikus edetabelis auväärsele kolmandale kohale. Eks asi ka selles, et eelistan pigem conanlikku kangelas- kui eepilist fantasyt ja suuri fantasy sarju ma eriti ei armasta. Isegi „Troonide mäng“ jäi pooleli ja pole ka erilist huvi sellega jätkata.

6.     Millal ja mida sa esmakordselt kirjutada püüdsid?

Esimese ulmejutu kirjutasin ema õhutusel põhikoolis mingile kirjandusõpetaja korraldatud jutuvõistlusele ja sain seal vist isegi mingi koha (või oli see äramärkimine?). Loost endast mäletan vaid seda, et tegemist oli klassikalise minu päev tulevikus tüüpi jutuga. Mäletan ka seda, et erinevaid ulmelugusid sai tegelikult päris palju välja mõeldud, aga enamasti need mu pähe jäidki, sest pliiatsiga kirjutamine pole mulle kunagi meeldinud ja trükimasinat mul polnud. Seega on mu esimesteks säilinud tekstideks Kivirähu absurdihuumori stiilis kirja pandud naljalood ametikoolist ja sealsetest kursusekaaslastest. Vähemalt kursuse listis võeti need üsna hästi vastu ja paar kursavenda üritasid neile isegi järgesid kirjutada.

Peale seda tekkis taas pikem paus ja uuesti kirjutama hakkasin kuskil 2009-2010 peale Mandiga kohtumist. Olime ühel Ove sünnipäeval, mõlemad parajalt nokkis ja rääkisime erinevatest ulmeideedest, kui Mant käis ühtäkki välja, et võiks midagi koos kirjutada. Mulle oli see ausalt öeldes üsna rabav. Polnud ju varem midagi kirjutanud. Samas ei olnud niivõrd lahedat pakkumist võimalik ka tagasi lükata ja nii alustasimegi „Kõrini vaakumis“ kirjutamist. Nii et mingis mõttes on tegemist mu kõige esimese ulmetekstiga. Bibliograafiliselt seda muidugi esimesena ei tunnistata, sest vaakumi-loo kirjutamise ajal jõudis Mant kirjutamistoa organiseerida ja seal tehtud lood jõudsid Reaktori numbritesse varem.

7.     On vist üsna kindel, et ulmest üksi jäi väheks. Oled rääkinud, et lugesid ka palju aimekirjandust. Kuidas taoline, sageli enam kui veidruse piiril kõõluv Nõukogude teaduspopp su kirjanikuks kujunemisele kaasa aitas?

Nõukogudeaegne populaarteaduslik kirjandus oli üsna jutustav ja ilukirjanduslik, mõjudes seetõttu peaaegu pool-ulmena. Need raamatud algasid tüüpiliselt teaduse-tehnika ajaloo ja masinate toimimise detailsete kirjeldustega, aga kuskil raamatu lõpus jõuti pea alati fantastikani. Ehk kirjeldati värvikalt ja poeetiliselt tulevasi footonrakette, termotuumajaamu ja pooljuhtidel töötavaid mobiilseid taskutelefone. Vahel läksid need teaduse populariseerijate ideed isegi sõgedamaks kui mõnede ulmeraamatute omad. No, et kas te olete lugenud kuskil autodest, mis sõidaksid tuuma-kolbmootoriga? Aga ühes populaarteaduslikus raamatus oli see idee täiesti olemas. Samas aitasid need raamatud aru saada, kuidas masinad töötavad, mis toimub reaktori sees, kuidas arvuti arvutab ja andsid ka häid selgitusi ulmelisematele terminitele nagu absoluutne peegeldi. Ehk siis andsid SF jaoks väga hea põhja teemadel, mida füüsikatundides ei vaevutud kunagi seletama. Mäletan, et isegi ametikoolis ei puudutatud kordagi seda, kuidas arvuti ikkagi täpselt töötab. Seega võib populaarteaduslikke raamatuid kahtlemata kiita, et kui kogu nõretav punasus kõrvale jätta, andsid nad lihtsalt arusaadavaid seletusi masinate toimimisest ja loopisid sekka ka huvitavaid ulmelisi ideid.

 

photo 2023-01-31 22-14-10

Pildi autor Jaana Muna

8.     Kuidas sündis pseudonüüm J. J. Metsavana? Ja mis tingis pseudonüümist loobumise?

J. J. Metsavana pseudonüüm sai välja mõeldud ühel varajasel Räpina ulmekirjutamisel ja ega ma enam täpselt mäleta, mis selle tingis, aga oletan, et kõik teised autorid kasutasid pseudonüüme ja ma tahtsin ka. Ega seal midagi väga keerulist polnud, panin lihtsalt enda nimetähed ja internetis kasutatava pseudonüümi kokku ja valmis ta oligi. Metsavana pseudonüüm pärineb ise ühelt Ove rollimängult, kus ma ütlesin talle, et ma tahaks mängida ühte ebameeldivat druiidi, kes keerab pidevalt kaasmängijatele käkki, mispeale Ove arvas, et selle tegelase nimi võiks olla Metsavana. Hiljem kasutasin sama nime ka blogis ja sealt hakkasid teisedki mind nii kutsuma. Mis puutub aga sellest loobumisse, siis tundus mulle juba natuke aega, et tegemist oli nõks liiga kohmaka ja mitte väga suupärase pseudonüümiga (jott-jott metsavana - no ei kõla eriti lahedalt). Et miks mitte kasutada juba pärisnime, eriti kui see pole mingi Jaak Tamm, vaid üsna unikaalne. Hargla küsis üks kõrtsiõhtu põhimõtteliselt sama ja andis sellega lõpuks viimase tõuke.

9.     Su esimesi jutte pandi tähele, kiideti ja ka laideti. Kuidas sulle endale tundub, oli laitmine asja eest, või oli seal suur osa kildkondlikku ärapanemist? Reaktori ilmumine lõi ju eesti ulme konnatiigi kenasti lainetama ja muutis jõujooni?

Üheltpoolt eks Reaktor kindlasti häiris mingit mugavustsooni, kuhu teatavad härrased olid triivinud ja häirijaks olnud algaja autori lood oli hea koht, kuhu oma ängi välja laduda. Ega ma ka ise neid lugusid enam ammu väga headeks juttudeks pea, kuid kihu hakata süstemaatiliselt lugema veebi laotud algaja jutte ning neid siis eriti kibestunud stiilis ja maksimaalselt solvavalt kommenteerida, ütleb rohkem sedasorti inimeste ja nende olemuse kui juttude kohta.

10.  Su esimestes juttudes oli palju huumorit, aga nüüd on seda justkui vähemaks jäänud?

Esimesed lood olid ka palju lühemad ja kirjutatud kirjutamistoa jaoks, kus oli soov kohale tulnud inimestelt kiirelt positiivset reaktsiooni saada ja naerma ajamine oli selles hea viis. Pikemaid lugusid on vaid huumori ja puändiga palju raskem välja vedada. Võimalik, et mind on ka tõsisemad teemad rohkem huvitama hakanud.

11.  Tõenäoliselt oled sa eesti ulmes enim kahasse kirjutanud autor? Ilmselgelt sulle meeldib nõnda, aga miks?

Kahekesi kirjutades on üheks väga heaks asjaks see, et kaasautor võib tulla (ja sageli tulebki) asjadele, millele ise ei osanud kohe mõelda ja nii võib algne lugu muutuda väga palju paremaks. Lisaks on koos kaasautoriga palju kergem rasketest kohtadest edasi saada ja üksteise nõrku kohti kompenseerida. Üleüldiselt on kahekesi kirjutamine ka üsna lõbus tegevus, vaja on lihtsalt silmas pidada, et autorid poleks oma tahtmistelt ja iseloomudelt väga erinevad. No, et mingi ühine arusaam, kuhu tahetakse välja jõuda, võiks mõlemal kindlasti olemas olla.

12.  Romaan „Tondilatern“ on mõneti murdepunkt su loomingus – auhinnad, isegi mitmed endised kritiseerijad tunnistasid selle väärtust. Näed sa ise ka teost sellises võtmes?

Eks tegemist oli esimese sajaprotsendiliselt minu poolt kirjutatud raamatuga ja selles mõttes võib murdepunktiks nimetada küll. Kirjutamise hetkel seda vähemalt ise näha küll ei osanud ja kui Jüri Kallas poleks peale käinud, siis ei oleks ma seda vist isegi romaanivõistlusele saatnud. Seega oli nii kõrge koht muidugi väga suur üllatus.

13.  Sinu kohta on sageli öeldud, et sa oled eesti ulme kõige ägedam ideegeneraator. Kuidas kommenteeriksid? Kas sinu jaoks on ulmes idee oluline, või suisa esmatähtis?

Ma arvan, et ulmes peab ulmeline element mängima alati kõige tähtsamat rolli. Ehk ulme peab sündmused käivitama ja andma tegelastele konflikti. Halvad ulmeromaanid on sellised, kus ulme on vaid kulissiks. Ehk selle võiks südamerahuga ära võtta või asendada millegi täiesti reaalselt eksisteerivaga ja midagi ei muutuks. Ideed teevad ikkagi ulmest ulme, kuigi ma ei taha seejuures öelda, et tegelaskujud või sündmustik ei peaks seejuures olema head. Eks ulmekirjaniku kõige raskem asi ongi see, et ta peab istuma korraga n-ö kahel toolil. Suutma vedada head ulmet ja ka head kirjandust ning sageli juhtub, et üks pool on tal ikkagi tugevam ja teine jääb natuke esimese varju.

14.  Kuidas „Ajudraiver“ sündis, kas oli maailmakirjandusest mingeid eeskujusid või hoopis filmikunstist?

Stross ja Rajaniemi. Esimene pani mind oma „Accelerandoga“ mõtlema sellele mis võiks ühe matrjoška-aju sees toimuda. Teine andis juba selle kohta konkreetsemad ideid ja tegi mind ka tuttavaks Nikolai Fjodorovitš Fjodorovi filosoofiaga, mis aitas loole tugev vundament leida. Olen üsna kindel, et filmide osas hakatakse seda raamatut võrdlema esmalt „Matrixiga“, aga tegelikult, nii naljakas kui pole, on siin raamatus omajagu inspiratsiooni pärit hoopis 1968. aasta Itaalia filmist nimega „Mercenary“ ja „Matrixi“ mõjud on rohkem alateadlikud.

15.  Elu „Ajudraiveri“ maailmas võib sealsete asukate jaoks olla nii düstoopiline kui utoopiline. Juhul kui oleks päriselt võimalik elada virtuaalmaailmades, siis kas sa valiksid elu virtuaalsuses või jääksid reaalsesse maailma?

Jääksin reaalsesse maailma. Vähemalt seni kuni füüsiline keha vastu peab, peale seda võib ka virtuaalseid proovida. Pealegi, kui seal igavaks läheb, võib alati shut down’i teha, kui muidugi AI-d seda lubavad.

16.  Kui sa saaksid luua omaenda virtuaalmaailma, siis milline see oleks?

Üheks mu absoluutseks lemmikajastuks on kindlasti 19. sajand. Ilmselt seepärast, et tegemist on konfliktide ja muutuste ajaga, kus vana maailm muutus uueks, esile kerkisid aina uued teadussaavutused ja masinad, kuid samas leidus maailmas veel piisavalt avastamata valgeid laike ning kultuure ühtlustav globalism polnud igasse maailmanurka jõudnud. Seega, kindlasti midagi selle ajastuga seotult. Alustuseks oleks juba hea, kui saaks tolle ajastu Tartu täpse virtuaalse koopia ja eks hiljem vaataks sealt juba jooksvalt edasi.

17.  Kui vaadata su tekste kirjutamise järjekorras, siis on märgata ajaloolise materjali pidevat suurenemist su loomingus. Kui palju sa kirjutamise tarbeks üldse ajalugu uurid?

Mida aeg edasi, seda rohkem. Vanasti lasin ikka väga puusalt, mõtlesin asju käigult välja ja oletasin n-ö puusalt. Praegu olen hetkel pooleli oleva loo tarbeks laenutanud juba kolm raamatut, uurinud kaarte, otsinud folkloori ja vallakohtute andmebaasidest ning isegi üritanud ühe veebitarkvara abil kirikuraamatuid tõlkida, kuid tundub, et tean teemast endiselt veel liiga vähe. Ilmselt on asi ka selles, et aja jooksul on minu huvi alternatiivajaloolise ulme vastu eksponentsiaalselt süvenenud, kuid ilma põhjaliku uurimiseta ei ole seda žanri võimalik kirjutada. Eks omajagu tõuget on selleks andnud ka üks mu suur lemmik Boriss Akunin, kes oma romaanidega näidanud kui palju paremaks ja sügavamaks võib teoseid põhjalike ajalooliste teadmiste abil muuta. Ajalugu on tegelikult ammendamatu ideede allikas, kust võib leida sündmusi või tegelasi, mille peale poleks sa ise mitte kunagi tulnud.

18.  Vaatad väga palju filme, aga kui suur osa selles on ulmefilmidel?

Üsna suur ehk põhilised filmid, mida vaatan, on kas ulmefilmid, õudusfilmid või siis vanemad põnevus-märulid. Ajaliselt eelistan seejuures pigem vanemaid filme. Näiteks vaatasin aastat kaks tagasi läbi valdava enamuse 1930-40ndate Universal stuudio õudusfilme ja sain päris võimsa elamuse. Lisaks meeldivad mulle veel 70ndate Itaalia giallo’d, Hong Kongi 80ndate vampiirikad ja John Woo märulid, 80ndate USA buddy cop filmid, 50-60ndate Hammer stuudios toodetud õudusfilmid (loomulikult koos Christopher Lee ja Peter Cushinguga) ja üheks mu suureks armastuseks on ka seiklusfilmid. Eelmine suvi näiteks sai koos Jaagup Mahkraga kulutatud loendamatuid tunde vanemate Jules Verne adaptsioonide ja üleüldiselt erinevate kolonisatsiooniajastut kujutavate filmide läbivaatamisele.

19.  Mis sind ulme lugemise ja kirjutamise juures kõige enam paelub?

Ma arvan, et kogeda või luua midagi uut ja teistsugust, midagi sellist, mida meie maailmas ei ole ja võibolla ei saa ka kunagi olema. Lugedes ootad, et autor suudaks sind üllatada ja anda hilisemaks mõtlemiseks kütust. Kirjutades on soov seda sama lugejatele pakkuda. Lisaks on ulmekirjutamine mulle mingis mõttes justkui test, kus saan oma fantaasia proovile panna.

20.  Kui palju uurid uusi teadussaavutusi ja teadlaste tulevikukuulutusi ja kas neist on ulmekirjanikule mingit abi?

Üsna palju, kuigi kindlasti mitte nii palju, kui tahaksin. Tänapäeval enam populaarteaduslikke raamatuid väga ei ilmu, kuid selle asemel on tulnud üsnagi samas vaimus YouTube’i videod, kus siis oma ala asjatundjad seletavad ohtra illustratsiooni ja videomaterjali abil kõike alates mikroprotsessorite toimimisest ja lõpetades kvantfüüsikaga. Autorid nagu Stanisław Lem, Charles Stross, Hannu Rajaniemi ja paljud-paljud teised näitavad, et hea ja originaalse SF-i kirjutamiseks on pidev teadussaavutustega kursis olemine lausa hädavajalik. Näiteks võivad anda uudsed neurovõrkude alased avastused ja uuringud ohtralt kütust vanade tehismõistustega seotud troopide ümberkirjutamiseks, sest kaua sa ikka Skynetist üha uuesti ja uuesti kirjutad ning robootika kolm seadust vajaksid ka ajakohastamist. Seega, minu arvates on vähemalt SF autorile teadussaavutustega kursis olemine mitte ainult vajalik, vaid lausa ametialane kohustus. Samas ei tasu aga ka teadusesse liiga kinni jääda. Ehk tegemist peab olema inspiratsiooniallikaga, mitte aga keeldude ja käskude kogumiga. Näiteks, kui teadus suudaks veenvalt ära tõestada, et ajaränd on võimatu, tuleks minu arvates just eriti hakata ajarännulugusid kirjutama, sest kirjandus on sel juhul ainus võimalus, kuidas seda sooritada ja miks me peaks seda endale keelama?

21.  Kas ootad või pelgad, et AI-d hakkavad varsti kirjanike kõrval ilukirjandust tegema?

Ei kumbagi. Kuni AI pole saavutanud eneseteadvust, on ta mõistuseta töövahend, mis ilma täpse juhendamiseta ei suuda ise midagi luua. Näiteks AI abil hea pildi saamiseks peab pagana palju pikalt ja kannatlikult seletama, mida sa täpselt tahad. Seega peab AI abil raamatu kirjutamiseks samuti stseen stseeni abil kõik ideed ette söötma ja lõpuks ikkagi suurema osa tulemusest üle kirjutama. See muudaks AI abil loo või raamatu kirjutamise ebapraktiliseks ja isegi raskemaks. Küll aga võib AI hakata juba lähitulevikus kirjanikke aitama näiteks tekstide sisutoimetamisel. Näiteks parandada-ühtlustada stiili, täiendada kirjeldusi jms. Microsoft juba töötab selle kallal, et AI tugi enda Office’isse tuua, mistõttu on enam kui tõenäoline, et paljud kirjanikud võtavad AI võimalused vähemal või rohkemal määral kasutusse. Aga mitte niivõrd kaasautori kui hea toimetaja ja testlugejana. Vähemalt praegusel hetkel.

22.  Millised oleksid sinu TOP10 kirjandusteosed, mida sa tahaks tutvustada kirjutavatele AI-dele, et need võtaks sealt eeskuju oma teoste loomiseks?

Arvestades, et AI-sid treenitakse nii ehk naa kogu maailma kättesaadava tekstikorpuse pealt siis ilmselt suur osa neist on juba neile tuttavad. Oletan, et tegemist on pigem maskeeritud küsimusega mis on mu kümme lemmikut? Aga palun:

Stanisław Lem „Eeden“
Arkadi ja Boriss Strugatski „Asustatud saar“
Aleksei Tolstoi „Insener Garini hüperboloid“
Hannu Rajaniemi „The
Quantum Thief“ (tegelikult kogu triloogia)
Claire North „Harry Augusti esimesed viisteist elu“
Jules Verne „20 000 ljööd vee all“
H. P. Lovecraft „Charles Dexter Wardi juhtum“
Clifford D. Simak „Linn“
Maniakkide Tänav „Surmakarva“
Boris Akunin „Teemantvanker“ (ja „Must Linn“ ka)

Selliste nimekirjade tegemine on muidugi erakordselt meelevaldne tegevus, kuna ei tahaks kuidagi vaid kümnega piirduda, hea meelega laseks lugeda vähemalt kolmkümmend raamatut. Strugatskite raamatuid oleks tahtnud palju rohkem panna ja nüüd närib, et äkki oleks pidanud ikka nimetama „Raske on olla jumal“… igal juhul peaks AI jaoks nüüd lugemist jätkuma… tervelt mitmeks sekundiks.

23.  Mis kirjutamise juures aitab alustada, jätkata, lõpetada? Mis innustab? Mis paneb kirjutama?

Kirjutamiseks on vaja esmalt mõnda head algideed, mille puhul on tunne, et sealt võiks tulla rohkem kui vaid üks stseen. Alati on ka abiks, kui kirjutamise alustamise ajaks on mingi poolik kavand juba olemas ehk on umbkaudu teada, kuhu ma tahan selle kõigega jõuda. Väga oluline on muidugi ka vaba aeg (mida vanemaks ma saan, seda vähem seda kipub olema) ja vähemalt minule on tähtis, et oleks koht, kus saaks segamatult kirjutada. Stephen King on öelnud, et igal autoril peab olema mingi koht, kus ta saab kogu ülejäänud maailma eest ukse kinni panna. Minul on suviti selleks kõrvalhoone pööning ja talviti üks jahe koli täis kamber teisel korrusel. Kirjutama panevad aga loomulikult ikkagi suured rahasummad ja soov midagi luua (tahtmine luua midagi uut ja seninägematut, aga see ei kipu tavaliselt õnnestuma). Mulle tundub, et igal regulaarselt kirjutaval autoril on sees mingi maaniale sarnane kirjutamistung. See saadab neid enamuse ärkveloldud ajast ning nad muutuvad pahurateks ja rahututeks, kui pole saanud seda tungi juba mitu nädalat rahuldada. Kuid miks või millest see tung siis täpselt tekib, ei oska ei mina ega vist ka paljud neist täpselt öelda. Ju siis on asi ikkagi selles rahas ja kuulsuses, mis kirjanikueluga paratamatult kaasneb.

photo 2023-01-31 22-15-38

Pildi autor Jana Raidma

24.  Mida praegu kirjutad?

Hetkel on mustandina sahtlis üks alternatiivajalooline romaan ja tegeleme koos Lauraga „Moskva hääle“ maailma jutukogu kirjutamisega. Lisaks töötan paralleelselt veel ühe ajaloolise ja mitteulmelise jutukoguga.

25.  Sa oled kirjanik ja kirjastaja, kumb amet on raskem? Kumb pakub rohkem eneseteostust?

Jess, vahelduseks ka üks lihtne küsimus! Kirjutamine on kindlasti raskem ja pakub ka rohkem eneseteostust. Kirjastamine ei vaja, kui aus olla, väga suurt loomingulisust, pead oskama lihtsalt KULKAle taotlusi esitada, suutma e-mailid vajalikele inimestele-asutustele ära saata ning arved õigel ajal ära maksta. Eneseteostust pakub see muidugi samas kindlasti rohkem kui mõni muu sarnane töö, aga päris loominguga tegelemist see täielikult asendada ei suuda, vähemalt mitte minu jaoks. Võibolla ma muidugi kirjastan ka lihtsalt liiga vähe.

26.  Millega veel vabal ajal tegeled, lisaks kirjutamisele ja kirjastamisele?

Kasvatan väikest tütart, vaatan vanu filme ja joon õlut :) Lisaks mängin õhtuti AI pildigeneraatoritega, mis on mul justkui arvutimängude aseaineks. Suviti korraldame Jaagup Mahkraga ka pikki ekspeditsioone Elva ja Rõngu ümbrusesse ja kui veel aega üle jääb, siis tegelen vana hobiautoga ja teen mitmesuguseid maatöid. Palgatööl käin muidugi ka.

27.  Milline oleks Eesti ulme kuldaeg?

Praegusel hetkel võib kergelt tunduda, et ulme kuldaeg ongi juba käes. Autoreid on palju ja raamatuid ilmub rohkem kui ühelgi teisel kümnendil. Kuid samas löövad tiraažide vähenemised ja raamatute hinnatõus üha uusi rekordeid. Samuti pole kirjandus pidanud vist kunagi varem nii tugevalt teiste meelelahutustega, nagu TV-sarjad ja mängud, konkureerima. Inimesed tunduvad olevat pidevalt ümbritsetud info üleküllusest ja seetõttu haaratakse raamatute asemel üha sagedamini märksa kergemini seeditava meelelahutuse järele. Lisaks on Ulmeühingu keskmine vanus märkamatult aina kasvanud. Peab vaatama, et kuldaja asemel ei saabuks hoopis hõbedane loojang. Ehk ulme kuldaeg saabub siis, kui kasvõi pooled neist probleemidest saaksid mingisuguse lahenduse.

28.  Oskad sa meenutada mõnd iseäranis kummalist kogemust ulmega? Mõni pentsik raamat? Veider filmivaatamiskoht?

Kõige veidram vaatamiskoht on konkurentsitult olnud Ungru lossi varemed. No et ühel HÕFFil korraldas Mart Sander seal mitteametliku Mario Bava „Black Sunday“ vaatamise. Atmosfäärikad lossivaremed, atmosfäärikas vana mustvalge õudusfilm ja loomulikult palju viskit. Mart Sander oli suutnud HÕFFi sponsorilt Jamesonilt terve kastitäie viskit välja rääkida ja mida aeg edasi, seda hüplikumaks mälestused muutusid. Päris lõpuni filmi vaadata ei saanudki, sest pidime ühe kiire asjatoimetuse tõttu Ovega minema hääletama, et temaga kiirabist läbi käia, ei midagi hullu seejuures, saime pärast edasi napsitada.

Pentsikutest raamatutest meenub aasta tagasi loetud 1875. aastal eesti keeles ilmunud Jaan Nebokati 31-leheküljeline Jules Verne „20 000 ljöö“ ümberjutustus pealkirja all „Meremadu ehk Kaheksakümmend tuhat wersta wee alt läbi“. Tegemist on seejuures kõige esimese eestikeelse ulmeromaaniga ja ümber on see jutustatud ilmselgelt mälu järgi, mis polnud härra Nebokatil just väga hea, sest Nautiluse madrused olid üle maailma kokku korjatud tummad, kes suhtlesid omavahel telegraafi abil ning Nautilus töötas elektri asemel hoopis gaasiga.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0655)