Uppuvast linnast võib leida nii mõndagi, mis meile loogikavastane või lausa ilmvõimatu näiks. Tihti on küsimus vaid õige tänava, poe või inimese tundmises. Teadjamad kodanikud tunnevad tohtreid, kelle imerohud panevad loomad inimkeeli rääkima, pagarikoda, kus tainas end ise sõtkub, ning oskavad juhatada isegi Väikesele Kõrvaltänavale Kuskil Seal Vahepeal. Üht taolist eriskummalist paika külastab aga pea igal nädalal Kahvatu Teller, pärisnimega Janne.

Lõuna poolt, Valge Suvepalee ja seda ümbritseva Rohelise Lossiaia juurest Suure Tähtsa Väljaku suunas jalutades jääb vasakut kätt Vaikne Kohvik, kus viisakas rahvas hääletult teed rüüpab. Paremal seisavad kõrged kivimajad, kus elavad heal järjel kodanikud. Päris keskväljaku lähedal asub aga unenägude pood, kuhu Jannel asja oli.

Ta asus teele enne päikesetõusu. Laia munakividega sillutatud tänavat kattis paks piimane udu. Uhkete kortermajade katuste vahel segunes selle puhas ihu läänest rulluva tossupilvega ja kobrutas süngeks halliks massiks. Janne lükkas musta raudvärava kinni ja tõmbas pika kuue hõlmad koomale. Tema kontsaga saabaste klõpsumine kajas üle tänava. Kedagi teist ringi liikumas ei paistnud. Isegi laternad põlesid veel. Nende kahvatukollakas kuma moodustas rea heledaid udukerasid.

Janne ruttas väledalt läbi hämaruse, nahast kott paremas käes. Varahommikune vaikus sobis tellerile. Siin ei jäänud ta kellelegi ette. Polnud kurje sõnu ega halvakspanevaid pilke. Poodide, kohvikute ja kortermajade pimedatest akendest möödudes kiirendas Janne sammu. Ta tahtis jõuda unenäopoodi enne, kui linn ärkab. Aegamööda kasvasid hooned telleri ümber aina pikemaks ja uhkemaks ning viimaks hakkas udus paistma lillakassinine kuma. Nõiduslik valgus kiirgas tänavale, tuhmudes laternaridade ees. Selle taustal joonistusid vana kivihoone alumise korruse aknale punased tähed: „Harulise Habeme Unenägudepood – nägemused, unistused ja viirastused igaühele!”

Illustratsioon: Kärt Mikli

Helepruuniks võõbatud ukse juurde astudes märkas Janne esimest varahommikust hinge. Õõtsuv kogu komberdas otse poe akna eest läbi, nii et sinine valgus tema lohkuvajunud näole tontliku ilme maalis. „Marienne, lükka kapp alla,” pomises kulunud nokkmütsis mees. Klaasistunud pilgul iseenda ette jõllitades ei teinud uneskõndija tellerit märkamagi.

„Tule siia!” hüüatas ta ja püüdis kätega õhku. „Kalad hüppavad paadist välja!”

Viivuks tardus Janne paigale, kuid lipsas siis pruunist uksest sisse ja jättis räpases kuues võõra tänavale.

Harulise Habeme unenäopood oli väike nurgeline asutus, mille seinu ääristasid rohkete riiulitega kapid. Lukustatud klaasuste tagant paistsid tuhanded silindrikujulised pudelid, mis hõõgusid kõige erinevamates toonides. Puidust lõigatud sildid juhatasid kliente soovitud kauba juurde.

„Erootika” seisis suurelt punase ja roosaka kumaga pudelite kohal. „Rannas” märkis kõver kiri kollases ja helesinises valguses kümblevat kappi. „Noorus” kuulutas suur silt kõigis eri toonides sädelevaid pudeleid otse leti kõrval. „Luupainajad ja õud” märkisid lainetavad tähed ruumi kaugemas nurgas seisvat musta kumaga kappi.

„Teller,” tervitas Haruline Habe mustaks lakitud leti tagant Jannet. Poodnik oli väike, laiade varrukatega linast särki kandev meesterahvas. Tema soonilist kaela ehtis sinine rätt, mis paistis vaid valgete tikandite tõttu paksu musta harkhabeme tagant välja.

„Kas tulid mulle jälle müüma?” nõjatus mees küsivalt üle leti.

„Jaa, müüma,” vastas Janne nahast koti käepidet mudides.

„Aga astu siis edasi. Siia, siia, sa tead küll juba,” sõnas harkhabe viibates ning astus leti tagant välja. Ta otsis hallide pükste taskust nahkpaela otsas võtme ning liikus pika kitsa ukse juurde poe tagaosas, millele suurte kappide vahelt vaevu ligi pääses. Kotti näppides järgnes teller poodnikule. Harulise Habeme vastu polnud tal midagi, kuid juba mõte kitsast tagaruumist tekitas Jannes ebamugavust.

„Siiapoole, siiapoole, vaata, et sa lingi taha ei jää, tõmbad riided katki,” hoiatas poodnik kitsast uksepilust sisse sukeldudes. Teller järgnes talle. Laeni ulatuvate riiulite vahelt läbi mahtumiseks pidi Janne külje ette keerama. Kappides seisvad pudelid kiirgasid rohekates ja punastes toonides. „Seiklused metsikus looduses” näitas taimevääte meenutavate servadega silt klaasuste kohal. Teller nihkus ettevaatlikult kallist kaubast mööda ning puges pikast ukseavast sisse.

Tagaruumi sisenedes kadus imetunne, mis Jannet pudelitega kaetud riiulite vahel saatis. Kokku pressitud tuba täitis poolenisti logu puittrepp, mis mööda seina teisele korrusele jooksis. Ruumi teine pool jäi kulunud tugitooli ja peenikeste jalgadega kõrge tabureti alla.

„Pane kott sinna… sinna trepi peale,” juhendas Haruline Habe toa nurga poole osutades ning astus ise tabureti juurde, et läita vana õlilamp. Väreleva leegi valguses ilmusid nähtavale hallika ollusega täidetud pudelid. Need katsid trepi sisse ehitatud riiuleid ja astmeid ning moodustasid toa nurkades ohtlikult õõtsuvad hunnikud.

Tasakesi asetas teller nahkkoti peenikesele trepiasemele ja pööras end siis tugitooli suunas. Tema silmad vilksatasid piklikule uksele, mille vahelt immitsesid punakasrohelise valguse värelevad kiired.

„Siiapoole, siiapoole, tule istu maha nagu alati,” kutsus harkhabe ning tõmbus uksepiidast haarates poolenisti tagasi poodi, et Janne mööda lasta. Mehe mustade kingade vahatatud ninad läikisid unenägude kumas.

„Jaa, sea ennast seal mugavalt sisse,” lausus Haruline Habe end lävepakult tagasi trepikotta vinnates. Seda tehes meenutas poodnik veidi ukse vahel kõõluvat rahutut poissi.

„Sa sea ennast sisse, ma leian kohe siit ühe... ühe tühja purgi,” rääkis habemik mõtlikult trepi juurde astudes ja hallika ollusega täidetud purkides sobrades.

Janne poetas end tasa kulunud tugitooli pehmesse embusesse. Avatud ukse poole kiigates proovis ta harkhabet kõnetada, kuid sõnad jäid kurku kinni. Ta ei tohiks. Äkki oleks see liiga suur üleastumine. Mis siis, kui poodnik pahaseks saab? Unenäo andmiseks ei lähe ju nii kaua aega, kannatab ära. Mõtted jooksid hiirtena läbi Janne pea. Viimaks paotas teller arglikult suu: „Kas me võiks ukse palun lahti jätta?”

„Mis?” pööras habemik küsival pilgul Janne poole, kaks pooltühja klaaspurki käes. Hetkeks paistis, nagu helgiks tema silmis viha, pettumus.

„Ukse lahti jätta, aa, jaa muidugi, muidugi, siis on mul ka lihtsam poel silma peal hoida,” noogutas väike mees imestunud ilmel, „ma arvasin, et sul on mugavam, kui ma unenäo kogumise ajaks ukse kinni panen.”

„Palun, kas me võiks selle lahti jätta?” piiksatas Janne taas. Õõnes tunne telleri rinnus surus tema kopsud kokku ja pigistas südant.

„Jaa, jaa, muidugi, kui see sulle rohkem sobib,” vastas harkhabe ja pöördus tagasi purkide juurde. Ta uuris neid ning valas siis ühe sisu teisega kokku. Janne vajus kergendatult tugitooli. Telleri käed värisesid ja kiired hingetõmbed vihisesid üksteise järel huulte vahelt välja. Rõõmus rohekaspunane valgus tantsis Harulise Habeme kinganinadel ja lugematutel purkidel.

„Nii, väga hea,” noogutas poodnik, asetades täidetud purgi tagasi trepile.

„Nüüd... nüüd,” sõnas mees tühja purki taburetile, õlilambi kõrvale pannes, „ah, eks sa oled mul siin nii tihe külaline, et sa tead ise ka, kuidas see käib.”

Janne pilk langes maha, habemiku kingadele. Mehe sõnad torkasid valusalt. Ta ei teadnud isegi täpselt, miks öeldu talle nii suurt häbi tekitas. See kõlas nagu süüdistuse, halvakspanuna.

„Võta ja joo seda,” lisas Haruline Habe ning tõi hallide pükste taskust välja väikese piimja vedelikuga klaasviaali.

Silmi põrandal hoides võttis Janne pudelikese vastu. Väike pruun kork tuli kerge lupsatusega ära. Vedelik maitses veidi kibedalt. Teller sulges silmad ja vajus sügavamale tooli. Ta asetas käed pehmete tugede peale. Nägemuste ootuses klammerdusid sõrmed kulunud polstrisse. Tühjus Janne rinnus surus kogu sisemuse vastu selgroogu. Hetked möödunud öö unenäost voolasid telleri silme ette. Juba unustatud õudused võtsid kuju.

„Sitane väike mutukas!” kisendas valges särgis kiilaspäine mees. Janne kössitas räpase toa nurgas, seina ja võrevoodi vahelises praos.

„Küll ma sulle näitan, sa kuradima sindrinahk!” räuskas mees. Tema musti pükse hoidsid üleval hallid punase triibuga traksid. Tuba haises kopituse ja kuse järele. Võrevoodi teine ja viies pulk olid puudu. Mööda Janne põski voolasid pisarad.

„Ja kes sul nutta lubas!” karjus mees. Tal oli kuri, põlastav ilme. Janne peitis oma pea põlvede vahele. „Vaata mulle otsa, kui ma sinuga räägin!” sajatas vihane mees. „Vaata mulle otsa, raisk!”

Janne tundis, kuidas pigistavad sõrmed tema käsivarre jalgade ümbert lahti rebisid. Vihast värisevad karedad käed haarasid telleri peast ja kangutasid selle paigale. „Vaata mulle otsa ja näita natuke austust üles, sitane jõnglane!” karjus raevunud hääl tema ümber. Janne näole pritsis tatti. Teda jõllitasid leegitsevad, kurjust täis silmad. Nende ümber võis märgata kergeid kortse. Kriipsõhukesed kulmud kroonisid kergelt lohkus põskede ja ümarate joontega nägu. Ta vihkas seda nägu, neid silmi.

Illustratsioon: Kärt Mikli

Võpatusega avas Janne silmad. Ta tundis, et hakkab kohe oksele. Haruline Habe põlvitas tugitooli kõrval ning jälgis tellerit murelikul pilgul. Taburetile asetatud purki tekkis õrn kiht musta vedelikku. Öökides tõmbus Janne krooku, kuid tema sisemusest ei paiskunud midagi välja. Kui teller silmad tõstis, oli purk aga poolenisti täis. Janne küüned kaevusid tugitooli polstrisse ning kolmas vappumishoog läbis tema keha. Purk taburetil värises kergelt ning täitus ääreni süsimusta ollusega. Teller hingas kergendatult ning vajus lõdvalt toolisügavusse. Rõõmus rohekaspunane valgus tantsis kitsas ukseavas ja silitas õrnalt väikese ruumi tumedaid seinu.

„Ja ongi kõik,” sõnas Haruline Habe ja surus pudelile korgi peale.

„Kuidas sa ennast tunned?” pöördus ta murelikul ilmel Janne poole.

Teller vaatas habemikku veidi segasel pilgul. Korraks näis mees talle täiesti võõras. „Hästi, ma arvan,” poetas ta suunurgast.

„See... see on hea,” sõnas poodnik noogutusega ja ulatas tellerile käe.

„Sealt tuli väga kange kraam,” lisas ta murelikult. „Ma ei tea, kas seda isegi keetma peab.”

Janne võttis ettevaatlikult habemiku abikäe vastu ning tõusis kulunud tugitoolist. Tema pea oli kuidagi kerge. Kogu keha hulpis nagu vatis. Poodnikult tuge otsides leidis teller tee pikliku ukseni ja astus säravate pudelitega täidetud kappide vahele. Imeilusad värvid helkisid klaasuste taga.

„Teie kott,” äratasid harkhabeme sõnad ta unelusest.

„Aa, oi, jaa, tänud,” kogeles Janne ja võttis nahkkoti sangapidi kätte. Poodnik astus tema taga pisikesest trepikojast välja ja tõmbas ukse kinni. Mehe käes loksus purk süsimusta vedelikuga. Kappide vahelt välja roninud, jäi Janne leti ette seisma. Nagu alati, asetas Haruline Habe värske kauba leti taha ning liikus sädelevate vasknuppudega kassaaparaadi juurde.

„See… see on siis kaks sünti,” sõnas poodnik ning luges välja kaks musta äärega rahatähte. Aparaadi kinni klõpsatanud, astus lühike mees leti tagant välja. Poolel teel tellerini ta aga peatus, läks tagasi ning naasis hõbedase peaga võtmega.

„Jaa, jaa, see peaks sobima,” sõnas Harkis Habe kollakashalli kumaga pudeleid täis kapi juurde astudes ja avas klaasukse.

„Nii, nii,” pomises ta mõtlikult sõrmega mööda riiulit järge ajades. „Jaa, see,” lausus mees ning haaras sõrmede vahele väikese kandilise pudelikese.

Kapi ukse sulgenud ja lukustanud, astus poodnik Janne juurde. Mees ulatus tellerile vaid õlani. „Palun, teie raha, ja võtke see ka,” lausus harkhabe kummalisel toonil, mida Janne ära ei tundnud. „See… see on Ilus Päev Pargis, üks minu parimaid unenägusid.”

Poodnikku kohmetult vaadates võttis teller raha vastu, kuid pudelikest haarates jäi tema käsi poolel teel seisma. Kas ta ikka tohtis? Ta sai juba raha ja ei olnud Harkis Habemele pudeli eest maksnud.

„Te käite siin nii tihti ja ma, ma mõtlesin, et äkki see aitab teil paremini magada,” seletas väike poodnik Janne kohmetust märgates. „Pange kolm tilka enne magamaminekut oma padjale ja siis, siis näete öösel ilusat und.”

„Seal… seal on lilled ja päikesepaiste ja õitsevad puud,” rääkis kaupmees pudelit Janne sõrmede vahele poetades.

Ehmatusega tõmbus teller tagasi ning ulatas pudeli tagasi poodnikule.

„Oi, palun vabandust, kui teile see ei meeldi, siis võin midagi muud ka anda, kas, kas Jalutuskäik Mererannas või Seiklus Looduses?”

„Ei, palun vabandust,” kogeles Janne. „See on teist väga kena, aga ma pole teile selle eest maksnud!”

„Oi, ei, ei, mis seal ikka, see… see on kingitus teile, te käite siin nii tihti oma õuduseid müümas, et ma mõtlesin, äkki tahate seda.”

Sõnad jäid Janne kurku kinni. Lummatult vaatas ta väikest habetunud meest. Ta meenutas veidi seda sõbralikku ätti, kes panga ees pirukaid müüs. Värisevail kätel võttis teller kollakashalli kumaga pudelikese poodniku käest.

„Aitäh teile,” kogeles ta, keeras selja ning kõndis kiiresti poest välja. Mööda Janne põski voolasid pisarad. Ta surus pudelikese kiivalt vastu rinda ning ruttas läbi lahtuva udu panga poole.

Unenägude poes astus väike harkhabemega mees mustaks lakitud leti taha ning kirjutas hallikale paberitükile „Kahvatu Teller, Luupainaja 338” ning liimis sedeli purgi külge.