Veripunane kingitus

Tim Hornet

Igavesest ajast igaveseks neetud Sarviline on taaskord külas emandal, kes lubab järgmiseks aastaks talle ja ta tontidele mingit kingitust, mis peaks muutma tema needuse iseloomu mingil moel.  

Kas teadsite, et jõuluvana päkapikk (inglise keeles „elf“) on soome keeles „tonttu“? Seega pole sarvilise tontide muundumine millekski enam-vähem päkapikuliseks keeleliselt sugugi ilma pretsedendita.

Lugu on siis väikestviisi muinasjututöötlus – justkui oleks jõuluvanamuinasjutu variatsioon. Või noh, mis ta niiväga muinasjuttki on – on jõuluvana ja iga-aastased kingitused ja punane kuub. Pigem on elementide komplekt kui selge lugu. Ent sedagi saab looks ümber töödelda, mida Tim Hornet on ka teinud.

Mingi osa minust nagu tahaks, et oleks selgemini jõulumuinasjutu teenistuses – praegu on pooled jõuluvanalikkuse elemendid puudu, ka pole aru saada, et tegemist oleks meie maailmaga või et tema needus hõlmaks kogu maailma lapsi. Seetõttu kuidagi lihtsalt lugu ühest nüüd siis juba punakuuelisest tegelasest, kogu oma jõuluvanalikkuse kiuste.

Teisalt ei peagi kõike seletama. Kogu lugu ei pea sama olema. Võib ju kah, et mingi mõte või meeleolu nii-öelda riimub. Ei pea olema täisriim, võib küll olla irdriim. Sama värving on ikka, sama jõululust on sees. Isegi kui on selleks natuke brutaalsevõitu.

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-veripunane-kingitus 

Mineviku aarded

Maarja Kruusmets  

Vend ja õde Mari-Liis ja Sander lähevad alles manalateele läinud vanavanavanaema (3xvana+ema) korterit korrastama ja leiavad sealt fotosid üritusest, millest nad polnud oma eluea kestel midagi kuulnud – jõulud...  

Kuna vend ja õde leiavad fotod ja näevad kadestusväärseid pilte jõulude tähistamisest, siis paneb isegi väärtustama oma jõule – mida on nende juures talletada? Milline pilt jääb neist minu tulevikus? Tänavustest eriti mingit eredat visuaali ei jää – ma pole kuigi suur fotografeerija ega lae pilvegi midagi üles, asjade digitaliseerudes on ammused fotoalbumid kõik närbu jäänud. Kruusmetsa jõuluteksti lugedes ja nüüd sellest kirjutades tunnen, et oleks hea midagi ikkagi jäädvustada, talletada kas või kastis, aga parem siiski füüsilises ja käegakatsutavas fotoalbumis. Kes minevikuta elab, see ei tarvitse küll elada tulevikuta, aga see ei näe me muutuvas maailmas seda kaduvat, mida sai kunagistes olevikkudes enesestmõistetavaks peetud. Näha pilti ja naeratada, et needsamad inimesed ja täpselt sellised, nagu toona oldi, nii erinevad.

(Ma annan voli mingile veel pärale jõudmata jõulunostalgiale, sest kirjutan neid ridu, näoga äraviskamata jõulukuuse suunas. Tähendab, kui Sina seda loed, on kuusk juba ära visatud, ega ma seda jaanini hoia. Ent see paneb tundma kurbust selle pärast, et need hetked kõik kaovad nagu pisarad vihmas. Minu jõulud olid toredad.).  

Natuke oli siis jutt analoogse väärtustamisest (kastitäis fotosid pani kellegi mõmisema, et miks need pilve pole laetud näiteks). Vana(x3)ema pidas veel elu lõpuni käsitsi kirjutatavat päevikut (kuidas lapse(x3)lapsed seda siis lugeda suutsid, ei kujuta ette). Ja see väärtus on ikka kandev, vajutab mingeid nostalgianupukesi lugejas.

Loos endas oli küll asju, mis panid kulmu kortsutama. Selles tulevikus polnud kujutatud mingitki ulmelisust, oli ikkagi täiesti praegusel kujul kliimasoojenemine ja sellealane skepsis, oli digitaalse/analoogse vastandus, olid füüsilisel kujul pildid kastides, olid lapse(x3)lapsed, kes pidid lahkunukese korterit koristama – kus on robot või protsesside automatiseerumine või liitreaalsus või mis tahes ulmehõngki?.

Einoh, seda oli, et neljapäevane töönädal oli kunagi ammu olnud, mis nüüd muudetud kahepäevaseks ja kõigilt on võetud puhkepäevad. Mis oli siiski ebaloogiline – miks peaks tööpäevade arvu vähenemisel tühistama jaanipäeva või uusaastat? Jõulude tühistamine pole ka lihtne käsu ja keelamise asi, väliselt lõpetatav asi.

Tekib siiski küsimus, et miks ja kuidas see nii lihtsalt lõpetati. Põhjenduseks öeldi, et religioosne püha – ent talvepööripäeva ajal on maru paljudel religioonidel omad tähistamised, selle aja pühaks pidamine pole eksklusiivselt kristlik; mõni muu põhjus sobiks paremini. Kadedad optimeerimise ja uutmise tuhinas robotid või midagi.

Ja mis siis edasi saab? Kui jõulud taastatakse, kas või ühe pere sees, mis siis juhtub? Äkki on seda varemgi juhtunud – ja need pered on lihtsalt ära kaotatud vahepeal, kustutatud registrist.

Eks ma saan aru, et autor jutustab lihtsalt jõulude armastusväärsusest ja mingis mõttes on tore kujutleda, et keegi, kel pole põlist traditsiooni jõule pidada, võiks selle kombe algatada puhtalt seepärast, et asi ise on tore. Andmise ja jagamise rõõm kui midagi suuremat ja võimsamat bürokraatiast. Lihtne looke, nunnuke selline. Kui järele mõtlema hakates tekivad probleemid, siis lihtsam oleks mitte järele mõelda.

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-mineviku-aarded

Communi viridi extraneus 

Artur Räpp 

Lugu eritabaste eksistentsivormide koosolekust ühel tähistusväärsel ööl palju, palju aastaid tulevikus...

Eelmise kuu juttu kommenteerides ütlesin, et Räpp on astunud sammu mingi „normaalsuse" suunas, mis tegi jutu kergemini haaratavaks, jäädes siiski iseäralikuks või originaalseks. Lugesin ka austet kaasarvustaja Kruusmetsa kommentaari samast numbrist ja sealt lugesin välja, et üsna pudru ja kapsad. Kui mitte olla häälestatud Räpi stiilile, siis võis ka too jutt oma Räpi kohta ootamatus normaalsuses mõjuda ootamatult segasena, aga vot see praegune jutt, see „Communi viridi extraneus” on nagu hardcore-Räpp, millele eelmine oli nagu eelsoojenduseks. Minu jutt Räpi stiili tasalülitumisest või „normaliseerumisest" oli ennatlik. Täiega ennatlik...

Kahjuks on praegune minugi jaoks veidi liiga pudru ja kapsad. Idee poolest eripalgeliste eluvormide kogunemine, omavaheline mõmisemine (liikide erinevuste väljatoomine, kommunikatsioonivormide demonstreerimine ja nii edasi). Vahele väike kommentaar inimeste kohta (ah, juba välja surnud ja et nemad olid ikkagi alles loomad). Ja peo alustamine, ent pidu ennast me ei näe.

Lugu ei tekitanud eriti mingeid meeleolusid peale kummastuse teksti veidruse üle. Selle kummalisuse vastu aidanuks selgem olukorra või tegelaste või muu säärase väljamaalimine. See pole ju müütilise ajastu unenäolise loogikaga jutustus (teate küll – kus vares räägib naisega ja kas või abiellub temaga ja saab lapse, aga see on muidugi koer, sest nad armatsedes mõtlesid rabarbrikoogi peale ja kõik on fain, sest selline see maailm juba on). See oleks üks võimalik suund, aga pole ka päris selline.

Räpp kirjutab oma taotluste poolest ikkagi justkui realistliku stiiliga kirjutust (konkreetsed tegelased, dialoog ja puha). Pole lihtsalt seda käegakatsutavat, mis teeks selle emotsionaalselt usutavaks. 

Ent mingid infokillud on siiski omamoodi huvitavad. Näiteks idee, et selle galaktika(sektori) kõik need eritabased intelligentsed olendid on kõigi oma erinevuste kiuste mingite ühiste geenimuutja-esiisade töö vili. Ja inimesed ka. Vahel võivad inimesed teadusulmes olla mingil moel tulnuklikku päritolu, aga astuda samm edasi ja öelda: „Ning siin on tema vennad-õed, kellel pole nime,” – see on potentsiaaliküllane idee. Ning neist esiisadest polegi ehk midagi järel, aga üks antiikne püha on siiski püsima jäänud. On midagi vinget selles, kui ideed või muinasjutud või müüdid või kas või tähtpäevad elavad üle isegi liikide kadumise. Ent jah, see tekst jäi minu jaoks siiski liiga veidraks.

(Pealkirja lasin läbi guugli-tõlkest, see tähendas tavalisi rohelisi võõraid. Pealkirja saamiseks tõlkida mingi tekstis kasutatav mõiste võõrasse või isegi surnud keelde – huvitav mõte.)

Carmen Peterson:

Minule see jutuke ei meeldinud, kuna see jutt oli väga segane ja mitte midagi aru ei saanud. Ma ei saanud selle loo põhimõttest aru jne. Mina isiklikult ei soovitaks seda lugu, põhimõte minu arust puudub selles loos. Mina ei leidnud selles loos loogikat, alguses pani mingit laibajuttu ja siis kusagil keskel oli mingi surnust sõbrast jne.

Camilla Varik:

Mulle meeldis see jutt kuna see oli põnev, aga natukene oli ka arusaamatu. Mulle oli arusaamatu see, et alguses oli kohe juttu laibast ja lõpu poole peost. See jutt oleks võinud kuidagi paremini alata. Mina soovitaksin seda lugeda neil, kellele meeldib kas ulme või müsteerium.

Kõige kummalisem maja

Markus Krist  

Trükkal Franz oli purjuspäi koduteel ja sattus Kõige Kummalisemasse Majja. Seal saab ta omast arust peremehe suuremeelsuse osaks – ses asjas on ent suur „aga“...

Taaskord Uppuva Linna lugu, tegelaste nimed olevat kulla väärtusega ja neid ei tohi öelda – aga see nimedemäng võiks kuhugi ka viia. Muidu jääb mulje, et autor mõtles, kas jääda suurtähestatud nimetuste juurde (umbes mingi paulocoelholik „ja siis tuli Alkeemik, kes ütles Kõige Tähtsamad Sõnad") või kasutada lihtsalt nimesid. Nii et otsustas, et jääb nimetuste juurde, sest nimed olevat keelatud. Aga jah, selle keeluga võiks midagi huvitavat teha, see on liiga tähelepanu tõmbav, et jääda taustakaunistuseks. 

Jutt kehastab aga veelgi äärmuslikumalt eelmise jutu kohta tehtud kommentaari (või kui ma seda välja ei öelnud, siis tunne jäi selline): kenasti on ju kirjutatud, aga süžees pole midagi uut.

Laused on siin ilusad. Näiteks tühine (ja enam-vähem täiesti juhuslik ning tervikmuljet mittetekitav) stiilinäide: „„Vabandamiseks pole tarvidust," vastas madal ragisev hääl toa kaugemast otsast. Seda saatis painduva metalli kaeblik ohe."” – kas pole kena omadussõnade valik? Sealjuures pole ta kuhjanud sääraseid epiteete nagu otseteed poeetilisuse saavutamiseks, laused on mitmekesised, sel tasandil on nautida küll.

Kahju ainult, et lugu ise on lihtsalt üsna tavaline lugu veidrast majast, kummituslikust peremehest ning lepingust. Puänt on nii ilmselge, et seda võinuks mitte serveerida ootamatu lõpplahendusena. Vägisi ootasin, et Kõige Kummalisem Maja oleks kuidagi üllatavam.

Kenasti sooritatud kummituslik lugu kohtumisest Sarvikuga, aga ei midagi enamat. Sellisena on see minu meelest kena näide asjaolust, et tühipaljast loo sooritamisest ei piisa, lihtsalt soov ise ka proovida siukest lugu kirjutada ei ole küllaldane, vaja on ikkagi midagigi vürtsikat või värsket või tõesti ehedat, et tegemist poleks mitte justnagu-kirjandusega või kirjanduse jäljendamisega, vaid kirjanduse enesega.

Markus Vagula:

Mulle lugu nagu meeldis. Oli segane mõni koht, aga sai hakkama. Muidu oli päris põnev, nagu väga, aga mõni koht jällegi igav. Franz oli niuke vahva mees, mulle tundus. ja see lugu üllatas mind, ma ei oleks uskunud, et see nagu nii põnev on. Hinnang siis, et nagu et hea põnev. Sain midagi teada ja muidu oli äge. Oli palju ropendamist, nagu nadugene segas, ainult naduge, et ei olnud väga ull see kah nüüd. Et sai lugeda küll, super. Mulle tundus, et oli naduge vaidlemist, rõõme ja kurbust - nagu erinevaid tegevusi kah, et ei olnud ainult üks tegevus.

Robin Tamm:
See lugu oli suhteliselt hea ja see meeldis mulle, aga mõni koht selles loos tekitas lühise ja siis ma ei saanud aru. Muidu oli hea, laused läksid kokku (jutt jooksis hästi ja ei cut’inud) ja oli hea lugeda. Aga ropendamist oli suht palju, aga see ei häirinud mind, kuna ma tean juba kõikki roppsõnu, sest kõik mu klassikaaslased õpetasid. Aga jah, lugu mulle meeldis ja see oli fantastiline. Väga hea lugu oli, soovitan!

Marek Nõel:

Lugu oli väga huvitav ja oli hea seda edasi lugeda. Halvad asjad: näiteks see, et pühapäeva mees Franz kogu aeg ütles sõna ''Kurat''. Ta ütles seda päris palju selles loos, mis natuke rikkus mu lugemiselamust (ma ei ütle et mulle vandumine ei meeldi, aga kui seda kogu aeg öeldakse, see natuke segab.)

Haldjaraamatukogu

Mairi Laurik

Läbipõlemisest tööst eemaldatud Karl Kuusk satub tuisuse jalutuskäigu ajal kuidagi kogemata haldjate raamatukokku, mis võtab arvesse sinu lugemislubadusi, ning ei pääse enne, kui on oma viivise tasunud. 

Õigupoolest pole sel tekstil suuremaid ambitsioone kui nii mõnelgi teisel Reaktoris ilmuval. Kuigi ma olen seda mõnele ka ette heitnud (kõige värskemalt Markus Kristile), siis siin see meeletult ei vaeva, sest taotletav meeleolu ja emotsioon kaaluvad asja üles. Tekst pole mõeldud maailma raputama – ja iga tekst ei tarvitsegi seda teha.

Oma „jõulusoovis" ütlesin, et sooviks Sündmusi, tahaks näha järgmist Sündmust ulmes (sest üllatavalt paljudes tekstides on mingi esteetiline pinge, aga sisuline pinge, tegelaste intensiivsus või mingi muu eetiline pinge puudub, millegipärast jääb asi poole vinnaga). „Haldjaraamatukogu" ei taotle seda sündmuslikkust, aga ma ei heida seda ette, sest tekst on kirjutatud lugejasõbraliku kulgemisega ning pehme meeleoluga. See ongi hea-tuju-tekst, meeldetuletus selle kohta, et lugemine on tore; et lugemisvõlgade likvideerimine tasub ennast ära; et lugemisega ei sulgu sa mitte enesesse, vaid seeläbi võib läheneda oma kallimatele.

Ja kuigi esmapilgul tahtsin tekstile ette heita liiase originaalsuse puudumist (ja siis öelda, et mingi süžee tuttavlikkus klapib selle teksti hõlpsasti loetava hoiakuga), aga taipasin hiljem, et tegelikult ei saa eriti öelda, et see tekst oleks kuidagi ebaoriginaalne. Haldjaraamatukogu pole ju mingi tüüpmotiiv. Või noh, juhuslik inimene komistab ajatasku otsa – detailid detailideks, aga see ehk on veidi stereotüüpne, kuid lahendus on siiski piisavalt uudne, et mitte hakata süüdistama ebaoriginaalsuses.

See „juba nähtud”-tunne tekkis ilmselt sellest, et olen selle aasta jooksul juba lugenud 11 teksti raamatukogude kohta, kõik pealegi samalt autorilt. Nüüd siis üldisemalt selle projekti kohta: Laurik on neid mumst kenasti varieerinud (jaanuarikuises numbris vist oli, et mingi pahalane krabas printsessist peategelase oma raamatukokku – kah justkui lugu sellest, kuidas metsas satutakse kogemata raamatukokku –, aga ei, ikkagi täiesti erinev).

Huvitav, kas keegi teine võiks võtta ette ja teha liikumisaastaga sama. Ent vaevalt – see on suur töö, poleks õige teha seda poole vinnaga. Lauriku hoolsust ja põhjalikkust kiidan. Pealtnäha kiirustatult või kuidagi ajanappuses kokku klopsitud tundus minu mäletamist mööda üksainuke (ei ütle, milline; las oma kahtlustab oma kirjanikuparanoias kõiki oma tekste, haha!), aga mõni oli ikka väga hoolega tehtud. Tore on olnud tutvuda selle autoriga tema kõige paremast küljest – seal, kus kohtuvad loomupärased eeldused, kõigi kirjutamisaastatega kujunenud käsitööoskused ja senini jätkuv hoolsus, kirjutamisdistsipliin. Tulemuseks 12 numbri jagu hõlpsasti ligipääsetavat kirjanikuportfooliot.

Energia jäävuse seadus 

Sven Vahar 

Mingil ütlemata põhjusel mungakloostrisse sattunud igati tavainimese jutustaja kaudu loeme lugu „loitsust" või palvest, mis paneb kirstusolijat haihtuma, ning teisest palvest, mis toob ta tagasi. Ent ühel hetkel tuleb lahkunu asemel kogemata tagasi hoopis külmkapp. 

Tõtt-öelda Sven Vahari nime nähes olen alati tundnud, et hoi, see ju literaat. Nimi on lihtsalt nii sarnane kirjandusuurija ja novellikirjaniku, kunagi Tuglase novellipreemiagi pälvinud Sven Vabari nimega (kes, muide, mu naise õemees – minu kunagi jutuvõistlusel esikümnesse pääsenud tekstis saunatan tegelasega, kelle prototüübiks on just nimelt seesama Sven. Seesama Sven siis, kes pole Vahar).

Nüüd vaatasin ja guugeldasin ja päris selline kirjatsura ta pole, et peaks tingimata eeldama mingeid žanrieksperimente või muud säärast. Siiski, ta on kirjutanud „Minu Leedu", seega on tema kirjaoskust piisavalt usaldatud, et teda kaasata tuntud sarja. Ja siingi on kirjutusoskus igati olemas, ta võiks edaspidigi kirjutada. 

Loos on kaks väikest süžeepetekat (või vähemalt kohta, kus ootasin vist jätkamist, ent lugu läks teisale – ja samas ei tundnud ma end petetuna). Esiteks see, et algul tundub olevat tegemist looga peategelasest, kes satub mungakloostrisse, ent kes on seal kuidagi tõrksalt. Talle ei jää palvused meelde, ta pigem ei tahaks seal nagu olla. Miks ta seal on? Aga seda liini pidi me kuigi kaugele ei lähe (ja see liin on pigem selleks, et kinnitada lugejale – peategelane võib küll olla mungakloostris, aga ta pole mingi „vagatsev munk", vaid samasugune nagu sina või mina. Pluss annab see võimaluse mõneks naljakeseks selle kohta, kuidas mungad vägisõnu pruugivad).

Teine petekas – sinna kloostrisse viiakse lihtsalt liiga palju lahkunuid, kelle hinge hüvanguks loevad mungad palvusi ja laulavad. Televisioongi tuleb mängu. Ja televisioon läheb minema. Ei tulegi mingit avalikku fopaad või eetrisse lastavat zombide ilmumist. Televisioon on nagu mingi süžeelahendus, millega õrritati, aga mis suunas pigem ei mindud. Laibad siiski on ja nendega mängitakse (või noh, autor mängib nendega, ega siis kujutatud mungad psühhopaadid ole). 

Lugu ise on tore väike anekdoodike, igati kenasti tehtud. Miski ei tule tühjast kohast, miski ei kao tühja. Võlukunsti või loitsude (või palvete) puhul ei tarvitse füüsikaseadusi järgida – ja kui näpuga järge ajada, siis tekkinud vahetustehingud polnud ju massi jäävuse mõttes võrdsed (külmkapid versus koolnukehad). Aga see pole tekst, millelt peaks kuigi rangelt nõudma sellist teaduslikku täpsust.

Mihkel Simon Allas:
Mulle see lugu meeldis, sest oli lihtne lugeda ja oli lihtne arusaada, sest ei olnud raskeid sõnu. Se lugu töötas hästi, sest oli realistne stsenaarium.

Nora Emiilia Järv:
Ma isiklikult ei loeks seda jälle, sest seal tekstis käisid asjad liiga kiiresti ja polnud hästi aru saada, mis toimub. Seda teksti teeks veel loogilisemaks, siis kui seal räägitaks rohkem lahti, mis toimub. Nt miks see poiss/tüdruk läks kloostrisse ja miks talle ei meeldinud kloostris.