Käesolevast numbrist alustab Reaktor Osvald Soobli romaani "Üle ilmapiiri" järjejutuna avaldamist (Toimetus).

1. Viimane lahkuminek

 

Üksikud lumehelbed pudenesid okstelt läbi kuuvalguse vaiksele metsarajale. Lumevaip puude vahel oli sile ja puutumata, siin polnud kaua keegi käinud. Kolm kogu rühkisid läbi värske lume – paksudes talveriietes noormees ja külmast kühmus pikkade mustade juustega neiu, vana rääbakas talvemantel vormikale kehale heidetud. Neid saatis paks valge väheldast kasvu hobune, kelle lakk ja saba olid süsimustad nagu neiu juuksed ja metsa kohal kõrguv tähistaevas.

“Niisiis, nüüd on selge. Ufo-sid enam ei ole, mingit saladust enam ei ole, eks?“ rääkis noormees õhinal. “On lihtsalt kangaroidid ja pikad humanoidid, eksju? Ja mingised rebasnaised. Neljasõrmelised. Kõik teavad, kõikjal uudistes räägitakse. Ja sa ütlesid, et sa ei ole enam surmaohus, Mari? Seega on me sõbrad kangaroidid võitnud?“

“Tõnu, nad on hiidkärbid, mitte kangaroidid,“ lausus neiu pahuralt.

“Aga nad on nii kängurude moodi. Iseäranis see paks Mai oma laia tagumiku ja jämedate tagajalgadega, täpselt nagu mängukänguru,“ muheles Tõnu. “Ega ajakirjandus ilma asjata neid kangaroidideks ei nimeta.“

“Nad on kiskjalised. Nad on Ge hiidkärbid, kängurutega pole neil vähimatki seost,“ pomises Mari pahuralt. Ei meeldinud see sõna ei tema hiidkärpidest sõpradele ega talle endalegi. “Kõigil Ge imetajatel on neli sõrme… Ütle, Tõnu, miks me sinna läheme. Sa oleks võinud mulle mingid saapadki otsida,” kaebas neiu ebakindlalt sammudes.

“Küll sa näed… Mul ei tulnud need saapad meelde. Mõtlesin, et sul on omal.”

“Kuidas sa siis ei näinud?”

“Mul oli silmi vaid sinu silmade jaoks,” vastas noormees peatudes ja tüdrukut emmates.

“Lumivalgeke… Mari, aga Valli. Miks sa Valli seljas ei või istuda?” küsis Tõnu paksu hobust vaadates.

Hobune peatus ja vaatas inimesi, pea viltu.

“Kleit on liiga kitsas. Mul on isegi külm,” vastas Mari end judistades, “lähme edasi, mul pole enam palju aega jäänud.”

Tõnu hindas pilguga hobuse laia selga ja aimas õigesti, et kui Mari tahtnuks jalgu nii palju laiali sirutada, et Valli turi ta jalge vahele mahuks, pidanuks ta mantli ja kleidi vähemalt poole reieni üles käärima. Pakaseses märtsiöös ei olnud see mõeldav. Tõnu kahetses veidi, et ta oli oma kalleima aarde niimoodi, peaaegu toariides, siia talvisele metsateele kutsunud. Aga ta oli kärsitu. Ta pidi kindlasti täna selle ära tegema. Järgmine võimalus võis avaneda alles paljude kuude, kui mitte aastate pärast. Samas nüüd kõige selle tulnukatevahelise sõja ja ülemaailmse elevuse taustal... Mine sa tea, äkki tema plaan õnnestubki...

“Mari, kas sa näed juba kivi?”

“Näen küll. Jõge näen ka. Aga täna ei ole ujumiseks sobiv ilm.”

“Aga ta on ilus… See jõgi ja kõik. Ja tähed ja kuu.”

“On küll… Ei osand ettegi kujutada, et see nii ilus võib paista. Siit looduse keskelt ja ilma illuminaatori kristallklaasita… Kui ilus,” vastas Mari kivimürakat selja tagant kobades ja sellel istet võttes, pööramata ise pilku Kuult. Halli silma nurgast veeres pisar õhetavale põsele. Jõekalda poolt kostis nohinat ja krõmpsumist

“Valli, ära sina tule, sa võid läbi jää kukkuda,” hüüdis Mari kalda poole. Hobune kahlas lumes mööda jääpiiri edasi-tagasi nagu suur valge kaisukaru, aimas ohtu ega astunud jääle. Ta ei olnud lihtsalt paks, vaid väga paks, peaaegu niisama lai kui pikk. Kasvult rohkem suure poni kui hobuse mõõtu, aga kaalu poolest nagu veohobune.

“Armas elukas, selline võiks endalgi olla,“ muheles Tõnu hobust vaadates. Kuigi hiidkärpide aretatud loomad olid reeglina palju tüsedamad kui kõige rammusamad Maa nuumsead, ei olnud nad selles paksuses üldsegi mitte koledad: neil ei olnud rippuvaid korrapäratuid volte ega lotte, nende kumerused olid siledad ja harmoonilised nagu mõne barokiaja kunstniku maalil.

“Mul on külm,” ütles Mari tasa ja väristas õlgu. “Siin on talvel väga ilus. Kahju, et ma siin nii vähe käia saan.”

“Ma loodan… Ma loodan, et me saame hakata siin rohkem käima… Mu Lumivalgeke…” kogeles Tõnu taskus sobrades.

“Mida sa otsid?” küsis Mari uudishimulikult.

“Seda… Käes!” vastas Tõnu Mari ette põlvele laskudes ja värisevat kätt Mari poole sirutades. Noormehe peopesal paistis punane avatud karbike, selle valendavas sisemuses sätendas miski.

“Tõnu! Sa oled hull! Kuidas sa saad!” õhkas Mari kingitust vastu võttes. Karp oli punasest sametist, seal sees sätendas sõrmus kahe kalliskiviga. Mari pani sõrmuse sõrme ja imetles seda vastu kuuvalgust. Kaks teemanti, üks suurem, teine väiksem. Põimitud hõbedast usside või taimejuurte vahele.

“Mida sa ometi mõtled, kuidas sa seda ette kujutad…” sosistas Mari jahmunult.

“Sa oled ju siin. Ja elus ja terve. Ja sul pole kiire, sa ei ole enam surmasuus. Ja nüüd, kui kõik inimesed teavad, kuidas kangaroidid välja näevad ja... Miks sa ei saaks nüüd tagasi tulla?”

“Hiidkärbid,“ parandas Mari jälle. “Mul on ikkagi kiire. Lan kindlasti juba otsib mind.“

“Aga sõda on ju läbi?“

Mari osutas kivile enda kõrval.

Tõnu tõusis, kloppis püksid lumest puhtaks ja sättis end kivile istuma. „Aga mis asi see oli, mis Kanaaride lähedale kukkus?”

“Ah et te juba teate. Ei, see ei kukkunud, see maandus Aafrika rannikule. Tüürmootorite abil. Tuli manööverdamiste ajal Orkaani katuselt lahti. See oli uraani rikastusmasin, mitmesajameetrine mehaaniline antiloop. Loodan vaid, et Mai ja ta meeskonnaga on kõik korras. Jah, kui see nüüd jalule on tõusnud ja läbi Aafrika emalaeva juurde kõnnib, peate te oma uudistesaadetele hulga eetriruumi lisama.”

Tõnu vaikis pikalt, vangutas siis pead ja lausus: “Täiesti hullumeelne. Te ei saa enam kontakti vältida, te peate inimkonnaga suhtlema hakkama. Avalikult suhtlema...“

Liiga palju uudiseid korraga ja veel see sõrmus, mõtles Mari. Täiesti hull! Tahab, et ma naaseks Maale? Pärast kõiki neid aastaid Pluutol, hiidkärpide seltsis? Tõesti. Kuigi Tõnu ei teadnud sündmuste viimatistest arengutest rohkem kui Maa raadios ja televiisoris räägiti, oli tal õigus. Ge inimeste, ehk „pikkade humanoidide,“ nagu Maal nende kohta öeldi, ülemvõim Pluutol oli murtud ja kogu sealne baaside võrgustik oli langemas hiidkärpide kätte. Ja peale selle veel see eilne suur ja tähtis võit siinsamas, Maa orbiidil ja atmosfääris. Mari enesetunne oli nüüd tõesti kergem ja muretum, see tunne oli uudne ja harjumatu. Mari keerutas punast sametkarpi enda käes. Tõesti – mis nüüd edasi saab?

Ta läheb ilmselt tagasi Pluutole, Ra koopa juurde hiigelkasvuhoonesse paksude loomade järele vaatama, nende üle arvet pidama ja kõige paksemaid eraldama ja kaubalaevade peale saatma. Loomad on Marile alati meeldinud, ta ei olnud sellest tööst seni tüdinud. Võibolla oleks ka tüdinud, kui häired, evakuatsioonid ja eluohtlikud seiklused rutiini polnuks lõhkunud. Aga nüüd, kui oht likvideeritud oli? Jääda veel aastateks sinna reaktoriküttel tehiskeskkonda... Nagu vang? Mari vaatas kuud ja ohkas.

Ilm oli külm ja vaikne. Palju külmem kui Mari aastate tagant mäletas. Siin võis sadada vihma, puhuda vinge tuul, siin võis haigeks jääda. Lausa kohutavad tingimused, võrreldes kosmoselaeva sisemuse või Pluuto elukoobaste ja kasvuhoonetega. Aga Mari tahtis tagasi tulla. Tõnu ei osanud aimatagi, kui väga Mari tahtis, et see oleks võimalik.

“Mari, kas sa tahaksid minuga koos siia elama tulla?” küsis Tõnu.

“Sa ju tead, et ma tahan väga,” vastas Mari kössi tõmbudes.

“Kas sa tahad mulle naiseks tulla?”

“Jah,” vastas Mari veelgi rohkem kössi tõmbudes ja nutma hakates. “Aga sa tead ju, et ma ei saa!”

“Ära ole kindel! Mu süda ütleb, et ajad on muutumas. Ega sa arva, et jäädki Pluutole?” küsis Tõnu.

Mari suunas pilgu jälle puuvõrade ja tähtede poole ja mõtles. Kui seni oli tulevikus oodanud kas seiklemine tähelaevas või paksude loomade silitamine, sõltuvalt sellest, kas ta oli parasjagu Pluutol või tähelaevas, siis nüüd... Ta ei osanud aimata, mis ees ootas, ta vaimusilma ees laiutas tühjus. Või müür. Või hoopis nii järsk pööre, et seda, mis nurga taga ootas, ei olnud võimalik aimata. See tunne tekitas jäist õõva. Esialgu teadis ta küll üsna täpselt, et ta lendab koos emalaev Orkaaniga kaugele Argeelile ja töötab kaubašahti alluvuses, veab koos teiste kosmoselaevadega uraani ja maaki, mida Pluuto kärbitsivilisatsioon eluspüsimiseks väga vajas. Aga kahe kuu pärast oli see missioon läbi, emalaev Pluutol tagasi ja... Tõesti, mis saab edasi?

Kärbid sõid liha ja nende tööstus vajas rasva, mis asendas õli, mida Pluuto maapõues ei leidunud. Loomade paljundamisel ja nuumamisel ei paistnud lõppu tulevat. Tegelikult oli töö suures osas automatiseeritud. Mari oli mõistma hakanud, et tema osalemisel selles ei olnud pea mingit tähtsust, see töö leiti talle, et tal oleks midagi teha ja et tal igav ei hakkaks. Seni ei olnud tal igav hakanud, iga loom oli isemoodi armas, iga liik oma veidrustega, pealegi olid hiidkärbid nende geene muutnud nii, et enamik neist oskas käppade või sõrgadega asju haarata ja neil oli mõistus, neid oli kerge õpetada ja dresseerida, mõni õppis koguni rääkima. Ent viimastel aastatel oli Mari hakanud südames tajuma tühjust, siidise karva ja lopsakate kurvide patsutamisest oli hakanud talle väheks jääma, ta oli hakanud unistama. Suvest siin Tõnu vanavanemate talus. Tõnust. Tõnu puudutustest. Jälle tajus Mari, et ees ootav tulevik ei ole enam selline, nagu ta harjunud oli. Midagi oli muutunud või muutumas ja millegi pärast tekitas see hirmu. Aga Nemesise kabiinis ootas teda teine suur ja pehme sõber. Oranžikaspruun paks hirv Kai, kes oskab alati midagi rahustavat öelda ja kes tajub tulevikku.

“Ma kardan, et nad juba otsivad mind, me peame minema,” ütles Mari püsti tõustes. Nemesise soe sisemus ja seal ootavad Kai ja ta ema Liisu meelitasid ära, talvise looduse ilu kutsus jääma.

“Kas teeme jaanipäeval peo? Kerel on pulmamajas tutvused sees, ma saaks aja kinni panna ka ilma sinuta,” rääkis Tõnu Marile järele kiirustades.

“Kust sa tead, et ma selleks ajaks tagasi olen? Ja kas mind lastakse?” vastas Mari.

“Aga miks nad ei peaks sind laskma? Sellest saaks ju elu ilusaim jaanipäev. Pole enam Nõukogude Liitu ega organeid. Siin Kõrvemaal on ju täiesti rahulik, eriti, kui kaitsevägi siia polügooni teeb. Siis pannakse ala kinni ja meie maadele hakkab pääsema vaid erilubadega, siis ei pääse ka ajakirjanikud tüütama,” rääkis Tõnu lootusrikkal toonil. “Miks nad ei peaks sind laskma? Nüüd, peale seda suurt sõda siin taevas? Kõik kohad on allalastud lennukeid täis, uudistel ei ole lõppu, jälle ja jälle leiti kosmoselaeva tükid ja tulnukate laibad. Hiidkärpide poliitika lihtsalt peab nüüd muutuma!”

Mari ohkas. Ta lasi Tõnul eespool käia, et noormehe sihvakat figuuri imetleda. Alles ta oli karvane, neete täis tagiga marakratt, kes Marit liigse priskuse pärast narris. Aga need viimased kolm suve… Kõik oli muutunud, Mari oli saledamaks jäänud, Tõnu oli aru saanud, et maailma vaenamise asemel on parem seda koolis käies põhjalikumalt tundma õppida. Kevadel pidi Tõnust saama insener. Mis on Maril vastu panna? Poolelijäänud viies klass ja maavälise tähelaeva juhtimisõigus, mida tunnustavad vaid hiidkärbid? Mida sellega siin, Maal, peale hakata? Mari pidanuks kõigega otsast alustama.

Mari kadestas Tõnut.

Nad olid hiidkärpidega esmakordselt kokku puutunud peaaegu sarnastes olukordades. Hiidkärp Ra isiklik uurimisalus Lapton, endine staabilaev, ja Ge antiloobi Viki juhitud kaubalaev NA060 sattusid Maale lähenedes sabotaaži ohvriks: peaaegu üheaegselt lõhkesid mõlema kosmoselaeva pardal pommid. Juurdlus oli seniajani lõpetamata, süüdlased tabamata. Motiivgi oli segasevõitu, oletatakse vaid, et asja taga oli Ge eriteenistus ja eesmärgiks likvideerida tuntud ja andekas hiidkärbist tuumafüüsik Ra ja katkestada tema salapärased arendused. Aga milleks hävitada lisaks suvaline tühi kaubalaev ja seda juhtiv Ge antiloop… Pealegi oli nende missioongi tühine – vanaraua varastamine Maalt,

Ral õnnestus Laptoniga Kõrvemaal Tõnu vanaisa talu lähedal vanal põllul hädamaanduda, sealjuures sai ta kaaslane surma ja Ra ise vigastada. NA060 kukkus Tartu lähedal alla, Viki katapulteerus, tema päästekapsel langes Mari vanaema talu juurde. Viki ei olnud hiidkärp, vaid paks Ge antiloop. Taevast sadanud paks ja armas, rääkiv kitsetaoline olend oli noore tütarlapse jaoks nagu unistuste muinasjutusõber, nii sai Vikist Mari lemmikloom kohe pärast esimest kohtumist. Samas jälgiti Viki juhitud kosmoselaeva ja tema päästekapsli langemist Tartu sõjaväelennuväljalt hoolega ja punaarmee asus kohe otsingutele. Maril õnnestus vaid paar päeva Vikit tundma õppida…

Lapton oli aga lennanud sadu kilomeetreid allpool radarite nähtavust, vaid hilisõhtul põllu ääres kolanud poistekamp nägi tähelaeva hädamaandumist pealt. Punaarmee oli küll jälginud seda teist kummalist sissetungijat, ent kaotanud selle radaritelt ja alustanud otsinguid täiesti valest kohast, Tõnu vanaisa talust ligi saja kilomeetri kauguselt. Maaväline tähelaev seisis põllu peal mitu päeva, seda ei märgatud sombuse sügisilma tõttu ka õhust. Ra toibus Tõnu vanavanemate tagakambris ja asus Tähelaeva päästma. Õnneks ei olnud plahvatus pardal ja raske maandumine elutähtsaid süsteeme purustanud, mõnede hädavajalike kaablite vahetamisega sai Ra Laptoni taas lennuvõimeliseks.

Kui Ra läks nüüd Vikit otsima, sattus ta nõukogude jõustruktuuride varitsusele, sest Mari ema ja vanaema olid kohe peale esimest kontakti võetud luubi alla. Nii juhtus, et Ra sattus olukorda, kus ta oli sunnitud Mari päästmiseks tüdruku kaasa viima. Hiljem proovis Ra Marit maale ema ja isa juurde viia, ent kohe, kui Lapton uuesti maandus, oli ka eriüksus kohal. Mari sai tulevahetuses haavata ja rohkem ei julgenud ta vanematega kontakti otsima tulla.

Seletamatul kombel jäi aga Tõnu perekond nõukogude jõustruktuuride huviorbiidist välja, ehkki Ra käis hiljem koos oma kaasa Magiga korduvalt Tõnu perel külas, võttes külaskäikudele kaasa ka Mari ja ta Pluuto lemmikloomad. Nii läks, et Tõnu käis rahumeeli koolis edasi, nautis talveilma ja käis suvel ujumas, samas kui Mari pidi leppima Pluuto kitsaste koobaste ja hiigelkasvuhoonetega, kus oli pidevalt muutumatu soojus ja valgus, kus kunagi ei sadanud vihma ega puhunud tuul. Kuigi, kui võõras tsivilisatsioon oli omaks saanud ja seal sõbralike kärpide ja imearmsate loomade keskel ei olnud üldsegi igav ega ebamugav, oli viimaste aastate igatsus Marile sellest kuidagi tühja tunde jätnud. Tegelikult oli see ju nagu hiigelsuur vangla, see ei olnud päris õige elukeskkond, kus loomad, inimesed ja hiidkärbid end täiesti mugavalt võiks tunda. Mari aimas, et ega hiidkärbidki sellega rahul olnud, võis kindel olla, et nemadki igatsesid paremat elukohta.

Tõnu aeglustas sammu, Mari tema taga. [AR1] Eespool lumisel rajal seisis üks madal matsakas kogu. Ei, Kai ei saanud see olla, sest Kai ei viitsinud kindlasti sellise lume ja külmaga oma paksu keret kosmoselaevast välja vedada. Kogu oli küll paks, aga palju väiksem kui hirv…

“Viki! Mis küll sind siia tõi?” imestas Mari antiloopi kallistama kummardudes.

“Lan ajas sind otsima,” vastas Viki nukralt maha vaadates. “Ta juba pikemat aega hädaldab, et kus sa oled, miks sa ei vasta. Et tema tahab välja lennata. Kui sa hiljaks jääd, siis sa ei pääse enam emalaeva lastiruumi, siis pead tähelaevaga eraldi väljaspool kaasa lendama.”

Mari otsis taskust kommunikaatori välja ja uuris kellaaegu. “Aega ju veel on, ega ta ometi plaane muutnud ole?”

“Ei ole enam aega. Arvesta, et see vahemaa on ikka mitutuhat kilomeetrit ja läbi atmosfääri,” vastas Viki.

“Miks läbi atmosfääri? Paarkümmend minutit ballistilist lendu ja kohal! Või ei viitsi sa jälle arvutada?” noris Mari Viki siidist turja patsutades.

“Oh jah. Sul on ju tähelaev, aga minul kõigest lahingulennuk.”

“Proovime ta siis Nemesise lastiruumi panna? “Fuuria” on ju tilluke, ta peaks sinna ju ära mahtuma?” küsis Mari. Ta oli Vikit viimasel ajal väga vähe näinud ja lootis, et saab nüüd temaga pikemalt rääkida.

“Pole mõtet punnitada. Ma pean niikuinii Monstrumile minema, hakka siis pärast seal Orkaani lähedal veel harutama,” vastas Viki nukralt lund vaadates.

Juba oli seltskond jõudnud taluõuele, Viki “Fuuria” seisis maja ja lauda vahel. Kohmaka liigutusega haaras Viki oma kaelakotist kommunikaatori, hoidis seda sõrataoliste küüniste vahel ning vajutas nuppe, seistes ise kolmel jalal. Lahingulennuki kabiiniklaas tõusis üles.

“Aga tule ikkagi mulle lastiruumi, ma teen ülemised luugid lahti,” palus Mari ja pani käe maavälise antiloobi turjale. Viki vaatas korra Marile silma ja pööras pilgu ära. Oli liiga pime, Mari ei aimanud antiloobi tuju ega näinud tema näoilmet, aga ta tundis, et Viki on tujust ära. Ta oli juba pikemat aega olnud imelik, kohati lausa vältinud Marit. Miks?

“Viki, vaata, mis Tõnu mulle kinkis,” ütles Mari sõrmust näidates.

Viki vaatas korra Mari käe poole ja vastas: “Hiljem, kui aega saame. Argeelil.” Ning volksas nagu hüljes lennuki kokpitti. Elektriajamid undasid ja turbiinid tõstsid häält, haaratsid varjasid matsaka antiloobikeha ning klaas langes kinni. Maril jäi vaid vaadata, kuidas lennukikese sinakalt värelevad mootoridüüsid algavas lumesajus silmist kadusid.

“Noh, kas tuled toa poole kah?” küsis Tõnu. Valli rühkis juba läbi lume värava poole, kus maandunud Nemesise püstmootorid olid lume hangedesse laiali puhunud nii et ta ei pidanud oma kõhtu läbi paksu lume vedama. Tema aimas täpselt, et perenaine ei lähe enam tuppa.

“Ma ei jõua enam,” vastas Mari külmetunud käsi Tõnu krae vahele põimides.

“Minu… Paks Lumivalgeke…”

“Ei ole ju enam paks,” mossitas Mari. Nad suudlesid põgusalt, Mari lasi vana mantli Tõnu kätele libiseda ja ruttas siis Vallile järele, Nemesise paljakspuhutud rajale. Mõned korrad pead pöörates, et üle õla noormehele silma vaadata.

Lumesadu oli lakanud, tähed paistsid taas. Nemesise katus ja tiivad olid kerge lumekorra all. Ükski tuli ei põlenud, kabiinist ei paistnud valgust, tähelaev oli otsekui mahajäetud, sulandudes koos küüni ja metsaga talveöö tumesinisesse hämarusse. Valli ootas tähelaeva all ja jalutas ringi nagu valge vaim. Mari võttis kommunikaatori ja saatis kutsungi. Hele valguskiir allalaskuva rambi vahelt pimestas tüdruku pimedusega harjunud silmi ja lõi lume sätendama. Mari judistas end ja jooksis valguse ja soojuse poole.

Tähelaevas valitses rahu, rambiruumi tuled põlesid, tagantpoolt kostis avariireaktori rütmilist mõminat. Ei mingit ärevust ega ohtu, õhkutõusmisega ei olnud kiiret, ei olnud vaja põgeneda või rünnata. Kergendustundele järgnes mälestus Viki kõrvalepööravast pilgust, Marile meenus jälle see salapärane hirm ja teadmatus. Valli astus kapjade kolksudes rambile, Mari keeras nuppu ja ramp koos tüdruku ja hobusega tõusis üles. Veel kostis kaks sisisevat matsatust, kui rambi tihendid surve alla läksid ning tüdruk ja hobune olidki Maa talvisest loodusest eraldatud. Mari avas koridoriukse ja kõndis kabiini poole. Valli järgnes talle kui suur valge lumepall, tuues kasuka sees kosmoselaeva sisemusse terakese talvise Kõrvemaa värskust. Kabiinis valitses vaikus ja pimedus, vaid värvilised tulukesed värelesid armatuurlaual esiklaasi all. Mari süütas tule ja leidis põrandalt magavad hirved. Ta astus Liisust mööda Kai juurde.

Mari andis laksu vastu Kai paksu kintsu, hirv vidutas oma märgi silmi ja keeras end poolvildakalt selili nagu oranži seljaga laisk kõuts. Mida ma Kaile rääkima pidin? Kas ma oskangi midagi rääkida? Ja mis vastust ma temalt ootan? Kai teadis. Mõni uskus, mõni mitte. Ärevates olukordades hirmuseguses seisundis oskas Kai paljusid asju üsna täpselt ette ennustada. Ja keegi ei teadnud, kuidas ta seda tegi. Marile meeldis arvata, et tal on selgeltnägemise võime, ükski hiidkärp seda muidugi ei uskunud. Kuigi Ra ja mõned ta tuttavad teadlased möönsid, et hirve intuitsioon oli tõesti erakordselt hea. Aga nemad ei olnud sel suvel Kõrvemaal, kui Kai salaküti kuulist haavata sai ja Mari käte vahel suri, siis aga haihtus ja pärast täiesti elusa ja tervena vanaema õunapuude vahel Marile uuesti vastu tuli. Ei, Kai teadis, Kai aitas. Kuigi ta oli sageli viril ja pealetükkiv, oli temas salapärane sügav rahu, mis trööstis Marit raskeil hetkil.

“Ja mina mõtlesin, et sul siin kursiarvutused tehtud ja mul on vaja vaid lennata,” ütles Mari reaktoripaneeli juurde astudes ja peareaktorit käivitades. “Või sa ei oska? On siis raske peaekraanilt leida Orkaan ja lasta arvutil kurss määrata?”

“On jah raske,” vastas hirv end kõhuli keerates, “ekraan ei reageeri mu sõrale ja mul on klaviatuurilt raske käske sisestada. Kas sa saia tõid?”

“Ei,” ütles Mari pilooditooli istudes ja lülitusi tehes, “ma ei jõudnudki tuppa.”

“Kus te siis käisite?” päris Kai ennast laisalt jalule vedades ja Mari juurde pilooditoolide vahele astudes.

“Jõe ääres. Näed, nii see käib, kutsud Orkaani majaka välja, aktiveerid selle, siis lased kursi arvutada, nüüd paned autopiloodi peale,” õpetas Mari. Tähelaeva keret läbis värin, lumised oksad akna taga nihkusid paigast.

“Nüüd oleme juba lennus, telikud tuleb veel sisse tõmmata,” seletas Mari nuppe liigutades. “Nüüd on vaja järgmist korda pulti näppida alles siis, kui atmosfääri tagasi langeme.”

Värin suurenes, oksad eemaldusid, maapind kaugenes ja kaldus tähelaeva taha. Tänu väljageneraatoriteks nimetatud seadmetele, mis kontrollisid ja tasakaalustasid laevas olijatele mõjuvaid kiirendusi ja inertsjõude, ei olnud kiirendust kabiinis tunda, ehkki atmosfääri ülakihis käivituvad kosmosemootorid võisid kiirendada tähelaeva mitmekümne G-ga.

“Ma saaksin sellega hakkama küll,” ütles Kai tähti vaadates. “Mis te seal jõe ääres tegite?”

“Jalutasime. Nautisime ilusat ilma. Näe, mis Tõnu mulle kinkis.”

“Ilus,” leidis Kai sõrmust vaadates. “Kahju, et sa saia ei toonud.”

“Sind küll,” ohkas Mari hirve pead sülle võttes, “sa ka muust ei unista.”

“Kärbid ju ei oska midagi nii head teha. Nad söövad ainult liha,” kurtis hirv.

“Jah, nad on kiskjad,” ütles Mari aknast välja vaadates. Nemesis oli atmosfäärist väljunud, autopiloot seiskas mootorid. Alles jäi vaid vaikus keset ilmaruumi ja tähelaeva kabiin tüdruku ja hirvega, Linnutee ja Maa vahel hõljumine. Valli ja Liisu olid eemal unede maal.

“Aga sa saad saia. Käime seal Argeelil ära ja siis. Küpsetame. Tõnu vanaema reheahjus, mitte ei osta poest,” lausus Mari, imetledes sõrmust kristallklaasi tagant paistva Linnutee taustal.

“Kas sellel sõrmusel ja selle kinkimisel on mingi tähendus?” küsis Kai. “Mida sa öelda tahtsid? Selle saiaküpsetamise koha pealt? Reheahjus?”

“Kui noormees palub tüdrukut naiseks, siis kingib noormees tüdrukule sõrmuse. Seda nimetatakse kihluseks.”

“Sa… tahad ära minna?” küsis Kai kohkudes. Ta silmad läksid märjemaks ja hingamine muutus rahutumaks.

“Kas sa kardad?” küsis tüdruk. “Kas sa ei tahaks Maal elada? Selles roheluses ja selles valges karguses?”

Kai laskus kõhuli ja suunas silmad maha.

“Sa veel küsid! Muidugi tahan!” vastas hirv kurvalt. “Aga meid ju ei lasta, sa tead seda väga hästi!”

“Oled sa ikka kindel? Sa tajud tulevikku… Kas sa näed siis, et me ei saa?”

Kai ärevus ja hirm kohutasid Marit. Keerulistel hetkedel oli ta ikka ja alati Kailt tuge saanud, sest hirv oli alati viimases hädas õigesti ette öelnud, mida teha ja kuidas pääseda, ükskõik, kui keeruline olukord ka ei olnud. Aga nüüd lebas Kai hirmunult pilooditoolide vahel põrandal. Ei paistnud ta praegu ei šamaani ega selgeltnägija moodi välja, ta oli tavaline nuumatud Pluuto hirv, parajas kaalus, et tapale saata. Mari tundis taas tõusvat kõhedust. Kas see juhtum salakütiga oli ikka ilmsi või oli ta seda unes näinud? See juhtus ju aastaid tagasi. Ega olnud võimalik...

“Sa kardad midagi.”

Hirv hingas nüüd rahulikumalt ja lebas endiselt, pilk tühjuses tähelaeva juhtimispuldi all.

“Jah, ma kardan,” vastas Kai peale pausi.

“Mida? Kas sa näed tulevikku ette? Aimad midagi ette? Kas mul on lootust Maale tagasi saada?”

“Ma tunnen end kaitsetuna. Ma ei aima praegu midagi ette! Midagi suurt! See on hirmus!”

“Kas hiidkärbid saadavad midagi kohutavat korda? Kas sõda gelastega jätkub?” päris Mari.

“Ei tea! Nüüd nägemus katkes… Ja pilt ei ole enam endine. Ei, kärbid on siin süütud pisikesed putukad, nemad ei muuda midagi! See suur...”

“Kas ma oleks pidanud Tõnule “Ei” ütlema või?”

“Sellel on veel vähem kaalu. Aga ma kardan, Mari!”

Ehk et Kaigi tundis sama õõva, mida Mari viimasel ajal tundnud oli. Oskas selle kohta küll rohkem rääkida, aga sellest jutust ei olnud abi. Mari proovis teha seda, mida ta alati rasketel hetkedel teinud oli – ta haaras poole Kai siidisest lopsakast kaelast koos peaga endale uuesti sülle ja silitas siidist ja pehmet põske. See oli märg.

“Midagi suurt on ilmunud. Ma ei tea. Ma ei julge...” halises hirv, tõusis koera moodi istuli ja toetas õla Mari külje vastu. Hirve pealagi libises Mari sülest üles rinnale ja nina tõusis põse ligi. Nüüd Mari kuulis tema rahutut hingamist, ta libistas käe üle hirve ümariku turja ja silitas ta pehmet rinnaesist. Lihased rasvapolstri all tõmblesid ja süda peksles. Mari pettumuseks ei olnud Kaist abi, nagu tal ei olekski müstilist võimet tulevikku tajuda. Aga ometi tundis Mari, kuidas pinge lahtus tasapisi ja ta rahunes. Ta kaenlas oli pehme kaisuloom, suur, habras ja väeti. Ta ei olnud selle hirmutava teadmatuse vastas üksinda. Pehme, märg ja karvane põsk käis vastu Mari palet ja suur lopsakas kõrv libises juuste sees. Mari sirutas käed ümber hirve kaela ning kallistas teda kaua ja kõvasti. Nüüd tundis Mari, nagu ta ripuks selle tundmatu Miski kohal ja ta hoidis turvaliselt kinni millestki helgest ja soojast. Kaist oli siiski abi. Kaist oli alati rasketel hetkedel abi.

Nemesis oli trajektoori haripunkti selja taha jätnud ja langes tagasi Maa poole, kuskil seal ööpimeduses olid Vahemeri ja Aafrika rannik. Peatselt tuli hakata pidurdama ja tähelaeva käsitsi juhtima.

“Aga mis me teeme nüüd?” sosistas Mari.

“Ei tea. Vaatame, mis saab.”

“Aga pulmad? Tõnu lubas asja uurida, ma ei olnud vastu.”

Kai ohkas nukralt.

“Ega Lan mind maha ikka löö, kui küsin,” arvas Mari.

“Sa pead olema ettevaatlik, hoolega valima hetke, millal sellest rääkida. Pealegi pidid varsti naasma suured sõjalaevad Andromeeda uurimisretkelt, siis jääb Lan Orkaani kapteniks, laevastikku hakkab juhatama admiral. Nii nad ju rääkisid ennist Orkaani peal.”

“Admiral pidi tore kutt olema. Ra rääkis. Palju mõistlikum kui Lan,” meenutas Mari jutuajamisi.

“Me pole kumbki admirali kunagi näinud. Admiral ei tea ilmselt viimase 15 aasta sündmustest mitte kui midagi. Ei oska ettegi kujutada, mis saama hakkab,” lausus Kai tähti vaadates. “Aga sõjaolukord paistab lõppevat. Hea seegi.“

“Üks asi tuli veel meelde. Ja sellest ei julge ma kellelegi teisele praegu rääkida, kui sulle. Kes on Viki?”

“Ge antiloop ju, mis siis?” imestas Kai Marile otsa vaadates.

“Ma olen näinud teisi Ge antiloope, nad pole päris sellised, kuidagi nagu õrnemad…”

“Viki on ju vana ja ta liigub rohkem, seepärast on ta ka tugevam ja jämedamate jalgadega – vaata Vallit ja võrdle teiste hobustega, Vallil on samuti jalad palju tugevamad,” seletas Kai.

“Aga millised on Ge antiloobi hambad? Ta on ju samamoodi mäletseja nagu teie, maa hirved?” päris Mari edasi.

“Peaaegu samasugused, ees on lõikehambad ja taga põses mälumishambad, vahe on ainult selles, et neil on esihambad mõlemal lõual, meil, maa mäletsejatel, ainult alumisel lõual.”

“Oled sa kindel? Oled sa Viki suhu vaadanud?”

“Ei ole nii hoolega, miks ma peaks talle suhu vahtima?” imestas Kai.

“Tal ei ole nii, et on lõikehambad ja kaugemal eraldi närimishambad. Tal on hammasterida katkematu nagu kiskjatel.”

“Ju siis ongi neil Ge rohusööjatel hambad sellised. Miks see sulle niiväga korda läheb?” küsis Kai hämmeldunult.

“Seepärast, et Vikil on selles hammastereas neli tühja kohta. Seal, kus kiskjatel on kihvad.”

“No ja mis siis?” naeris Kai, “Küsi siis ometi ta enda käest!”

“Küsisin. Ta ei vastanud. Ja sellest ajast Viki väldib mind,” ütles Mari juhist haarates ja pidurdusmootoreid käivitades. Atmosfääri esimesed tihedamad kihid hakkasid tähelaeva raputama.

“Miks sa arvad, et ta sind väldib?”

“Kas sa nägid, et ta käis meid otsimas?”

“Ei näinud, raadioeetrist vaid kuulsin, kuidas Lan teda käsutas, et ta su üles otsiks. Ma keerasin raadio kinni ja heitsin pikali,” vastas Kai kõhuli heites.

“Ta käis Tõnu vanemate talu juures, me saime kokku. Ütlesin talle küll, et pangu “Fuuria” lastiruumi ja põrutame ballistilisel trajektooril, et saame kiiremini. Tema ajas vastu ei, tema ei taha, tüütu ja mis. Nüüd pressib ta ennast seal all läbi atmosfääri,” seletas Mari.

“Kust sa tead. Äkki talle meeldib lennata ja Maa ilu nautida…”

“Ööpimeduses?”

Kai ohkas.

“Ära muretse, Mari. Tal võivad ka täiesti isiklikud põhjused olla, äkki tahab ta lihtsalt üksi olla. Äkki on Lan teda jälle kiusanud, tead ju isegi. Ta on ju kõigest antiloop,” pakkus Kai.

“Siis ta oleks just siin ja tahaks, et ma silitaks teda. Tead ju, kuidas see teda lohutab…” vastas Mari.

“Lohutab kindlasti. Ja kuidas veel. Sa ei kujuta tegelikult ettegi, kuidas ühele väetile loomale meeldib see, kui keegi teda silitab ja temast hoolib,” nõustus Kai end Marile lähemale pressides. “Ja sina aga uurid tema hambaid ega silita teda.”

“No nii see nüüd ka pole käinud!” turtsatas Mari hirve kõrva tagant sügades. “Aga ma tunnen, et midagi on Vikiga korrast ära. Ta kardab midagi. Varjab midagi.”

“Kai tunneks seda samuti,” kostis selja tagant mahe hääl. Rappumine oli Liisu üles äratanud.

“Ära muretse, ei ole tal häda midagi, küll ta saab jälle sinu juures olla, puhata ja end kammida ja silitada lasta, kui Argeelilt tagasi tuleme,” ütles Kai leebelt. “Siis on kõik jälle korras.“

“Ikkagi, ta on hirmul. Ja varjab midagi,” jäi Mari enesele kindlaks. “Ja kus ta nüüd siis on?” küsis Mari, tõstis käe Kai kõrvataguselt ära, lülitas sfääriradarid sisse ning valis transponderkoode.

“Päris hästi on edenenud… Miks ta küll sealt tuleb?” jätkas Mari, kui oli Viki “Fuuria” radariekraanilt üles leidnud.

“Kust ta siis tuleb?” küsis Kai.

“Kuskilt Ukraina või Moskva suunalt, ta on kõvasti itta kaldunud. Hea vähemalt, et ta ikka Orkaani suunas tuleb.”

Kai vangutas pead.

Nemesise kiirus oli langenud, ta ei rappunud enam ja lendas rahulikult mõnekümne kilomeetri kõrgusel. Distants Orkaani raadiomajakani oli juba alla tuhande kilomeetri. Natuke veel, mõtles Mari tähelaeva juhist pigistades. Kuu valgustatud pilvevined välgatasid tähelaeva kohal, allpool paistis üksikuid tulukesi. Või oli see silmapete, kas siin mitte ei peaks juba kõrb olema? Ei veel, üks tulede külv paistis selgemini, see pidi mingi väiksem linn või küla olema. Marit huvitas rohkem silmapiir, ta vaatas vaheldumisi radarit ja aknast välja, lootuses märgata pooleteisekilomeetrist emalaeva. Lennuprillid, mille klaaside sisepindadele kuvatud radarinäit võimaldanuks pidevalt kõigi Pluuto kosmoselaevade asukohti jälgida, olid kambüüsi ununenud.

 

2. Ajasamm

 

Kakssada meetrit kõrge masinantiloop Monstrum seadis samme üle Aafrika maastiku Sahhaara kõrbe ja emalaev Orkaani suunas. Masina ümber öötaevas sõelus helikoptereid ja sõjalennukeid.

“AKT Orkaan, kapten Lan. Mai, kas sa saad ikka selle peletisega hakkama? Ma pole ikka veel Vikit kätte saanud!” kõlas raadioeetris.

Monstrumi hämaras kabiinis tõmbas helendavate ekraanide ees kange must trullakas hiidkärp Mai. Tema siidine usjas käpp haaras mikrofoni.

“Ega see kerge ei ole, niimoodi saja pealt otsida kohti, kuhu järgmised sammud astuda. Õnneks ei ole siin asustus eriti tihe. Loodetavasti ma pole veel õnnetusi põhjustanud,“ kandis Mai ette. “Savannid juba paistavad, seal mõtlen tempot tõsta. Aga tegelikult peaks hoopistükkis peatuma. Azon sai vigastada ja meil on proviant otsakorral. Selle tüürmootorid ei ole mõeldud gravitatsiooni trotsima ja ettevalmistamata pinnale maandumist juhtima. Me tõmbasime piirikud maha ja kaks tagumist mootorit lasime veel laiali. Ime, et me üldse elus oleme. Vikit oleks hädasti vaja sensoriruumi, siis oleks täiesti teine minek. Aga tagumine vasak jalg ei tule järgi, mitmed andurid on punase peal. Ma ei saa galopi peale minna. Aga saada tähelaev välja, ma proovin ülemised luugid lahti saada.“

“Ei ole aega, kui me õige lähtehetke maha molutame, peame veel terve ööpäeva siin maalastele etendust andma. Emalaev on raske masin ja kokkuhoid on oluline. Küsimus on mitmekümne tähelaeva normi jagu tõukeaine raiskamises,“ prigises krapp Mai ees puldil. Emakärp heitis mikrofoni käest, ohkas ja lisas kiirust. Kabiin lonkava hiigelmasina kolbakonstruktsioonide keskel kõikus hirmuäratavalt, selle väljageneraatorid ei suutnud tõrkuva tagajala põhjustatud ebastabiilsust tasandada. Vähemalt paistsid tasakaaluandurid korras olevat... Oleks siis mõnigi mehaanik pardal olnud... Ei, mitte mingil juhul, nad oleks kindlasti surma saanud, kui oleksid maandumise ajal kuskil puusamasinate või reaktori piirkonnas viibinud. Arvestades sellega, mis Azoniga juhtus, kui ta piirikute juurest põgenedes turja varustusšahti juurde oli jõudnud...

Adrenaliin ja ärevus olid lahtunud, hirm samamoodi, Mai vurrud tõusid üheskoos rahuloleva naeratusega. Ta oli võimatuga hakkama saanud. Kahekesi siin suures uraanirikastusagregaadis, mille meeskonda kuulus töörežiimi ajal ligemale sada kärpi. Tal oli läinud korda maanduda. Kasutades selleks abituid tüürmootoreid, mis olid mõeldud Monstrumi manööverdamiseks avakosmoses. Oli vaid kaks võimalust: kas kukkuda koos mitmesajameetrise masinaga surnuks või sooritada see võimatu. Põhjust rahulolemiseks oli küllaga, vaatamata Ge laevastiku jõulisele rünnakule oli Mai elus ja tähtis uraanirikastusmasin peaaegu terve ja töökorras. Ja Orkaan ei olnud enam kaugel.

Samal ajal oli emalaeva kaptenisillas sagimist, hulk hiidkärpe ruttas aparaatide ja juhtimispultide vahel ringi nagu kari pooleteisemeetriseid rotte.

Kapten Lan istus peaarvuti taga, võttis ühe mikrofoni ja käsutas: “Valmistuda tõukereaktori käivituseks!” Võttis järgmise mikrofoni ja hüüdis sellesse “Rühm 24, ajage inimesed laeva alt ja Monstrumi teelt ära!”

Krapist kostis pinisev hääl: “Aru saadud, tõukereaktor valmis!”

Lan kõõritas üle õla juhtimissaali poole ja hüüdis: “Kas ikka veel pole keegi Mari ja Vikiga sidet saanud?”

“Nemesis seisab Eestis, raadio on sees, aga keegi ei vasta,” teatas üks sideoperaatoritest, “Mari ei võta ka kommunikaatorit.”

“Kui nii edasi läheb, magame me hetke maha ja peame veel ööpäeva ootama. Kas nad tõesti sellest siis aru ei saa,” kirus Lan.

“Rahu, kapten,” teatas üks hiidkärp pearadari eest rõõmsalt, “Nemesis liigub, tõuseb järsult atmosfäärist välja, Viki “Fuuria” on ka liikvel.”

“Aga kuhu see Nemesis liigub?” nõudis Lan ekraani poole kummardudes.

“Paistab, et kavatseb ballistiliselt siia tulla, “Fuuria” kaldub aga ida poole.”

“See antiloop sõidab jälle käsitsi, öelge talle paksule, et ta rohkem radarit vaataks, mida ta vonkleb niimoodi! Aga NA127? Öelge neile ka, et nad eluga teeksid!” käsutas Lan, koon krimpsus, sügavamale istmesse tõmbudes.

 

Mari jälgis kõrgust ja radarinäite. Lisaks emalaevale oli ekraanile ilmunud ka Monstrumi transponder.

“AKT3717 Nemesis, vastake!” kostis raadiokõlarist.

“Mari kuuleb,” vastas Mari.

“Kus sa kolasid, me tahtsime juba tükk aega tagasi välja lennata,” kostis Lani üleolev-noriv hääl.

“Eks ma kodumail käisin. Miks sa patrullsalga välja saatsid, kui sa tüki aja eest välja pidid lendama? Miks tähelaevad alles laiali on? Näe, NA127 eemaldub üldse kuhugi India ookeani suunas, Viki on ka kaugel tagapool,” vastas Mari radariekraanil täppe lugedes.

“Pole sinu asi, maandud pealastiruumi Laptoni kõrvale, seal vaatame edasi, mis saab,” kostis veidi leebemal toonil.

“Nii sa küll oma tahtmisi ei saa,” sosistas Kai.

“Mõtlesin, et kui olen piisavalt ebameeldiv, ajab ta mu niisama minema.” Mari muigas.[AR2] 

“Siis sa peaksid kordades ebameeldivam olema. Pealegi lõikab ta ebameeldivatel lihtsalt kõri läbi,” lausus Kai.

“Ma pole selleks enam piisavalt paks.”

“Aga piisavalt ülbe.”

Mari muheles ja avastas ootamatult, et Orkaani majakas radariekraanil oli tublisti allapoole horisonti vajunud.

“Juba kohal, lenda veel üle kah,” turtsatas Mari kiirelt laskumisele minnes. Peatselt märkas ta ka emalaeva pardatulesid ja pealastiruumi avatud luukide vahelt paistvat valgust. Tähelaevad seisid reas, paar hiidkärpi jooksid nagu rotid tühjalt maandumiskohalt minema. Seina ääres platvormil istus salk hiidkärpe, tähelaev Laptoni külje all paistis liikumist. Mari käivitas püstmootorid, pidurdas kiiruse päris maha ja laskus läbi avatud lastiruumiluukide ning hakkas Nemesist Laptoni kõrvale manööverdama.

“Niimoodi ilma täppisradarita… Kas sa vaatasid ikka, kus sildkraana seisab?” muretses Kai, vaadates kabiini akna tagant möödavilgatavaid valgusteid. Ta võpatas, kui üks seinatala päris ligidalt möödus.

“See ei ole ju ristleja, see on tähelaev,” vastas Mari ja tõstis käed õrnalt juhistelt.

“Juba maas? Ma ei tundnudki!” imestas Kai, kui Mari nõtkete liigutustega mootorite ja peareaktori lülitid nulli vajutas.

“Kas peab siis maandumist alati tundma?” vastas Mari turvarihmu laiali heites, toolilt tõustes ja kahe hirve vahelt koridori rutates. Valli ärkas, tõusis jalule ning ruttas kapjade kolinal ja laka lehvides tüdrukule järele. Kai vaatas nukralt teise piloodi istet, mille seljatugi oli pikali keeratud, et moodustunud asemest ka hirv tähelaeva juhtimisega hakkama saaks. Juhised olid jäänud hooletult juhuslikku asendisse. Kai ei olnud kunagi suutnud Nemesist nii sujuvalt maandada.

“Kuhu tal ometi nii kiire on?” küsis Liisu. Koridori poolt kostis juba rambi mootorite undamist. Kai ohkas jälle.

Orkaani lastiruumi põrandale oli liiva tuisanud, Mari paljaid sääri ja käsivarsi silitas soe ja kuiv tuuleke. Valli jooksis kohmakate paarishüpetega korra seinani ja tagasi, peatus Mari ees ja vaatas tüdrukule säravsilmi otsa.

Laptoni juures põrandal olid erineva suuruse ja kujuga kastid, nende juures askeldas Ra. Mari hiilis hiidkärbi selja taha ja küsis: “Millega tegeleme?”

“Ajalooga,” vastas Ra kõigutamatult nokitsedes.

“Sind ei saa ka kunagi ehmatada,” ütles Mari pahuralt.

“Ma ei saa ometi neid pooljuhte maha pillata, tead isegi, kui raske on neid laost välja nuiata,” vastas Ra.

“Sõjaaeg ja sina tegeled teadusega, ümberringi plahvatavad plasmalaengud,” noris Mari pilku üle lastiruumi luukide libistades.

“Sa ka nagu Lan juba,“ turtsatas Ra konteineri vastu nõjatudes. “Tulebki teadusega tegeleda. Muuseas, me oleme jõudnud kontseptsiooni täismõõdus katseteni. Kui Argeeli orbiidile jõuame, siis sa alles näed ajalugu. Pärast seda ei ole hüperruumireisid enam endised. Lan on muide väga huvitatud nendest läbimurretest. Sedand küll, et kui siin sellist korralagedust ei oleks, oleks need läbimurded juba ammu käes ja rakendatud. Mis teha, sõjaaeg jah.“

Laptoni trepi poolt kostis põntsuvaid samme, sealt lähenes armas ümarik süsimust hiidkärp Mag, Ra abikaasa. Kõksuvad sammud Nemesise poolt andsid märku Kai ja Liisu lähenemisest.

“Kuidas me selle kolaga sinna laborisse Lea juurde saame? Peab ikka veduri ja platvormiga minema.” Ra vaatas seina poole, seal seisis vedur ja terve rivi emalaeva sisetranspordi platvormvaguneid.

“Kas tassime peale?” küsis Mag.

“Tassime jah,” vastas Ra üht kasti võttes.

“Mis see on? Rotipuur?” imestas Mari teist kasti uurides.

“Rotipuur jah. Sa võid ta välja võtta, ta on sõbralik,” ütles Mag. Mari avas puuri luugi ja lasi roti enda õlale. Tillukesed küüned ja vurrud tegid kõdi, korra tundis Mari värisevat ninakest oma kõrva vastas. Tore oli vahelduseks katsuda ka mõnd tillukest ja habrast kodulooma.

“Milles see ajalugu seisneb?” päris Mari kärpide käest.

“Keeruline seletada,” vastas Mag end sirutades, “kõrged nõrkvoolusagedused. Ühe Ge loomaliigi närviahelad. Selle avastas Lea, kui ta uuris, mis põhjustab selle looma fenomenaalselt kiiret reaktsiooni. See loom tajub tulevikku. Nüüd oleme selle välja arvestanud ja dokumenteerinud, oleme ahelaid imiteerinud ja katsetanud ja...“ Mag muutus tõsiseks. “Oleme koos Raga saavutanud ajanihke. Oleme pannud juhuslikke asju mitu sentimeetrit ajas ette…”

“Sentimeetrit?”

“Noh jah, praegu väga lühikeste ajahetkede kaupa, kus katsetatav ese nihkub sinna, kus ta peaks olema selle ajahetke pärast, arvestades kosmoselaeva ja labori ja selle eseme liikumist ruumis. Tõestasime ka ära, et selle põhjuseks on ajahüpe. Nüüd on meil kavas panna laborisse püsti seade, mis liigutab asju juba sekundite kaupa, proovime aparaati, mis viib roti mitu sekundit ajas ette ja toob tagasi. Ja uurime, kuidas see mõjub elusorganismile,” seletas Mag.

Mari kuulas ja imestas, võttis samuti ühe kasti ja viis platvormile.

“See puur, õigemini kapsel, on nagu väike kosmoselaev. Lea laboris programmeerime ja mõõdame seda juba väga täpselt, kavatseme terve hulga arvutusi kinnitada ja tõestada. Kui kõik töötab õigesti ja kogu senine kolossaalne arvutustöö osutub täpseks ja kinnitab teooriaid, vaat siis! Ehitamisel on ka selline aparatuur, mis hõlmab juba tervet Laptonit. Kui katsetus rotiga õnnestub ja rotiga midagi ei juhtu, siis… Selles see ajalugu seisnebki, meile teadaolevais tsivilisatsioonides pole veel midagi sellist saavutatud. Noh see ajahüpe iseenesest, noh… Hüperruumireisid saaks palju lühemaks, sest saabumispunkti saaks selle seadme kaasabil palju täpsemalt määratleda ja… Oh, ma ei oska veel hoomatagi, kus ja kuidas seda lahendust veel kasutada saab, igatahes avardaks see paljutki, kasutusvõimalused on laialdased. Kui katsed õnnestuvad ja arvutused tõeseks osutuvad,” tutvustas Ra oma saavutusi ja võttis rotipuuri.

Mari tõstis järgmise kasti platvormile, istus ise kõrvale ja vajus mõttesse. Ajamasin? Mari üritas mõelda, et mida kõike ajamasinaga ette annaks võtta, aga loobus, kuna võimalusi paistis tõesti rohkem kui piisku meres. See oli nagu värav uude maailma. Mari tundis jälle seletamatut hirmu ja paanikat ja vaatas Nemesise poole. Liisu vaatas trööstival ilmel oma paksu tütart, Kai seisis lohakalt, pilk maas ja kõrvad längus. See oli hirmunud Kai poos. Kui katsed õnnestuvad ja arvutused tõeseks osutuvad. Katsed õnnestuvad ja arvutused osutuvad tõeseks, ütles Kai poos Marile. Rott tüdruku õlal nuhutas jälle kõrva. Habras. Hingab rahutult, väristab vurre. Peaaegu samamoodi, nagu Kai, kui ta tunnikese eest tähelaevas Mari külje vastu lähedust otsima liibus. Aga rotti ei julgenud Mari kallistada.

Valli tormas võdisedes-müdisedes Nemesise juurest Mari ette ja heitis lõõtsutades maha.

“Noh, saad jälle liikmeid sirutada, mis? Tahad kaalust maha võtta. Väga tubli. Aga see ei taha õnnestuda, kui sa sellest nuumajogurtist hoiduda ei suuda. Vaata, mina olen sellest täielikult loobunud ja näed nüüd,“ rääkis Mari ja sakutas enda punast kleiti, mis talle suureks oli jäänud. Valli vaatas korraks Nemesise poole ja vangutas pead. Nojah, juurviljad ja kapsad olid jälle otsas. Seegi oli edasiminek, et tähelaeva proviandis lõppesid enne need, mitte see roosakas sünteetiline jogurt, mis oli sõltuvusttekitavalt maitsev ja peaaegu kadudeta sööja kere ümber rasvapolstriks vormus ja millega kärbid oma loomi nuumasid. Kahjuks oli see ka palju kergemini kättesaadav kui korralik söök, roosa jogurti kanistrid võis siinsamas, korrus allpool laudas täis lasta ja keegi ei virisenud, aga kapsaid-kaalikaid pidi kärutama kaugelt sööklast ja kokad ei lubanud neid iga kord nii palju võtta. Kuigi Pluuto tõugu hobune oli aretatud suurt kaalu trotsima, tema geene oli vastavalt modifitseeritud nii, et süda, lihaskond ja luustik vastu pidasid, pani Valli ülekaal Mari muretsema. Oli üks koht, kus õiget taimetoitu oli külluses, kus nuumajogurtit ei leidnud tilkagi. Mari vaatas Tõnu kingitud sõrmust.

Ra tõstis järjekordse kasti paika, sirutas kaela, vaatas sädelust ja küsis: “Mis sõrmus see on?“

Mari võpatas. Rott nuusutas jälle kõrva. “Tõnu kinkis… Palus mu kätt,“ kokutas tüdruk.

“Või nii,” imestas Ra. “Et siis kohe nii kaugel. Maa inimesed vist abielluvad peale sellist kingitust?”

“Väga tahaks,” sosistas Mari. Kai ja Liisu vaatasid teineteisele otsa.

“Noo jah,” laiutas Ra käppasid. “Ei usu! Kuidas see võimalik peaks olema?“

“Ei tea. Aga võiks nagu olla. Pilt on üleeilsest täiesti teine. Kärpide ja inimeste vahel. Lanil on ilmselt ka kontaktid juba. Kuidas ta muidu hätta sattunud meeskondi päästis,” arutles Mari.

“Jah. Elame uues ajastus,“ nentis Ra. “Midagi pole teha, maalaste jaoks on salapäraste tulnukate müsteerium selja taga, nüüd saabub kontakt. Õnneks pole aga mina see, kes seda segadust nüüd klaarima peab hakkama.” Ra sirutas end, vaatas kaste ja konteinereid ning jätkas: “Õnneks tuleb varsti admiral tagasi ja laevastikus saab kõik korda. Ja me ei pea enam sõdima. Tore, mis siin ikka kosta!“

“Kui armas see oleks, kui te abiellute,” sosistas Mag väikseid nõtkeid käppi põimides ja rinna vastu surudes.

“Niisiis, kõik on platvormil, maha midagi pole jäänud? Hakkame Lea juurde minema. Kas tuled kaasa?” kutsus Ra veduri poole minnes. Mag ronis juba juhiistmele.

“Muidugi tulen kaasa… Ma tahan neid Lea rebasetüdrukuid näha,” rõõmustas Mari. Talle meenusid hiidkärpide jutud salapärastest rebasetüdrukutest, kelle geenid oli Lea uurimismeeskond ise kokku kirjutanud ja katseklaasis kasvama pannud ja kes nüüdseks olla päris suurteks kasvanud.

“Ei tule kaasa, Mari tuleb hoopis kaptenisilda,” kõlas koridori poolt läheneva kapten Lani selge hääl.

“Oh, see rott…” lausus Mari pettunult ja andis roti Ra kätte. Rebasetüdrukuid seekord ei näe, aga ehk saab Lanile rääkida Tõnust ja sõrmusest? Mari tuju tõusis taas.

“Jääb siis nii, nagu ütlesin,” teatas Ra Lanile, “jälgige vasakut sektorit, objekt peab kaaluma neliteist kilogrammi, sisaldab nioobiumakusid, rotti ja teemandiiti… Ah, mis ma seletan, kui me oleme valmis, tulevad täpsed andmed ka kaptenisilda ja radaripunkti.”

“Jah, ma jõudsin projekti sisuga tutvuda enne, kui gelased ründasid,“ rääkis Lan lõuga sügades, “Muljetavaldav jah, see oleks tõesti vägev, kui see kõik ka päriselt välja tuleb nii, nagu dokumentides kirjas. Kui see vaid nii palju Lea meeskonna aega ei raiskaks, tal on üks tähtsam kiireloomuline ülesanne käppadel.“

“Minu ajamanipulatsiooni võrrandid, nõrkvooluskeemid ja lahendused on muide tema projektist hargnenud, meie katsetuste vastused aitavad ka teda edasi. Nii et me ei saa öelda, et me kuidagi tema aega raiskame,“ rääkis Ra noogutades.

Lan laotas käpad seljale, vaatas ringi ja ütles: “Kui tore, et ikka selline meeskond meil on. Mida on Gel vastu panna?“

Kai vaatas korra seltskonna poole ja rääkis midagi Liisuga. Ta nägi endiselt rusutud välja. Mari ruttas ta juurde ja kallistas teda, tundis jälle märga karva enda palge vastas. Kai ei öelnud midagi, heitis tähelaeva teliku kõrvale maha.

Kui Mari vaguni juurde tagasi jõudis, ütles Lan: “Mul on sulle üks ülesanne. Nagu sa mäletad, seisab sinu Pingviin siiamaani kaptenisilla maandumisšahtis. Šaht on vaja aga lagedaks teha. Ja Monstrumi peasse on vaja provianti viia. Tule kaasa.”

Monstrumi peasse! Mari saab jälle Vikiga kokku! Mari tuju tõusis mitu pügalat, ta seadis ennast kapteni kõrvale käima. Mari ja Lan suundusid koridori poole, vedur koos platvormiga suundus aga teise, laiemasse koridori. Kai ruttas kohmakal sammul rongile järele. Valli ja Liisu vaatasid hetke nõutult ringi, siis jalutas Liisu tagasi Nemesise juurde, Valli jooksis aga Marile järele ja jutiga mööda. Ta teadis, kuhu oli minek.

Lan vaatas hobuse taguotsa, mis emalaeva koridoris veel eriti suur paistis ja küsis: “Kas sa teda välja ei taha vahetada?”

“Mis mõttes? Kuidas ometi?” küsis Mari jahmunult.

“Noh ta läheb sul juba nii vormist ära. Samas lautades on hulgi saledaid noorhobuseid. Need hobused ei ole aretatud aastaid elama, nende ainevahetus on kohandatud nii, et nad aastakesega tapakaalu saavutaks. Kui neid pidada aastaid, siis nad lihtsalt rasvuvad surnuks.”

“Välja vahetada?! Pole mõttessegi tulnud! Kuidas ometi?! Et ma lihtsalt annan Valli tapamajja Ktonile veristada ja lähen toon omale uue hobuse?” imestas Mari.

“Ta on sul juba nii rasvas, et ta liigesed võivad hakata järgi andma. Ta ei pea niimoodi kaua vastu. Usu mind, lautades on palju toredaid hobuseid,” seletas Lan.

“Aga ükski neist ei ole minu Valli ega ka saa selleks. Vallisid on ainult üks ja kui teda enam pole, siis ei ole teda enam kunagi. Ma ei taha sellest mõeldagi,” vastas Mari maha vaadates.

“Saa siis nüüd teist, Maa inimestest, aru. Üksteist tapate hullemini kui kiskjad, samas mingi pekine hobune on nii püha ja puutumatu, et kannaksite või kätel, toidate, kasite, koristate. Mis siis, et temast mitte mingit kasu ei ole,” laiutas Lan käppi. “Ainult liha ja rasv. See primitiivne põllumajandus seal sinu peika sugulaste juures on kah nagu naljategu, roomikrobot ja paar kassettreaktorit ja teil oleks aastateks traktor olemas, poleks vaja paksu hobusega mängida.”

“Aga Valli tahab seda teha... Mina ei saa jälle teist, kiskjatest, aru. Võtate omale lemmiklooma, silitate, kallistate ja mängite, tema usaldab ja armastab teid vastu. Ja siis ühel päeval avastate, et ta on piisavalt paks ja tapate ta! See on ju julm!” ütles Mari nukralt.

“Aga loomulik,“ vastas Lan, vangutas pead ja jätkas: “Aga mis sa teed, kui tal ühel hetkel mõni liiges, kõhr või kõõlus järele annab? On ühel hetkel sirakil maas ja ei liigu enam kuhugi? Siin laevas ei tehta temaga midagi muud, kui vaid et kõri maha ja platvormil tapamaja konveierile. Kõik. Mõtle sellele.”

“Olen mõelnud. Olen unistanud. Ma tean, mis ta kaalumuresid leevendab,” vastas Mari, vehkides sõrmusega Lani nina ees. “Kui palju on kosmoselaevas liikumisruumi ja kui palju on Maal liikumisruumi? Kuidas lisab kaalu see roosa jogurt ja kui tervislik oleks talle tavaline hein, see õige hobuste söök?”

“See jogurt just kaalu lisamiseks välja ongi töötatud... Mida? Ei-noh, sa oled ikka õige uljalt ette võtnud. Lausa kihlunud salaja!” imestas Lan. Tema teadis hästi, mida selline kingitud sõrmus tähendab. “Kas sa tõsimeeli loodad Maale tagasi minna?”

“Aga miks ka mitte? Ära sa ütle, et sul maalastega kontakte ei ole. Kuidas muidu rusude ja hädaliste järel käia. Kärpide poliitika peab muutuma. Minu Maale kolimine on selle kõige taustal nüüd tühiasi, millega te silmitsi olete.“

Lanile meenusid taas lennukirusud ja langenud ning ta ohkas sügavalt ja rääkis: “Kas sa kujutad ette, kui keeruline see kõik on? Me oleme tõesti uskumatusse jamasse sattunud. Loomulikult tuleb see ära klaarida. Ei tea kohe üldse, mis edasi saab. Meie lendame edasi Argeelile, Pluutolt on saabumas abilaevastik ja hävitajate kate langenuid ja rususid otsima. Siis naaseb admiral, kes laevastikku juhatama hakkab, sina lähed koos Teaduslaboriga tema alluvusse. Tema otsustab, mida sinuga pihta hakata. Samas tuleb möönda, et ega su õnn nii võimatu ole kah. Siin sa oled rohkem tüliks kui abiks oma teistsuguse menüü, psüühika ja kaisuloomadega... Sinu liigiga tuleb suhtlema hakata. Vähemalt on läbi sinu ja Tõnu ja ta sugulaste meil üsna hea ettekujutus Maa inimese olemusest. Aga mina seda ei tea, kuidas see käima hakkab, minul on järgmine missioon ees.”

Mari vaatas kaptenit, kes kõndis ta kõrval, käpad seljal, nagu ta alati harjunud oli. Tavaliselt oli Lan erksam ja rõõmsam, imelik oli teda sellisena vaadata pärast edukat lahingut, lausa peale sõja lõppu. Ta ei paistnud selle üle üldse rõõmustavat.

“Kas midagi on valesti?” muretses Mari.

“Ise just rääkisid, mis on valesti. Üks korralik edukas lahing on mitu korda etem kui pikk vindumine, diplomaatia ja läbirääkimised. No murdsime lõpuks Ge vastupanu – aga ei, hakka veel maalastega klaarima,” lausus kapten pahuralt.

Valli ootas lifti ukse juures. Mari teadis täpselt, kuhu minna tuleb: esmalt 28. tasand, siis horisontaallift number 7, kaptenisilla lift ja ongi kaptenisild. Õieti lihtsalt suur ruum, kuhu koondus kõigi radarite, teleskoopide ja muude jälgimisseadmete info ja kus töötas nendega hulk operaatoreid. Ja emalaeva peajuhtimispult ja arvutisüsteemi peaterminal.

“Aga kui admiral tagasi tuleb… Siis ehk hakkab sul kergem, üksjagu ülesandeid võtab admiral enda kanda?” pakkus Mari.

“Siis hakkan saama ülevalt ja alt, alluvad vaidlevad vastu ja admiral nõukoguga annab ülaltpoolt pähe, et miks asjad pole nii, nagu vaja!” pahurdas Lan. Lift peatus ja uksed avanesid, Lan marssis pahuralt, koon maas ja käpad seljal, koridori mööda edasi. Paistis, et tal pole enam jututuju. Mari järgnes talle ja mõtles, kuidas juttu jätkata, ent juba avanes ta ees kaptenisilla uks. Hiidkärbid ekraanide taga tervitasid ja hakkasid läbisegi pärima, Lan vehkis käppadega ja teatas: “Kohe ongi kõik kohal ja lendame välja. Kim, kui kaugel NA127 on? Kas püstmootorid on soojad? Kas inimesed on alt läinud?”

“Kõik on valmis, robotid käisid juba pealastiruumi luukide tihendid üle, 127 on 10 minuti pärast siin, Viki maandus Monstrumile, ühendus neuronsensorsüsteemiga ja võttis juhtimise Mailt üle ning ronis just Monstrumiga tiivale. Kolm kinnitust neljast on juba paigas ja lukustatud,” kanti ette.

“Hästi. Teatage siis šahtikomandöridele, et nad patrullid tagasi kutsuksid. Sina, Mari, aga tule siia.”

Lan läks väiksesse kõrvalkoridori, sealt edasi õhulüüsi, mille taga oli väike maandumisšaht, kus seisis Mari lennukauto Pingviin. Mari püüdis meenutada, miks ta Pingviin siia oli jäänud, aga see ei tulnud kuidagi meelde. Jah, viimasel ajal oli ta Nemesisega lennanud, kuna Kai, Liisu ja Valli korraga ei mahtunud hästi Pingviini ära, kitsas ja ebamugav oli autos isegi ilma nendeta. Mari oli korduvalt mõelnud ühe auto esiistmetest välja visata, et loomadel lahedam oleks, aga siis polnud jälle Tõnul kuskil istuda.

Auto oli spetsiaalselt Mari jaoks tehtud, seda oli üritatud disainida nii, et see Maal teiste autode hulgas väga silma ei torkaks. Ent hiidkärbid ei teadnud autode moest ja disainist suurt midagi, nemad vaatasid ainult, kuidas nii väikesesse masinasse, nagu seda on auto, mahutada ioonmootorid, püstmootorid, tüürmootorid, termotuumareaktor, sissetõmmatavad tiivad, stabilisaatorid ja rattad, hüperruumiseade, väljageneraator ja palju muud pudipadi ning sealjuures saavutada see, et autosse mahuks peale juhi veel kedagi ja midagi. Pluuto Agno kosmosetehaste karusnahksetele inseneridele tuleb au anda – nad olid selle ülesandega hakkama saanud. Ainult disainiga olid hiidkärbid mööda pannud – Pingviini teiste autode sekka peitmisega olid nad läbi kukkunud, Pingviin köitis alati inimeste tähelepanu. Mahukas kereosa meenutas kaubaautot, must värv aga matuseautot, poole salongi kohalt tahapoole langev katus, antitiib, kõrge kapott ja igasugused luugikesed ja restikesed meenutasid kallist ringrajaautot, absurdselt väikesed rattad olid naljakad ega sobinud selle masina alla kohe kuidagi. Auto nägu – tuled, kapott ja esiklaas – nägi välja kole ja ebamaine, lausa jõhker. Eriti praegu, kui selle kapott, esiklaas, tuled ja esitiivad olid kosmilisest prahist saadud kriimudest kirjud, Mari oli sellega palju Pluuto prahirikkas lähikonnas väikesaadetisi vedanud.

“Ma kardan, et Valli ei mahu sul sinna ära,” arvas Lan Mari selja taga, kui Mari auto ukse avas ja istme maha keeras. Istmetetagune lastiruum oli toidukonteinereid täis, vaba ruumi oli vähe. Ent Vallit see ei morjendanud, ta keeras enese ringi ja pressis end, tagumik ees, konteinerite vahele. Mari pani ukse kinni.

“Ära sa märgi. Ta on sul selle kaalu kohta uskumatult liikuv ja tugev. Mulle ikka tundub, et ta ei ole nii paks nagu need, kes laudast ära viiakse. Ja ta on sul aastaid vana. Sul on ikkagi õnnestunud teda vormis hoida. Märkimisväärselt hästi,” ütles Lan tunnustavalt.

“Jah, pole Pluuto hobustel tegelikult viga midagi, ei rasvu nad aastakesega surnuks, kui vaid liikuda saavad ja neid ei nuumata,” vastas Mari ümber auto juhiukse juurde rutates.

“Ma saadan su siis välja,” teatas Lan ja läks läbi õhulüüsi tagasi kaptenisilla poole, välisluukide juhtimispuldi juurde. Mari tõmbas ukse kinni, keeras reaktoripuldil kontrollerid lahti ja vajutas süüdet. Kostis matsatus ja urin, mis hetke valjenes ja siis kiiresti peenemaks tõusis, kuni polnud enam kuuldav. Võimsusnäidikute tulbad tõusid rohelise peale.

“Valli, ütle, kas sul ei ole mõni jalg haigeks jäänud või valutama hakanud, nagu Lan rääkis,” küsis Mari rooli haarates. Valli raputas pead.

“Ära raputa pead, vaid ütle kas “ei” või “ja,”” käskis Mari. Välisluugid Pingviini ees hakkasid avanema, Mari käivitas püstmootorid. Valli niuksatas ja pruutsatas, ta silmanurgad tõmbusid vidukile ja suunurgad venisid naljakalt. Hobune naeris.

“Ära jaburda, sa ei õpi niimoodi kunagi rääkima,” noomis Mari gaasi andes. Valli lasi pea kaassõitja istme kokkuklapitud seljatoele ja heitis oma süsimusta laka nahkpolstrile laiali.

“Oh sind rasvarulli,” ohkas Mari, hoidis ühe käega rooli ja patsutas teisega hobuse siidist valget palet. Pingviin hõljus üle Orkaani katuse, eemal tiival lebava Monstrumi suunas.

Monstrum lebas prožektorite valgel juba oma koha peal, nagu hiiglaslik 300-meetrine antiloop. Õigupoolest ta ei lebanud nagu loom, vaid toetus küünarnukkide ja kandadega emalaeva tiival kõrguvate haaratsite vahele, kael ja pea pulksirgelt ettepoole õieli. “Fikseeritud transpordiasendisse,” nagu hiidkärbid öelda armastasid. Kõrvad olid vastu kaela klapitud ja silmad olid kinni. Pruunist ja helekollasest karvast, mis kaunistas masinantiloobi keha siis, kui see Agno tehaseangaarist välja veeti, ei olnud palju järel, sest karva imiteerivad metallharjasmatid ei olnud mõeldud kiiret atmosfäärilendu trotsima, hiidkärbid ei olnud osanud ette näha üleeilset juhtumit, kui Monstrum lahingus gelastega haaratsitest vabanes ja meteoorina Maale hakkas langema. Kuigi harjastes kasutatud metall oli vägagi kuumakindel, mõeldud taluma isegi blastrilaenguid. Mail oli siis õnnestunud masin tüürmootorite abil stabiliseerida ja tervena lainetele juhtida... Kuidas see võimalik oli, see ei olnud ju üldse ehitatud lendama ega maanduma. Kuidas Mai end pärast seda kõike tunneb? Maril tekkis tahtmine trullakat kärpi lohutuseks kallistada.

Selja poolel oli harjasmatt alles ja varjas luuke ja Maril ei olnud täpselt meeles, kus meeskonnašaht asub. Ta jälgis hiigelantiloobi kaela, siis tuli talle meelde, et seal pole muud, kui soomus, konveierid, lift ja juhtmekanalid ning servomootorid, mis kaela liigutavad. Luuk hakkas tõusma hoopis turja kõrval õla taga. Seda nähes meenus Marile, et Monstrumi kabiini minnes tuli minna õlamasinate vahelt läbi, sõita liftiga ja läbida Monstrumi peas veel õhulüüsid. Tea, kuhu ma kõik need konteinerid viima pean? Mõtles Mari. Loodetavasti tuleb keegi nendele järele.

Maandumisšaht oli kitsas, siin seisis ees kolm lahingulennukit: üks võõras uuem Xi-15, vanematüübiline Xi-III, millega lendas rõõmurullist lennuinstruktor Mai ja Viki kasutada olev tilluke uue põlvkonna AKT “Fuuria,” uue hävitajatüübi ainus katseeksemplar. Kui Mari Pingviini lahingulennukite kõrvale maandas, siis rohkem ruumi sellesse maandumisšahti ei jäänudki. Luugid Pingviini taga sulgusid, Mari avas auto ukse ja lasi Valli välja. Õhulüüside poolt liipas ligemale vanaldane ja tüse hiidkärp, kes küsis kraaksuval häälel: “Söök pidi konteinerites olema, või arvab Lan, et me hakkame siin elusa hobusega jamama?”

“Totakas, see on minu hobune,” vastas Mari autost välja tõustes, “Tõsta need kastid sealt tagant maha. Või ma viin paar tükki kohe pähe?”

“Vii muidugi, vastas kärp Pingviini istmete taha pugedes, “Näe, see on omaküttega konteiner, siin on liha ja kartulit, kõik on värske.”

Kärp andis Marile kohvri, näidates märkmelipikule kirjutatud menüüd.

“Ega nad pole tükk aega seal iva hamba alla saanud… Neeh, siin on vist juurviljad ja heinad, miks muidu siia lipikule on vaid kitse nägu on joonistatud!” jätkas kärp järgmist kohvrit mööda pakiruumi põrandat Mari juurde lükates.

“Aga… Ma siis lähen kohe pähe, sa tead ise paremini, kuhu need ülejäänud kohvrid käivad,” ütles Mari kahte kohvrit haarates.

“Mine muidugi,” rehmas vana kärp käpaga, “ära selle pärast muretse, küll mina siin asjad korda ajan.”

Mari ohkas, kõndis läbi õhulüüside õlamasinatevahelisse koridori. Praegu oli siin vaikus, ainult Valli kabjad kolisesid metalsel põrandal. Monstrumi kõndimise ajal olevat siin suur lärm ja vibratsioon, nagu Mai teadis rääkida. Maril ei olnud seni juhust Monstrumi pardal kaasa sõita. Äkki Argeelil saab? Mari peatus kaelalifti juures, pani kohvrid liftiukse ette maha ja vajutas nuppu. Uksed avanesid, Mari vaatas korra Vallile otsa ja astus Valli ees sisse, sättides end ja kohvreid seina äärde, et hobusele kitsas liftis ruumi teha. Mõnikümmend sekundit sõitu ja lift oli Monstrumi peas. Mari haaras kohvrid, ruttas läbi õhulüüside ja trepist üles. Vallil oli kitsavõitu oludes raske tüdrukuga sammu pidada.

Peajuhtimisruumi uksed avanesid, Mari nägi kahte peaekraani, juhtimispulti ja puldi ees istmes Mai siidmusta matsakat kogu. Vasakul seinal olid luugid lahti, Viki oli poolest kerest elektrikilbis, kõrval avali kohver, tööriistad ja detailid põrandal laiali.

“Mina ei saa aru, mis ta tahab!” kostis Viki summutatud hääl.

“Mina arvan hoopis, mida teie tahate – süüa näiteks?” vastas Mari.

“Oh jaa, muidugi!” rõõmustas Mai, pööras ümariku näolapi Mari poole ja naeratas armsalt.

“Selleks Lan mind siia saatis,” vastas Mari kohvreid näidates ja siis maha pannes.

Viki puges kapist välja ja vedas end jalule, ainitine pilk juurviljakonteineril. Valli oli Mari selja taha seina äärde maha heitnud, Mari istus maha, toetas selja hobuse pehme külje najale ja vaatas kabiinisolijaid. Mai libistas end istmelt maha ja avas teise konteineri. Ta tundus tavatult morn ja tülpinud olevat.

“Porgandid. Ma pole neid nii ammu saanud,” õhkas Viki juurikakohvri sisu sorteerides.

“Aga tule siis vahest maale, seal saad neid nii palju kui tahad!” kutsus Mari. Viki ei vastanud.

“Praekartulid. Praeliha. Kui nämma,” õhkas hiidkärp. “Uskumatu. Paistab, et saan ometi puhata.”

“Aga mis te siis möllate siin? Saite kõvasti pihta või?” küsis Mari.

“Oh ära parem räägi. Lausa kaelamurdvad trikid, ma tõesti loodan, et mulle mõneks ajaks nüüd kohustusi ei panda,” ohkas Mai, hoidis ühte lihatükki kondiotsast ja järas naudinguga. “Kui Viki võrgus on, siis ta ei näe korralikult, justkui ei fokusseeriks kaameraid korralikult ära. Samas siia ekraanile tuleb küll ilus pilt.”

“Äkki ikkagi sai see kukkudes viga?” küsis Viki.

“Ei usu,” vastas Mai. “Sellel maandumisel said kannad ja reieajamid üksjagu pihta, Argeelil tuleb suurem remont ette võtta. Pead see põrutus väga ei raputanud, selle pärast olen ma veel siin elus.”

“Kui teeks värvilahutuse, saadaks mõlemad pildid ühele ekraanile ja sa polaroididega vaataks, saaksid aru,” seletas Viki.

“Siin ei ole selliseid polaroide,” vastas Mai peaekraanide poole kõõritades. “Muuseas, me liigume.”

Marigi märkas, et tähistaevas peaekraanidel liikus.

“Noh, lendame siis Argeelile. Täht XF26 ootab meid. Kas meie ka sealt midagi ootame?” küsis Mai, seadis end Mari kõrvale Valli pehme kere vastu ja jätkas söömist. Mari küünitas teise kohvri poole, võttis porgandi ja andis Vallile. Sobras veel, kuni leidis terve kapsapea ja tõstis sellegi hobuse ette. Orkaani mootorid möirgasid, inimesed all põgenesid liivapilvede ja tuulekeeriste eest, kõrbepind värises. Hiiglaslikud maandumistallad olid tõusnud liivast, jättes maha meetritesügavused jäljed. Vältimaks inimeste häirimist ja vigastamist ülehelikiiruse lööklainega, suundus pooleteist kilomeetrit pikk kolmnurkne vaidtiib asustamata liivaväljade kohale ja kogus kiirust ja kõrgust. Neli sinavat mitmekümnemeetrise läbimõõduga mootoridüüsi valgustasid liivadüüne veel kaua ja ka majesteetlik kõmin ei kuhtunud niipea. Hiidkärpide emalaev lahkus Maalt.

“Sa oled kuidagi tülpinud. Kas sa ei tahagi enam kosmoses seigelda?” küsis Mai Marilt.

“Vasta päris ausalt: kas sina tahad?” küsis Mari vastu.

“No mida muud veel siis teha?”

“Elada kuskil roheluses, looduskeskkonnas…”

“Vaat, millest sina veel unistad! Kust me sellise keskkonna välja peaksime võluma?” naeris Mai.

“Ma loodan salaja,” vastas Mari sõrmust näidates, “praegu on ju suhted Maaga segased. Ma tasakesi loodan, et äkki avaneb nüüd võimalus. Tõnu loodab ka.”

“Oi! Sa loodad abielluda! Kui ilus!” imestas Mai sõrmusele lähemale küünitades, “aga mina küll ei kujuta ette, kuidas see võimalik on.”

“Äkki nüüd rahu ajal…”

“Rahu ajal? Mina ei usu, et nüüd rahu on. Jah, lähiajal ilmselt lööme gelased Päikesesüsteemist välja. Aga ega nad murdund ole. Üks suur emalaev on neil veel kuskil, keegi ei tea ka, kus. Pluuto on praegu peaaegu kaitseta, kui nad nüüd ootamatult ründaksid…” arutles Mai.

“Satuks nad varsti kolme ristleja ja kahe hävitajaga vastamisi,” katkestas Viki. “Neil ei ole praegu võimekust üritada Pluutol midagi tagasi vallutada.”

“Jah, suurema baasi hõivamiseks neil aega ei jätkuks,” nõustus Mai.

“Aga ikkagi, Mai. Kas sina ei tahaks looduslikus keskkonnas elada?” küsis Mari uuesti.

“Kes see meist siis ei tahaks! Aga me oleme sunnitud jääma oma soovidega reaalsuse piiresse. Jah, sul on see reaalsem, sinu koduplaneet on lausa Pluuto külje all ja ilmselt oleme sunnitud nüüd maalastega suhtlema hakkama. Aga, meie, ge hiidkärbid… Gele naasta? Ei oska ettegi kujutada, kuidas see võimalik võiks olla,” rääkis Mai nukralt ja vaatas peaekraane, kus kaardus Maa kumerus ja paistis tähistaevas. “Meie jääme lihtsalt kosmosekärpideks. Kui me just mõnda asustamata planeeti ei leia, kuhu me kolida saaks.”

“Aga kui suhted sisse seatakse, on Maale kärpide esindajaid vaja.“

“Oh mis mina nüüd...“

“Sina oled üks vähestest, kes inimestega kokku on puutunud,“ lohutas Mari ja silitas kärbi musta õlga. Mai muutus mõtlikumaks.

Orkaan koos Monstrumiga oli juba mitmesaja kilomeetri kõrgusele tõusnud, silmapiir oli kõver ja maapind mattunud sinakasse uttu. Krapist kostis äkki Lani hääl: “Punane häire! Viki, mine kohe võrku!”

Viki turtsatas, vedas end jalule ja ruttas sensoriruumi, sättis end pessa, mille mehaanilised haaratsid ta keha pehmelt, ent jäigalt kinni võtsid. Elektroodid sirutusid närvilõpmete juurde, juhtimispuldil süttis hulk signaaltulesid, mis kandsid ette edukatest ühendustest Monstrumi arvuti ja Viki närvisüsteemi vahel. Nüüd ei tundnud Viki end enam lambasuuruse paksu antiloobina, vaid suure, võimsa ja väsimatu, 300 meetri kõrguse hiidantiloobina. Närviimpulssjuhtimine oli sisse lülitunud. Mai hüppas operaatoritooli, suunas radarinäidu ühele peaekraanile. Ta leidis kohe ka ohtliku objekti ning kostis: “Hähh, mingi üksik tähelaev! Ja seegi tuleulatusest väljas!”

“Jah, seesama, me ei tohi seda minema lasta,” vastas Lan läbi raadioside. “Monstrumi kahurid on ainsad, millega on mõtet proovida!”

“Ma võin proovida, aga ma näen ikka kahekordselt,” kostis kõlaritest Viki vastus.

“No põruta vähemalt, ehk läheb täppi!”

“Kumba? Ma näen kahte tähelaeva!” vastas Viki Monstrumi pead keerates ja tulistades. Hiigelantiloobi silmanurkadest ja kõrvajuurte lähedalt sähvatasid jämedad plasmalaengud.

“Mõlemaid!” käsutas Lan.

“Praegu panin vasaku pihta, nüüd parema tähelaeva pihta! Ja nüüd veel kahe vahele!” vastas Viki tulistades. “Saage aru, see käib mulle üle jõu, kuni te stereonägemist korda pole teinud! Või kui sihtimisradarit pole Monstrumi silmadesse üle kantud!”

Ükski plasmalaeng põgenevat Ge alust ei tabanud.

“Pane siis Orkaani omadega!” jätkas Viki.

“Ei saa! Orkaani peasuurtükid on jäigalt kinni, ma ei jõua teda kirbule võtta ilma, et teie haaratsid jälle ei puruneks ja te jälle atmosfääri ei kukuks. Kui atmosfäärist välja jõuame, on see läbakas meie tuleulatusest lootusetult kadunud!” kirus Lan. “Häire on lõppenud!”

“Ei, nii ei saa kohe mitte! Ma tulen sensoritest välja,” kostis Viki hääl. “Me peame selle korda saama!”

Hetke pärast avanes sensoriruumi uks ja Viki astus puldiruumi ning vangutas pead. Mai vaatas antiloobile altkulmu otsa.

“Äkki on asi ikkagi arvutis? Kas sa viitsid asja veelkord üle vaadata?” küsis Viki.

“Oh jah,” ohkas paks must kärp, kummardus juhtpuldi klaviatuuri kohale ja seadis teise peaekraani programmeerimisrežiimile. “Kus need koodid seal olid?”

“97d7d-st alates,” vastas Viki.

“Nii, 97d7d, 97d7c, viide 89fd0… mis see on? Vasak gaasianalüsaator? Miks see sinna on suunatud?” imestas Mai klõbistades. “Kas siis stereonägemise üks poolus on vasak silmakaamera ja teine poolus gaasianalüsaator? No mis rumalus siia kokku on kirjutatud? Ma kirjutan selle ringi!”

“Nii ei tohi ju,” kahtles Viki.

“Paljugi mis ei tohi,” vastas Mai innukalt klahve toksides, “Nii. Vasak silm… 890af, parem 890ad. Nii peaks olema… Ei noh, misasi veel siia kokku keeratud on, vasak silm ikka 89fd0! Nii. Nüüd gaasianalüsaator tagasi. Oot-oot… Kuidas ta nüüd ikka oli? Gaasianalüsaator peaks minema 89fd0, vasak silm 890af ja parem 890ad. Nii, Viki proovi nüüd sensorites ära!”

“Ee…” ütles Mari ja jäi vait, kui Viki tüdinenud altkulmupilku kohtas. Antiloop pööras pahural ilmel ringi, avas sensoriruumi ukse ja kadus.

Hetke pärast lõi tabloo särama, signaaltulukesed andsid taas märku elusa närvisüsteemi ja tehisliku elektriskeemi edukast koostööst. Kostis tasane häiresignaal, Mai leidis puldilt hulga punaseid veateateid. Ikka need tagajalad, tühi nendega. Mai haaras mikrofoni ja küsis: “Viki, kuidas nägemine on?”

“Selge. No kristallselge!”

“Oleks kohe selle peale tulnud,” rõõmustas Mai, “oleks selle Ge laeva kätte ka saanud!”

Viki tuli sensoriruumist uuesti välja ja ohkas. Vaatas siis porgandikonteinerit, mis vahepeal tühjaks oli saanud ja ohkas veelkord. Viimaks kutsus ta Marit: “Lähme ja vaatame seda silma üheskoos seestpoolt. Oled sa seda kunagi näinud?”

“Ei,” vastas Mari tõustes.

“Lähme siis... Ei, Valli siia ei mahu,” kutsus Viki kitsa ukse poole sammudes. Valli heitis pettunult seina äärde tagasi.

Ukse taga oli kitsas koridor, see hargnes mõne meetri järel kaheks, kitsad trepid viisid kuhugi allapoole. Kostis elektrimootorite undamist, kusagil mürtsus midagi rütmiliselt. Viimaks tuli läbida veel õhukindlad uksed ja nende taga oligi kumera läätse moodi klaasiga ruum, läätse fookuses seisis kaamera.

“Kui ilus,” imestas Mari seina ääres põrandal istet võttes ja klaasi taga paistvat tähistaevast vaadates.

“Jah, mulle ka meeldib siin olla. See on selle monstrumi peal ainus koht, kus saab oma silmaga vaadata, mis väljas sünnib,” vastas Viki pikali heites ja pead Mari sülle pannes. Mari vaatas antiloobile otsa, aga ei aimanud hämaras tema näoilmet.

“Mai võttis koodi lahti,” ütles Mari mõtlikult. “Aga ta pani pärast silma sama koodi peale tagasi. Kuidas sa siis äkki nägemise korda said?”

“Mina ka ei tea, ju ta siis ei pannud sama koodi peale tagasi,” vastas Viki.

“Pani küll. Ma panin tähele. Mis sind vaevab?” küsis Mari hoolitsevalt.

“Ah, ei vaeva miski,” sosistas Viki. “Mai ei ole nii loll, et paneb sama koodi peale tagasi, ei saanud ju panna, kui nägemine korda läks.”

“Aga Mai on kohati hajameelne küll. Ma ju ise kuulsin, mis ta rääkis.”

“Ei…”

“Mida sa kardad? Ma loodan Tõnuga abielluda. Tule ka Maale,” sosistas Mari Viki põske silitades. Ta tundis märga peopesa all.

“Kes sellega siis edaspidi sõidab…”

“Tähelepanu, valmistume hüperruumi sisenema, kõik kohtadele!” kostis krapist Lani hääl.

“Lähme puldiruumi tagasi, siin on ohtlik,” kutsus Viki püsti tõustes. Mari tõusis ja ruttas antiloobile järele.

Mai koristas sahtleid, Viki hakkas tööriistu kohvrisse tagasi pakkima. Mari jälgis Viki sõrgade nõtket tööd ja meenutas, kui kohmakalt Liisu ja Kai asju haarasid. Viki käpp erines oluliselt Kai jalast. Kolm sõrme olid tugevamad ja toetusid maha, neljas, väiksem, oli üsna sama koha peal, kus hiidkärbil oli pöial. Hirvedel toetusid maha kaks suurimat varvast ja sisemised lühemad varbad olid palju kohmakamad kui Viki pöidlad, välimised väiksed varbad olid lausa kasutud ega osalenud ei raske kere kandmises ega asjade haaramises. Erinevalt Kaist ja Liisust oli Vikil isegi midagi peopesa sarnast, tema sõrad ei katnud sõrmeotste sisekülgi täielikult, sõrmeotsad olid paljad ja tundlikud. Käpaosavuselt ei jäänud ge antiloop hiidkärpidele palju alla. Maalt pärit hirvlastel polnud näpuosavust ollagi, Kai küll oskas tassist kohvi juua ja noaga saia lõigata ja ka oma sõrgu pesta, aga see ei käinud tal kaugeltki nii lihtsasti nagu inimestel, hiidkärpidel või Vikil. Mari meenutas pingsalt, millised olid jalad teistel ge antiloopidel, keda ta Pluutol karjatas; ta kahtles sügavalt, kas nad ikka olid täpselt sellised nagu Vikil. Aga ta polnud neid kordagi lähemalt uurinud, samas arvas ta, et ta oleks seda tähele pannud, kui need ei olnuks sellised nagu Vikil. Või oli see vaid rumal mõte, et Viki ei ole antiloop? Kes ta siis olema pidi! Mari arvas, et kui ta jälle Pluutole naaseb või mõnest Orkaani laudast läbi käib, siis ta näeb, et ge antiloopidel on siiski sõrad ja hambad samasugused nagu Vikil.

“Istuge maha, nüüd on minek!” kuulutas Mai puldi taha kangestudes. Tähed ekraanil venisid joonteks, ka Mari, Viki, Valli ja Kaisa kangestusid ega jõudnud end liigutada. Kogu mateeria mass kasvas lõpmatusse, elutegevus ja liikumine jäi justkui seisma. Sellele järgnes elamus, mis oli võrreldav nii paugu, möiratuse kui ehmatusega. Orkaan oli sisenenud hüperruumi.

 

“Aaagrrraaah!” tegi Ra toibudes. Ta pikutas ühel lahkamisalaual Orkaani kesklaboratooriumis.

“Ruttu, meil ei ole enam aega, me peame selle kohe kokku panema!” ütles Mag teiselt laualt maha ronides ja Ra aparaadi poole loivates.

“Alissa, eest!” kamandas Lea, “Ma pärast õpetan sind edasi, tõsta palun need toolid sealt ära!”

Jässakas punases kleidis rebasetüdruk tippis tillukestel kingadel, kuhu Lea käskinud oli. Ra vaatas kikkis kõrvu varjavat kuldset parukat ja vonklevat kohevat saba ning küsis: “Õpetad neid juba? Kuidas intelligentsusega on kah?”

“Päris nutikad elukad. Tundub, et katse see faas on kah õnnestunud, nii palju, kui ma uurida olen jõudnud. Temal unistades või ehmatades sellist reaktsiooniefekti ei ilme, nagu rohtlakattide puhul, nähtust põhjustavad närvisüsteemi osad oleme me lõplikult lokaliseerinud, me teame, millest see koosneb... Jah, rebasetüdruk on sellest puhas ja intelligentsiga noh... Ma nüüd ei tea, igatahes on temalgi briljantne mälu, nagu meie lihaloomadel. Õpib kiiresti.“ vastas Lea lisaekraane aktiveerides. Ühele neist ilmus võõras planeedisüsteem, teisele radarinäit. Ra seadis järgmist moodulit paika, Mag hoidis teist otsa ja küsis: “Oli siis tõesti nende närvisüsteemide lahutamiseks ja mõõtmiseks terve uue mutandi genoom vaja kokku panna? Kas lihtsamini ei saanuks?”

“Elusolendis on neid skeeme lihtsam tööle panna kui arvutis simuleerides. Kas seal on ka kodukati genoomi juppe?” küsis Ra.

“Ei, Maalt pärit loomade genoomi osad ja siis lahutatud jupid rohtlakatist,” vastas Lea arvuteid sisse lülitades. Ühele ekraanile ilmus võõras tähesüsteem. Ra sättis katseseadme viimased moodulid paika, ühendas juhtmed ja rääkis: “Päris veider. Nüüd loome omaette uusi liike. Lase aga fantaasial lennata.”

“Põhimõtteliselt jah. Aga selleks on see mõttetu ressursiraiskamine, olemasolevaid loomi modifitseerida on palju lihtsam. Kui veel vajadust oleks,” vastas Lea arvutiga töötades.

Ra vaatas radarikujutist ja urahtas: “Olemegi Argeeli süsteemis, peame kohe pihta hakkama, enne, kui Lanil kurssi on vaja muuta!” ja avas rotikapsli luugi. Uimane Kai astus seadme juurde ning lausus: “Ma eelistaks kasvõi aasta otsa niisama reisida ja kosmoselaevas passida, kui hüperruumist läbi käia.”

“Näe, Lan saatis sihtimise täppisradari signaali ka meile, kõik on katseks valmis. Kus rott on?” Lea hõõrus rahulolevalt käsi.

“Juba kapslis. Panen vaakumpumba tööle. Käivitus 43-dal minutil,” vastas Ra klahve vajutades.

“Rõhk nullis, levitatsioon sees,” teatas Mag, vaadates katseseadme peakambri klaasseina taga hõljuvat kapslit.

“Niisiis! Kestus 30 sekundit ja distants 1 sekund! Keegi pole seda kunagi teinud!” kuulutas Ra seadme parameetreid paika keerates ja Magi kõrval kohta sisse võttes. Aeg saabus ja masin hakkas undama. Undamine tõusis üle talutavuse piiri, siis väljapoole kuulmisulatust, kapsel rotiga hakkas helendama ja haihtus. Ra suunas pilgu arvutiekraanile, mis kuvas emalaeva sihtimisradari näitu. Ent pilt hakkas ootamatult liikuma.

Samal hetkel kostis translatsioonist Lani ärev hääl: “Punane häire! Kõik kohtadele!”

“Kurat, Lan keeras radari ära! Just nüüd!” karjus Ra. Ta vahtis tühja katseseadet, hambad irevil, rabas siis vöötaskust kommunikaatori, valis numbri ja kärkis: “Lan, mis toimub kurat, keerasid katse persse!”

“Punane häire, meid rünnatakse, lahingulennukid on mõne minuti pärast kosmoses, ma ei saanud jätkata!” kostis aparaadi kuularist.

“Ära sa nüüd kirevase päralt kurssi muuda! Mitte mingil juhul!”

“Miks mitte mingil juhul? Niimoodi oleme ideaalne märklaud!” hädaldas kapten.

“Mõned sekundid veel, sa ei taha, et see rott naaseks kuhugi mujale selle katseseadme asemel, näiteks kapsli reaktorit pidi teemandiitseina sisse! See võib tuua kaasa termotuumaplahvatuse! Ma ütlen, kui asi on korras,” käskis Ra äreval häälel.

“No mida veel, me oleme kohe lahingus ja mingi teadlane korraldab emalaevas sees tuumakatsetusi!” raius Lan vastu.

Katseseadme kambris tekkis helendus, mis võttis roti kapsli kuju, helendus taandus ja kapsel ilmus taas nähtavale.

“Lan, asi korras, olukord lahendatud!” teatas Ra ja lõi kommunikaatori kinni.

“Hälvet ei ole, kapsel naases samasse ruumipunkti,” teatas Mag tasasel häälel. “Selle aparatuuri mõõtmistäpsuse juures kõrvalekallet ei ole.”

“Ei ole võimalik,” imestas Lea arvutite juurest naastes, “te panite ju sinna kõige täpsemad sensorid.”

“Aga me pole kunagi midagi sellist korraldanud kah,” vastas Ra kapslit avades ja rotti kätte võttes. “Huvitav ikkagi, kus ta täpselt käis… Ai raibe!”

Rott hammustas Ra sõrme.

“Hüperruumis kindlasti mitte?” küsis Lea.

“Ta käis ilmapiiri taga,” lausus Kai, kes oli kõike vaikides pealt vaadanud.

“Aga ta on elus. Huvitav, kuidas ta end seal tundis. Lea, nüüd tuleb biolabori etteaste: uuri, kas see rott sai sellest miskeid tervisekahjustusi. Kui temaga on kõik korras, saame juba terve kosmoselaevaga katsetada,” rääkis Ra õhinal ja andis roti Lea kätte.

“Jah, aga kauguse täppismõõt jäi saamata,” ütles Mag kurvalt. “Miks Lan seda vana kosmosejaama vrakki niimoodi seirab?”

Ra suunas pilgu radariekraanile ja vaatas Argeeli orbiidil seisvat hiiglaslikku kosmosejaama vrakki, mis on seal olnud arvatavasti aastatuhandeid ja mille päritolust polnud kellelgi aimugi. Pilt polnud terav, aga Ra märkas, et ekraanil paistvast objektist eraldus teine, väiksem objekt.

“Kurat!” lausus Ra.

 

“Lojused, hommik on käes, tere tulemast teisele poole hüperruumi, valgusaastate taha,” kuulutas Mai Monstrumi puldiruumi operaatoritoolil. Mari ringutas põrandal, ta oli saanud hüperruumi läbimisest peavalu nagu alati. Ka Valli ja Viki hakkasid end liigutama. Mai suunas ühe teleskoobi Argeelile ja suurendas välja, teisele ekraanile seadis ta Monstrumi radaripildi. Teleskoobiekraanil ilutses Maa-sarnane sinine, valgete pilveviirudega planeet, selle orbiidil aga teine, väiksem objekt. Radar näitas teise objekti koostiseks rauda – see oli hiiglaslik mahajäetud kosmosejaam, kilomeetrite laiuselt unustatud rauda.

“Näete, seal see on. Maailm, kus kõik on poole kergem, kuna planeet on poole väiksem kui Maa või Ge. Ja seal on hingamiskõlblik atmosfäär, viiemeetrine hein ja mitmesajameetrised metsad, kus võib lahingulennukiga okste vahel lennata nagu lind…” tutvustas Mai reisi sihtkohta.

“Ja kus Monstrum on nagu omas elemendis,” katkestas teda Viki.

“Ja kus on ekvaatoripiirkonnas uraanirikas kõrb, kust saab palju tuumakütust.” Mai suurendas kosmosejaama vraki välja ja jätkas: “Uraani järel on käinud paljud, kaugelt ja ammu. Selle kosmosejaama on ka keegi kunagi maha jätnud…” Mai vakatas.

“Mis on?” küsis Mari ekraanile ligemale kummardudes. Mari märkas, et enamik kosmosejaamast oli vana, kosmilisest prahist räsitud ja meteooritabamustest auklik. Mari teadis seda kosmosejaama, ta oli seda näinud juba siis, kui ta mõne aasta eest koos Raga siin, Argeelil, ühel päästeoperatsioonil käis. Mari tahtnuks kangesti selles mõistatuslikus kummitusjaamas natuke kolada, skafander seljas, ent Ra lendas sellest mööda ega tundnud mingit huvi. Nagu olnuks see kosmosejaam üks tavaline roostes autokere tee ääres prügimäel. Ent osa sellest paistis nüüd tuliuus. Mari ei mäletanud eelmisest korrast mitte midagi sellist. Ja see tuliuus osa hakkas ülejäänud kosmosejaama suhtes liikuma.

Mai haaras rabistades mikrofoni: “Lan, kontrolli kosmosejaama, see on muutunud!”

Hetke pärast tuli vastus: “Punane häire! Ge emalaev on siin!” ja ka translatsioonis kõlas tuttav: “Punane häire, kõik kohtadele!”

Mai jälgis pingsalt radariekraani, avastas otse Orkaani nina alt tundmatu objekti, valis välja ja teatas: “Võõras objekt otsekursil, Viki, mine kohe sensoritesse!”

“Mis see veel on, nii väike, kõigest 14 kilo? Tuumamürsk? Pagan, ta ei liigu meie suhtes!” imestas Mai radari näite lugedes, Viki sulges enda järel sensoriruumi ukse.

“Kui kaugel ta on?” küsis Mari.

“Lähedal, napilt 80 kilomeetrit,” vastas Mai. Indikaatorid süttisid ja krapist kostis Viki hääl: “Kus ta nüüd on? Ma ei näe midagi.”

“See on…” Mai vakatas. Objekt oli kadunud.

“Mis asi see nüüd veel oli? Jumala pärast, ta oli seal!” imestas Mai.

“Ei ole seal midagi,” vastas Viki.

“Kas logi ikka töötas?” küsis Mari.

“Jah, aga me ei saa seda siin praegu üle vaadata, siin ei saagi seda üle vaadata. Ja nüüd lahingus hakkab see tagant kustuma ka, sisse jääb vaid viis tundi jooksvat logi,” tutvustas Mai Monstrumi salvestussüsteemi.

“Kas seda kuhugi kopeerida ei saa? Kopeeri minu kommunikaatori mällu kasvõi,” palus Mari.

“Kommunikaatoriga ei vaata sa seda ammugi.” Mai muheles.

“Aga Ral võib seda väga vaja minna. Mida see registreerib? Positsiooni ka või?” palus Mari.

“Muidugi, Monstrum on peaaegu nagu lahingumasin, sellel on täppispositsioneering. Anna oma kommunikaator,” vastas Mai klaviatuuril klõbistades. “Mis selles siis nii erilist on?”

“Need andmed võivad olla Ra jaoks kuldaväärt. Juhul, kui see oli kapsel elusa rotiga, mille Ra ajas ette pani. Ta peaks praegu Laboratooriumis ajamasinat katsetama,” ütles Mari kommunikaatorit andes.

“Ründelennukid lähenevad, Mai, blokeeri mu kael lahti,” kostis krapist Viki hääl.

 

3. Argeeli lahing

 

Mai klõbistas klaviatuuril, haaras siis kramplikult käepidemetest ja jäi ootele. Mari vaatas vaheldumisi radari-, siis teleskoobiekraani. Nüüd, kohe, on vaenlane siin ja külvab kõik rakettide ja plasmalaengutega üle… Ei! Põrand nõksatas ja pilt liikus, korra oli võõras lahingulennuk keset mõlemat ekraani. Välgatused ja plahvatus – Viki oli esimesena rünnanud. Kohe hüppas ruum taas, kui Viki Monstrumi pead liigutas ja sihtis, järgmine vaenlase lennuk purunes kosmoses.

“Jubedalt loobib!” hädaldas Viki. Väljageneraatorid, mis pidid Monstrumi pea sees liikumisest tulenevaid tõukeid ja kiirendusi leevendama, ei töötanud õigesti.

“Näen jah, massid ei klapi, Valli on liiga raske, väljageneraatorit tuleb juurde keerata!” vastas Mai rappumise kiuste arvutiga töötades, “Viki, katsu natukegi end paigal hoida!”

“Ma ei saa, me ei või ründelennukeid nende tuleulatusse lasta,” vastas Viki tulistades.

“Kas väljageneraator automaatne ei olegi?” imestas Mari seintelt tuge otsides.

“Ei ole! Õigemini on küll, aga arvestab vaid “Fööniksi” mootoreid,” vastas Mai. Monstrumi järjekordne kaelapööre heitis Mari ja Valli keset ruumi, Mai jäi vaevu istmesse.

“Mis “Fööniksi?”” küsis Mari istuli tõustes.

“Selle “Fööniksi,” mille sees me oleme. See on Monstrumi näo osa, moodul, millega me põgeneda saame. Sellel on oma mootorid, ta seisab siin kuue püroneediga kinni. Seepärast ka need õhulüüsid… Pagan!” karjatas Mai istmest maha pudenedes, Mari ja Valli libisesid ruumi nurka.

“Ma pean selle paika ajama, väljageneraator arvestab kaelaservode asendit ja liikumist ja talle peab olema mass ette antud,” seletas Mai uuesti istmele ronides ja tööle hakates.

“Pane rihmad kinni,” ütles Mari, vaadates lipendavaid istmerihmu.

“Ahjaa,” vastas Mai pannalt kinni lüües ja edasi klõbistades. “Nii. Nüüd peaks nagu parem olema.”

“On jah parem, isegi püsti saab käia,” vastas Mari tõustes ja ekraanidele lähemale tulles. Mai lülitas ühe ekraani lisateleskoobi peale, millega sai ümbrust jälgida, teine jäi radaripilti näitama. Emalaeva ümber kees vihane kosmoselahing. Raketid plahvatasid, punased plasmalaengud välkusid. Gelased üritasid Orkaani pardakahureid ja lüüsiluuke tabada, ent selliseid relvi, millega olnuks mõtet üritada emalaeva teemandiitkoorikut läbistada, neil ei olnud. Orkaani pardakahurite turmtuli hoidis nende lennukeid eemal, avakosmoses ründasid neid hiidkärpide Xid. Vaenlase emalaev tulistas ka Monstrumit, ent plasmalaengud purunesid hiigelantiloobi karvkatte pinnal, antiaine reageeris põhisoomusest liiga kaugel ja kuna polnud õhukeskkonda, mis lööklainet edasi kandnuks, ei teinud annihillatsiooniplahvatused Monstrumi põhisoomusele suuremat viga.

“Hoidke end!” karjatas Viki, ekraanilt vilksas läbi purunenud lahingulennuk ja järgmisel hetkel läbis kabiini raputus, mille tulemusel Valli oma seljaga mitu seinapaneeli lõhkus ja Mari valusalt vastu Mai istet kukkus.

“Kas pidasite vastu?” kostis kõlarist Lani hääl.

“Paistab et jah,” vastas Mai arvutiekraanile tekkinud vigastustehäireid lugedes. “Mis asi see oli?”

“Üks kuuenda šahti Xi15. Lõi teil kaelakatted ribadeks,” kostis vastus.

“Mis sa plaanid? Mis saab?” küsis Mai.

“Varsti keerame otsa nende peale ja teeme veidi hirmu, peksame ta selle vraki varju tagasi. Siis aga peame teist pidi rulluma ja minema atmosfääri planeedi teiselt küljelt, vastu planeedi pöörlemist. On küll keerulisem ja ohtlikum, aga see-eest jääme nende tuleulatusse lühemaks ajaks, nad ei jõua nii kiiresti suunda muuta,” seletas Lan. “Muidu lendaksid nad meil sabas ja kõmmutaksid meie kaitsetu tagaotsa sõelapõhjaks.”

Orkaan pöördus aeglaselt, viimaks oli Ge emalaev otsekursil ja Lan tulistas korraga kõigist neljast peakaliibri kahurist. Üks laeng tabas ka Ge emalaeva, tabamus oli sedavõrd kohutav, et väljapaiskuvad gaasid ja rusud põlesid hetke isegi avakosmoses. Tüürmootorid sähvatasid täisvõimsusel tööle ja Ge emalaev eemaldus Orkaani kursilt, järgmine kogupauk läks mööda. Veel lähenes gelaste poolt paar suuremat raketti, ent Orkaanini ei jõudnud neist tänu pardakahurite tihedale tulele ükski. Lan proovis veel tulistada, ent Ge emalaev läks juba kosmosejaama vraki varju, laengud tabasid unustatud rauda, eraldades sealt mitmekümnemeetriseid tükke kosmosesse hõljuma. Korra püüdis üks Ge lahingulennuk ka Monstrumi nägu tabada, ent Viki keeras näo viltu ja Monstrumi nina sattus vaenlase teele. Lennukil ei õnnestunud kõrvale põigata, ta riivas Monstrumi nina ja lendas vigastatult keereldes vastu Orkaani soomuseid pilbasteks.

“Tähelepanu, alustame rullumisega! Viki, ava tüürmootorid ja suru Monstrum kõvemini haaratsitesse. Ja pärast jääb sinu ülesandeks Orkaani katmine tagant, kui me oleme neist möödunud. Siis me oleme nende peakaliibri tuleulatuses, see on kõige kriitilisem hetk! Kuni me atmosfääri jõuame!” käsutas Lan.

“Me võime siit maha pudeneda,” vastas Mai kramplikult käetugesid pigistades. Ta ärev pilk käis vaheldumisi teleskoobiekraanil, kus tähistaevas aeglaselt pöördus, ja üle punase piiril õõtsuvate koormusnäidikute. Viki keeras Monstrumi kaela üle õla kõverasse ja jälgis Ge emalaeva, mis neile vraki lähedalt järgnes. Kohe tabasid Orkaani ka esimesed jämedamad plasmalaengud, teemandiitplaadid lendasid ja Orkaani järele tekkis mitu tuhmi suitsujutti. Viki tulistas tihedalt vastu, vähemalt kaks kahuripatareid Ge emalaeva vööris said selliseid vigastusi, et nende tuli katkes. Ka hiidkärpide BD seeria ründelennukid pressisid end vaenlasele lähemale ja tulistasid rakette peakaliibri tornide pihta. Ge emalaeva pardakahurite turmtuli ja Ge lahingulennukid hävitasid neist mitu.

“Jõuame atmosfääri! Viki, fikseeri kael!” käsutas Lan.

“Ei saa, oleme tule all…”

“Fikseeri kael, sulle öeldi!” kärkis Lan.

Vastumeelselt hakkas Viki Monstrumi kaela transpordiasendisse keerama. Kõrvatippude ja vigastatud kaela küljes lipendavate karvkattetükkide ümbert hakkasid venima hõõguvad jutid – Orkaan ja Monstrum läbisid juba Argeeli atmosfääri ülakihte. Järsku läbis Monstrumi keret raputus ja Mai teatas ekraani uurides: “Kaotasime tagumise vasaku lukustuse!”

“See oli vist tuumarakett. Hea, et veel siin, peaaegu et kosmoses, kus ei tekki lööklainet. Katsuge vastu pidada, lennukid katavad meid. Mida sügavamale atmosfääri jõuame, seda väiksemaks nende tuleulatus jääb, nad ei jõua meile järele kiirendada, nad kukuksid atmosfääri,” vastas Lan.

Kosmilisel kiirusel vastu puhuv atmosfääriõhk hakkas Monstrumit väristama ja raputama, kuumakahjustuste vältimiseks pidi Mai teleskoobi luugi alla tõmbama ja Viki Monstrumi silmad sulgema. Niimoodi nad ei näinudki, kuidas mitu kilomeetrit sekundis lendav Orkaan Argeeli atmosfääriõhu hõõgvele kuumutas ja kuidas see õhk tulemerena üle emalaeva teemandiitsoomuste voogas. Lahingulennukidki jätsid manööverdamise ja järgnesid emalaevale. Mõned Ge lennukid üritasid hiidkärpe ka jälitada, ent nemadki ei saanud kosmilisel kiirusel atmosfääri ülakihis manööverdada ja olid seeläbi Orkaani pardakahureile ideaalseteks märklaudadeks. Kui kolm neist juba hõõguvate rusudena laiali pudenesid, loobusid teised jälitamisest ja tõusid tagasi kosmosesse.

Monstrumi peas söödi jälle porgandit, kapsast, praekartulit ja liha, jälgiti välistermomeetreid ja oodati, millal liiga kiirest atmosfäärilennust tulenev rappumine lõppeb. Keegi ei lugenud minuteid ega tunde, ühel hetkel avastas Mai mõõteriistade näite lugedes: “Viki võib vist silmad lahti teha.”

Monstrum avas silmad ja ruumisviibijate ees ekraanidel avanes pilt emalaeva rünnakujälgi täis teemandiitsoomusest. Üleval kaardus sünkjassinine Argeeli atmosfäär, otse ees kuskil kollakas hämus oli silmapiir, all aga möödusid rohetavad metsad ja aasad, mida läbistasid tumesinised jõed.

“See on siis Argeel. Õhk on siin hingamiskõlblik, ainult et hõre nagu mägedes, see-eest on planeet poole väiksem ja kergem kui Ge, me oleme ta pinnal poole kergemad ja jõuame kõrgele hüpata. Aga olge ettevaatlikud,” manitses Mai.

“Kas loomad on siin nii suured, nagu Monstrum?” küsis Mari tasa.

“Nii suured siiski mitte,” vastas Mai end seljatoe vastu sirutades ja lõuaalust sügades.

“Valmistage end ette! Poole tunni pärast maandume! Kohe jõuame rohtlate kohale, 900 kilomeetri kaugusel on kõrbepiir, sealt edasi uraaniliivad!” kuulutas Lan.

“Me loksume. Niimoodi me kaua vastu ei pea. Võtku ometi kiirus allapoole helibarjääri,” lausus Mai mõõteriistu jälgides.

Kiirus langes kiiresti, varsti oli see allpool helibarjääri, varsti vaid 200 kilomeetrit tunnis, varsti lähenes nullile. Ka kõrgus lähenes nullile. Hiiglaslikud maandumistallad emalaeva all sirutusid välja, neljameetrine rohi lömastus nende all.

Orkaan oli maandunud.

“Kas ühendame haagid lahti, kas fikseerime jalad lahti? Ahah, ma olengi ju lahti,” rääkis Viki Monstrumit liigutama hakates. Hiigelantiloop Orkaani katusel tõusis jalule ja astus ettevaatlikult tiiva ääre poole, asetades sõrgu teemandiidile märgitud kohtadesse.

“Ma ei tunne tagumist jalga,” hädaldas Viki. Ta sättis Monstrumi emalaeva tiiva äärele, passis hetke ning hüppas sealt, 150 meetri kõrguselt, alla.

“Nüüd kaotasin selle jala üle igasuguse kontrolli! Mai, kas ta käsijuhtimisele allub? Proovi ta käsitsi üles tõmmata, täiesti kokku, vastu kõhtu,” käsutas Viki. “Ma ei saa muidu üldse liikuda!”

“Sinu õnneks see siiski liigub,” teatas Mai arvutiga töötades. Monstrumi vigastatud jalg tõusis üles.

“Viki, kuhu sa minna tahad?” küsis Lan.

“Sinna samblastele kaljudele, kus seda heina ei ole. Heidan sinna maha ja tulen sensoritest välja. Mul on tunne, et Monstrum vajab põhjalikku remonti,” vastas Viki kolmel jalal komberdavat hiigelantiloopi lagedamale alale juhtides.

“Ega sa hea välja ei näe,” nõustus Lan, “see raketitabamus oli küll liiast. Ma saadan juba käske remonditsehhi ja pealastiruumi.”

“Kas me hakkame nüüd siin remontima? Lahinguolukorras?” küsis Mai mikrofoni poole kallutades.

“Meil ei jää muud üle. Jälgime, mis nad ette võtavad. Ründelennukeid tuleb karta, need on nende ainsad raskerelvad, millega nad atmosfääris opereerida saavad. Aga ma arvan, et suudame lähikonna neist puhtana hoida, nad ei ole ikka veel suutnud ehitada annihillaatoreid, mis suudaks atmosfääris nii kaugele tulistada kui meie omad,” julgustas Lan.

Monstrumi kabiin õõtsus kergelt, ekraanil paistev kõndimise taktis kõikuv maastik kippus Maril pead ringi ajama. Lõpuks masin peatus ja kabiin laskus katkendlikult allapoole, kui Viki Monstrumit lamama sättis ja kaela vastu maad lasi.

“Lähme välja!” hõiskas Mai rihmu avades ja põrandale hüpates. “Siit uksest, see viib suukonveierite teeninduskanalisse, seal on välisluuk ka.”

Trepid olid tehtud töörobotite tarvis lauged ja laiad, Valligi pääses vabalt liikuma. Õhurõhu muutus lõi küll kõrvad lukku, kui lüüsiluuk avanes, ent Mari tundis end suurepäraselt, kui ta oli mõned sammud kive katval samblakihil käinud ja Monstrumi väljageneraatori mõjusfäärist lahkudes oma 70-st kilost pooled kaotanud. Valligi nautis poole väiksemat kehakaalu ja lidus kiire galopiga mööda sammalt nagu valge pall, must saba ja lakk tuules lehvimas. Proovis siis kurvi võtta ja Mari poole tagasi pöörduda, ent kukkus kohe üle selja. Mari jooksis järele ja hüppas paar korda kõrgele õhku, proovis ka suunda muuta ja kukkus nagu Valligi - ehkki kaal oli siin muinasjutuliselt väike, oli mass endine, see oli harjumatu. Valli tõusis taas jalule ja viskas end tagajalgadele püsti ning heitis pead nagu metshobune. Mari naeris, sest selline käitumine nii paksu hobuse poolt paistis uskumatult naljakas. Ent Valli nautis seda kergust, sest normaalse gravitatsiooni tingimustes jõudis ta joosta vaid lühikest maad, galopp ja tagajalgadele tõusmine olid jäänud kaugele, paljude aastate ja kilode tagusesse minevikku.

Mari vaatas tagasi Monstrumi poole. Hiiglaslik masinantiloop paistis kole oma poolpõlenud kaela, suitseva kintsu ja tulejälgedega. Sellisest Monstrumist, mis Agno kosmosetehaste angaarist transportööril välja veeti ja mis Pluuto tähistaeva taustal jalule tõusis, ei olnud midagi järel. Beežikaspruun värv oli vaid aimatav, valgest kõhualusest polnud midagi alles, kõik oli plasmalaengutest või kiiretest atmosfäärilendudest vähem või rohkem mustaks põlenud. Viki käis Monstrumi kaela ääres ja uuris purustusi, Mai hüples ta kõrval nagu must kummipall.

Selja tagant kostis ioonmootorite undamist – seal seisis Orkaan, maandumisšahtid lahti. Pidevalt maandus sinna lahingulennukeid, šahti keskel ootasid neid robotid, mis neil paari sekundiga kassettrelvad ja reaktorikütuse balloonid ära vahetasid ja uuesti šahti teisest otsast lendu saatsid. Pidevalt oli taevalaotuses hiidkärpide eskadrille näha. Kõrvu hakkas jämedam jorin – emalaeva poolt lähenesid Lapton ja Nemesis, nende järel veel paar NA-seeria kaubalaeva. Mari ruttas pikkade hüpetega Monstrumi poole tagasi. Tähelaevad maandusid Monstrumi kõrvale ritta, lastiruumide põrandarambid lasti alla, samblale veeres mitmesuguse kujuga roboteid, küll roomikutega, küll sammuvaid; hiidkärbid sagisid ringi, hõikasid ja karjusid ning vehkisid käppadega. Kai jooksis Marile vastu.

“Pea nüüd hoogu!” hüüdis Mari kõrvale hüpates ja kividele kukkudes, Kai püüdis järsult peatuda, ent veeres mitu korda valusalt üle selja. Mari jooksis hirve juurde ja küsis murelikult: “Kas said haiget?”

“Mind kaitsevad pekid,” vastas hirv jalule tõustes.

“Mind vist ka,” ütles Mari oma kumerat puusa kombates ja valutavaid sinikaid otsides.

“See ka mõni pekk,” turtsatas Kai. Ehkki maalaste keskmise maitse jaoks olid Mari reied paksud, oli Kail kõhu ümber pekikihi paksus suurem kui Mari reie läbimõõt.

“Noh, sina pekk! Äkki mängid nüüd natuke hobust, ma pole sinuga kunagi ratsutanud,” ütles Mari Kai turjavoldist haarates. Ootamata vastust, ronis Mari sujuvalt Kai turjale. Kai turtsatas korra ja kogus kiirust. Mari vaatas lähenevat Nemesise telikut ja hüüdis: “Mitte nii kiiresti, võta hoogu vähemaks!”

Kai püüdis küll pidurdada ja põigata, ent ei osanud oma massi sellisel kiirusel valitseda, kaotas tasakaalu ja kukkus rinnuli samblale. Mari tõmbus alateadlikult kägarasse ja veeres üle turja eemale.

Kai tõusis jalule ning kaebas: “Nüüd ma sain küll haiget!”

Hirvel oli üks randmeliiges marraskil. Mari läks ta juurde ja silitas haiget kohta ning noomis: “Ole ometi ettevaatlikum! Muidugi on mõnus joosta nii kiiresti, kui ei kunagi varem, aga su mass pole kuhugi kadunud, sa võid niimoodi kaela murda. Lähme vaatame, mis nad seal taga teevad, otsime Ra üles.”

Monstrumi tagumine parem reis oli peaaegu laiali lammutatud, samblal vedelesid deformeerunud hoovad, söestunud servomootorid ja räbaldunud juhtmekimbud. Hiidkärbid ronisid Monstrumi puusal ja avatud mehhanismide vahel ning juhatasid suuri tööroboteid, mis vahetasid laagripukse ja hoobasid. Üks kondine oranžikas pruun hiidkärp marssis mornilt edasi-tagasi ja kurjustas kriiskaval häälel: “Hoidke te mul alt, kui te nahka kaasa ei võtnud!”

“Mis sa hädaldad, see on kaubalaevas!” vastas teine võõras hall kärp.

“No viige see siis sinna kaela juurde! Eluga! Mina ei tea, millal gelased meil jälle kukil on… Kurat, mida see lahingulennuk veel siit otsib!” kriiskas kondine kärp edasi, saates pilguga Monstrumi kohal püstmootori toel ringihõljuvat Xid.

“Näe, Kai, sinu sõber,” naeris Mari rabaturvast meenutavale samblale istudes. Kondine hiidkärp oli Orkaani remonditsehhi juhataja Gi. Ta oli nii kõhn, et tal võis kõik ribid ja selgroolülid üle lugeda, tema kriiskava hääle tundis igaüks alati ja eksimatult ära. Teised kärbid norisid ja narrisid teda kõhnuse pärast kaunis tihti. Aga kui ta Kaid kohtas, hakkas ta hirve paksuse pärast alati kiusama ja narrima. Mari läks kõhna hiidkärbi juurde ja küsis: “Gi, ega sa tea, kus Ra on?”

“Küsid veel!” kräunatas meister pahuralt. “Kas sa tõesti ei tea?! Muidugimõista Laptonis, intiimsuhtes oma ajamasinaga! Ka siis, kui raketid sajavad… See kutt läheb hauda kah tester käes! Teaks ta siis, mida ta teeb – ei! Katse andmed poolikud ja tema läheb ajas rändama!”

“Huvitav, täna ta ei tulegi mind kiusama. Kas ta enam ei tunnegi kadedust minu toituvuse pärast?” naeris Kai, kui Mari ta juurde tagasi tuli.

“Sinu toituvust nüüd vaevalt keegi kadestab. Otsime Ra üles,” kutsus Mari Laptoni poole minnes.

Gi-l oli õigus: Laptonis valitses kirjeldamatu segadus, põrand oli täis aparaadiosi, juhtmeid ja maha võetud parandusluuke, Ra ja Mag mässasid juhtmetes. Mari astus ettevaatlikult kola vahel ja küsis: “Kas tohib segada? Teil olla siin intiimsused käsil.”

“Mingu see Gi ka sabavahele!” turtsatas Ra end luukide vahelt välja rullides ja püsti tõustes. Kriiskav hääl oli ilmselt Laptoni sisemussegi kajanud. “Intiimsused! Mida see soolikas teab intiimsustest!”

“Ta väidab, et sa ei tea, mis sa teed. Kuidas katse läks?”

“Noo jah,” venitas Ra pahuralt seinale nõjatudes, “just siis, kui pidime kapsli asendit täppisradariga mõõtma, ilmus see Ge emalaev ja Lan keeras radarid ära, selles suhtes läks asi veidi vett vedama jah. Ei, minu jaoks on katse põhimõtteliselt sooritatud, kapsli enda kaamera jäädvustas sellel hetkel Orkaani, mis jäi tema taha. Aga kuhu täpselt ja kui kaugele ta läks, see jäi kinnitamata.”

“Kuidas rott end tunneb?”

“Ellu jäi. Väliselt ei juhtunud midagi. Lea uurib teda.”

“Aga mul on sulle midagi anda ka,” ütles Mari kommunikaatorit võttes, “siin on Monstrumi radari logi sellest hetkest, Mai nägi kapslit radaril ja Viki oleks selle Ge tuumamürsu pähe puruks lasknud, aga enne jõudis kapsel ära kaduda. See pidi see kapsel olema, midagi muud ei saanud niimoodi kosmosesse tekkida ja kaduda.”

“Monstrumi radarilt või? See ju ka täppisradar, kui sul siin on positsiooniarvud ja ajaarvud sees, siis see päästab nii mõndagi,” rõõmustas Ra kommunikaatorit võttes ja arvuti juurde minnes. “See fail on küll kuldaväärt!”

Ra luges arve ekraanil ja kiitis: “Just see, mida vaja! Kõik! Kõigele saab joone alla! Valmis! Ole sa tänatud! Kuidas Viki end tunneb?”

“Seda ma just vaatama lähengi,” vastas Mari Laptoni luugi poole astudes.

“Tervita siis teda minu poolt,” ütles Ra kommunikaatorit tagasi andes.

Valli ootas Laptoni juures, silmad säramas peas. Monstrumi kaela juurde oli kogunenud hulk tehnikat ja töölisi, sealgi kukkusid juba vigastatud detailid mullale. Mari otsis pilguga Kaid ja leidis hirve eemalt, Monstrumi suu juurest, Vikiga rääkimast. Viki nägu paistis väga murelik, Kaigi nägi nukker välja, seisis tuttavas lohakas poosis, kõrvad lingus ja pilk maha suunatud. Marile meenus taas see salapärane hirm. Kuulis jälle Xide häält kõrguses, mis meenutas, et olukord ei ole kaugeltki ohutu. Ta otsustas loomi mitte häirida ning kõndis Monstrumi kaela juurde, kuhu oli maandunud ka Gi kirutud lahingulennuk. Lennukist hüppas välja suur ja turske hiidkärp, kes lennuprille üles tõstes Monstrumi kaela juurde ruttas.

“Võtke ta alla! Võtke ta alla!” karjus lendur kaela kallal ametis olevatele töölistele, “Ma matan ta siia! Kus Mai on? See on meie šahti kutt!”

Marigi märkas mehhanismide vahel lennutrakside ja hiidkärbi selgroo söestunud jäänuseid.

“Ära mata, vii tähelaevale,” vastas üks tööline säilmeid vabastades ja ettevaatlikult alla, lenduri kätte ulatades. Lendur loivas Laptoni poole, hukkunud kamraadi põrm käppadel.

Teiselt poolt lähenes neljakäpakil kiirustav Gi, kes Kai juurde jõudes ta kintsu pihta heleda laksu andis ja käsutas: “Eluga, pekirull, too Nemesis lähemale, me paneme seal juba kokku ja lõpetame! Ja mis sa, Viki, vahid, mine sensoritesse, kohe hakkame ahelaid testima!”

Kai jooksis, nagu ta oleks sale metshirv, tähelaevade poole tagasi, Viki suundus mornilt Monstrumi irvakil suu poole, vaatas korra Marile kutsuvalt otsa. Mari järgnes Vikile, Valli vaatas hetke nõutult ringi ning ruttas siis Marile järele. Monstrumi väljageneraatorite mõjupiirkonda jõudes langesid Marile need ta pooled puuduvad kilod tagasi, tüdruk oleks selle koorma all peaaegu kokku kukkunud. Valligi vajus peaaegu maha, kui ta mõjupiiri ületas. Lausa vastikult raske oli taas oma loomuliku kaaluga Monstrumi treppidel ronida.

Viki avas sensoriruumi ukse.

“Oota, Viki!” hüüdis Mari. Ta veendus esmalt, et ruumis kedagi teist ei ole ja mikrofonid välja oleks lülitatud, põlvitas siis Viki juurde ja võttis ta käpa pihku.

“Kas sa oled kuidagi tujust ära? Millest küll? Millest sa seal Kaiga rääkisid?” küsis Mari antiloobile silma vaadates. “Miks sa mind väldid viimasel ajal?”

Viki suunas pilgu maha.

“Kas sind on äkki häirinud, et ma su suud ja sõrgu uurisin?”

“Oh ei… Aga miks see sind huvitab?”

“Kas sa oled ikka Ge antiloop?”

Viki tõmbus veel rohkem kössi ja sosistas: “olen Viimane,” mõtles pikalt, sirutas siis kaela ja vastas: “Aga kes ma olema peaks?”

“Mis viimane?” Mari kortsutas kulmu ning vaatas antiloobi nägu. See muutus üha süngemaks. Lõpuks ütles ta: “Sa saad seda varsti teada, Mari. Anna mulle andeks, ma tegin, mis suutsin, et seda ära hoida,” ja puhkes nutma.

“Mis sa räägid, Viki! Mida ära hoida?” imestas Mari antiloopi kallistades.

“Sa saad seda teada! Hoia Kai ligidale! Mine! Jookse! Mine Maale ära kohe kui saad!” vastas Viki katkeval häälel.

“Millest sa räägid, mis hull jutt see on?” küsis Mari ehmunult, silitades Viki kaela.

Koridorist kostsid lähenevad sammud. Viki tõmbas kaela Mari embusest ära ja astus sensoriruumi lävele ning vaatas Marile otsa. Mari polnud sellist pilku veel kunagi näinud, mis siis, et ta oli pikki aastaid Vikiga rõõme ja muresid jaganud, paar korda oli ta Vikit koguni kiskjate käest päästnud ja ta haavu ravinud. Ent kordagi ei olnud Mari näinud Viki pilgus sellist lootusetust, nagu nüüd. Viki pilk oli nagu surmaminejal.

“Oota nüüd, mis sul ometi on?” küsis Mari hirmunult.

“Seda, et… Monstrum ei tooda suure reaktori kütust!” sosistas antiloop ja sulges enda järel sensoriruumi ukse.

“Mari! Miks nii ehmunud nägu? Mis sulle muret teeb?” imestas Mai, kui oli uksest sisse astunud.

“Ah… Ei midagi, mõtlesin siin pulmast ja liigsetest kilodest,” vastas Mari kätega puusi väristades ja süütut nägu tehes.

“No kulla tüdruk, sina oled küll siin viimane, kes oma kilode pärast muretsema peaks!” naeris Mai istmele ronides ja aparaate sisse lülitades.

“Need kilod tulid kohe meelde, kui ma selle monstrumi väljageneraatori mõjusfääri tagasi tulin.”

Valligi naases Monstrumi juhiruumi, Mai vaatas neid, lülitas mikrofoni sisse ja teatas: “Meil siin on kõik kohtadel, pea poole pealt oleme siis valmis. Viki, sa võid tõusta ja liikuda.”

“Ma olen väsinud, kas teil siin puhkeruumi on?” küsis Mari.

“Mine jah, maga veidi, see on seal koridoris, teine uks vasakut kätt,” juhatas Mai. Mari leidis puhketoa ja heitis lavatsile, Valli seadis end kõhuli lavatsi ette.

Mari vaatas sõrmust ja kahte teemanti ja püüdis meeleheitlikult unistada suvisest Maast, Tõnu vanaisa talust, jaanitulest ja jõest. Püüdis meenutada Tõnu häält. Ent see ei tahtnud kuidagi kõrvades helisema hakata, tahes-tahtmata tõusis silme ette hoopis Viki nukker, maha suunatud pilk ja kõrvu antiloobi monotoonne sõnade vulin. Mis tal ometi viga on hakanud?! Viki oli kogu aeg nii tore ja leebe olnud, ta oli Mari parim sõber ja esimene lemmikloom ajast, kui Mari alles Pluutole elama asus. Aga vahepeal olid ilmunud Valli, Liisu ja Kai, Monstrumi ehituse ja katsetuste ajal oli Viki kaugeks ja võõraks jäänud. Mida ta nii kohutavalt kartma on hakanud? Ja mida see “viimane“ tähendas?

Monstrum ei tooda suure reaktori kütust? Mida ta siis toodab? Milliseid kütuseid Mari veel teadis peale suure reaktori kütuse? Mikroreaktori kütus oli olemas, samuti kassettreaktori kütus. Siis veel plutoonium, millest tehti tuumalõhkepäid. Aga kus mikro- ja kassettreaktoreid tarvitatakse? Ainult relvades, vaid üksikud vanemad robotid ja seadmed tarvitasid kassettreaktoreid, igal pool mujal keskmistes seadmetes olid kasutuses termotuumareaktorid, mis tarbisid rasket vesinikku, mida leidus hulganisti Päikesesüsteemis ja mida sai hõlpsasti kätte. Pealegi kippusid kassettreaktorid poolestumise tõttu kiiresti riknema…

Milleks Monstrum üldse ehitati? See oli ju absurdne kolakas, hiiglaslik energiaraiskaja. Uraani võinuks ju niisama eraldada ja Pluutole viia, selle töötlemisega teisteks tuumakütuseliikideks eraldus ju palju soojust, mida võinuks Pluuto baasidele vajaminevaks energiaks ära kasutada. Kui suur on Monstrumi reaktorite koguvõimsus? Mari oli kunagi kuulnud väidet, et Monstrum on võimeline jooksma ligi 500 km/h. Ja seda nende meeletult ebaefektiivsete, edasi-tagasi pendeldavate hoobade ja servomootoritega… Kui palju jalgade väljageneraatorid energiat pidid veel raiskama, et sõrad koos püsiksid? Need ju pidid vaheldumisi paigal seisma ja liikuma ligi heli kiirusega! Siis pidi Monstrumi reaktor olema ikka väga võimas, vähemalt hävitaja, kui mitte ristleja mõõtu. Oli Monstrumi tootmisvõimsus siis sedavõrd kolossaalne, et nii palju energiat jäi üle? Ei saanud olla, Monstrum ei suudaks kuidagi sellisel hulgal uraaniliiva koristada, kui oleks seda kulunud sellise võimsusjäägiga uraani tootmiseks. Või katsetasid hiidkärbid mingit uut tehnoloogiat, uut tüüpi kütust uuele reaktoritüübile? Naeruväärne! Miks nad peaks leiutama reaktori, mille kütuse tootmine nii ebaökonoomne on!

Monstrum oli suures osas salastatud. Äkki ikkagi uus tehnoloogia? Ei, sellest oleks midagi ikka kuulda olnud. Vähemasti Ra oleks sellest midagi teadnud, Ra hoidis end alati uute leiutistega kursis. Tundus siiski, et Monstrumi reaktorites eraldatakse esmalt tuumakütus, mis kohe põletatakse kassettreaktori kütuseks. Milleks seda nii kiiresti ja nii palju vaja läheb, miks ei piirdutud siin enam lihtsa tuumakütuse tootmise ja Pluutole viimisega? Milleks raisatakse siin energiat mingi absurdse hiigelantiloobi liigutamiseks selle asemel, et selle tuumakütusega Pluuto kasvuhooneid ja koobaslinnu kütta? Mida kärbid plaanivad? Mida Viki kardab? Ja Kai oli nii tõsine… Midagi oli siin valesti, mõtles Mari hirmunult ja silitas Valli selga.

 

Vastremonditud Monstrum kappas lendava Orkaani järel üle laialdase rohtla.

“Punane häire!” kõlas translatsioonis Lani ärev hääl. Maandumisšahtide luugid paiskusid valla ja seni veel emalaeva sisemuses redutanud lahingulennukid saadeti välja.

“Nüüd on lugu tõsine, nad on oma emalaeva atmosfääri toonud. Ilmselt plaanivad meeleheitlikult, elu ja surma peale rünnata. Tundub, et keegi meist on Gele andmeid ette söötnud. Keegi, kes teab palju. Keegi, kes teab väga palju!” rääkis Lan.

“Kas ma pean välja lendama?” küsis Mai.

“Mine jah, liitu kuuenda šahtiga, seal on kõvasti kutte kaotatud,” käskis Lan. Mai hüppas operaatoritoolilt maha ja ruttas kaelalifti poole. Peatselt vihises ta XiIII läbi Argeeli hõreda atmosfääri.

“XiIII 1a2 õhus,” raporteeris Mai lennuprille ette pannes, “ootan üleminekukoodi!”

“Kood saadetud!”

“Kood vastu võetud!” raporteeris Mai ja suundus kuuenda šahti eskadrilli juurde.

“Suund 121, grupp UA12, BD ründelennukite eskaader, katke neid ja rünnake emalaeva peakaliibri kahureid!” käsutas Lan radariekraanide kohale kummardudes. Veel oli tal toimuvast ülevaade.

“Oi pagan…” lausus Mai kohkunult juhiseid pigistades. Lennuki nina ees paisus viirastusena vaenlase emalaev, tüürmootorid Argeeli gravitatsiooni trotsimas. Lähenes terve pilv lahinglennukeid… Hetkega oli eskadrilli rivistus segi löödud, puhkes meeleheitlik õhulahing. Ründelennukid pääsesid läbi ja tulistasid rakette, üks kahuritorn pudenes plahvatuste saatel Ge emalaeva vöörist, raadioeetris kostis ründelennukite pilootide rõõmuhõiskeid.

“Eskaader1, katke Monstrumit, 4 ja 6, teile jäävad raketid, 5 ja 7, ärge pommitajaid läbi laske,” juhatas Lan.

“Palun luba maanduda,” kostis Kai ärev hääl. Hirv oli Nemesisega Orkaanilt maha jäänud enne, kui lahing algas.

“Oleme rünnaku all ega saa lastiruumi luuke avada, pea vastu!” vastas Lan.

“Vaenlane tasapinnas, kraad 163, Chen, kata Vikit, Ma toon nad sinu ette,” kostis Mai hääl. Chen sättis end Monstrumi kukla taha ja tulistas vaenlase lennukit, see kukkus keereldes alla, teise tulistas Viki niimoodi sodiks, et Monstrumi pea läbis rusu- ja tulepilve. Kolmas jälitas maa poole pikeerivat Maid.

“Nii, minu kord…” teatas Kai sobival kursil lendavat vaenlase lennukit nähes. Nemesis tulistas ja Kai kiljatas, kui tuli ja rusud vastu Nemesise keret põrkasid.

Aga Monstrum suutis praegu liikuda alla 500 kilomeetri tunnis ja kuigi ka Ge emalaeval puudus igasugune aerodünaamika ja ta ei olnud üldse atmosfääris opereerimiseks mõeldud, lähenes see hirmuäratava kiirusega.

“Kaitske Monstrumit! Me ei saa teda üksi jätta!” käsutas Lan, “ma lähen kohe pöörangule, lasen selle peletise neil alla!”

Orkaani parem tiib mattus hetkeks pooleldi tulle, maa poole sadas terve pilv mitmekümnemeetriseid rususid.

“Kurat!” kriiskas Lan, “ma ütlesin, et ärge rakette läbi laske, nad tulistavad meid ju alla! 10. 11. ja 12. eskaader, lähete üle A grupi varustamise alla, kaotasin just teie šahtide sissepääsud!”

Ge emalaev lähenes, Viki tegi Monstrumiga haake, vältides niimoodi vaenlase peakaliibri tuld. Üks plasmalaeng tabas siiski masinantiloobi turja…

 

Mari ärkas meetri kõrgusel õhus, hetk hiljem kukkus ta valusalt puhkeruumi voodi kõrvale põrandale. Raputus oli ka Valli pikali lajatanud. Hobune vedas enese jalule, silmad valust kissis. Õnneks ei olnud temaga midagi tõsist juhtunud, ta kõndis ega paistnud lonkavat. Mari tormas puldiruumi, nägi ekraanidel lahingut ja hüüdis mikrofoni: “Mis siin toimub?”

“Mari! Kao siit kohe minema, ma ei tea, kaua ma vastu pean! Siin on ohtlik!” kostis krapis Viki hääl. Monstrum jooksis vahetult Ge emalaeva ees ja tegi haake, ümberringi kees metsik õhulahing. Mari vaatas korra kiiruse- ja asendinäite ja jooksis kaelalifti, Valli kappas kohmakate paarishüpetega järele. Lift õõtsus ja rappus, osalt tabamustest, osalt Monstrumi jooksmisest ja põiklemisest, aga seisma lift ei jäänud. Tüdruk ja paks hobune jooksid täiel võimsusel undavate õlamasinate vahelt läbi, läbisid õhulüüsid ja jõudsid maandumisšahti, kus seisis Pingviin. Järjekordne raputus sundis Mari käsi maha panema, Valli kukkus külili. Varsti jõudis hobu ikkagi oma kohale Pingviini istmete taha, Mari sulges uksed ja käivitas reaktori.

“Viki, kanna mulle radar üle, ma ei näe siin mitte midagi,” ütles Mari.

“Jah, kohe saadame su ära,” vastas Viki.

Luugid avanesid, Mari tõmbas kontrollerid põhja. Pingviin paiskus Monstrumi õla tagant välja ja võttis kursi Orkaanile, mis kaugel sinises hämus kurvi võttis, tiib poolviltu maa poole.

“Mine emalaeva lähedale pardakahurite kaitse alla,” soovitas Chen. “Kai, kata Pingviini, eskadrill 1A, Nemesise kaitsesse!”

“Olen positsioonil,” vastas Mai kedagi tulistades, ent mitte tabades.

“Kraad 322, Mai näed, vasakul!”

“Jah… Kohe… Sain vist pihta,” vastas Mai rünnates.

“Vähemalt ta loobus,” ütles Kai.

“Meie vastu tuntakse elavat huvi… Chen, pea kohal! Tõmba kõrvale!” hüüdis Mai, ent liiga hilja. Midagi põlevat kukkus ülevalt ja viis ära Cheni Xi ühe tiiva koos mootorite ja relvadega. Chen toibus kokkupõrkest, nägi eespool keerlevat maailma ja Nemesise mootorikatteid, vandus vaid: “Kurat! Raisk!”

Kokkupõrge tähelaevaga viis teisegi tiiva ja Cheni teadvuse, õnneks ärritas tulekahju ving hiidkärbi nina nii palju, et Chen suutis end katapuldi kangi tõmbamiseks kokku võtta enne, kui ta põlev Xi viiemeetrisesse rohtu sadas ja plahvatas.

“Kuhu Kai jäi? Mis toimub üldse?” küsis Mari madalamale laskudes.

“Tulekahju teises mootoris!” hädaldas Kai.

“Heida mootor šahtist välja!” käskis Lan.

“Ei saa, avariisüsteemid on kinni kiilunud!”

“Keera vesinik kinni!” soovitas Mai.

“Ammu keeratud!” vastas Kai. Ehkki kokkupõrge polnud hirve selili keeratud seljatoega pilooditoolist maha heitnud, nägi Kai kurja vaeva, et ühel ajal hoida tähelaeva õhus ja lülitada avariisüsteeme.

“Kuhu te kadusite, mul on kaks tükki sabas!” hädaldas Mari Pingviini üle katuse keerates ja madalale heina sisse tallatud raja kohale laskudes. “Mai, lase nad alla!”

“Ei suuda, olen ise rünnaku all!”

“Ma siis ise…” ütles Mari surmasõlmele minnes. Mari tulistas, ent mööda, sest ühel ajal radarit jälgida ja läbi akna õue vaadata oli väga ebamugav. Mari kirus end maapõhja, et ta need neetud lennuprillid Nemesise kambüüsi oli unustanud. Nendega oleks ta kõike näinud, saanud põigelda vaenlase tule eest ja vaenlast sihtida ja rünnata. Eespool paistis grupp Xisid kamba vaenlastega võitlemas, Mari otsustas raja kohal sinnapoole kihutada, lootes, et Xid häirivad tagaajajaid. Orkaan võttis endiselt kurvi ja kaldus hoopis teise suunda, Monstrum tegi haake, vaadates üle õla ning tulistas meeleheitlikult Ge emalaeva. Järsku Pingviin rappus ja kaotas juhitavuse, Mari vaatas hetke virvendavaid ekraane, siis langes masin libamisi mätastele ning hakkas metsikult rappuma. Mari lehvis turvarihmades nagu kalts, Valli surus kõik oma jalad täiest jõust salongi lakke, lootes nõnda oma võdisevat keret paigal hoida. Esialgu see tal õnnestuski, aga kui Pingviin külje ette keeras ja rulluma hakkas, jäi tal jõust puudu. Millal ja kuidas ligi mitusada kilomeetrit tunnis mätastele laskunud Pingviin seisma jäi, ei tundnud neist kumbki. Õnneks ei pudenenud lennukauto teemandiitkere laiali…

 

Lapton lendas suitseva rusuvälja kohal.

“Kes selle lõpuks alla lasi?” küsis Ra, “Kas Viki sai hakkama?”

“Ei tea, palju Viki kaasa aitas, paistab rohkem et loodus lasi ta alla,” kostis kapten Lani hääl.

“Mis moodi loodus?” imestas Ra.

“Nii suur masin on planeedi atmosfääris nagu äikesepilv, korjab muudkui staatilist elektrit…”

“Aa nojah, ma olen ka märganud neid sähvakaid Orkaani ja maapinna vahel, eriti just maandudes ja madalal lennates,” nõustus Ra.

“Meil tekitas see algul probleeme kah, lõi arvutisüsteeme läbi. Aga nüüd on kõik sektsioonid omavahel korralikult varjestatud ja maandatud. Neil aga – ma ise nägin seda suuremat välku, mille peale neil pooled tüürmootorid kustusid ja relvad vait jäid. Kohe olid nad servapidi maas kah. Viki ees käpad maha, ta käitus kainelt ja otsustavalt, pidas kohe kinni ja heitis maha. Tänu sellele jäi Monstrum terveks, lõõmpilv ja lööklaine käisid küll temast üle, aga esialgu paistab, et masin kahjustada ei saanud. Kas hakkad midagi leidma kah?” küsis Lan.

“Jah, näen Pingviini signaali, ehk on keegi elus,” vastas Ra juhtides. “Niisiis võib öelda, et meil oli taas lahinguõnne?”

“Ei tea, ei oska öelda. Neil oli küll ülekaal, aga nagu ikka - atmosfäärivõimekus allpool igasugust arvestust, rumal oli neist sellise avakosmose emalaevaga atmosfääri tulla. Küllap lootsid Argeeli nõrgale gravitatsioonile… Neil pole isegi mitmeastmelisi plasmalaenguid tulistavaid annihillaatoreid, nende plasmalaengutest on mõne kilomeetri taha läbi õhu tulistades vaid soe puss alles, see ei tee sõjatehnikale mitte kui midagi! Eks nad lootsid rakettidele ja atmosfääri lööklainetele, ega neil minu allalaskmisest palju puudu ei jäänud. Siis oleks meiega lõpp olnud. Samas mine sa tea, kas see välk nüüd meid otseselt päästis, kahe minuti jooksul jõudnuks ma välja keerata ja oleks ta mul kirbul olnud, ma oleks ta rupskiteks lasknud, Orkaani peakaliibri tule alla ei soovita ma kellelgi sattuda, eriti atmosfääris.”

“Lan liialdab,” sosistas Mag.

“Ei liialda. Orkaani keskmise astme relvastus on küll nõrk, kuna tal pole torne. Aga peakaliibri kahurid on tal jäigalt kere küljes kinni nagu lahingulennukitel. Need on 400 meetrit pikad ja laenguastmete arv on salastatud,” seletas Ra.

“Miks nad siis nii suured on?” imestas Mag.

“Ilmselt seepärast, et laengutel on eelastmeid väga palju. Eelastmed lõhkavad õhku kanali, mida mööda järgmised takistuseta lendavad. No nagu kõigil annihillaatoritel, millega saab atmosfääris tulistada. Ma kuulsin tehasekuttidelt, et seda relvatüüpi katsetati Veenusel ja tulistati ülevalt orbiidilt läbi Veenuse atmosfääri pinnal olevaid kaljusid,” avaldas Ra emalaeva sõjasaladusi.

“Läbi Veenuse atmosfääri!“ ahhetas Mag. “Milleks on vaja meil läbi planeedi atmosfääri tulistada maapinda? Punkrite hävitamiseks? Linnade hävitamiseks? Milleks meil seda veel tarvis peaks minema?“

Ra ei vastanud, tõmbas mõtlikult püstmootorite nuppe ja kallutas maanduvat Laptonit.

Pinnas võpatas Laptoni rataste all, kraana lasi alla lastiruumi põhjarambi, millel ootasid mootorplatvorm, kaks robotit ja kaks hiidkärpi. Ra lõhkus laserlõikuriga Pingviini ukselukud ja kiskus uksed valla.

 JÄTKUB