Ausalt öeldes ei teadnud ma autorist enne 2022. aasta suvist Estconi väga midagi ja kuna oli plaanis just Estconil väljahõigatud uut intrigeerivat ulmeteost lugeda, siis sai veidi ka autori eelneva loominguga tutvutud ja ajalooline jutustus “Püha Jüri kutsikad” läbi loetud. Sarnaselt sellele teosele on ka käesolev lugu väga detailne ja on näha, et autor on kirjutanud asjadest, mis on kas väga hingelähedased või mille kohta on tehtud väga põhjalik taustauuring. Samas kohati võib see mõne lugeja isegi ära hirmutada ja tunduda igav, kui uusi detaile ja fakte sajab igas paragrahvis kui täpsusküti tabamusi. Mulle meenutas see väga “Seiklusjutte maalt ja merelt” sarjast lapsena loetud lugusid, kus tuli vaim pikemateks kirjeldusteks ja tausta pajatusteks valmis panna. Raamatu pealkiri, “Kronosütist”, tekitab ka kindlasti ilma sisukirjelduseta paljudes segadust – vähemalt minu kiire küsitlus oma lähikondsete hulgas näitas, et see uudissõna näib üsna tundmatu. Tegemist on sulamiga sõnast chronos (aeg kreeka keeles) ja parašütist ehk langevarjur ning tähendab aega hüppajat.
Lugu algas korraliku mürtsuga, samas oli ka veidi okkaline ja konarlik ning kartsin, et siin tuleb jälle üks põimitud raamjutustus, kus pidevalt toimub mitte ainult aega hüppamine vaid ka kahe ajaliini vahel pendeldamine. Minu õnneks oli autor valinud antud mustri vaid jutustuse sissejuhatuse ja epiloogi üldiseks raamistikuks. Lisaks on raamat muidugi ka paras tellis, mille lugemiseks peab tänapäeval ilmselt iga inimene endas mingit motivatsiooni leidma. Üldiselt on loo kulgemine ladus ja igavust väga tundma ei pea. Siiski uinutatakse lugeja ja ka peategelane umbes raamatu keskpaigaks nii ära, et tundubki selline tõeline mehe-elu idüll, kus seks, jaht ja alkohol omavahel fookust jagavad. Veidi ehk oleks seda kompotti – “Eesti jahi eripära - jääaja eri” – võinud kompaktsemalt edastada, kuna peategelane heietab korduvalt samu mõtteid, nii et ka autor tundub olevat veidi madalama käigu sisse pannud, aga mingeid suuri apsakaid õnneks sisse ei tule. Tegelikult toimub taustal vaikselt ka muud ja muutusi tuleb rohkem just raamatu teises pooles. Ning mürglit on rohkem kui rubla eest.
Sisu aga on väga mõnusalt üle võlli ja mulle meenus lugedes kohe “Iron Sky” film: ühisosaks siis ikka natsid ja nende üle naljatamine just väga ülevõimendatult. Aga üldiselt autor ei löö risti ette ühegi asja ees, nii et ka lugeja võiks olla puritaanlike kommetega juba eelnevalt lõpparve teinud, sest vastasel juhul saab ta hing väga sügavaid haavu. Lisaks natsidele ja iisraeli rahvale ei puudu loos ka näiteks globaalsed vandenõud, mis tänapäeva ühiskonda vaadates ei tundugi nii utoopilised. Nauditavaks teeb selle kõik aga loo väga loogiline kokkupanek: detailid võivad olla ju fantastilised ja tegelased ülimalt stereotüüpsed, aga jutustuse kulgemine ja tegelaste käitumine on see eest vägagi läbimõeldud ja mõistetav. Mina lugejana naudin väga, kui autor suudab tegelased panna käituma loomulikult ja tema sekkumist tegutsemismotiivides on võimalikult vähe tunda.
Ka teaduslikku, just tehnoloogilist ulmet on loos omajagu ning see kõik tundub nii käegakatsutav ja ulmikutele juba nii tuttavatest mustri tükkidest üles ehitatud. Kiita tuleks autorit ka päris omapärase ajahüppe tehnoloogia kasutamise eest: ka mina pole päris sellist sukeldumisest ja langevarjuhüppest koosnevat kombot veel loetud paljude ulmejuttude ja -raamatute hulgas kohanud.
Kogu seda eelnevat arvesse võttes ütleks, et kogu loo nautimiseks on tarvis veidi olla eelhäälestatud. Mul oli suht lihtne peategelasele kaasa elada ja ta siseelust aru saada, sest kuigi ma pole elukutseline sõjaväelane, siis kaitseväes olen siiski oma väljaõppe saanud. Ka jahindus ei ole mulle vastukarva, sest kui sa ei suuda seda osa liha hankimisest taluda, siis ma soovitan parem juba taimetoitluse poole vaadata: üldiselt söövad jahimehed ikka väga kvaliteetset kaupa, mida poeriiulitel pakutava valdavalt masstoodanguga võrrelda ei anna. Teistpidi aga imetlesin väga peategelase võimet jääaja pidevas külmas sellise edukusega funktsioneerida, sest vot sellega ma küll samastuda ei osanud. Aga eks oli peategelasel ka väga hea varustus ning külmarohtu korralikult varutud.
Kõige rohkem häirisid mind aeg-ajalt ilmuvad autori märkused kirjutamise hetkel valitseva Eesti poliitilise olukorra kohta. Need ei andnud midagi tekstile juurde, pigem tõmbasid mõtted loolt eemale ja tundusid veidi lapsikud: jah, ka mulle ei meeldi, et soodsamate ostude jaoks peab lõunanaabritele külla sõitma, aga neid märkusi mõne aasta pärast lugeda võib olla juba rohkem kui koomiline. Kui tegelane oleks ise otse tekstis kirunud riigikorda, oleks see kõik olnud palju loomulikum.
Iga raamatu lõpus tekib mul alati küsimus, et kas ma antud raamatut ka kellelegi lugeda soovitaks – ja kui, siis miks. Kuna ma enda arvates teen eelvaliku juba piisavalt hästi, siis üldiselt midagi head leiab igast teosest. Antud juhul aga ei pidanud väga palju otsima, mis meeldis, kuna tegemist on igati “mehise” ulmeromaaniga, olles läbipõimunud jahist, seksist ning märulist on lugu olenemata tuhandeist võõraist pisidetailist ikkagi suhteliselt kergesti tarbitav ning mõnusa huumoriga. Kindlasti on palju selliseid kohti, kus lugedes tekib tunne, et autor on üle piiri läinud, aga siis soovitaks meelde tuletada, et see oligi eesmärk: vajutada igale võimalikule nupule ning omajagu valusalt. Ja nagu ka eelnevalt juba ütlesin, siis väike eelhäälestus raamatut haarates ei teeks paha. Ning tänu oma detailsusele ja ladususele lähevad kindlasti ka kõik ülejäänud autori teosed minu lugemist ootavate raamatute nimekirja.
