Ega aeg ei ole raisata. Carpe diem ja kõik need muud tarkusesõnad. Teadlikult vanainimeselikult kõlades, siis mida vanemaks saan, seda väärtuslikumaks oma aega hindan. Mis kultuuritarbimise kontekstis tähendab, et kui kohe ei haara, siis võibolla annan teise võimaluse veel, võibolla isegi kolmanda, aga siis on ka kõik. Muusikat, mida ma veel ei ole kuulanud, filme, mida ma veel ei ole näinud ja raamatuid, mida ma veel ei ole lugenud, on sedavõrd palju, et suruda mingi asjaga lihtsalt sellepärast lõpuni, et algust tegin, ei tundu mõistlik. Peab ikkagi olema midagi sellist, mis haaraks, midagi mis kõditaks uudishimu, mis paneks küünituma, nurga taha piiluma, et mis seal ootamas on. Olgu see siis mingi uus lugu või kuidagi teise nurga alt räägitud vana lugu. Miski peab selle loo külge köitma.
Isiklik tähelepanek näiteks sarjade osas, kus varasemalt püüdsin ikka vähemalt esimese hooaja lõpuni kangutada. Et kui esimene või teine osa veel ei kõnetanud, siis ehk hooaja lõpuks jõutakse kuskile põnevasse kohta välja, sest no mingil põhjusel ma ju seda sarja vaatama hakkasin, ei saa ju olla, et mu valik sedavõrd ebaõnnestus. Kuid praegu usaldan ma rohkem seda tunnet, mis paari esimese osa vaatamisega tuleb, kui ikka ei ole seda kibelemist, et ma nii tahan teada ja näha mis ja kuidas edasi saab, siis see sari sinna ka jääb. Sedasi on mul pooleli jäänud nii „American Gods“ kui ka„Sandman“. Just need kaks on siin nimetatud sel põhjusel, et mõlemad põhinevad Neil Gaimani teostel. „Sandman” kümnesse pehmekaanelisse koondatud 75 osaline koomiks ja „American Gods” korralik kuuesajaleheline tellis. Ei ole nad kumbki selline kiire paaritunnine amps, kuid köitvuse puudumises neid kindlasti süüdistada ei saa, lugedes seda kõrvale panemise tunnet igatahes ei tekkinud. Nii et midagi on mugandamise käigus minu jaoks kaotsi läinud.
Kuid ega siis Gaiman ainult pakse raamatuid ei kirjuta. Eesti keeles on kenasti olemas ka tema „Põhjala müüdid“ - kakssada ja natuke peale lehekülgi ümberjutustatud müüte Odinist ja Thorist ja Lokist ja mitmest vähemtuntumast jumalusest. Et kui nii „Sandmanis” kui ka „Ameerika Jumalates” on müüdid ja legendid ja rahvapärimused ülimalt kesksel kohal ja Neil koob need lood meie maailmakangasse, siis „Põhjala müütides” on eesmärk lugude säilitamine. Et nad püsiksid meil meelel ja võibolla inspireeriksid kedagi neid lugusid ümber jutustama või lausa mõnda enda lugu kirja panema.
Ega ma ei tea, kas Manfred „Põhjala müüte” lugenud on või kas ta neid hindab, tema müüdilembus on ikkagi natuke varem alguse saanud ja ega ma ei tea ka, kas Manfredil on olnud sedavõrd ambitsioonikat plaani, et kirjutada üks selline saaga, mis saaga ka on ja mille läbi lugemise järel mõni lugeja mõtleb, et milline vägev maailm ja huvitav millega Heleden ja Harlhal veel hakkama on saanud, milliseid maailmu veel sepistanud, lugusid eostanud. Manfredi enda väljaütlemiste põhjal on tunne, et pigem vist mitte ja seda tunnet süvendab ka saaga ebasaagalik pikkus.
Ma tegelikult väga hindan seda kirjaniku oskust olla oma tekstide osas julm ja jätta sealt kasutu ja ebavajalik välja. Keskenduda ainult olulisele, ainult sellele, mis lugu edasi viib, mis loo jutustamist toetab, mitte ei anna mahtu. Olen ka varasemalt Manfredi tekstidest kirjutades ära märkinud tunnet, et teda köidavad pigem ideed, mitte nende pikk ja põhjalik lahtikirjutamine. Maailm tema enda peas on suur ja lai ning paari täpselt sihitud lausega visandab ta selle maailma ka paberile. Jutu või jutustuse lugemisel ei ole sellisele lähenemisele miskit ette heita. Kui kirjanik keelt valdab või tegevus hoogsalt areneb, siis ka pikema teksti lugemise mõttes on kõik hästi. Võtad raamatu kätte, amps ja peatükk läbi, amps ja teinegi, tegelane on eostatud, sündinud ja kasvadagi jõudnud. Küll aga tõstatub teksti puhul, mis ennast romaanina esitleb, minu jaoks sellest visandlikkusest probleem. Tegevus liigub kiiremini edasi kui minu kujutlusvõime jõuab mulle pilte maalida. Mis omakorda tähendab, et need tegelased jäävad mulle võõraks, nende tegemised ei haara mind kaasa, sest sedasi edasi kapates ei jää ka tegelastel endal aega järelemõtlemiseks. Kaalumiseks, kõhklemiseks. Kõigeks selleks, mis muudaksid nad inimlikuks. Praegu jäävad nad nukkudeks, kellega jumalad mängivad. Õigemini üks jumal. Kirjanik ise. Ja kui lugejale jääb lugedes selline tunne, siis see ei ole hea. Kui mul on lugedes tunne, et midagi juhtub mitte selle pärast, et inimene ise teeb mingid valikud või otsused, vaid sündmused leiavad aset selleks, et kaks peatükki hiljem saaks aset leida üks teine sündmus, siis mul ei õnnestu sellesse maailma sisse elada, uudishimulikult peategelase õla tagant kiikama, et kuhu siis nüüd edasi ja kas ja kuidas me siit olukorrast välja tuleme.
Nii et peatükke lugedes tabasin end mitut puhku pidurit tõmbamas, sest pilt minu peas ei olnud valmis või ei kõlanud need pildid omavahel kokku. Palasid lugedes sellist häda aga ei ole. Neis räägib Manfred jumalatest ja neist lugudest ei saagi ju keegi mingeid tühiseid teemasid oodata. Seda, et jumal käituks nagu inimene, seda et jumala teed oleksid loogilised ja lihtsurelikule arusaadavad. Paladest ootasin ma vägevust, eepilisust ja kõige säravama näitena saan ma siin tuua välja pala sellest, kelle nime inimesed välja öelda ei tahtnud. Kõik need vägevad tunded ja teod, mis siia on kokku koondatud, annavad sellele maailmale seda sügavust, mida ühele maailmale vaja on. Kaalu. Raskust. Taprivarre, mille saab kõvasti pihku haarata ja mille külge saab täherauast sepistatud tera kinnitada, nii et see sealt minema ei lenda ja nii, et kui selle tapriga kellelegi pähe koputada, siis talle jääb see koputamine meelde.
Maailm sai selles saagas loodud. Ei tekkinud lugedes ka seda tunnet, et edasi ma küll ei viitsi lugeda, sest no alustatud juba sai, eks siis loen ikka lõpuni. Kirjutada Manfred oskab, „Täheraua saaga“ puhul ma ütleks, aga et mõnel harval juhul ei ole vähem rohkem. Rohkem on rohkem. Köitvam. Mõnel juhul on lugejal ja raamatukangelasel vaja korraks aeg maha võtta. Jumala mängimine võib küll mõnus olla, aga ei meeldi meile kellelegi, kui meiega läbinähtavalt mängitakse.
