Viimaks on see asi juhtunud. Kahupäine mees astus tee serva ning kohendas vargsi oma tulioranži särki. Viimaks on ta nagu kõik teised tema sõbrad - ta on Eufooriumil käinud. Ta kohendas veelkord särki, kergitas pükse ka ning vaatas pikalt eemalduvale kosmosesadama süstiktransporterile järele.

Järgmine kord tulen naisega, lubas ta endale. Kindlasti koos naisega. Mis see mõni pruut ikka nii kaugele rääkida on ja uuesti raha kokku. Tulen kohe mesinädalatele!

Juba peatänaval kõndimine oli siia tulemist väärt. Mees astus kõrvale, et sõrmiksisalik endast mööda lasta. Seejärel väävlihõngune moletoptur ja siis kollase-punasevöödiline sulgmadu Beeta …Mees ei pannud täpselt tähele, millisest beetast TI-giid talle kõrva oli sosistanud. Täiesti Tavalisi, mehe enda liigi moodi inimesi oli tänaval ikka ka. Mees jäi seisma, et möödunud piltilusale tüdrukule pikalt järgi vaadata. „Kohalik või ka turist?“ mõtles ta igatsevalt. Ehk lahkub õhtuse lennuga nagu mina.

Ka tänavaäär oli vaatamist täis. Väikesed suveniiripoed, söögikohad, etenduste paigad ja mida kõike veel, igal sissepääsu kõrval lühem või pikem märkide rivi, et kellele see on. Inimene või kiip-buustitud töönälkjas, soovid ja vajadused on ju ikka väga-väga erinevad. Ta käis kohaliku looduse loodusmuuseumis ja siis Peraksoori looduse loodusmuuseumis. Zea ja Meropua looduse loodusmuuseumid jättis ta vahele. Aitas sellest loodusest küll. Ta, astus korraks sisse „kõik võivad tulla“ märgiga erootikašõule, kus asjatasid kaks suurt kivilaadset olendit, mees lahkus sealt üsna ruttu, ükshaaval liivateradest maja ehitamine oleks ka erootilisem olnud. Puhkas seejärel naljakaid lugusid jutustaval pingil ning seejärel imetles valgusmängu vesipargi purskkaevusümfoonial.

Vägev, midagi polnud öelda. Isegi sajandaeglane kivierootika oli lõppeks eksootiline.

Vesipargist väljudes märkas ta ühel hoonel roheliste maiste tähtedega teksti: „Vahetage oma nälg meie eufoorilise toidu vastu!“ Sellest allpool avatud ust ning ukse kõrval sissepääsumärki inimestele, Proxima karudele ja mingitele hiidkärpidele, kellest mees ega ka TI-giid mitte midagi kuulnud polnud. Uksest hoovav lõhn oli kütkestav.

Söögikoha sisemus oli Eufooriumi-vääriline, lihvitud roosatäpilisest kivist lauaplaadid, sein, mis oli katsudes pehme ja ruumi akustika põhjal otsustades ka heli summutav. Pilku lakke tõstes olid kui metsas, linnud ja loomad sagisid laes ringi. Pilt oli nii detailne, et mees jäi hetkeks isegi uskuma, et ta istub küll keset linna, kuid ikka hiigelpuude all metsapinnal.

Menüü oli sööjate liikide järgi jaotatud kolmeks ning inimeste osa oli ebameeldivalt lühike ja harilik. Hetke kõhelnud tellis ta kassivurruliselt ja-kõrvaliselt ülikonnastatud kelnerilt menüü ainsa eksootilise toidu.

„Üks tuilin, palun.“

Kelner kallutas pead, siblis parema käe sõrmedega õhus ja küsis: „Vabandage, härra. Te olete turist?“

„Jah, olen. Paistab väga välja?“

„Seda küll, seda küll, härra.“ Kelner siblis uuesti sõrmedega õhus. „Kas ma võin teile nõu anda, härra?“

Mees noogutas ettevaatlikult. „On selle tuiliniga midagi?“

„Tööd on tegelikult palju. „Kelner siblis jälle sõrmedega õhus. „Et tegelikult. Ma ei teagi.“ Jälle sõrmedega siblimine ja tõsine otse silma vaatamine.

Viimaks mees taipas ja sobras taskutes. Seda oli ta ju ometi tutvustavatest materjalidest lugenud. Ettevaatlikult libistas ta kollase kupüüri üle laua.

„Ah et kollane. Tööd on päris palju täna.“

Mees libistas veel kaks kollast kupüüri lauale.

Kass-kelner toetas hetkeks vasaku käe lauale ja läinud need kupüürid kõik olidki. „Kas teile teie käed meeldivad?“ küsis ta.

„Jah, väga ütleksin.“

„Aga jalad? Ka meeldivad?“

Mees noogutas vastuseks.

„Siis ma soovitaks teil tuilini mitte võtta.“

„Aga miks? Mis sellega on?“

„ Tööd on täna väga palju, härra. Mul on kahju. Ma sõbralikult vaid soovitan, kui teile teie käed ja jalad meeldivad. Võtke midagi muud.“

„Üks hamburger siis. Ja ka … topeltports friikaid, palun,“ tegi mees kõheldes asendusotsuse.

Söögikohast jälle väljas, jalutas mees mõnda aega sihitult ringi. Hõljuv klaasmaja, mille alt sai vabalt püsti läbi kõndida, oli vapustav ja natuke ka piinlik, maiste tuvide moodi lindude koor, mis laulis neljal häälel Eufooriumi hümni, oli meeliülendav, kohaliku skulptori mälestusnäitus oleks vajanud päevi, et seda nautida. Kuid kivikesena kingas saatis teda mõte: Mis asi see tuilin on? See, mida kelner talle süüa ei soovitanud? Ja mis need käed ja jalad sinna puutusid?

TI-giid ütles vaid, et see on tõlkimisele mittekuuluv sõna. Suure nuiamise peale juhtis ta mehe mitmesajameetrise vitriini juurde, mille taga kaks segaliigilist meeskonda üksteise pihta tulistasid. Lendava puru ja liiva põhjal otsustades päris laskemoonaga. Vitriini kohale oli siniste tähtedega korduvalt kirjutatud Tuilin.

Mees seisis ja jälgis meeskondade tegevust ebatasasel ja paljude künkakeste ja lohukestega maastikul. Nad näisid oskuslikud, tegid madalaid sööste ühe varje tagant teise ning tulistasid otse jooksmise pealt. Lahing oli ilmselt juba kaua kestnud, otse klaasi taga lamas üks verine Proxima karu, veidi kaugemalt paistis liivakuhja tagant liikumatu rohelises saapas jalg. Sel ajal, kui mees lahingut jälgis, prantsatas tagapool tundmatu okaspuu otsast alla liivämblik ja jäi liikumatult lamama.

Mees kehitas õlgu ja sammus minema. Tal oli olnud raha vaid üheks päevaks Eufooriumil olemiseks ja mingite hullude sõja vaatamisele ta seda kulutada ei tahtnud, tähendagu see tuilin siis mida iganes.

Ta pöördus päikese suunas, TI-giid ütles, et peenemad kvartalid on linna lõuna- ja õhtupoolsemates osades. Ja ega ta pettuma ei pidanud, mis sellest, et juveelipoodide puhul pidi ta leppima vaid vaateakendega. Seal küsiti uksel temasuguselt näljarotilt viisakalt kuid kindlalt kautsjonit. Maailmade maja oli aga tänavaltki vaadates elamus omaette. Hoone üle 160 meetri pikk peafassaad oli tänava suhtes viltu ja kerkis eemaldudes, rikkudes perspektiivitaju. Üle kogu fassaadi olid skulptuurid ja taimed ning fassaadi rõhutatult kolmemõõtmelisus ja kohati läbipaistvus andis sellele eri kauguselt ja nurga alt vaadates muutliku välimuse. Mees ohkas, kui pidi tõusma, et tagasi kosmosesadama süstiktransporteri peale minema hakata. Ringi jalutades oli ta siin-seal veel näinud seda sõna tuilin. Korra väikese koolimaja ukse kõrval, uks oli kindlalt lukus ja selgitust küsida polnud seal kelleltki. Korra märkas ta seda sõna möödasõitval väga pikal hõbedasel kaubafurgoonil. Ühes teises söögikohas tualetis käies pööras ta kogemata valesse koridori ning sattus tühja ruumi, kus töötas uudiste ülekanne. Näidati kümmekonda inimest, kes karjusid „Tuilin“ ning loopisid karkudega naist poriga. Hetk hiljem sisenes sinna ruumi töötaja ja lülitas uudised välja. Otseste küsimiste peale suunasid kohalikud ta kuhugi järgmisele tänavale, kus pidi kõik tuilini kohta selguma, ainult mine. Aga siiani…

Kokkuvõttes oli kõik ikkagi olnud vapustav. See tuilin lisas üksnes veelgi vürtsi, kuigi jah, näris.

Mees küsis TI-giidi käest marsruuti süstiktransporteri peatuskohta.

„Pööra sellele sinisele tänavale seal. Ja seejärel paremale ja siis …“ pakkus giid.

Nii mees ka tegi. Kui mees teab mitmendat korda ümber nurga pööras, seekord ümber roosa ja lillelõhnalise maja nurga, oli tema ees avar plats ja selle taga hall betoonkuup, mille päris ülemises servas uhkeldas „TÕN tuilin“. Väljak halli kuupmaja ees oli poolejagu täis sõidukeid, suuri, voolujoonelisi, ja väga kalleid. Kuldsed, hõbedased, mustad, valged. Paar olid lausa pärlitega kaunistatud. Ajal, mil mees seisis ja kõike seda vaatas, saabus veel kaks helesinist, laskusid otse taevast, pakkisid tiivad kokku ja sättisid end üsna halli kuupmaja kõrvale.

Mees küsis giidilt kella. Tal oli veel aega. Tal oli võimalus. Manades silmi nii rikka pilgu kui ta vähegi oskas, sammus mees kindlal kõnnakul üle väljaku.

„Hei, seisa!“ Teab kust oli mehe kõrvale ilmunud turvamees. „Seisa, see koht siin pole sinusuguste jaoks.“

„Mul on kutse.“ Mees rehmas käega ja proovis punases sametvormis turvamehest mööda astuda.

„On sul jee kutse. Kilomeetri peale näha, et turist. Seisa, kui sul oma käest või jalast kahju pole.“ Turvamees haaras mehel kindlalt käsivarrest.

Mees langetas löödult pea. Ohkas. „Aga mis asi see on see tuilin?“ Ta patsutas vaba käega taskuid, et meenutada, millisesse neist oli ta kupüürid pannud. „Söögikohas oli menüüs ja laskemängudel ja siin ka, tuilin. Mis asi see on?“

„Ära patsu end siin nii palju. Ma võin hakata arvama, et sul on relv.“ Turvamees sakutas meest. „ja tuilin, sa ei taha seda.“

„Tahan küll teada.“

„Tahad sa jee tuilini. Vaata neid sõidukeid. Pooled neist seisavad siin kuid, sest nende omanikud ei tulnud enam kunagi TÕN tuilini majast välja. Et ära ole nii kindel, et tahad teada, mis seal sees toimub.“

Mees lasi aeglaselt pilgu üle sõidukite. Tõesti, mitmed neist olid tolmused. Kõhklemisi noogutas ta pead. „Tahan küll.“

„Mõista-mõista mis see on, mis teeb paljud väikseks ja mõned suureks, härra turist?“ Turvamees juhtis meest aeglaselt kuid kindlalt hallist kuupmajast eemale. „Sõnadega on lihtne. Väga vanas keeles on TÕN suur ja tuilin armetu. Kuid kui ma sulle ära seletan, mida see Eufooriumil tähendab, pean ma su maha laskma. Või pead sa igaveseks Eufooriumile jääma, kui raad lubab, sest tuilin on see, mis Eufooriumi suureks teeb.“ Turvamees haaras mehe mõlemast õlast ja pööras ta enda poole. Seal nad seisid, oranžis pluusis ja rohelistes lühikestes pükstes turist ning kullast nööpidega punases sametvormis turvamees valveseisangus ja vaatasid teineteisele silma.

„Otsusta, turist. Kas tahad teada, mis on tuilin või ei. Kas sured, jääd või lähed? Hind on täpselt selline.“