Alljärgnev jutuke on noore Jack Londoni katse kirjutada tondijuttu. Arvestades, et loo ilmumise ajal 1895. aastal oli ta avaldanud vähem jutte kui ühel käel on sõrmi, ei saa tulevasele klassikule ka midagi ette heita.


„Märkimisväärselt hea – sinu kohta, kuid ma tean üht, mis ...“

„Ei, ei, Damon. Ma tean, et sul on alati üks parem lugu võtta, aga ma ütlen seda täie tõsidusega, ja kui sa kahtled selle tõepärasuses, siis usu vähemalt minu siirust seda öeldes.“

„George! Kas sa tahad mulle öelda, et sa tõepoolest usud kummitustesse? Miks, see idee on absurdne ja sedaviisi ühendada usku sinuga on ... on ...,“ ja Van Busteril, kes tuntud ka kui Damon, said sõnad hetkeks otsa, enne kui ta pahvatas lõpuks: „Jabur!“

„Aga ma usun neisse ja oma usus ma pole üksi, minu poolel on kõigi ajastute helgemad pead alates Kaldea nekromantidest kuni kalgi teadusliku „tänapäevani“. Tõmba hinge ja mõtle järele, oo Damon ja sina ka, Pythias, sest ma näen skeptilist muiet su silmades. Pidage meeles, et igal ajal, igal maal ja iga rahva seas on alati olnud ja on ka edaspidi neid, kes usuvad hinge naasmisse pärast surma. Kas te saate selle teile selgelt silma torkavad tohutu tõendite hulga juures öelda, et see kõik on haiglase aju ja ebanormaalsete kujutluste looming?“ Ja kui Damon ja Pythias olid sunnitud tema etteheidetega nõustuma, lõpetas ta jutu vagas lootuses, et ühel päeval on nood sunnitud oma meelt muutma mõne väga ebameeldiva tõendi ilmsikstuleku tõttu.

„Jäta juba, Pythias! Mis on teil öelda endi mõlema kaitseks? Näita oma lihtsameelsele sõbrale vettpidavat alust. Too välja oma võimas loogika ja sofistika niisamuti halvimateks puhkudeks. Näita talle, et see psüühiline jõud on vaid inimese haiglane ettekujutus, tõesta talle, et maaga seotud vaimud, astraalsed eluvormid ja kehatud olemused on vaid kimäärid!“

„Oh, Damon,“ venitas too laisalt. „Ma ei taha raisata oma hämmastavaid teadmisi ja töömahukaid uurimusi nii tühistele asjadele. Kui ma oleks välja kutsutud väitlema riigi, maksude või rahanduslikel teemadel, siis ma ehk nõustuks; ent see kõik näib mulle lapse lalinana. Ei saa olla maiseid vaime! Kõik, mis ma saan öelda kallile Georgile, et ta on persevest ja kuni ta ei suuda mulle tutvustada mõnda astraalolendit, ma sel teemal sõna ei võta.“

Suutmata teisel moel oma sarkasmi väljendada, kostis George: „Mulle tundub nagu vanas vemmalvärsis:

„“Mine Derbysse ja vaata oma silmaga.“

Sest ma olen näinud palju ja minu arvates autentseid tõendeid selle jõu olemasolu ja tegevuse kohta. Ma tean, et kõik vaidlused on kasutud, kui ma vastandan end kahele ülemale mõistusele; ometi on nad siiani vajunud intellektuaalsesse stagnatsiooni, sest nad ei tea ja ei tea, et nad ei tea.


Me kõik vaatame maailma läbi värviliste prillide; aga nende prillid on nii väga-väga roosad, et tundub peaaegu …”

"Ja sa pead tunnistama, et sinu omad on üsna tahmunud," katkestas teda Damon. „Aga, George, me ei hakka sellisel teemal tülli minema. Teate seda seisukohta, mille ma alati võtan tundmatusega kohtudes. Ma ei kinnita ega eita ja võin vaid öelda, et usutavus, kui mitte võimalikkus, on teie veendumustega seotud. Õigustuseks sinu, enda ja maailma vastu võin öelda vaid seda, et ma ei tea, aga ma tahaks teada. Ja ma nõustun Pythiasega, paludes teil viia meid isiklikult nende kehatute hingedega kokku.“

"Seal on vana Birchalli mõis," kostis Pythias; „Võib-olla saame sealt pihta hakata. Öeldakse, et seal kummitab."

„See koht!” hüüdis Damon. „Kas te arvate, et vaim, kes kõnnib südaöisel õudustunnil süngetes koridorides jne, alandaks end kahe meiesuguse õnnetu uskmatu sureliku arendamiseks end nähtavaks tehes? Siin on suurepärane võimalus – kell on alles kümme ja me võime olla kohal kell üksteist. Pythias ja mina relvastame end paarikümne küünla, poole tosina untsi Durhami ja "Trilbyga", mida valjusti ette lugeda – see on ju viimane, mis mõjutab ja valmistab ette meie kujutlusvõimet. Mida sa, Pythias, linnukesele kostad?“

"Olen alati nõusse räägitav," vastas ta. "Mul on aega oma õppetöödest vabaks võtta. Mul on vabandused otsakorral, kas tead. Kuid ma kavatsen seda muuta, tõmmates maha "Trilby" ja lisades male. Samuti, et toome hunniku tonge, mida paugutada, kui kummitus ilmub. See võib olla Hiina kurat, tead. Ja loomulikult tuled sa meiega kaasa, George? Ei? Siis otsi parem endale kaaslane ja valva väljas juhuks, kui juhtub õnnetus, ja vaata, et me ära ei jookseks.“

"Seda on lihtne korraldada," vastas George. "Ma saan Fredi kätte. Ta läheb sel ajal välja kasse jahtima.

"Kasse jahtima!" hüüatasid Damon ja Pythias.

"Jah, kasse jahtima. Ta uurib Gray anatoomiaõpikut ja tal on puudus näitlike materjalide osas. Mispärast ta toimetas kõrvale isegi oma õe suure malta kassi ja ta oli ise nii uhke seda öeldes, et tal oli kihk toda talle näidata, öeldes, et see on jänese luustik.

"Jõhker!"

"Kass?"

"Ei, Fred. Kuidas vaene Dora võis oma kadunud nunnu pärast leinata.“

"Talle tuleks peksa anda."

"Ei, teda peaks lahatult ja prepareeritult esitlema oma leinavatele sugulastele kui puuduvat lüli inimese arengus. Nad ei tunneks teda rohkem ära kui Dora oma kassikest.“

 

"Kui kassidel oleks hing, kardaksin tema asemel öösel välja minna. Kas neil on hing, George?"

„Ma ei tea; aga ärgem raisakem rohkem aega, kui me kavatseme selle projekti teoks teha. Peame kõik jõudma kella üheteistkümneks maja ette.“

Nad nõustusid. Arve makstud lahkusid nad restoranist – George jahtima Fredi ning Damon ja Pythias investeerima oma vaba raha küünaldesse, tongidesse ja Durhami.

Üheteistkümneks olid neli sõpra Birchalli häärberi ette kogunenud. Nad kõik olid kõrgendatud meeleolus ja enne kui nad lahku läksid, pöördus George nende poole järgmiselt:

„Oo agnostik Damon ja skeptik Pythias, pange mu viimaseid sõnu hästi tähele. Te söandate minna seiklema paika, kus lihtrahva arvates kummitab. Seda tuleb küll veel tõestada; kuid pidage meeles, et jõududele, millega peate vastu astuma, ei saa hakata vastu kui maistele jõududele, mille kohta teil on teadmised. See on salapärane, märkamatu ja võimas; see on nähtamatu, kuid sageli end ilmutav ja ta võib avalduda lugematul hulgal viisidel. Lukustatud uste avanemine, tulede kustumine, telliste loopimine ja kummalised helid, hüüded, needused ja oiged on vaid selle fenomeni madalamad ilmingud. Niisamuti, nagu inimestel on selles elus kalduvus nii heale kui kurjale, nii on meil ka tulevases elus vaimud nii head kui kurjad. Häda teile, kui olete kurjade vaimudega kokku puutunud. Teid võidakse füüsiliselt õhku tõsta ja lüüa põrandale või vastu seinu nagu jalgpalli; võite näha kohutavaid nägemusi mis väljaspool sureliku arusaamist; ja teie peale võidakse saata nii suur õudus, et teie mõistus võib kaotada tasakaalu ja jätta teid maha vaimunõtrade või vägivaldsete hulludena. Ja neil kurjadel vaimudel on võim jätta teid ilma ühest, kahest või kõigist meeltest, kui nad seda soovivad. Nad võivad lõhkuda teie kõrvatrummid; kõrvetada teie silmad; hävitada teie hääle; kahjustada teie maitse- ja lõhnataju ning halvata kehas ühe või kasvõi kõik närvid. Ja nagu Kristuse päevil, võivad nad seestuda teie kehasse ja teid hakkavad piinama kurjad vaimud, ja siis – varjupaik ja polsterdatud kambrid saavad teie vaateväljaks. Mul ei ole teile anda nõu selle salapärase teemaga tegelemisel, sest ma olen võhik, aga minu lahkumissõnad on: „säilitage rahu; edu teile oma ettevõtmises ja vaadake ette!"“

Seejärel läksid nad lahku – Damon ja Pythias otsima kummitusi ning George ja Fred kasse.

Esimene paar sammus välisukse juurde; kuid leides, et see oli lukus ja et vaimud ei reageerinud, kuigi nad olid eeskujulikult kasutanud suurepärast vanamoodsat koputajat, võtsid nad ette nad pika sammaskäigu aknad. Ka need olid lukus. Pärast üsna suurt pongestamist takseerisid nad sammaskäiku hoolikalt ning leidsid avatud akna teisel korrusel. Niipea kui nad sisse pääsesid, süütasid nad paar küünalt ja asusid uurima.

Kõik oli vanamoodne, tolmune ja kopitanud; nad olid seda oodanud. Alustades kolmandalt korruselt uurisid nad kõike põhjalikult – avasid kappe, tõmbasid kõrvale kõdunevad vaibad, otsisid salauksi ja koputasid isegi seinad läbi. Need tegevused on aga tingitud asjaolust, et mõlemad olid hiljuti lugenud Émile Gaboriau’d*. Monsieur Lecoqi jäljendades otsustasid nad isegi keldrisse laskuda, kuid see osutus nii keeruliseks ettevõtmiseks, et nad loobusid sellest.

Naastes teisele korrusele paari tabureti ja leitud kastiga, asusid nad end kõige puhtamas ruumis mugavalt sisse seadma. Kuigi pool tosinat küünalt valgustasid tuba, tundus see siiski kõle ja sünge ning summutas nende üleva meeleolu, ehk nagu Damon välja ütles, "ainult sobiv plats heaks malemänguks".

Pooleteise tunni pärast lõpetasid nad oma esimese mängu ja see oli olnud suurepärane mäng. Pythias avas uuri ja märkis: "Pool kaksteist ja ei mingit kummitust."

"Põhjus on selles, et ruum on nii suitsuhämune, et vaesed kummitused ei suuda kuju võtta," vastas Damon. "Lükka aken lahti ja lase osa sellest välja."

Toiming lõpule viidud, panid nad laua teise mängu jaoks valmis. Täpselt siis, kui Damon sirutas oma käe valge kuninga ees seisva etturi edasi nihutamiseks, peatus ta järsku jahmunud näoilmega, nagu ka Pythias. Vaikselt ja küsiva pilguga vaatasid nad teineteisele otsa ning nende vastastikune, kuid siiski arusaamatu jahmatus oli ilmne.

Taas proovis Damon etturit edasi viia, ja taas peatus ta ning jälle vaatasid nad jahmunult üksteisele näkku. Vaikus tundus nii käegakatsutav, et pressis neile vastu nagu tinane raskus. Nende närvide pinge oli kohutav ja kumbki püüdis seda murda, kuid asjata. Siis mõtlesid nad hoiatusele, mille George neile oli andnud. Kas see oli võimalik? Kas see võib olla tõsi? Kas see iseteadlik, psüühiline jõud, millesse kumbki ei uskunud, oli neid kõnevõimest ilma jätnud? Nagu õudusunenäos, tahtsid nad nutta, et murda see kohutav, halvav mõju. Pythias oli surmkahvatu, samal ajal kui Damoni otsaesisele tekkis suurte tilkadena higi, mis nirises mööda tema ninajuurt ja langes joana tema puhtale, valgele lipsule ja läikivale särgirinnale.

See tundus igavikuna, kuid mitte rohkem kui vaid paar minutit istusid nad üksteist kramplikult piieldes. Lõpuks hoiatas vaist neid, et saabub murdepunkt. Nad teadsid, et pinge ei saa enam kauem kesta.

Äkitselt kaikus vaikses ööõhus imelik kime heli ning läbi avatud akna tungis sisse kassi kisa; siis kostis hekitagune rüselus, vastu laudu põrkuvate kivide hääl ja kassi triumfeeriv näu vahetus valu- ja hirmuäginaga, mis muutus kiiresti lämbuvaks korinaks, ja nad kuulsid Fredi entusiastlikku häält. "Number üks!"

Nagu ookeanisügavustest tõusev sukelduja tunneb imelist naudingut, kui ta pahvatab kopsudest välja ära hingatud õhu ja hingab uuesti sisse värsket eluessentsi, nii tundsid seda ka nemad – aga vaid hetkeks. Loits ei katkenud. Siis naasis nende jahmatus tuhandekordselt. Mõlemad tundsid hüsteerilist soovi naerda, nii et olukord tundus naeruväärsena. Kuid salapärane jõud jäi isegi mittetunnistatuna peale ja nende näod moondusid nõdrameelselt jaburaiks. See kohutas neid nii palju, et nad korjasid kiiresti oma tahte jäänused kokku ja nende näoilme taastus hämmeldunuks.

Äkitselt tuli neile idee. Nad olid ju suutelised liigutama. Nende huulte liikumine oli seda näidanud. Nad tõusid pooleldi püsti, nagu tahaksid põgeneda, kuid argpükslikkus tegi neile häbi, ja nad asusid tagasi oma kohtadele. Pythias puudutas tongipakiga küünlaleeki ja viskas need keset tuba.

Tongid pritsisid tuld ja susisesid, plõksusid ja paugutasid, täites ruumi tiheda suitsupilvega, mis jäi nende kohale rippu nagu surilina, veidralt rõhutades sellele järgnenud hirmutavat vaikust.

Siis tabas Damonit kummaline tunne. Kogu hirm üleloomuliku ees näis temast lahkuvat, asendudes metsiku, ägeda kõikehõlmava sooviga alustada mängu. Mingil ebamäärasel viisil mõistis ta, et on läbimas reinkarnatsiooni. Ta tundis, et muutub kiiresti kellekski teiseks või muutub see keegi teine ​​kiiresti temaks. Tema enda isiksus haihtus ja nagu unenäos, leidis ta, et teine ​​ja võimsam isiksus oli kehastunud või üle võtnud – alla neelanud tema enda oma. Iseendale näis ta olevat vanaks ja nõrgaks jäänud, nagu aastate raskuse all paindes; ometi tundis ta, et see koorem on kummaliselt kerge, nagu oleks teda toetanud põletav entusiastlik erutus, mis tema sees kees, mullitas ja elevust tekitas. Ta tundis, nagu oleks tema saatus tema ees avali raamatuna; justkui oleks tema elu, hing ja kõik sõltumas sellest mängust, mida ta mängima pidi.

Siis tärkas tema sees lepitamatu vihkamine ja jube kättemaksuhimu. Tuhat ülekohut näis tema ette kerkivat elava säraga; näis, et tuhat kuradit õhutasid teda oma soovi ellu viima. Kuidas ta vihkas seda asja – seda meest, kes oli kehastunud Saatan, kes istus ta vastas malelaua taga. Ta heitis talle trotsliku pilgu ja tema vihkamine tõusis laugleva kotka kiirusega, kui ta vaatas reeturlikku naeratavat nägu ja pooleldi looritatud, petturlikke silmi. See ei olnud Pythias; ta oli läinud – miks ja kuhu, ta isegi ei imestanud.

Nagu need kummalised asjad juhtusid Damoniga, juhtusid need ka Pythiasega. Ta põlgas oma vastast. Ta tundis, et ta teab kõiki maailma salakavalaid ja nurjatud trikke. See teine oli tema võimuses; ta teadis seda ja oli rõõmus, kui ta ärritava elevusega tollele näkku naeratas. Juubeldus toda troonilt tõugata ja põrmu heita tõusis ülimalt tähtsaks. Ka tema soovis mänguga alustada.

Mäng algas. Damon avas partii julgelt gambiidiga. Pythias vastas, kuid mängis kaitsepositsioonilt. Damoni rünnak oli hiilgav ja kiire; kuid ta põrkus nii julgetele ja uudsetele kombinatsioonidele, et kahekümne seitsmendaks käiguks rünnak hääbus ja Pythias oli endiselt säilitanud kahitud enametturi.

Uuesti pingutades pani Damon kõige kindlama ja lakkamatu rünnakulainega Pythiase seisu, et ta pidi kas kaotama oma lipu või saama nelja käiguga mati. Kuid jahmatavate julgete käikudega pääses Pythias vaid kahe etturi ja ratsu kaotusega.

Edust elevil Damon ründas pööraselt, kuid põrkus vastase veel ettevaatlikumale mängule, kes lõi teisel tiival ähvarduse ning peene manöövriga taastas võrdsuse. Ja nii see partii, üks suurimaid, mida maailm kunagi näinud oli, jätkus. See oli võimas duell, milles osalejad unustasid, et maailm endiselt pöörleb, ja kui esimene koiduhall aknale ilmus, leidis see Damoni tõsises hädas.

Ta oli sunnitud mati vältimiseks oma vankrid topeldama – ta nägi seda. Siis annab vastane ta kuningale äratõmbetule ja lööb ta oda. Matt oleks vältimatu. Ent äkki nägi ta pääseteed. Briljantsete käikudega suudaks ta vastase lipu tagasi tõrjuda ja olukorra muuta.

 

Saatus sekkus. Kassi kriiskav kisa häiris tema keskendumist. Mõeldud käik jäigi mõtteisse kaotsi ning ähvardav matt sundis teda vankreid topeldama, mis tõi kaasa vältimatu kuuekäiguse mati.

Ta aju pööras end pahupidi; kõik eluajal tehtud valesammud karjusid kättemaksu järele; kõik ta vastase pettused, valed, reetmised tõusid tema ajju jahmatava selgusega. Ta needis enda vastas olevat naeratavat kuradit ja tuikus püsti. Mõrv raevutses põleva deemonina läbi tema mõtete ja tabas Pythiast kohutava karjega ning ta haaras mõlema käega vastasel kõrist. Ta paiskas tolle selili malelauale ja mitte põrguliku raevu, vaid imeliselt üleva rõõmuga, kägistas teda, kuni tolle nägu muutus mustaks ja piinlevaks.

Pythiase jaoks oleks see kõik väga halvasti lõppenud, kui trepilt poleks kuulda olnud jalgemüdinat, paar politseinikku poleks tunginud sisse ning koos Fredi ja George'iga nad teineteisest lahti rebinud.

Siis tuli Damon hämmeldunult mõistusele ja aitas oma kaaslast turgutada.

"See oli vana Birchall-Duinsmore'i mõrv, mida oleks peaaegu uuesti sooritatud," ütles seersant, kui nad seisid tänavanurgal ja sellest rääkisid. "Duinsmore, vana Birchalli vennapoeg, oli viimase elu needus. Poisipõlvest saati oli too talle alati probleeme valmistanud. Meheeas murdis ta Birchalli südame kümnel erineval viisil ja lõpuks röövis ta kavalate rahanõuetega temalt kõik, mis tal oli, välja arvatud häärber. Ühel õhtul suutis ta vanamehe panema häärberi malemängule panuseks. See oli viimane, mis seisis tolle ja vaestele mõeldud ühishaudade vahel, ja kui Birchall selle mängu kaotas, läks ta hulluks ja kägistas vennapoja sellesama laua peal, millel oli mängitud otsustav mäng.“

"Head maletajad?"

"Räägitakse, et nad olid parimad, keda maailm on kunagi näinud."


Tõlkinud Rauno Pärnits.

-----

*Émile Gaboriau (1832-76) oli prantsuse kirjanik ja detektiivikirjanduse pioneere.

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0665)